Riigikaitselaager

Reedel toimusid kolm esimest koolitundi, millest esimesed kaks olid füüsika lai ja kolmas oli vene/inglise keele tund. Enamus klassist sai kooli tulla kella 9.50ks. Peale kolmadat tundi sõime lõunat kooli sööklas ning seejärel liikusime bussidele. Sõit riigikaitselaagrisse algas kell 11.00. Esimeseks peatuseks oli lasketiir, kus kümnestes gruppides sai igaüks seitse lasku lasta. Enne iseseisvalt relva kasutamist õpetati relva käsitlema ning vajadusel sai juhendamist ka laskmisel. Meie oma Oskar ja Joosep said olla juhendajateks peale vajaliku õppe saamist. Pärast oma seitset lasku oli võimalus saada tagasisidet ja vaadata, mitu lasku läks täppi. Sellal kui teised laskmist harjutasid, sai pidada võilillede sõda, lugeda raamatut, tappa esimesi sääski või nautida maikuu päikest. Laskeharjutuste lõppedes istusime kõik uuesti bussidele ning sõitsime edasi laagrikohta. Kohale jõudes oli esimeseks ülesandeks kõikide vormiriietuste organiseerimine laudadele ja sealt endale sobivate pükste ja jaki leidmine. Vormiriiete suurustes navigeerimine ja endale õige vormi leidmine osutus üllatavalt raskeks. Enne telkide ülespanemist ja teiste osalejate kohale saabumist, laagrisse tuli lõpuks umbes 300 õpilast erinevatest koolidest, oli meil natuke vaba aega. Seda aega sai sisustada maadlemise, jutustamise ja külakiigel kiikumisega. Kõigi suureks pettumuseks oli külakiik vana ja mädanes ning varsti peale selle avastamist oli sellel kiikumine keelatud. 

Sõbrad lasketiiru ees kivi peal aega veetmas. Allikas: Erakogu.

Veidi õhtu poole saime alustada telkide kokkupanemisega, mis osutus parajaks ajugümnastikaks. Saime telgid püsti ja kõik asjad sisse viidud, kui tuli välja, et peame oma telke liigutama üksteisele lähemale (vahed ei tohtinud olla üle kahe meetri). Üks jagu oli ühes telgis, seega kaheks ööks sai jagada oma “tuba” üheteistkümne kaaslasega. Kell seitse õhtul oli meie esimene rivistus, kus tutvustati laagri kodukorda ja järgnevate päevade plaani. Kaheksast algas õhtusöök, mille järjekorda hakati kogunema juba 15 minutit varem. Järjekord oli tõesti pikk, aga söögi saime ilusti kätte ka rivi lõpu pool olles. Peale seda oli jaoülemate koosolek, kus jagati infot patrullide ja ringkaitse positsioonide kohta, mida omakorda iga jaoülem oma jaole õhtul tutvustas. Saime teada oma positsioonid ringkaitses ümber laagri perimeetri ning mida teha kui toimub häire. Toimida tuli järgnevalt: dubleeri häire teadet (karjudes: “Häire!”) ja jookse oma positsioonile. Meie eesmärk oli kaitsta laagrilippu, mis paiknes väljaku keskel. Kõik need teadmised tulid väga kasuks, sest veidi enne südaööd lasti õhku valgusraketid ning kuulutati välja häire. Peatada tuli nii hambapesu kui ka kõik muud tegevused, et võtta oma positsioon ja valvata perimeetrit. Positsioonil tuli püsida vähemalt 10 minutit ilma vaenlase tegevuseta, peale mida võis tagasi telkidesse liikuda. 

Hedvig näitamas austust Eesti riigile. Allikas: Erakogu. 

Öö oli rahulik. Kell pool kaks oli meie jao kord laagrit kaitsta ning me asusime ringkäiku tegema. Mõned vilksatused põõsastes ning kahinad puudelatvades tõstsid küll vererõhu kõrgele aga muidu möödus valve rahulikult. Korra pidi veel öösel üles ärkama, et tagada telgikoldes tule püsimine, kuid siis sai rahulikult edasi magada. Seejärel hommikul kell kuus pandi mõned üksikud julged ning unetud autokasti ja kui vangid viidi ujuma. Vesi oli kangestav, kuid peale paari ujumistõmmet oli vägagi nauditav. Laagrisse tagasi jõudes toimus rivistus ning hommikuvõimlemine ning seejärel võidujooks söögijärjekorda. Hommikusöögiks oli puder moosiga ning kaks võileiba. Peale hommikusööki oli aeg esimeseks tunniks, milleks osutus paintball. Alguses anti meile ülevaade ohutusest. Peale seda jagunesime kaheks võistkonnaks, kes kui näljased hundid üksteise peale tormasid. Seejärel saime kätt proovida telgipüstitamiskunstis. Selleks anti meile telk, mis kujutas endast põhiliselt presenti ning lisaks veel hunnik nööri. Telki sai püstitada kahte moodi. Üks moodus oli kinnitada telk keskelt ning saada kolmnurkne telk ning teine võimalus oli kinnitada telk ainult ühe külje nurkadest ning siis kinnitada, saades endale suurema, kuid kolmest küljest avatud telgi. Siis oli aeg ennast maskeerida. Meie klassist valiti ohvriks Johannes Tampere, kellele instruktor tegi ise maskeeringu. Seejärel saadeti ta Siimuga metsa ning Johannes meenutas kändu küll. Siim samas oleks vaenlase alal kohe maha lastud. Seejärel sai teha ise maskeeringu (ja oi kui raske oli seda pärast maha saada). Siin oli erinevaid stiile, kes kattis kogu näo pruuniga, kes tegi endale prillid, kes üritas jäljendada instruktori soovitust. 

Johannes maskeeringus. Allikas: Erakogu. 

Pärast rividrilli suundusime sideõpesse, kus meile anti ülevaade sellest, kuidas täpselt tuleks raadioga suhelda. Selle harjutamiseks võisteldi omavahel laevade pommitamises. Siis ootas meid ees rivistus juba tuntud väljakul. Kui kõik olid pärast suurt sagimist oma kohad üles leidnud, siis lasti meil kasutada oma riviõpe tunnis omandatud teadmisi ja moodustada marssides kasti. Kui olime end kõik viite ritta ära mahtunud, siis korraldati meile lõunane väike kehalise tund. Käed ühendatud, tegid kõik rivid nagu üks mees kõhulihaseid ja hiljem kükke, kätekõverdusi sai igaüks ise teha. Kui tüdrukutega oldi üldiselt leebed ja lasti teha korraga 5 või 10 kätekõverdust, siis poistel lasti neid teha 20 ja 25 kaupa. Vahelduseks tegime ka kükke.  Seejärel suundusime sööklasse, kus pakuti meile makarone hakklihaga ja salatit. Kui olime toidu nautimise lõpetanud, ootas meid ees kõigi vaieldamatu lemmik – NATO test. Kolonelleitnant Valjo Tooming näitas meile ette, kuidas harjutusi õigesti tegema peaks ja siis võis lõbu alata. Paarides tegid kõik 2 min kätekõverdusi ja siis 2 min kõhulihaseid. Seejärel suundusime relvastusse, kus  meid juhendas staažikas Scoutspataljoni kapral Jaanus või noor pensionär, nagu ta ennast ise kutsus. Tema oskusliku juhtimise all saime juppideks võetud kaitseväe suhteliselt uued automaadid R20 Rahed, millest olime eelmine päev lasketiirus tulistanud. Lisaks rääkis ta meile ka paljudest huvitavatest relvadest, mida kaitseväes kasutatakse. Kui relvad olid vaadatud, suundusime Naiskodukaitsjate juurde, kes rääkisid meile oma tegevusest, panid meid proovile ristsõnaga ja andsid meile proovida tulepulga tule tegemiseks. Seejärel suundusime aasale, kus õpetati meile üksusena erinevaid liikumisviise. Saime teada, kuidas liikuda nooles, ahelikus, malelauas ja järjestikus. Vahva oli katsetada ka erinevatel tasanditel liikumist (püsti, kõverdatud põlvedega ja näoli maas roomamist). Sellele järgnes õhtusöök ja jaoülemate koosolek, kus jagati infot vaenlaste kohta, kelle rünnakut oli oodata öösel. Natuke peale südaööd kõlas esimene häire, kogu laager oli hetkega jalul ja kõik sprintisid positsioonidele. Taevasse lendasid 2 valgusraketti, mis valgustasid kogu õue. Meeleheitlikult pingutati silmi, et tuvastada vaenlase asukoht, kuid asjata. 20-30 minuti pärast anti luba naasta telkidesse, kuid juba 20 min pärast anti uus häire ja pidi jooksma positsioonidele, seekord oli aga kella 9 suunas näha taandumas 3 vaenlast, kellele kiiremad järele lidusid. 00.00 ja 02.30 vahele jäi 5 häiret, mille käigus vangistati 6 vaenlast, sellel ajal kostusid igast ilmakaarest paugud ja sähvisid tuled, et nii meie valvetööd kui ka vaenlaste pealetungi keerulisemaks muuta. Seejärel anti teada, et oht on möödas ja võime rahulikult magama minna. 

Lotta unetunde püüdmas. Allikas: Erakogu.

Pühapäeva hommikul instruktorid halastasid meile ja lasid magada 8.55-ni. Ära jäi ka hommikusöögieelne rivistus ja võimlemine, nii et juba kell 9.00 oli hommikusöök. Esimest korda kolme päeva jooksul polnud tohutut söögijärjekorda ning seetõttu jäid tegemata ka järjekorra kätekõverdused, seltskonnamängud ja rääkimata jutud, mis tavaliselt inimjoas aega mööda saata aitavad. Peale söömisele järgnenud rivistust läksid kõik rühmad veel viimasesse kahte õppetundi. A klassi õppis tundma erinevaid miine, nende hulgas selliseid, mis olid kasutusel esimese maailmasõjas, neid, mida Eesti kaitsevägi kasutab kui ka meie idanaabri kasutuses olevaid. Tunni lõpus läbisime hanereas, või õigemini sõnastatuna järjestikus, miinivälja. Kogu klass pääses lühikeselt rännakult eluga, seda isegi Hans, kellel oli käsitud demonstratsiooniks miinile astuda, kuid keda saatis sõjaõnn, sest miin lõhkes alles siis, kui ta oli mitu meetrit edasi kõndinud. Peale seda saime tutvuda lahingmeditsiiniga, millest kõige huvitavam oli žguti kasutamine. Viimase tunni lõppedes asusid kõik vaikselt asju pakkima, käies vaheldumisi lõunat söömas. Viimased kurgileivad supi kõrvale, viimane nõudepesu jääkülma veega, viimased uinakud armsaks saanud telgis. Kui telgi ahi oli taas kokku pandud, sellega tegelenu muutunud täielikuks tahmatondiks ja kogu kupatus ära antud, saabus aeg loobuda oma vormiriietest. Varem ühtselt roheruudulise 300-pealise inimmassi sees võis taas näha värvilisi laike. Koti põhjast koogiti välja tsiviilriided ja koguneti veel viimaseks rivistuseks. Suure aplausiga tänati meie instruktoreid, iseendid ning NATO testi ja viktoriini parimate tulemuste saajaid. Kõige lõpuks jagati kõigile riigikaitselaagri märk ning sõnade “riigikaitselaager, vabalt, rivitult!” saatel mindi oma kompsude ja kodinate juurde bussi ootama. Soe lõõmendav päike jäi selja taha rohelise, nüüd harjumatult tühja muruplatsi kohale ning Tallinnas tervitasid meid hall pilvine taevas ja kõle tuul. 

Autorid: Laur, Roosi, Helena, Elisabeth

Kevadkontsert

25. mail toimus kauaoodatud Reaalkooli kevadkontsert, mis on meie koolis juba traditsiooniliseks saanud. Õhtujuht, meie armas klassivanem Kaspar Pajo, juhatas kontserdi sisse ning seejärel saime kuulda kahte huvitavat koorilaulu. Edasi demonstreeris Siim Laane oma tõsist virtuoossust klaveril. Mängitud Rahmaninovi II klaverikontserdi I osa oli meile juba hiljutisest kuulamiskavast südamelähedaseks saanud!

Seejärel oli meil võimalus kuulata kõigi lemmikut, Patrick Maueri fagotti. Ta mängis “duuu-duu-DUUU-do-du” ja väga ilus oli. Õhtu jooksul õnnestus kuulda veel lisaks meisterlikku flöödimängu, puhkpillikvintetti, viiulit, keelpilliansamblit, Siimu omaloomingut ja ka Nora-Liisa hingematvat laulu. Kontserdi lõpupoole nautisime abiturientide kammerkoorilaulu ning maagilist Eriku ja Mirjami Pärlipüüdjat. Üritusele pani punkti gümnaasiumi segakoor ühe meeleoluka ja seejärel tuntud isamaalise lauluga.

Kontsert oli musikaalselt meisterlik ja samas ka lõbus. Usun, et kõik esinejad ja ka kuulajad lahkusid kevadkontserdilt naeratuse ja hea tujuga. Suur aitäh Eve Karbile.

Kuldar Zilensk ja Siim Laane sõud tegemas

Autor: Karl-Ustav Kõlar

Reaali Ramm 2k23

Reaali Ramm on Reaali iga-aastane traditsioon, mis kogub gümnaasiumiõpilased ühele põnevale ja adrenaliinirohkele jõuvõistlusele kooli uhkele viisnurksele staadionile. Iga gümnaasiumiklass saadab võistlema ühe jõumehe/jõunaise, kes esindab oma klassi mitmel pingelisel alal. Alad panevad proovile osalejate kõikvõimalikud lihasgrupid: kõhulihased, seljalihased, käelihased, jalalihased ja muud. Selleaastane jõuvõtt oli eriline, sest tänavune aasta oli viimane, mil oma armsal staadionil sportida saime, edasi läheb staadion lammutamisele.

Esimeseks alaks oli jõurada. Jõurada on pungil erinevatest väljakutsetest ning nõuab mitmekülgset füüsilist võimekust. Esimeseks väljakutseks on sangpommi tõstmine pea kohale, sellele järgneb hiiglasliku rehvi kantimine. Seejärel tuleb tõsta kaks 40-kilost raskust laudadele ning viimaseks tuleb läbida staadioni keskel asuv poolring kahe 25-kilose raskusega. Jõurajal saavutas meie vägev Johannes 6. koha. Üks põnevamaid Rammu alasid on autovedamine, kus jõud ja tehnika mängivad mõlemad olulist rolli. Osad võistlejad olid ettenägelikud ning valisid jalanõud, mis tagasid staadionil parema gripi. Meie sooritasime aga autovedamist ausalt ning saavutasime 6. koha. Rammu võimsaim ala on kindlasti jõutõmme (inglise keeles deadlift). Sel aastal püstitati jõutõstmises uus koolirekord 220 kg-ga, mis on muljetavaldav saavutus. Autor ise tegi uue isikliku rekordi, tõstes maalt üles 170 kg! Esikohta selle tulemusega siiski kahjuks ei saavutanud, Johannes saavutas auväärse 4. koha. Ka rinnalt surumine (inglise keeles bench press) on alati väga huvitav ala. Sel aastal tehti ka rinnalt surumises Reaali uus rekord – 141 kg. Rekordi omanik on meie paralleelklassivend Tristan Imala (139.b). Johannes ise surus rinnalt 55kg., saavutades  7. koha. Viimane ala on raskuse hoidmine seinale najatudes. Oluline on alati jalad 90-kraadise nurga all hoida ning käed sirgelt hoida. Selles alas saavutas meie tubli Johannes 7. koha.

Kogu gümnaasiumi arvestuses saavutas Johannes kuuenda koha, mis on hiilgav saavutus! Reaali Ramm on juba pikka aega olnud Reaalkooli südames ning see jätkub aastast aastasse, pakkudes õpilastele võimalust tõestada end jõuülesannetes, säilitades ühtlasi Reaali vaimu. See on sündmus, mis rikastab koolikogukonda, tugevdab õpilastevahelisi sidemeid ning inspireerib noori püüdlema kõrguste poole. Suur aitäh Rait Eslonile ning spordikomisjonile!

Kõik osalejad. Allikas: Erakogu. 
Tristan Imala (139.b) sooritamas bench pressi. Allikas: REK-i Instagram. 
Karl-Andreas Parts (138.c) sooritamas deadlifti. Allikas: REK-i Instagram. 
Meie Johannes sooritamas jõujooksu esimest üleskutset. Allikas: REK-i Instagram. 

Autor: Johannes Pallon

Euroopa päeva tähistamine Stenbocki majas

Ühel ilusal teisipäeval saime klassiga tundidest varem ära ja muusika kontrolltööd kirjutama ei pidanud. Kuid see polnud mingi tavaline ilus teisipäev. See teisipäev oli 5. mai, Euroopa päev! Selle raames oli meil antud suurepärane võimalus külastada Stenbocki maja.

Sisenedes Stenbocki hoovi, tervitati meid juba väga kuninglikult. Saime tasuta komme, Eesti ja Euroopa lippe, rinnamärke ja kõige parem, teed ja pannkooke. Pannkoogid käes, saime väga mugavalt muru peale pikali heita, päikest nautida ja kuulata eri valdkondadest juttu.

Seejärel suundusime maja südamesse ja lõpuks jõudsime saali, kus meie peaminister Kaja Kallas isiklikult meile rääkis. Avanes ka hea võimalus temalt küsida, mida iganes tahtsime. 

Kuid isegi sellega ei lõppe päeva suurepärasus. Hoopis vastupidi. Nüüd algas pärast veel ühte pannkoogivooru debatt elektritõukerataste linna sobivuse teemal. Veenvaid argumente sai kuulda mõlemalt poolelt.

Igal juhul oli päev Stenbocki majas tore ja Euroopa päev sai väärikalt tähistatud. Võime Eesti ja Euroopa üle väga uhked olla!

Selfie peaminister Kaja Kallasega. Allikas: Kaja Kallase Instagram.

Autor: Karl-Ustav Kõlar

UT lõpp!!!

3. aprillil 2023. aastal kell 23.00 oli 139. lennul uurimistööde esitamise tähtaeg. Mõned tublimad esitasid oma uurimistööd juba nädal aega enne tähtaega, mõni aeglasem aga viis minutit enne kella ühtteist. Meie klassist esitasid 35 õpilast uurimistöö õigeaegselt, kolm õpilast lähevad augustis järelkaitsmisele:( Pärast uurimistööde esitamist oli retsenseerimisperiood, kus iga õpilase tööd hindas üks õpilasretsensent ja üks õpetajaretsensent. Pärast retsenseerimisperioodi, 17. mail toimus uurimistööde pidulik kaitsmine. Meie klass oli kaitsmisel väga tubli. Statistika: 35-st õigeaegselt esitanust 33 õpilast said hinde “5”, 2 õpilast said hinde “4”. 

Statistikast võime järeldada, et meie klassil läks uurimistööde kirjutamine uskumatult edukalt. Me täname kõiki uurimistööde juhendajaid, Martin Saart ja Madis Somelari, klassijuhatajat Helen Kaasikut ja muidugi meie enda klassi tublisid õpilasi hiilgavate tulemuste eest!

Külastage meie lennu uurimistööde kausta ning tutvuge julgelt: https://drive.google.com/drive/u/0/folders/1EQekTMpzXE6myK8MD6JRZJ_xcHqVqh2k

Teksti autor pärast UT kaitsmist Hr. Maruse pubis burgerit nautimas. Allikas: Erakogu.

Autor: Johannes Tampere

Klassidevaheline jalgpallivõistlus 2k23

Peale sügisel toimuvat lendudevahelist jalgpalli saab jõudu jalgpallis proovida ka kevadel, kui toimub klassidevaheline jalgpall. Võistlusel, mis see aasta toimub viimast korda meie viisnurksel staadionil, saime endale alagrupis vastasteks 10.a ja 12.b. Teadsime, et mõlemas klassis pallureid on ning panime vaimu valmis. Enne võistluse algamist saime ka kehalises enda võimed proovile panna ning touchi harjutada. 

Esimeseks vastaseks oli meil 10.a. Mõlemal poolel olid oma eelised: neil on rohkem aktiivseid jalgpallureid (2 vs 0), kuid meil kogemus ja füüsis. Seetõttu ootasime ka tasavägist mängu. Mäng algas meile üsna raskelt, väike ärevus oli tiimis sees, oli näha, et pole ammu koos mänginud. Ärevus maksis ka meile alguses kätte, kui vastane karistas meid hooletu pallikaotamise eest. Pidime ennast kokku võtma! Kuid ei läinud kaua, kui pall meil juba veeres, suutsime vastast piisavalt jooksutada, et need lohakalt kaitsma hakkasid. Ja siis tuligi see õnnestumine, mida me vajasime. Ilusa seinasööduga mängisime end vastase liini taha ning lõpetasime ka selle võimaluse. Poolajale läksime seisuga 1:1. Alustasime teist poolaega hästi, mäng oli nagu öö ja päev võrreldes esimese poolajaga, kuid mis meile kätte maksis oli kauglöök, mida me kaitsta ei suutnud, 10a läks juhtima 1:2. Pettumus. Kuid alla me ei andnud, vaid tekitasime mitu suurepärast võimalust, kuid seekord pall rohkem võrku ei lennanud ning pidime tunnistama 10a nappi paremust seisuga 1:2. Unustasime selle apsaka ning seadsime pilgu juba järgmisele mängule 12.b vastu. 

Teisele mängule minnes teadsime, mis me tegema pidime – võitma. Seda näitas ka meie tahe ja mängu algus. Alustasime mängu hea hooga, hoidsime palli ning tekitasime mitu head võimalust. Skoori avasime karistuslöögist tulnud väravaga. Nähtud vaev esimesel poolel kandis vilja ning läksime edukalt 1:0 juhtima, seis, millega me ka poolaja lõpetasime. Teisele poolajale läksime vastu aga lõdva jalaga ning kohe alguses karistati meid mitte ühel korral, vaid lausa kahel korral. Ning enne kui märgata jõudsime, olime 1:2 kaotusseisus – olime kogu oma edu ja lootuse maha mänginud. Polnud midagi teha, kui ennast kokku võtta ning endast parim anda, et viigi- ja võiduvärav kuskilt leida. Surusime vastase oma poolele, kuid ei leidnud kohe üldse läbipääsu 12b liinibussist, kes palli igal võimalusel taeva poole saatis. Selliselt kulusid ülejäänud 10 minutit ning pidime jällegist leppima kaotusega. 

Selle aasta tulemuseks kahetsusväärne 2 kaotust… Kindlasti oli tegemist meile väärtusliku õppetunniga. Järgmisel aastal, kui see peaks toimuma (kes teab, kus), väldime tehtud vigu ning tõstame 139a lipu tagasi tippu!!!

Hendrik ja Jaanus rõõmsas tujus enne kaotust. Allikas: Erakogu. 

Autor: Jan Sebastian Tammekun

Tammsaare muuseum

Iga eestlane on vähemalt korra elus kuulnud Tammsaare nime. Kuid kes ta täpsemalt on? Sellest said 11.a progejad kuulda 11. mail Tammsaare elumajast tehtud muuseumi külastusel ilusal Koidu tänaval. Külastus algas keskpäeval ligikaudu kell 12, kuid mõned kebabi-lembelised isikud suutsid siiski hilineda.

Algul räägiti Tammsaare lapse- ja nooruspõlvest. Siis räägiti autori tuntumatest teostest, näiteks “Kõrboja Peremees” ja “Tõde ja õigus”. Huvitav oli tuua paralleele Tammsaare enda eluloo ja raamatutes toimuvaga – neis on paljugi ühist. 

Läksime mööda suveniiripoest, kust sai kurikuulsaid ja auhinnatud pusasid tekstiga “VARGAMÄEL OLI ELU VEEL RASKEM”, seal leidus ka “Tõde ja õiguse” kõrvarõngaid ja muud stiilset. Jõudsime Tammsaare korteri ette, kust sai huvitava Goldbergi masina laadse uksekellaga endast märku anda. Toad olid väga hubased ja eeskojas oli näha isegi Tammsaare kuulsat jakikest. Köögist leidsime aastakümne vanust moosi ja muud huvitavat. Lisaks leidsime köögist ühe huvitava ruumi, kuhu Richardi lukku panime. 

Richard Tammsaare köögis luku taga. Allikas: Erakogu. 

Tammsaarel oli lisaks ka suur elutuba ja paar magamistuba, millel olid rõdud. Kuid kõige huvitavam oli näha kirjutuslauda, mille taga Tammsaare sadu, võibolla isegi tuhandeid tunde veetis.Tuur lõppes 10-küsimuselise Kahootiga, mis ei pakkunud vähimatki pinget. Võitjaks oli kõige kiirem, kuid seekord jääb ta anonüümseks.

Giid rääkimas Tammsaare elulugu. Allikas: Erakogu. 

Autor: Urmas Akerman

Progejate seiklused Kesk-Aasias

I päev – teekond Taškenti

Kell oli 7.45 ja kuupäev 24. aprill, kui kogunesime ligikaudu 60 inimesega neoklassitsistlikus stiilis Tallinna Reaalkooli ette, et istuda bussi, mis suundus Riia poole, kus istusime lennukile ning maandusime ligikaudu viie tunni pärast Usbekistani suures pealinnas Taškendis. Lisaks 11.a ja 11.c klassi õpilastele olid kaasas oli ka kümmekond muud tegelast, kes olid seotud reisi korraldamisega, lisaks ka klassijuhataja Helen Kaasik, Igor Kaasik, ajalooõpetaja Madis Somelar, Madise abikaasa Betty ja kaks vallatut last Vihur ja Sass ning huvijuht Piret Otsa. Reedel oli toimunud silmi avav Madise korraldatud salongiõhtu, kus kuulasime kümmekond esitlust, mis rääkisid Usbekistani kultuurist, usust, stiilist, toidust ja peovõimalustest. Tänu salongiõhtule olime kõik väga elevil soojas riigis maandumiseks. 

Bussijuht pani mootori tööle täpselt kell 8.00, nii algaski meie teekond Usbekistani (Riia) poole. Sõit Riiga kestis ligikaudu neli ja pool tundi. Vahepeal peatusime Läti piiril Ikla kohvikus, kus saime täita oma kõhukesi erinevate hõrgutistega, näiteks krõbedad pelmeenid, friikartulid ketšupiga ja kartulisalat. Peatus kestis pool tundi, siis sõitsime edasi Riia poole. Riiga lennujaama jõudsime paar tundi enna kella kolme, mil lennuk väljuma pidi. Umbes samal ajal jõudsid ka paarkümmend inimest, kes olid ööbinud Madise kodus Pärnus. Pärnu inimesed olid startinud alles kell 10 hommikul.

Maibrit ja Marii 11.c-st magusaid unenägusid nägemas. 

Turvakontrolli ja pileti-checki läbimine läks kõigil libedalt. Enne lendu pidime kõhud täis saama, mistõttu läksime ja vallutasime kohaliku Caffeine.

Caffeinet vallutamas

Pärast söögipausi läksime oma väravasse, istusime 75-kesi lennukisse ning tõusime õhku. Lennusõit kestis umbes viis tundi, selle ajaga saime palju teha: sõpradega rääkida, muusikat kuulata, õhtuseid plaane arutada, Michelini tasemel lõunasööki süüa ja magada. 

Insta-minister unes ükssarviku seljas ratsutamas

Me maandusime kohaliku aja järgi kell 22.00. Kõik olid väga elevil hotelliga tutvumiseks. Bussisõit lennujaamast hotelli võttis ligikaudu 40 minutit. Jõudnud Stella-nimelisse hotelli kohale, jaganud fuajees ära passid ja võtmed ning tuppa asjad maha pannud, suundusime suure grupiga poodi, et osta söögi- ja joogipoolist. Sellega kaasnes muidugi ka linnaskeene ülevaatamine. Pärast poes käimist tegi iga inimene, mida ise soovis. 

Autor: Johannes Tampere

 

II päev – Taškent, Timuri muuseum ja õhtupoolik Platzkartis

Meie esimene päev Usbekistani pealinnas Taškendis algas Stella hotellist kell 9.40, kui hakkasime kõndima c-klassi hotelli poole, mille nimeks oli Retro Palace. Õhutemperatuur oli ligikaudu 30 kraadi, mis sundis isegi tumedanahalisemaid päiksekreemi kasutama. Kell 10.00 kohtusime erksa paralleelklassiga ning suundusime koos Timuri muuseumi poole. Mina ja Rico (11.c) saime teel muuseumisse pilti kahe armsa hekihooldajaga:

Teel Timuri muuseumisse kohtasime kahte kohalikku, kes soovisid meiega pilti

Vikipeedia jutustab Timurist nii: “Timur oli mongoli päritolu Turkestani väepealik. Timur rajas Indiast Lõuna-Siberi, Kaukaasia ja Väike-Aasiani ulatuva suurriigi, mille valitsev kiht oli mongoli-usbeki ülikkond, riigi pealinn oli Samarqand.” Timuri muuseumis õppisime palju kuulsa valitseja Timuri eluloost, vallutustest ja huvidest. Minu arust oli muuseumi kõige lahedam osa muuseumi katus.

Timuri muuseum

Umbes kell 12.45 jõudsime Timuri ratsamonumendi juurde, kus tegime palju pilte ja videoid. Pärast seda suundusime Taškendi teletorni, kust oli näha tervet linna ning kus sai süüa jäätist. Teletorni juures rääkisime ka läbi, mis õhtul toimuma hakkab, ning siis oligi vaba aeg.

Johannes ja Lotta Taškendi teletorni püsti hoidmas

Minu grupi esimene missioon oli leida hea söögikoht. Selleks küsisime kolmelt kohalikult, kust saab head sašlõkki, ning kõik soovitasid sama kohta. Läksime siis 15-kesi sinna kohta ning tellisime kolm suurt plaati. Plaadid olid küll väga suured, kuid toit kahjuks nii kvaliteetne ei olnud, kui olime lootnud. Söögikord läks meile maksma umbes 400 000 Usbekistani sommi. Siis suundusime metrooga hotelli. Stellasse jõudes saime teada, et kõik meie toad on juba ära antud, kuid me tahtsime hädasti pesus käia. Siis küsisime klassigrupist, kellel oli soovi pesus käia, ning leidsime kokku umbes 15 inimest. Tuba läks maksma 40 eurot, selle jaotasime omavahel ära. Keskmiselt oli igal inimesel aega umbes 1,5 minutit, et ennast puhtaks küürida ja ära kuivatada. Kell 19.30 läksime bussi ning asusime teele Vokzali ehk rongijaama poole. Enne rongile istumist pidime läbima turvakontrolli. Kui rongi istusime, pidi seal olema umbes 30 kraadi ning akende avamine abi ei andnud. Rongis olime jagunenud kuuesteks gruppideks, igal grupil oli oma vagun, vagunis oli igal inimesel oma voodi. Õnneks hakkas rong varsti sõitma ning õhk hakkas vaikselt akendest sisse voolama. Õhtu oli väga pikk ja lõbus, sai restorani külastatud, kohalike inimestega sõnu jagatud, kaarte mängitud. Umbes kella kolme paiku öösel pandi ka meie vagunis tuled kustu ning läksime pärast pikka päeva voodisse. Platzkardil on minu südames eriline koht!

Enne sõidu algust oma toakeses palavusse suremas
Kohalikega restoranis (pildil Sharyar, vastas istus Islam)

 

III päev – Khiva – peopealinn

Hommik algas platzkardis, kus olime loksunud viimased 10h, sõita oli veel jäänud 4h. Kell 11 maandusime Khiva rongijaamas. Eelneva õhtu peomelus oli ära unustatud uni, nii et hommikul kõrbes rongist maha astuted oli kuum õhk nagu külm vesi näkku. Rongijaamast liikusime viie minuti kaugusele hotelli nimega Lokomotiv. Võrreldes Tashkenti hotelliga oli see täielik luks. Terve hotell oli kuldsetes toonides. Hotellis oli sisse sättimiseks aega tunnike, seejärel liikusime Khiva vanalinna tuurile. Vanalinn oli väga kompaktne ning iga nurga peal võis midagi uut leida. Tuur oli väga sisukas ning kestis neli tundi, mis osutus natuke liiga pikaks. 4:35 30-kraadises ilmas järjest olla on natuke palju soovitud. Tuuri lõppedes saime avastada vanalinna turgu, kus tugevamad said kasutusse lasta oma ärimise oskused. Turult sai päriseks ostetud legendaarne Usbekistani kalkulaator, kasutusse läksid keeled, mida siiani ei eksisteeri  ning pika veenmise peale oli kalkulaator käes. Peale väsitavat tuuri sai mõne tunni puhata ning iseseisvalt linna avastada. Linn avastatud, tuli naaseda lux hotelli, kus meid ootas õhtusöök, tants ja trall. Õhtusöögiks oli kebab koos kartulipudruga. Peale toitu külastas meid kohalik bänd, kes esitasid kohalikku muusikat ning haarasid kaasa kõik kohalolijad. Mängu läks ka parukas, kui sinu pähe sattus see kurikuulus parukas, tuli minna bändi solistiga paar puusanõksu teha. Õhtu lõppes pargipeoga, kus kohtasime nii kohalikke kui ka õpetajaid Hollandist.

Vaade rongist kell 7 hommikul
Platzkard
Lotta flex’imas oma somme
Khiva vanalinnas

Autor: Markus Abel

 

IV päev – Khivaga hüvasti jätmine, öörong Bukharasse

Oma neljandal päeval Usbekistanis saime kogeda esimest tõeliselt kohalikku turgu. See oli 3 kilomeetri kaugusel, mis andis väga hea võimaluse näha Hiiva tavaelu väljaspool vanalinna. Siin oli eriti võimalik tähele panna autode tihedat signaali laskmist, mida tehti iga väiksemagi asja peale. Turg ise oli suurem kui väljast oleks osanud arvata. Sama kehtis ka kaubavalikuga. Lisaks tüüpilistele puuviljadele, ligakäntsakatele, oli ka pakkuda Adibas nokamütse, erinevaid halatte ja muid riideid, väikeseid töökojasid asjade parandamiseks, lukkseppa ja palju muud. Koolivihikust telekapultideni välja. Pärast turulkäiku käisime söömas ja 15.45 läks buss Hiivast Urgentši, kus nägime suurt Jalal al-Din Mangburni monumendi juurde. 

Võimas Jalal al-Din Mangburni monument

Õhtul läksime uuesti rongijaama ning suunasime otsad Bukhara poole. Seekord oli pidu rongis veelgi elavam, sest teadsime, et magama me niikuinii ei lähe. Kell 1 öösel maandusime Bukharas. 

Richard Vihuriga

Autor: Jesper Korsen

 

V päev – Bukhara life

Me saabusime Bukharasse öö varjus. Kõndisime kohvritega lühikese maa rongist hotellini, nautides kohalikku arhitektuuri ja pilvitut ööd. Kuu säras peaaegu nagu päike. Hommikul külastasime me esimese asjana Magok-i-Attari mošeed. Enne, kui islam piirkonda levis, oli seal olnud zoroastrismi tempel ja turg. Enne Bukharasse sünagoogi ehitamist olevat juudid samuti seal palvetanud. Seda mošeed on ümber ehitatud 12. Sajandil, 15. Sajandil ja 1930ndatel. Mošee fassaadil on näha iseloomulikke veerandsambaid. Peale seda külastasime me Bukhara vanalinna. Seal oli palju müüjaid ja giid andis meile põletava päikese käes pika tuuri. Vanalinnas oli palju ajaloolisi mošeesid, minarette ning medresesid. Need olid hoomamatult massiivsed, kivist ja põhinesid palju silindritele ja ristkülikutele.

Autor: Ingrid Mölder

 

VI päev – Buhhaara ja Samarkand

Saabunud oli 6. päev, mida me alustasime, nautides viimast korda Buhhaara hotelli mõnusalt jahedat basseini vastu kuuma päeva. Seejärel jätsime hüvasti vanalinnaga ning suundusime rongijaama poole. Teel tegime aga väikse põike Sitorai-Mokhi-Khosa paleesse, kus saime tuttavaks kohaliku loomastikuga, mis koosnes peamiselt jaanalindudest. Siiski aga tuli kuidagi Samarkandi jõuda, nii et oli aeg uuesti teele hakata. Nähes bussi aknast suurt “Vokzali” silti lähenemas, mõtles igaüks oma peas, kas see kord on rongis palavam või jahedam. Rongi jõudes oli aga meie üllatuseks näha modernset, tavaliste istmetega ja hästi valgustatud rongi, mis liikus senistest kordades kiiremini. 

Chris jälle unetunde püüdmas

Jõudnud hotelli ja asjad lahti pakitud, suundusime Registoni platsi poole, kuid pika rongisõidu tõttu olid kõikidel jõudnud kõhud tühjaks saada ja, kuna tühja kõhuga ei saa kultuuri sisse võtta, liiguti eraldi gruppides söögikohti otsima. See aga osutus universaalselt keeruliseks, sest kõik pidid taluma ülipikkasid ootamisaegu ning toite, mis kunagi isegi kohale ei jõudnud. Siiski kogunesime lõpuks platsile, kus oli üllatavalt palju lahkeid mehi, kes olid valmis andma meile palju raha, kui me vaid laenaksime neile korraks telefoni, et ta saaks võtta ühendust Nigeeria printsiga.

Autor: Kaspar Kubu

 

VII päev – Samarkandi seiklused ja Sassi sünna

Hommik algas nagu eelnevadki, kõik olid üliväsinud. Pole ka ime, sest eelmine õhtu said kõik erinevates restoranides petta ning see tuli öösel muidugi ka välja elada (olles tavalisest kauem üleval:)). Päev algas hommikul vara, teadsime, et meid ootab ees tihe päev, mis tuleb magamata üle elada. Sõitsime algul bussiga siidivabrikusse, seekord aga vaesed eestlased vaipa sealt endale ei soetanud, sest juba 20cm² maksis üle 100 euro. Edasi liikusime paberivabrikusse, kus räägiti meile, miks just nende paber kõige vastupidavam ning parem on, ning näidati, kuidas nende paberitootmine käib. Lisaks saime seal proovida ehtsat Usbekistani teed. Edasi liikusime kuulsa 15. sajandi astronoomi, matemaatiku ja Kesk-Aasia Timurite impeeriumi valitseja Ulugbeki observatooriumi juurde. Muideks – härra Sten Martin Kalle c-klassist väitis, et Ulugbek avastas Riia!? Observatooriumist leidsime kuulsad UZB nokamütsid, mis on siiani meil moes:) Observatooriumist liikusime edasi Shah-i-Zinda mausoleumi, see oli tõeliselt ilus. Vot lausa nii ilus, et mõned meist hakkasid Ed Sheerani “Shape of youd” laulma. Lisaks leidis Sven endale sealt Olexi kella, Rolexi kadunud venna. Seal ka tuli ilmsiks, et Tõnisel on väsimuse pohmakas. Edasi läksime Islami Karimovi mausoleumi, sealt avanes meile vaade Samarkandile, vaatepildile jäid hämmastavalt ilus Registani väljak ning Samarkandi turg. Turule me nimelt järgmisena suundusimegi. Ausalt öeldes Samarkandi turg jäi Taškendi turu kõrval üpriski kahvatuks. Samarkandi turul lihtsalt müüdi väga palju liha, köögivilju, juurvilju, maiustusi ja muud, aga esemeid, mida koju osta praktiliselt polnud (peale Nikkee sandaalide muidugi).

Selfie klassijuhataja Heleniga

Turult lahkusime üpriski kiiresti, meid ootas ees Bibi-Khanymi mošee. Samuti väga võimas mošee, kus üks kohalik Usbekistani mees hakkas Tõnisele oma telefonist oma naise pilte näitama. Tõnis: “viis viiest!” Peale seda hakkasime liikuma Amir Temuri mausoleumi juurde. Vahel aga puhkes mõne vahel veesõda, Jan selle kaotas ning ta oli läbimärg. Jõudsime mausoleumi juurde, Vihuril oli energiat rohkem kui tervel 139. lennul kokku ning ta mängis ikka korralikult lolli:) Kusjuures nimetatakse Amir Temuri mausoleumi tegelikult Gur-e-Amiriks, mis tõlkes on “valitseja haud”. Tegu oli tõesti valitseja hauaga, kuna hauakambri kuldne interjöör oli lausa silmipimestav! Nii meie seiklusterohke päev läbi saigi. Suur tänu, Madis, et meile lõbusa päeva korraldasin ning tänud ka meie toredale giidile! Päeva tipphetk aga on veel ees! Nimelt korraldas Signe meile üliägeda õhtusöögi/peo. Toit oli hea, muusika oli banger. Muidugi pidime iga sooviloo eest maksma 2 dollarit, aga see oli 100% seda väärt. Kõige paremini jäi meelde kaks lugu: Smilersi “Mojito” ning Roomast kuulsaks saanud Põhja-Tallinna “Lähen ja tulen”. Ei mäleta, millal viimati nii lõbus oli, kõik hüppasid, laulsid kaasa. Chrisil olid hüppamisest ja keksimisest sääred mitu järgmist päeva valusad! Peo lõpetasime Sassile laulmisega, Sass sai aasta vanemaks!!! Hotelli tagasiminek oli samuti väga lõbus. Tähendab, absoluutselt kõik tegevused on lõbusad, kui sind ümbritseb 139. lend! 

Õhtusel restoranipeol/Sassi sünnal

Autor: Chris-Robin Talts

 

VIII päev – Samarkand ning Chrisi ja Johannese toa saatus

Reisi kaheksas päev, 1. mai oli meie jaoks sümboolse tähendusega, sest tegu oli viimase päevaga Samarkandis aga ka viimase vaba õhtuga. Päev algas kogunemisega Registani väljakul, kus peamiseks vaatamisväärsuseks olid võimsad laed. Puhkepausil käisime rõdukohvikus, kus oli võimalik proovida Usbekistani nimijooki – teed. See oli mõistagi oivaline. Kuigi tõenäoliselt kõige meeleolukam seik oli hoopis minareti sissepääsu otsides laoruumi sattuda, kust vihane kohalik meid välja ajas. Kusjuures minareti pääs oli piiratud, sest samal hommikul olid alanud restaureerimistööd.

Puu varjus Registanis

Samarkandist oli edasine plaan liikuda tagasi Taškenti. Enne seda käidi viimasena veel Barbeque Burgeris, kiirtoidurestoranis, mis oli seni reisi parim söögikoht. Hotelli hoovis rongijaama viivat bussi oodates oli kõigil suur rõõm oma potato balls’e süüa.

Päeva teise poole veetsime esialgu kiirrongis nimega Afrosiyob, mis viis meid tagasi pealinna. Kogemus oli platskardiga võrreldes oluliselt luksuslikum: hinna sees oli söök ning rong liikus poole kiiremini (ööbimine polnud vajalik). Ainus puudus oli kesine restoranivagun, kus polnud võimalik kohalikega einestada. Meie teekond läbis linna nimega Jizzah!

Chris JÄLLE nap’imas

Nostalgiline moment oli naasta hotell Stellasse, kus reisi algul olime. Tähistamaks sündmust otsisime piirkonna kõige peenema restorani, milleks oli seni Usbekistani kõige euroopalikum restoran MeatMe. Eesti vaates kallid hinnad põhjustasid tugevaid lööke meie rahakottidele. Õhtusöök läks maksma keskmiselt 60€ inimese kohta – arvet makstes oli sommide patakas laual nii suur, et võis kahtlustada, et tegeleme rahapesuga.

Johannes valmistumas MeatMe burgeri söömiseks. Kaasa anti isegi kindad

Õhtune olemine toimus Chrisi ja Johannese toas (307), mis oli vaieldamatult kõige avaram ja meeldivam. Lõpuks oli sealt tõenäoliselt läbi käinud üle 25 inimese ning selle tulemusena sai algul paljulubav tuba korralikult räsitud: vetsupott lammutati tükkideks, kirjutusaua toolilt tuli iste ära. Viimase vaba õhtu jooksul käidi läbi ka Puškini kujuga pargis, kus meie lärmamine põhjustas kohaliku politsei saabumist. 

Snapchat Johannese ja Chrisi toast pärast c-klassi rahva lahkumist

Autor: Lotta Mii Hasa

 

IX päev – Taškendi kooli külastus ja viimane õhtu

2. mai oli meie reisi üheksas päev. Hommikut Taškendis alustasime Usbekistani suurimal turul –  Chorzu turul. Laadale mindi eesmärgiga osta koju kaasa kohalikku toitu ja suveniire. Osteti teed, halvaad, eriti menukaks osutusid meie reisiliste seas kohalikud rahvusriided ja tübeteikad. Tagasi hotelli viis meid läbi ummikute takso, mille juht rääkis terve sõidu kohalikust eluolust, endast ja oma seitsmest lapsest. 

Markus valmis minema missioonile

Meeleolukale kogemusele taksos järgnes külastus kohalikku kooli. IT kallakuga Muhammad al-Khwarizmi koolis võtsid meid vastu meievanused õpilased, kes tutvustasid kooli ja rääkisid koolielust. Päeva tipphetk leidis aset kooli arvutiklassis, kus saime mängida CS:GO-d, Fortnite’i, Minecrafti ja GTA-d. Külaskäigu viimane osa oli auditooriumis toimunud vestlusring Eesti suursaadiku Toomas Tirsi  ja Gunda Tirega, kes rääkisid Kesk-Aasia majandusest ja suhetest välismaailmaga. Lisaks jagasid nad oma kogemusi Usbekistanis ja selle naaberriikides. Kogu külaskäigu jooksul oli võimalus õpilastel omavahel tutvuda, muljetada ja Instagramis üksteist sõbraks lisada. Pärast pikka päeva olid kõigil kõhud tühjad, mistõttu otsustasime minna sööma MEATme’sse, kus käisime ka eelmine õhtu. Kõhud täis, suundusime tagasi hotelli, et tähistada enne äraminekut meie viimast õhtut Usbekistanis.

Autor: Hedvig Kikas

 

X päev – minek😢

10. päev oli meie suurepärase reisi viimane päev. Kuna eelneval õhtul oli tähistatud viimast õhtut Usbekistanis, siis varahommikul kõlav äratuskell mõjus veel masendavalt kui teadmine, et meie reis on selleks korraks läbi. Väsinud nägudega liikusime nüüdseks armsaks saanud hotell Stellast lennujaama, kus sai veel viimased suveniirid ostetud ja natuke kehakinnitust enne lendu. Lennukis oli meie peamisteks tegevusteks magamine ja “Tõde ja õiguse” lugemine.

Pärast pikka kuuetunnist lendu saabusime Riia lennujaama, kust välja astudes tundsime, et me pole enam Usbekistani sooja päikese käes, vaid oleme jälle tagasi Baltimaade karges kevades. Sellele meelehärmile lisandus teadmine, et meid ootab veel neljatunnine sõit tagasi Tallinna. Bussisõit möödus sarnaselt lennule. Vahepeal võttis Chris siiski kõlariga laulu üles ning reisijates tekkis natuke rohkem elujõudu. Lõpuks jõudsime kella 6 paigus tagasi Tallinna ning suunduti koju magamata jäänud tunde tagasi tegema.

Johannes lennukis silmad lahti magamas

Autor: Sven Erik Paavel

Me täname kõik südame põhjast Madist, kes oli reisi peamine organiseerija ja laste (meie) eest hoolitseja. Samuti täname Erkkit, kes meie eest otsustavatel momentidel võitles ja reisi korraldas, Signet, kes korraldas nii reisi kui ka meie elu lahedaima õhtusöögi, klassijuhatajat Helenit, Igorit ja viimaseks muidugi meie enda klassi ja paralleelklassi hiilgavaid inimesi. Te tegite selle reisi nii lahedaks. Aitäh!

P. S. – dokumenteerisime suure osa reisist oma klassi Instagrami @paaritulend – vaadake järele!

Urmas Lüüs kunstiajaloo tunnis

Reedel, 14 aprillil, arvestuste nädala viimasel päeval oli kunstiajaloo tundi kutsutud rääkima Urmas Lüüs. Tegemist on eesti kunstnikuga, kelle loomingus moodustavad ühe suure hingava terviku installatsioon, performance, helikunst, sõnad, videod, fotograafia ning kaasaegne tarbekunst ja skulptuur. Teemaks oli läbi kunsti lugude rääkimine ja nii alustaski kunstnik enda loost, tutvustades oma tavapärasemast keerulisemat hariduskäiku. Sealt voolas jutt tuntud kirjandusteoste juurde, mille seas oli ka Tammsaare “Tõde ja õigus”, ja nende tõlgendusteni, mis inimese elu jooksul palju kordi muutuda võivad. Seejärel avas ta mõne oma sõbra, näiteks Anna Hintsi loomingu tagamaad ja lõpuks jõudis oma teosteni. Läbi Urmas Lüüsi seletuste tema töödele tõukeks olnud sündmustest, tööde sünnist, tegemisest ja lõpuks välja panemisest, omasid juba niigi paeluvad ja pilkupüüdvad teosed täiesti uue tähendusvälja. Lisaks tahvlile kuvatud videotele ja piltidele sai mitut teost ka enda kätte võtta, nendega pilti teha ning imetleda lähedalt meisterlikku teostust, mis olenevalt taiesest varieerus sepakunstist tikkimiseni. Peale rõkkavat aplausi jäi nii mõnigi veel klassi, et saada vastus tekkinud küsimusele ja uurida töid, mis polnud klassis ringi käies huvi tundjani jõudnud. 

Lüüsi valmistatud mask. Allikas: Erakogu. 
Näide Urmas Lüüsi organiseeritud performance’ist. Allikas: Urmas Lüüs. 

Autor: Roosi Värv

Tallinna maleva avatud uste päev

Ühel järjekordsel riigikaitseõpetuse tunnil tutvustas kolonelleitnant Tooming meile lähenevat Kaitseliidu Tallinna maleva avatud uste päeva. Ilm tõotas tulla päikesepaisteline ja boonusena lubati ka tulevane kontrolltöö ära arvestada, mistõttu ei jäänud muud üle kui sellel ettevõtmisel varrukast haarata. Kohale ilmus üle poole meie lennust, kes bussiga, kes rongiga, kes muu sõiduvahendiga. Et niivõrd suure grupiga toimetada oli keeruline, jaotati meid väiksemateks salkadeks, mis ühest punktist teise liikusid. 

Esmalt tutvusime kaitseliitlaste ja kaitseväe toidupakkide valikuga. Valik oli lai: erinevad road, soojad ja külmad, valmistoit ja küpsetamist ootavad produktid, üks eine või tagavara mitmeks päevaks. Ka leidus maitseid igale soovile maksapasteedist mangomaitselise kaerapudruni.

Teises punktis tehti soovijatele roheliselaigulist kaitseväe-stiilis näomaskeeringut. Enamus sellist harrastust pelgas, kuid mõni julgem sai rohelised triibud põsele. Küll aga osutus populaarsemaks kõrvalasuv fännimeenete väljapanek, millele tehti kõva reklaami. Kuumim kaup, kaitseliidu kirjaga bucket hatid, kadus loetud hetkega, samuti krabati pastakaid ja muud kasulikku.

Edasi liikudes ootas ees mõningate tulirelvade ja varustuse väljapanek. Kiiver peas, vest koos juurdekäiva varustusega seljas, automaat käes, transformeerus tavaline reaalikas harilikuks reameheks. Meeldiva üllatusena kohtasime reaali armastatud matemaatikaõpetaja Andres Taltsi tädipoega.

Et ei jääks kogemus puhtalt teoreetiliseks, oli võimalik oma oskused proovile panna õhupüssiga ja ka elektroonilise võistlusrelvaga. Seda võimalust paljud kasutasid ning selgus, et sihtimisoskused ei ole üldse mitte kehvemapoolsed. 

Ringkäigu lõpus avanes võimalus võtta üks kosutav amps viineripiruka, tee ja banaani näol ning uurida kõikvõimalike seni puudutamata küsimuste kohta. Maleva avatud uste päeval naasime kindlasti kogemuse võrra rikkamana ja siinkohal ei saa mainimata jätta, et Kaitseliidu Tallinna malev ootab suure innuga uusi särasilmseid liikmeid enda ridadesse.

Aitäh õpetaja Valjo Toomingule sellise ägeda ringkäigu eest!

Pärtel koos shoota‘ga. Allikas: Erakogu. 
Laur ja tema uhiuus koolivorm. Allikas: Erakogu. 

Autor: Pärtel Arula