139a
Just another Reaalkooli ajaveebid site

Kolmapäeval, 22. veebruaril käis meie koolis külas peaminister Kaja Kallas ja pidas kõnet. Kuna valimised on lähenemas, teeme me kiire ülevaate eesti suurimate erakondade programmidest.Aga kõigepealt tuleb teada seda, mida keskmine eestlane juba teab. Selle jaoks oleme intervjueerinud Keskmist Eesti Matsi (KEM), kelle teadmiste pealt saame ehitada hea arusaama iga partei lubadustest ja tegudest! Iga partei juures mainime nende kõige silmapaistvamaid lubadusi ja seda, millistest peatükkidest nende valimisprogrammid koosnevad.

 

Parteid on esitatud tähestikulises järjekorras

 

Eesti 200

KEM: “Eesti 200 on pulli tegemise osas teisel kohal – alati, kui mingi nali on, on algatajaks kas EKRE või nemad. Ma ei saa küll kunagi aru, mida nad tegid. Nad on mitte-radikaalsed… kuskil poliitspektrumi keskel. Nende nimi tuleb sellest, et võiks olla 200 aastat Eesti riiki, mis on päris hea mõte.”

Eesti 200 sai alguse EV-i 100. sünnipäeva kanti välja tulnud samanimelisest manifestist. Vikipeedia kohaselt on nad liberaalid, mis on küll parempoolne ideoloogia. Nende valimissloogan on imepärane “Meiega on võimalik!” (Mis on võimalik??? Mis???).E200 valimisprogrammil on sektsioon “viis vaala”, mis võtab tänuväärselt kokku kõik partei suurimad lubadused, nagu investeerida haridusse 250 miljonit lisaraha ja muuta Eesti taastuvenergiat eksportivaks riigiks. Kuna tähtsamate lubaduste siia kirjutamine oleks vaid selle teksti kordamine, siis mainime selles sektsioonis vaid huvitavamaid.

Valimisprogrammi algus on väga proosaline ja koos EKRE programmiga üks dramaatilisemaid. Ülejäänud sektsioonid on lihtsamini hoomatavad punktide kaupa loetletud lubaduste formaadis. E200 valimisprogrammis on 15 peatükki, millest esimesed viis tähtsat on haridus, julgeolek, valitsemine, energeetika ja kliima.Mitmeid asju lubatakse “välja töötada” ja “soosida”, nagu rahastusmudelit hajaasustusega omavalitsustele või energiasalvestuse lahenduste rajamist, lubatakse “leida raha” vähemalt 500 doktorandi vastuvõtmiseks aastas. Kohustuslik kooliaeg lubatakse tõsta 18. eluaastani, kooli algusaeg lükata kella 8.45-ni, luua Eestisse õhu- ja raketikaitsesüsteem ning e-riigi äpp, keelata kriminaalkorras karistada saanud erakondadel riigirahastuse saamise, anda juurde ressursse elamute renoveerimiseks, kiirendada ohustatud liikide kaitse alla võtmist, anda enne 1991. aastat valminud filmipärand vabakasutusse. Erakond lubab “rekordkiirusel” üles ehitada roheenergia tootmisvõimsused, menetledes planeeringuid 6 kuuga. Soovitakse digitaliseerida jäätmete kogumist ja defineerida abielu kui liit kahe inimese vahel.Üldiselt on valimisprogramm igasuguste regulatsioonide, avalduste ja bürokraatia vastu. Tööõiguse regulatsioone tahetakse lõdvendada. E200 on selle poolt, et valimiskampaaniate kulud kataksid erakonnad vaid liikmemaksudest ja annetustest (mida Eesti 200 sai 2022. aasta neljandas kvartalis ligi 200 000 eurot). E200 armastab väga ettevõtjaid. Nad tahavad, et iga inimese maksud maksaks tema ise, mitte tema tööandja. Partei ei toeta maksude tõstmist (vaid eelarvetulude suurendamise eesmärgil).

Tuleb ära märkida, et E200-l on “valimisprogramm” ja “valimisprogramm 2023”, millest teine on see õige ja esimene sisaldab lubadust anda igale lapsevanemale iga tema alaealise lapse kohta üks hääl valimistel juurde(!!). Nende veebilehtede andestamatul segiajamisel riskite sellega, et Eesti 200 liige kutsub teid pinnapealseks. Tervikprogramm on siin.

 

Eesti Konservatiivne Rahvaerakond

KEM: “EKRE on see vastuoluline partei, need kõige paremad fašistid. Nende nimi on EKRE, mis tähendab “Eesti Konservatiivne Rahva misiganes”. Nad on tugevalt Vanamaa-vastased, nende slogan on “päästke Eesti”, aga ma ei tea, mida see tähendama peaks. Kuuendas klassis ma nägin poiste vetsu seinal haakristi sõnaga EKRE.”

Ahh, EKRE! Fašistide valimisreklaamidest šnitti võtja, Jevgeni Prigožini kavandatud (aga ilmselt mitte läbiviidud) käsi Eesti poliitikasse, geidele Rootsi laevapiletite ostja. EKRE ei ole vahest kõige Venamaa-vastasem partei, arvestades nende soovi mitte osaleda Ukraina sõjas. Nende slogan on täpsemalt “päästame Eesti”, mitte et see eriti tähendusrikkam oleks. Iga valimiskompassi järgi on nad tõepoolest kõige parempoolsem partei.EKRE valimisprogramm on ilmselt kõige dramaatilisem, iga alapunkt algab sõnaga päästame: “Päästame Eesti vaesusest!”, “Päästame Eesti sõjast!”. Programmi punktide teemad on vaesus, sõda, rahvusriik, inimeste tervis, õigussüsteem ja demokraatia. Rohepööret kutsutakse “hullumeelseks”, lubatakse vähendada fossiilkütustele mõjuvad maksud ja suurendada miinimumpalka. EKRE soovib suurendada sõjaväge ja selle kulutusi, samuti mitmelapseliste perede toetusi (muuhulgas soovitakse seostada inimese pension tema laste arvuga). Ülikoolid soovitakse teha täielikult eestikeelseks, soovitakse parandada arstiabi kättesaadavust. Nad on Euroopa Liidu institutsioonidele võimu andmise vastu, vaba turu poolt, kõige viimane punkt terves programmis on “Tühistame kooseluseaduse kui ühiskonda lõhestava ja ühiskonna enamuse hoiakutele vastanduva õigusakti.Päästame Eesti! [sic]”.Teiste valimisprogrammidega võrreldes on EKRE oma väga lühike ja lihtsasti loetav. Keskmise Eesti Matsina tunduks see programm ilmselt kõige arusaadavam. Tervikprogramm on siin.

 

Isamaa

KEM: “Isamaa on nagu EKRE, aga nad ei ole; nad on leebe EKRE nendele, kes ei taha öelda, et and toetavad EKREt. Nende logo on sinine ja ma ei tea, mida nad tahavad.”

Vikipeedia kohaselt on Isamaa rahvuslik konservatiivne partei, mis on tõesti pool EKRE nimest. Isamaa valimisprogramm kasutab unikaalse otsusena Seriifiga fonti. Neil on lühiprogramm, millel võiks olla häbi ennast nii kutsuda oma pikkuse tõttu (8 lehekülge). Lühiprogrammi teemad on rahvus (st rahvastik), eestlus (st haridus ja kultuur), riiklus (st julgeolek), majandus, heaolu (st sotsiaalhoolekanne ja tervis), keskkond ja kodanike riik (st riigivalitsemine).Kuna lühiprogramm on ise lubamatult pikk, võtame siin hoopis selle kokku. Lubatakse suurendada õnneliku paarisuhte loomise ja hoidmise programme, investeerida nelja või enama lapsega perede eluruumidesse, suurendada kaitsekulutusi, kehtestada Eestis elavatele Venemaa kodanikelelojaalsusdeklaratsiooni kohustuse, viia haridusasutused üle mahetoidule, vähendada bürokraatiat. Partei on täielikult vastu uutele maksudele.Tervikprogramm on siin.

 

Keskerakond

KEM: “Keskerakond on matside partei. Nad on kaua aega olnud Tallinna linna omavalitsuses, nad tegid Tallinna liikluse halvemaks. Keskerakond meeldib venelastele, Jüri Ratas onänendega kuidagi seotud.”

Jüri Ratas on tõepoolest Keskerakonna esimees ja alates 2005. aastast on Tallinna linnapea olnud Keskerakonna liige. Ju siis jäävadki Tallinna kõik probleemid nende kaela. Mitte-eestlaste seas on Keskerakond vaieldamatu lemmik.Peatükke on Keskerakonna valimisplatvormil liiga palju, et kõiki nimetada (16 alapeatükki). Väljapaistvalt sai eraldi peatüki endale sport. Hariduses lubatakse suurendada rahastust ja teha riigikaitseõpe kohustuslikuks, lubatakse taastada kaitseväe orkester. Põlevkivisektori süsinikujalajälge soovitakse vähendada läbi “innovatsiooni”, aga lubatakse ka toetada rohenergiaallikaid. Soovitakse vähendada raamatute käibemaksumäära, toetada kirikute igapäevast lahtiolekut ja toimimist (tsiteerides: “Kirikutel on oluline roll rahva kultuuritemplitena”), anda Eesti ettevõtetele sihtotstarbeline miljardieurone abipakett, võõrandada osa riigiettevõtteid aktsiatena ja teha Tallinna ühistransport kõigile priiks. Energiamajanduse osas jätkab erakond põlevkiviga, samal ajal toetades LNG terminali ja tuuleparke.

Keskerakond soovib läbi viia kodanikupalga pilootprogrammi, kehtestada kolmeastmeline tulumaksusüsteem, vähendada ravimite ja toidu käibemaksu, suurendada alampalka 1000 euroni, ehitada Peipsi-äärne kergliiklustee, “vähendada alkoholismi ning uimastitega seotud kuritegude ja õnnetuste arvu” (ilma mingi selgituseta), suurendada piirivalvurite arvu ning tõsta esimese ja teise lapse lapsetoetuseid ning keskmine vanaduspension 100 euroni. Nad soovivad teha Eestis presidendi otsevalimine ja suurendada kohaliku omavalitsuse võimu.Keskerakonna valimisplatvormi pdf-il on ilusti Jüri Ratase ja Tõnis Möldri näod peal. Kohati oli punktide kordamist, aga üldiselt oli see valimisprogramm suhteliselt loetav. Tervikprogramm on siin. 

 

Reformierakond

KEM: “Ju siis nad teevad palju reforme. Kaja Kallas on seal parteis.”

Reformide tegemine võiks olla kõigi parteide ülesanne. Kaja Kallas kuulub jah reformierakonda.RE valimisprogramm on pidev segu proosatekstist ja punktlubadustest. Programmi peatükid on julgeolek, energeetika, majandus, haridus, kultuur, sotsiaalhoolekanne ja tervis, keskkond ja kliima, maaelu, regionaalpoliitika ning Demokraatia ise.Erakond lubab tekitada mitmeid kaitserajatisi, kiirendada meretuuleparkide rajamist, toetada elamute renoveerimist (rahaga), lõdvendada tööturu regulatsioone, anda riigi kogutavad andmed masinloetavalt ettevõtjatele, ehitada põhimaanteedele sõiduradasid juurde ja Riia-Tartu rongiühendus, teha riigikaitseõpe kohustuslikuks, panna Netflixi eestikeelsed subtiitrid, tõsta pensioni, võtta vastu kooseluseaduse rakendusaktid, vähendada palgalõhet (luues tööandjatele vastava digitaalse instrumendi(?)), maksustada ühekordsete plastpakendite kasutamist, suurendada põllumajandustoetusi, kaotada lasteaia kohatasud ja luua lobbistide register.Reformierakond soosib privatiseerimist ja peab oluliseks hoida maksukoormust (nii) madalana (kui võimalik). Eesti 200 kõrval teine ettevõtjaid armastav partei. Programmi kõige viimasel leheküljel on lühikokkuvõte, mis võiks olla kõige alguses.Reformierakonna programmi 3. leheküljel on väga ilus ja suur pilt Kaja Kallasest, juhuks kui keegi postrit tahab. Tervikprogramm on siin.

 

Rohelised

KEM: “Neile meeldib keskkond ja nad tegid need liikluse rohelised lained, mis tähendavad, et ei saa väga kiiresti sõita. Nad on tuumaenergia vastu, nende logol on jänku, nende seas on ilmselt palju veganeid.”

Kuna Rohelised virisesid Twitteris selle üle, et neid ei kaasatud Delfi valimiskompassi, peame neist ilmtingimata rääkima, kui me ei taha olla nende järgmised ohvrid. Ei, rohelised ei ole seotud liikluse roheliste lainetega ja nende logol on hoopis väikene taim. Samal ajal on nad tõepoolest keskkonna säästmise poolt ja hetkel olemasoleval tehnoloogial põhinevate tuumajaamade vastu.

Roheliste programmi esimene alapunkt on tõepoolest keskkonnahoid, teine energeetika, kus lubatakse üleminekut täielikult taastuvale ja hajutatud energiatootmisele. Kolmandas alapunktis, majandus ja maksud, lubatakse vähendada mitmes valdkonnas makse: mahetoit, innovatiivsed ettevõtted, ühistransport, ehitusjäätmete ümbertöötlemine.Suurendada lubatakse süsinikumakse ja lubatakse sisse viia Tobini maks. Samuti lubatakse üleminekut neljapäevasele töönädalale, mis on hiljutise uuringu kohaselt parem nii produktiivsusele kui ka töötajate vaimsele tervisele. Soovitakse lõpetada SKT kasutamise kui edu näitaja.

Teised programmi punktid on haridus, kultuur, tervishoid, sotsiaal- ja rahvastikupoliitika, põllumajandus, transport, riigijuhtimine, riigikaitse ja välispoliitika. Nendest punktidest jäi silma lubadus Eestis luua kodanikupalk (või noh, 2025. aastast alates kaheaastane pilootprogramm). Samuti soovivad nad Prantsusmaa näitel keelustada poodides parim enne tähtajast üle läinud toidu äraviskamise. Tehakse rohkem rattateid ja rahvahääletuse võimalus. Silmapaistvalt on rohelistel ka eraldi programm Seto keeles. Tervikprogramm on siin.

 

Sotsiaaldemokraatlik Erakond

KEM: “Nad on EKRE vastased, EKRE teeb alati nende üle nalja. Sotsiaaldemokraadid on noored, värvitud juustega, neil on kõrvarõngad ja septum ninas, nad on väga liberaalsed. Selle erakonna logo on punane. Ükskord nägin ma bussipeatuses Ossinovski valimisreklaami ja mõtlesin, et ta nägu on ka väga punane”

Sotsiaaldemokraatia on liberaalne ideoloogia, pigem selle vasakul tiival. Keskmise sotsiaaldemokraadi nooruse kohta ei oska me kommenteerida, aga valimiskandidaadid tunduvad olevat normaalsetes poliitikuvanustes.Sotsiaaldemokraatide valimisprogrammis on lausa silmi paitav sektsioon “Lühidalt” (lk 4, esimene alapunkt). Tekst on veidi proosaline, aga sisaldab näiteks lubadust tõsta miinimumpalk 1200 euroni ja investeerida 1% SKP-st teadusesse. Kuna valimisprogrammihuviline saab sealt ise kõik tähtsama ära lugeda, mainime selles lõigus ainult huvitavamaid alapunkte täisprogrammist.

Täisprogrammi alapunktid on (ümbersõnastatult) majandus, perekond, haridus, kultuur, tervis, keskkond, keskuse-välised piirkonnad, riigikaitse, ühiskond, valitsemine. Erakond soovib teha töönädala 4-päevaseks (neile, kes ühe päeva nädalas õpivad), katta Eesti 5G internetiga, vähendada jalg- ja tõukerataste käibemaksu, rekonstrueerida Rohuküla-Heltermaa laevateel asuvad kanalid, sisse viia astmelise tulumaksusüsteemi ja ajutise riigikaitsemaksu, suurendada rahastust laste teraapiateenustele, keelustada veebiennustusmängude reklaamid, pikendada koolikohustust 18-aastaseks saamiseni/kutse omandamiseni, teha “tubakatooted lastele kättesaamatuks” (ilma selgituseta kuidas) ning viia läbi liikumispööre, mis on lihtsalt huvitav nimi spordi rahastamisele. Programmi järgi taastatakse turbamaardlatel sooalad ja vähendatakse metsaraiet (säilitades töökohti, muidugi), idapiir ehitatakse täielikult välja. SDE soovib vähendada annetuste mahtu, mis üks füüsiline isik võib aastas ühele erakonnale annetada, ning kärpida valimistele kulutatava raha mahtu.

Programm oli lihtsasti loetav, ehkki mõned punktid oleks vahest vajanud selgitust (“tööandjapension”?). Lühikokkuvõte kõige alguses on küll midagi, mille kõik parteid võiksid kasutusse võtta. Tervikprogramm on siin.

 

Aga mida arvavad naised ja kristlased?

Naiste austajate ja Eesti hümni lauljatena küsime siinkohal ka abi ühelt feministlikult ja ühelt kristlikult organisatsioonilt.

Feministeerium, ilmselt Eesti üks tähtsamaid feministlikke organisatsioone, on teinud valimisest mitmeid artikleid, nendest kõige üldisem ja lühem “Keda valida?”. Selles artiklis vaadeldi erakondade lubadusi organisatsioonile tähtsate teemade osas: nõusolekuseadus, abieluvõrdsus, võrdne kohtlemine, vaenukõne, sooline võrdsus. Kõige paremad tulemused said Sotsiaaldemokraadid, Rohelised, ja Eesti 200, kõige halvemad EKRE (muidugi) ja Isamaa.

Eesti evangeelse luterliku kiriku “Ristiinimese valimislabürint” ei andnud nii otseseid skoore (paistab, et 2019. aastal oldi autori hinnangute peale vihane). Paistab, et autorile on tähtsad kirikute rahastamine ja Jumala eest (pun intended) samasooliste abielu ja kooselu vastu olemine. Keskerakonna, EKRE ja eriti Isamaa sektsioonid on positiivsed, Eesti 200 ja Rohelised kaotavad palju punkte eutanaasia toetamise eest. Sotsiaaldemokraadid võidavad vaevu vähegi toetust oma lubadusega topelttasustada pühapäeval töötamine. Autorile ei meeldinud, et Reformierakonna valimisprogrammis ei räägitud väärtustest, vahest võiksid nad teinekord kõige ette lisada lause “Me toetame headust ja tõde”.

Juhul, kui me ei maininud sinu lemmikerakonna lemmiklubadust või jäi meil midagil kahe silma vahele, palun saata kõik hate mail aadressile Lossi plats 1a.

Lõpetuseks ka üks hea meem, et kogu see asi veidi lihtsamaks teha

Autor: @ebavalitsus Twitteris

“Tartu rahuleping on 2. veebruaril 1920 Eesti ja Nõukogude Venemaa vahel Tartus sõlmitud rahvusvaheline leping, millega lõpetati vabadussõda, määrati Eesti idapiir ning Nõukogude Venemaa tunnustas Eesti Vabariigi iseseisvust.”

Nõnda kirjutab meile Vikipeedia ning – nagu iga keskmine reaalikas – oled kindlasti juba arvutanud, et sellest on möödunud täpselt 103 aastat. Ajaloolise tähtsusega Tartu rahu on traditsiooniliselt tähistatud Reaali Poisi juures, ja nii ka tänavu. Samuti oli Reaalil see aasta au ka tseremoonia- ja kõnedejärgset koosviibimist korraldada. See toimub iga aasta erinevas G5 koolis.  

Kahtlemata oli ka progeklass sel üritusel esindatud – see aasta meie lugupeetud Kaspar Pajo, Hedvig Kikase ja Lotta Mii Hasa poolt (vt illustreeriv foto). Tartu rahu tähistamisel pidasid kõne REK-i president Sten Martin Kabrits ja koolijuht Ene Saar, kes tuletasid meile meelde Tartu rahu olulisust, eelkõige kui diplomaatia võitu. Ühtlasi oli kokkutulek viis mälestada Reaali Poisi juures vabadussõjas langenud õpetajaid ja õpilasi.

27. jaanuari hommikul klassi kõndides oli juba koridoris tunda imehead, kodust hõngu. Alguses ei saanud arugi, mis võiks olla sellise tavapäratu hõngu allikas, kuid klassi sisse  astudes oli kuulda mingisugust sumisemist-põrisemist, ja siis oli kohe arusaadav, millega tegemist on. Head poisid Sven ja Tõnis olid toonud meie klassi Jura kohvimasina! Kuid kohvimasin ei saanud jääda ilma nimeta, seepärast otsustasime teha oma Instagrami kontos valimise. Nelja suurepärase nime seast kujunes võitjaks Karl Killing.

Lotta Mii

Lotta, sina oled üks kohvimasina investoritest. Esimene küsimus: kuidas on see kohvimasin sinu elu mõjutanud? Äää… ma saan kohvi juua… nüüd… matemaatikaklassis. See pole pätikohvi või kuidas seda nimetataksegi Tõnis? Jaa ei ma saan oma kodukohvi juua nüüd, sest see on sama masin mis mul kodus on.

Mitu korda on see kohvimasin sinu elu paremaks teinud? Mmmm, ma arvan, et 6,9 korda.

Mis oli sinu rõõmsustase enne ja pärast kohvimasina jõudmist klassi 208? No ma arvan, et enne oli see rõõmsustase kuskil 7, aga nüüd, tänu kohvimasinale, on see tõusnud 7,1-le.

Mis on su lemmik kohvitüüp? Äääää, must kohv. Lihtsalt.

Ja kas meie uue masinaga saab saavutada seda head musta kohvi, mis sulle meeldib? Jaa ei see on suht hea, mis sealt masinast tuleb… ma ei tea, see sõltub ubadest tegelt. Meil on mingid Brasiilia oad.

Mis su lemmikoad on? Hahaha, mu lemmikoad on mu endine õpetaja Mikk Oad… see on tema nimi.

William

Tere, William. Sa oled samuti üks kohvimasina investoritest. Räägi mulle, kuidas on see kohvimasin su elu mõjutanud? Ma olen säästnud raha. Selle asemel, et puhvetist võtta euro-kahekümne eest kohvi kümme korda, ma olen teinud kümme korda tasuta kohvi, ehk siis ma olen kaksteist euri säästnud. Võrreldes 15-eurose investeeringuga on see väga hea sääst… ja see hakkab mul lõpus raha kokku hoidma.

Kõlab küll nagu hea investeering! Mis oli su rõõmsusaste enne ja pärast kohvimasina jõudmist klassi 208? Mul oli siukeeee… viie ja poole pealt läks kuue ja poole peale.

Mitu korda see kohvimasin su elu paremaks muutnud on? Täpselt 1,1 korda.

 

21. detsember, aasta pimedaim ja ühtlasi ka talve algust märkiv päev, algas külma ja talumatult libedana. Viimasest suurt lugu siiski ei olnud, sest üle pika-pika aja valgustas jääl komberdavate õpilaste koolipäeva algust taas päike ning Estonia puiesteel võis tavalise hommikusesse pimedusse mattunud koolimaja asemel imetleda neoklassitsistlikku õrnroosat hoonet kogu oma ilus. Nimelt ei siranud tol päeval õpilaste äratuskellalt vastu mitte 6.45, vaid hoopis 10.15, mõnel eriti välejalgsel unimütsil lausa 11.15.
Kell 11.30 tervitas hubases koduklassis 208 11.a klassi Daniel Kaasik, kes pidas huvitava loengu Rahvusvahelisest Kohtust ning enda kogemustest seal töötades. Sellele järgnes klassijuhataja tund, mida rikastas Jan Zebastiani tehtud jõulu Kahoot! oma vaimukate naljade ning mitmekülgsete küsimustega. Korisevatele kõhtudele pakkusid leevendust stritsel ja piparkoogid.
Kõhud täis ja näod naerul, suunduti aulasse, kus toimus jõulukontsert. Kontsert oli muusikaliselt mitmekesine, rikas ja ääretult nauditav. Teiste seas võis kuulata koori, nii puu- kui ka vaskpuhkpille, keelpille, klaverit ning ka lausa tervet orkestrit. Nimelt oli kavas lausa kaks Siim Laane komponeeritud teost: üks keelpillidele ja teine orkestrile ning klaverile. Eripalgelised lood sidus ära meie oma klassivanem Kaspar Pajo ning kontsert lõppes meeleoluka ühislauluga “Rudolf”.
Olles andnud esinejatele kajava aplausi, pidid 11. klassid kiirustama tulistjalu Stenbocki majja, kus ootas neid eest Madis Somelar. Hoolimata justkui jäässe valatud munakividest, labürinditaolistest käänulistest vanalinna tänavatest ning katuselt kukkuvatest lumekoormatest, jõudsid kõik siiski õhetavail palgeil kohale. Olgugi, et Kaja Kallas pidi kiirustama intervjuule, leidis ta aega, et lubada meid oma kabinetti, avada selle ajalugu, rääkida lugusid enda ametiajast ning vastata arvukatele küsimustele. Kui peaminister oli pidanud juba peaaegu oma intervjuule hilinedes minema tormama, võeti jutujärg sujuvalt üle ning järgmisel pooleteisel tunnil oli võimalus õppida Stenbocki majaga seonduva ajaloo ja tavade kohta, samuti tutvuda hoone igapäevaga ning seal viimasel ajal aset leidnud suuremate sündmustega.

Stenbocki majaga ei olnud meie vahva päev veel läbi. Kohe pärast Stenbocki tormasime üheskoos kooli tagasi, et maha pidada lennusisene korvpalli võistlus, mille loomulikult meie proge poisid ära võitsid. Johannes Tampere kommentaar kohe pärast võitu:” Eks oleme aastaga kõva arengu teinud, mehed olid tublid. Vastased on vist liiga palju Solarise saialetti külastanud.” Võitu kauaks tähistama me igatahes ei jäänud, sest peagi oli algamas 139. lennu jõuluõhtusöök, mis toimus meie kooli aulas. Õhtusöögiga alustasime kella seitsme paiku. Kavas olid iga klassi väikesed etteasted, taas kord jõuluteemaline Kahoot! ning pidulik jõulusööming. Meie klassi etteaste võttis enda peale Ingrid, kes koos ukulelega kaasahaarvalt esitas meile mõned palad oma repertuaarist nii, et kõik said ekraanilt sõnu lugedes kaasa laulda. Vahepeal saime täita oma taldrikuid kõige hea ja paremaga, aga õhtu n-ö pearoaks võib siiski nimetada Markuse ja Tõnise poolt valmistatud kartulisalatit, mis oli lausa fantastiline ning kadus potist kiiresti. Jõuluõhtu Kahooti! võitis loomulikult võistkond, mille moodustasid enamuses meie klassi progejad. Peolt ei puudunud ka jõuluvana, kes oli meie klassi Ukuga väga sarnane, aga eks kõik tahavad Uku moodi olla, nii et saame ka jõuluvanast aru. Jõuluõhtusöögi lõpetasime väikse tantsuga ning saime üksteisele veel viimast korda enne jõuluvaheaega rahulikku jõuluaega soovida.

139a soovib kõigile rahulikku ja lahedat jõuluaega! Hoidke üksteist!

PS! Vaadake kindlasti meie Instagramist @paaritulend, kuidas Tõnis jõulukontserdil jalga tatsas ning puusi nõksutas.

Autorid: Roosi Värv ja Hendrik Pajo

Meie klass usub, et peamine on hea meeleolu. Jõulud on lähedal, ning kuna 139.a tähistab igat püha ja tähtpäeva väga suure elevusega, siis otsustasime koduklassi ära kaunistada. Kuuse tõi meie progekunn Onoper, sokid tõi Johannes, ehteid tõid kõik. Lisaks hankisime ka viis kilo piparkooke endale ja teistele klassidele nautimiseks.

Rahulikku jõulueelset aega soovib 11.a!

12. detsembril vallutasid reaalikad Kalevi spordihalli, kus toimus taas kord suursugune Võimlemispidu. Spordihallis plaanisime kohal olla juba enne kaheksat, sest suur plaan oli teha peaproov, et esinemisel kõik värskelt meeles oleks. Plaan oli võimas, aga teostus kehv, kuid sellegipoolest õnnestus progejate kava suurepäraselt. Enne peo algust toimus õpetaja Märt Agu juhendamisel põhjalik hommikuvõimlemine, kust loomulikult ei puudunud ka väike Kaerajaan. Kõige enam rahva tähelepanu tõmbas meie oma Jesper, kelle särgi peal oli pilkupüüdev fraas “Chick magnet”. Rahvale jäid meelde ka meie ney-ney mehed saunakostüümides ja värvilistes sokkides. Kokkuvõttes jäid kõik progejad oma esinemisega rahule ning eriti tuleb kiita kõigi õpilaste puusi, mis olid kodus kenasti soojaks võimeldud. Siinkohal peame tänama ka meie tantsuõpetajaid Tuulit ja Oskarit, kes kõiki tagant utsitasid ja vahva kava kokku panid. Aitäh teile! Helen Kaasikule meie kava igatahes väga meeldis ning tema oleks meid võitjaks pannud. Aga mis seal ikka, järgmisel aastal toome võidu koju!

Väljas valitsevale talveõhtu rahule vaatamata möllas 16. detsembril Tallinna Reaalkooli aulas tants ja trall. Igasugused karvased ja sulelised olid kogunenud rustikaalsete pilastrite embusesse – pilgeni täis aulas leidus nii inimesi suvitajariietes kui ka objektimundris. Kõigil neil aga üks eesmärk – vabastada sisemine tantsulõvi.

Gümnaasiumi jõulupeoks valmistas iga 10-12. klass ette originaaltantsukava vastavalt loositud žanrile. Saatus määras 11.a tantsužanriks retro – aeg oli teha ajarännak 80ndatesse.

11.a otsustas kava jagada ära kolme tantsugrupi vahel ja esitada kolmest ikoonilisest retrolaulust koosnev popurii. Välja valiti “You’re The One That I Want” klassikalisest retrofilmist “Grease”’ist, Lipps Inc’i debüütlaul “Funkytown” ja Tallinna Reaalkooli lemmik “YMCA”. Iga tantsu esitajad olid kohaselt riietatud – meie esinejad kandsid John Travolta ikoonilist nahktagi ja geelsoengut, eksperimentaalseid trikoo-sukakombinatsioone, kehastamaks “Funkytown’i” funk’i, ja võrgutavaid ehitajarõivaid.

Tihedale arvestuste nädala kavale vaatamata jõudsid meie tublid tantsijad teha mitu proovi, et puusad liiguks nõtkelt ja sünkroniseeritult. Seda kõike mitte asjata – nagu kord ja kohus tuli 2022. aasta gümnaasiumi jõulupeo tšempionitiitel koju 11.a rüpesse.

Autor: Lisette-Liis Loorits

Novembri ja detsembri vältel külastas 11.a ajalootunni raames erinevaid linnu, mis olid keskajal aktuaalsed. Linnad, mida külastasime, on Narva, Haapsalu, Pärnu (Uus- ja Vana-Pärnu), Viljandi, Rakvere ja Tartu.

 

NARVA (Carl, Ingrid, Karl-Joosep, Jesper, Urmas)

Läksime Narva rongile enne päikesetõusu, külmal 26. novembri laupäevahommikul. Enne, kui meie hariv Narva külastus sai alata, pidime Narva kindluse sissepääsu otsides kõndima ringi ümber piiripunkti ja jõudma tagasi sinna, kus alustasime – vähemalt said bastionid igast küljest nähtud.

Narva kindlus

Narvas ei saa käia ilma Narva kindlust külastamata. See on üle elanud palju sõdu ja vallutusi ning seisab juba 700 aastat majesteetlikult Narva jõe kaldal. Kindlus on näinud erinevaid valitsejaid – ta on olnud Taani, Liivi ordu, Moskva tsaaririigi, Rootsi, Venemaa Keisririigi, Eesti Vabariigi ja Nõukogude Liidu valduses. Kõik need on jätnud mingi jälje linnusele. 2020 avati täielikult restaureeritud konvendihoone koos uue püsiekspositsiooniga, mis keskendub linnuse enda ajaloole alates esimeste taanlaste tulekust Narva jõe kallastele kuni tänapäevani. Ka nendel, kes on varem Narva linnust külastanud, soovitan seda uuesti teha, sest nüüd pääsevad külastajad varem suletud jõepoolsesse idatiiba ja konvendihoone müüriharjal kulgevale galeriile. Narva linnuses on väga palju huvitavaid väljapanekuid ja näitusi. Meie nägime teel torni kellade näitust, mis tutvustas kellade arengut ja muutunud funktsiooni läbi aegade.

Kasematid

Narva kindlusele tiir peale tehtud (sõna otseses mõttes) ja sees huvitavalt aega veedetud oli aeg teha kiire peatus kohalikus Rimis, et kiirelt keha kinnitada. Pärast seda võtsime suuna Kasemattide poole. Jõudsime kohale väga täpselt, ehk isegi liiga täpselt (meil ei olnud enam aega piletite ostuks ning tegelesime sellega hiljem) ning suundusime väga märga, üllatavalt sooja maaalusesse. Kasematid, mis ehitati Narvas koos Victoria bastioniga Rootsi “kuldajal”, olid muldkehanditega kaitseehitiste sees paiknevad võlvruumid, mis olid mõeldud suurtükkide laskmiseks. Maailmasõdade ajal kasutati neid ka pommivarjenditena, milleks sobisid käike ümbritseva bastioni üle 3 meetri paksused müürid ning 16 meetri kõrgused seinad ideaalselt. Nende pommide varjamisvõime on lausa nii hea, et nad võivad ka tänapäeval hädaolukordades seda funktsiooni täita. Tänapäeval on kahekorruselise kasemattide kompleks kasutusel muuseumi ja turistiatraktsioonina, mille ülemine korrus serveerib talviti ka teist funktsiooni – olla nahkhiirte pesitsuspaik. Alumine korrus on aga aastaringselt turistidele avatud ning seal asuvad ka erinevad stseenid ehitise ajaloost. Iga laskeava juurde on paigaldatud vahakujud, demonstreerimas seal erinevaid ajastukohaseid stseene – ehitust, tulistamist, mängimist ja aardejahti, pommide eest varjumist ja ka uurimisretki üleujutatud osasse ühe omaaegse Narva linnapea poolt.

Narva raekoda (& Muna)

Victoria bastioni kasematid nähtud, otsustasime minna raekoda vaatama. Narva raekoda kuulub Eesti esimeste barokkehitiste hulka, mille ehitamisele pani alguse Rootsi kuningas Karl XI. See valmis täielikult 1687. aastal, ligikaudu kaks kümnendit pärast ehitustööde algust. Omal ajal oli Narva raekoda baroki, samas ka varaklassitsistliku arhitektuuri iseloomujoontega kahekorruseline ehitis, mille peafassaadi liigendasid pilastrid ja avarad aknad. Hoone sissekäigu keskel oli kahepoolne tõusev trepp, mis viis portaalini. Portaali kohal oli barokne skulptuurigrupp ja vapikilp. Hoones olid kohtusaalid, arhiiv, magistraadi koosolekusaal ja muud. Teise maailmasõja käigus sai Narva raekoda kannatada, pärast seda on hoonet osaliselt restaureeritud. Tänapäeval on ehitis kolmekorruseline, kelpkatus ja torn on juba taastatud. Viimased paarkümmend aastat on ehitis siiski kasutusel olnud vähe ja suuresti tühi. Raekoja ees tegime grupiga ka paar pilti. Pärast piltide tegemist külastasime raekoja kõrval asuvat Muna kohvikut, kus linnas veel viimast korda einestasime.

Rootsi lõvi

Teinud veel enne viimase objekti külastamist kiire põike Narva Aleksandri kiriku juurde, leidsime enda eest kivist metsiku aafrika looduse esindaja. Rootsi kinkis Rootsi lõvi skulptuuri Eesti riigile aastal 1936. See on graniitalusel seisev lõvi, ühe käpa all kera. Kuju külje peal on Karl XII monogramm ning aastaarv 1700 ladina numbritega. Kuju originaal, mis valmis aastal 1704 ning mille autor on Bernard Fouquet, tähistas Rootsi võitu Venemaa üle Narva lahingus aastal 1700. See võit oli märkimisväärne, sest Rootsi väed olid tunduvalt väiksemad, kui vastase omad. Narva lahing toimus põhjasõja osana. See sõda kestis aastast 1700 aastani 1721 ning algas, sest mitmed riigid nägid Rootsi, tollase Eesti alade omaniku, suurt võimu Läänemerel ning soovisid osa sellest endale saada. Põhjasõja ajal oli Rootsi kuningas noor Karl XII (sellepärast on tema nimi kujul). Koopia originaal sulatati ilmselt teise maailmasõja käigus Saksamaal üles, selle koopia, nüüd kolmandiku võrra väiksem, pandi uuesti üles aastal 2000- ehk nüüd on Narvas koopia koopia. Rootsi lõvi on üks Narva tähtsamaid sümboleid. Meie külastasime Rootsi lõvi õhtul, kui oli üsna külm ja pime. Lõvi oli tõepoolest seal ja vaatas kaugusesse.

Lõpuks oli sama pime kui meie reisi alguses. Rong viis meid tagasi pealinna, loodetavasti paari kogemuse võrra targemana.

 

 

HAAPSALU (Chris, Jan, Markus, Hedvig, Kaspar, Johannes)

Haapsalu rajas Saare-Lääne piiskop Hermann I, peale vana keskuse, Vana-Pärnu mahapõletamist leedukate poolt. Linn otsustati rajada Lääne-Eestisse, kuna sealne asukoht oli välisründajate eest paremini kaitstud. Riia linnaõiguse sai Haapsalu 1279. aastal. Linna ajalooline nimi on Hapsal, mis on tuletatud eestikeelsest sõnast Haavasalu või 12. sajandi lõpul tegutsenud Lundi peapiiskopi Absaloni nimest. Keskajast pärinevad Haapsalu ja Lihula piiskopilinnus, paljud kirikud, samal ajal kujunes ka rannarootsi asustus. Uusajal oli Läänemaa nii Rootsi kui ka Venemaa koosseisus. Rootsi aeg tõi kaasa muutused kirikuarhitektuuris ja mõisahoonete püstitamise, tänu rajatud raudteelearenes Läänemaa kiiresti. 

Peeter I maja

Reaalkooli õpilaste jaoks on Peeter I üks tähtsamaid Vene tsaare, sest just tema auks asutati 1881. aastal Tallinna Peetri Reaalkool. Selle tõttu otsustasime Haapsalus külastada ka Peeter I maja. 1715. Aasta juulis käis Peeter I Eesti rannikul sõjasadamale asukohta otsimas, laev pandi ankrusse Osmussaare kandis ning Peeter I isiklikult käis Noarootsi ja Haapsalu kandis maad vaatamas. Haapsallu jõudes käis tsaar mitmetes paikades, millest on tänaseks alles jäänud mitmeid legende, millest üks kõlab järgmiselt: “Ootamatult linna sattunud Peeter kohtas oma teel meest, kes parasjagu parandas katust. Peeter tahtis temaga juttu puhuda, et linnas valitsevast elust-olust teada saada. Mees aga kartis lähenevat vihma ja pidas jutupuhumist ajaraiskamiseks. Seepeale ronis Peeter majakatusele ja aitas teda. Töö käigus sai ta teada, et mehe nimi on Jencken ning et ta on peale laastavat katku ainus linna magistraadi esindaja. Seepeale andis Peeter I foogt Jenckenile linna piires ainuõiguse õlle ja kange alkoholiga kauplemiseks, ühtlasi määras ta Haapsalu linnapeaks. Jenckenite perekonna käes oli edaspidi mitu sugupõlve peaaegu pärilikuna linnapea ametikoht, suguvõsa oli läbi paljude aegade Haapsalus üks jõukamaid ning neile kuulusid väga paljud majad peatänava ääres. Nii ongi peatänav on saanud oma arhitektuurilise näo nende maitse järgi.” Samale majale, mille katust Peeter parandada aitas, on paigaldatud mälestustahvel. Nõukogude ajal taheti promenaadi äärde ehitada hiiglaslik sanatooriumikorpus. Selleks oleks pidanud lammutama Rüütli tänava ja promenaadi vahele jäävad majad. Et lammutamisele oleks läinud ka Peetri maja, siis jäi promenaadi äärde rajatava sanatooriumi idee katki. Nii päästis Peetri maja nõukogude ajal Haapsalu vanalinna. Tallinna Reaalkooli usinad õpilased Mirjam, Jan, Chris-Robin, Hildegard, Hedvig, Juhan, Markus, Sten, Johannes, Kaspar ja Maibrit käisid Peeter I maja akna taga uudistamas, ehk leiab ka siit Haapsalust mõne tsaari kauge sugulase, kellega oleks tore koos juttu vesta.

Haapsalu raekoda

Pärast Peeter I maja liikusime raekoja poole. Haapsalu raekoda on ehitatud 1775. aastal hilisbaroklikus stiilis. Raekoda ehitisena on lihtne nelinurkne ühekorruseline paekivist maja, millel domineerivad tiheda jaotusega kõrged aknad. Lisaks on pildilt hästi näha on raekojale omased kolmnurkne frontoon ning rokokoostiilis puitnikerdustega uks. Uks on üpriski hästi säilinud ja selle järgi on tehtud ka 1970. aastatel restaureerimistööde käigus valmistatud tagauks. Hoone, mis algselt oli ning ka praegu on helekollane, on mitmeid kordi üle värvitud ning vahepeal oli isegi helesinine. Algselt oli ka majas barokile iseloomulik ruumide jaotus ehk uksed asusid ühel pikiteljel. Lisaks asus maja keskel mantelkorsten, mis tänapäevaks küll säilinud pole, aga mantelkorstna võib tänapäeval leida näiteks Orava mõisast, kus Vabadussõjas langes Reaalkooli õpilane Artur Sisask. Linna omavalitsuse asupaigaks oli raekoda kuni Saksa okupatsiooni alguseni 1941. aastal. Muuseumiks, mis on ka hoone funktsioon tänapäeval, sai hoone aga 1950. aastal. Muuseumi püsiekspositsioon tutvustab 20. sajandi esimese poole Haapsalu, annab ülevaate elust Haapsalus, linnakeskkonnast ja kõige olulisematest vaatamisväärsustest.

Haapsalu piiskopilinnus

Kuskil lõuna ajal jõudsime Haapsalu piiskopilinnusesse. Vaatepilt oli muidugi imelilus. Kastell-linnuse, mille ehitamist alustati 1279. aastal, kahte torni kaunistas ere lumi. Enne linnusemuuseumisse sisenemist ronisime kõik koos künkale, kus asus kahur. Künkast üles saamine oli keeruline, sest maapind oli lumest libe. Sellest saime paar head pilti ka. Samuti tegime ka väikse lumesõja ning arutlesime, mis oleks parim viis soodsalt muuseumisse sisse saada. Soodsaim viis välja mõeldud, sisenesime muuseumisse.

Haapsalu toomkirik

Teise nimega Haapsalu linnuse kirik on, nagu nimi ka ütleb, Haapsalu linnuses asuv keskaegne kirik. Tegemist oli ka Saare-Lääne piiskopkonna peakirikuga. Kiriku rajamise aasta pole täpselt teada, kuid arvatakse, et kirik rajati 1250/60. aastatel. Kirik on ehitatud romaanikalt gootikale üleminevas stiilis, mistõttu võib leida kirikus nii romaani kui ka gooti stiili tunnuseid (teravkaarsed roidvõlvid – gooti stiil, seinapiilarite kapiteelide stiliseeritud taimdekoor – romaani stiil). Kirikut on võimalik külastada ühes linnusega, mida tegime ka meie. Meie õnneks saime kuulata ka imeilusat koorimuusikat. Nimelt oli täpselt meie külastuse ajal proovi tegemas Haapsalus tegutsev tütarlastekoor Canzone. Kiriku akustika oli imetlusväärne ning laulmist seal kuulata oli puhas rõõm. Aga kirik on natukene ka aja jooksul muutunud. Raskesti sai kirik kannatada 1688. aastal toimunud tulekahjus, lisaks hävis 1726. aastal kiriku katus. Peale seda jäi kirik varemetesse ning alles 19. sajandi teisel poolel kirik taastati. Selle käigus asendati romaani stiilis portaal neogooti astmikportaaliga ning viidi kirikust välja hauaplaadid.  

 

 

PÄRNU (Tuuli, Lotta, Richard, Markus, Tõnis, William)

Keskaeg algas Eestis muistse vabadusvõitluse lõpuga 1227. aaastal. Keskaegne Pärnu jagunes kaheks linnaks: Uus-Pärnu ja Vana-Pärnu, mis olid kaks üheksast Eesti tolleaegsest linnast. Ülejäänud olid Tallinn, Tartu, Viljandi, Paide, Haapsalu, Rakvere ning Narva.Esimest korda mainiti Pärnu linna (tollaaegne Perona) 1251. aastal. Linn kerkis esmalt Vana-Pärnu asukohale ehk jõe paremale kaldale. Ordu alade ja Saare-Lääne piiskopkonna piir jooksis mööda jõge, mistõttu kujunes kaks linna erinevate õigustega eri valitsejatelt. Paraku langes Vana-Pärnu rüüstamise ohvriks, misjärel linn koliti ümber vastaskaldale (Uus-Pärnu). Keskajal sai Pärnust hansalinn ja Liivimaa ordu komtuurkonna keskus. Põhiline elu keerles ümber kaubanduse, kaubeldi nii turul kui ka poodides. Pärnu linnal olid tihedad kaubandussidemed Riia, Tallinna, Madalmaade, Lübecki, Rostocki ja Danzigiga. Peamiselt eksporditi põllumajandussaadusi, kuid ka hülgerasva, härja- ja lehmanahku, sokusarvesid jmt. Pärnu kaudu imporditi soola ja heeringat, mida tarbisid nii linnaelanikud, aadlikud kui ka talupojad. Jõukamatele klientidele pakuti viinamarjaveini, õlu ja idamaiseid vürtse. Väikekaubandusega võisid tegeleda ainult Pärnu linna kodanikud, vabadel kaubasellidel oli kauplemine keelatud. 

Vana-Pärnu

Vana-Pärnu asutas Saare-Lääne piiskop Sauga jõe suudmesse, millest kujunes 1251. aastaks Saare-Lääne piiskopkonna keskuseks. Linnas kehtis kohaliku päritoluga piiskopiõigus. Paraku 1263. aastal põletasid leedulased Vana-Pärnu maha ning Saare-Lääne piiskopkonna pealinn viidi Haapsallu. Küll aga aja möödudes suutis Vana-Pärnu oma positsiooni taastada ning pakkuda Uus-Pärnule kaubanduslikku konkurentsi.Vana-Pärnul erinevalt Uus-Pärnust polnud linnamüüri, mis soodustas selle rüüstamist. Haripunktiks osutus Liivi sõda, mille käigus purustati Vana-Pärnu täielikult. Säilinud on vaid Vana-Pärnu kalmistu. Liivi sõja tagajärjel Vana-Pärnust tekkinud kaluriküla liideti 19. sajandil Pärnuga.

Uus-Pärnu

Konrad von Mandern, Saksa ordu Liivimaa haru ordumeister, pani 5. aprillil 1265 aluse Uus-Pärnu (Embeck) linnale. Linn asutati Pärnu ordulinnuse ümber, millest sai oluline sadamakoht (Novgorodisse viiv jõetee) ning ainuke linnamüüriga ümbritsetud kindlus Tallinna ja Riia vahel. 14.-15. sajandil elas Uus-Pärnus umbes 400-500 inimest, kuid 16. sajandiks kasvas elanike arv 600-ni. Valitsusorganina tegutses linnas jõukate linnakodanike seast valitud Pärnu raad. Keskaegsete linnade kujunemisel oli oluline linnaõigus, mille andis antud piirkonna maaisand. Ordu aladel asuv ning ordulinnuse juurde tekkinud Uus-Pärnu sai oma linnaõiguse (Hamburgi õigusel rajanev Riia õigus) 1318. aastal.
Pärnu ordulinnus ehitati 14. sajandil, mil valitses ordumeister Gerhard von Jork. Hiljem ehitati Uus-Pärnu umber ka kivimüür ja teine eeskindlus, et kindlustada Pärnu linna ja linnust. Pärnu kivimüüris oli seitse väravat: jõepoolsel küljel Jõe värav, Väike värav ja Gilditoa värav, idaküljel Viljandi (ka Karja) värav ning lõunaküljel Riia ja Ranna värav. Ringmüüri kirdenurgas asus ümartorn (Viljandi torn, Valge torn, Püssirohu torn). 1533. aastal plahvatas suures tulekahjus seal hoitud püssirohi, kuid torn taastati veelgi võimsamana ja uueks nimeks pandi Uus torn. Müüri kaguosas seisis Punane torn, Valge torni asukoht on tänapäeva Port Arturi tagusel parkimisplatsil kivisillutisega maha märgitud. Pühavaimu tänava otsas asus samanimeline linnamüüritorn. Keskaegsetest linnakindlustustest on kahjuks säilinud vaid 15. sajandil rajatud Punane torn.
15. sajandi lõpuks ümbritses linna Vallikraav. Ajaloolased on 17. sajandi linnaplaanidelt välja lugenud, et Pärnu linna ümbritses 19 meetri laiune vesitõke ja Pärnu muldkindlustused.

Punane torn

Punane torn on vanim säilinud ehitis Pärnus, mis ehitati 15. sajandil linnamüüri kagunurka. Punane torn oli keskaegse Uus-Pärnu linnakindluse üks osa ning ka kauaaegne linna vangla. Nime sai maakividest ehitatud torn punastest tellistest kattevoodi järgi. Keskaegne vangikong asus maapinnast kuue meetri sügavusel keldris. Torni ülemisi korruseid, mille seinad olid ligi kahe meetri paksused ja kus paiknesid kitsad laskeavad, kasutati linna kaitses. Arvatakse, et torni neljandat korrust rakendati vahitornina ümbruskonna jälgimiseks. Tänapäeval tegutseb Punases tornis Pärnu Muuseumi filiaal, kus on võimalik tutvuda kunagise vangitorni ja keskaegse Pärnu looga. Torni hoovigaleriis tutvusime stendinäitusega kohalikust ajaloost. Hoovist leiab ka keskaegse Veskimängu.

Pärnu muuseum

Pärnu Muuseumile pani aluse 1896. aastal asutatud baltisakslastest ajaloohuviliste linnakodanike ühendus Pärnu Muinasuurimise Selts (Pernauer Alterthumforschende Gesellschaft). Eesmärgiks oli kohaliku ajaloo uurimine ja säilitamine. Muuseumi kollektsioon kasvas tänu annetustele ja ostudele ning see otsustati avada ka laiemale publikule. Esialgu vaid piiratud huvilistele avatud muuseum kolis 1909. aastal Elevandi tn 7 asunud hoonesse, kuid see põles maha II maailmasõja käigus aastal 1944. Kollektsioon sai kannatada ning mitmed unikaalsed esemed hävisid. Muuseum riigistati 1940. aastal ning aastal 1944 kolis muuseum Aia tänavale, nüüd hakati kujundama ekspositsiooniruume. Aastaks 1971 oli muuseumi kollektsioon paisunud 83 160 eksponaadini ning tollaaegne hoone jäi kitsaks. Siis koliti Pärnu jõe ääres asuvasse 19. sajandi viljaaita (Aida tn 3). Uus Aidahoone koos uute, interaktiivsete püsinäitusega avati 2012. aastal. Tänaseks saab muuseumis kogeda 11 000 aastat Eesti ajalugu, selle hulgas Pulli asula aeg, Eesti Vabariigi väljakuulutamine ning Hansa linna eluolu ja kaubandus.

Hansa liit

Hansa Liit oli 12. ja 17. sajandi vahel tegutsenud nii linnade kui ka individuaalsete kaupmeeste kaubanduslik ning poliitiline liit. 1143. aastal rajati lääne-slaavlastelt vallutatud aladele Lübeck, mis kujunes sakslaste idaretkede väravaks (Laur et al. 2005: 44). Hansa Liitu juhiti Lübeckist, sest see oli sõlmpunkt Põhja- ja Läänemere vahel. Hiilgeajal kuulus korraga Hansa Liitu ligi 70 linna, kokku aga 160 erinevat linna. Kui algselt olid üksikud kokkulepped ja lepingud, siis 14. sajandi keskpaigas oli Hansa Liidul oma kindel struktuur, juhtimine ja eesmärgid. Hansa Liidu üks peamisi eesmärke oli ühendada liikmeslinnade jõud Lääne- ja Põhjamere kaubanduse korrastamiseks ning läbi selle kindlustada kaubateede ohutus maal ja merel. Riikide suurenemise ja kaubateede ümberpaiknemise tõttu hakkas Hansa Liidu tähtsus vähenema ning lagunes täielikult kolmekümneaastase sõja ajal.

Hansalinn Pärnu

Keskajal oli Eestis 4 hansalinna: Viljandi, Tallinn, Tartu ning meie lemmik, Uus-Pärnu. Pärnu keskaegne nimi oli Perona. Uus-Pärnu kuulus ordule ning läbi selle saigi ta Hansa Liitu. Kuna Vana-Pärnu ei kuulunud liitu, ei saanud viimane Uus-Pärnult raha, soola ega muid tooteid kauplemiseks. Uus-Pärnu oli üks peamisi linnu, kust imporditi kaupu Lübeckist. Hansaliitu kuulumine tagas Uus-Pärnule kaitse, kauplemiseelised, kunstiarengu ning soodustas reformatsiooni Uus-Pärnus. (Pärnu linnavalitsuse koduleht)
Olulisematest sisseveoartiklitest oli esikohal kalev, järgnesid õlu, humalad, sool, linane riie, heeringad, kuivatatud tursk ja mitmesugused veinid. Lübeckisse veeti kohalikust kaubast lina (92,5% Pärnu ekspordi koguväärtusest), rukist, tuhka, tõrva, hülgerasva, sokusarvi, kanepiheiet ja kasetohtu.

 

VILJANDI (Sven, Oskar, Ardi, Johannes, Märten, Uku)

Ühel kargel varajasel laupäeva hommikul leidsime endid keskaegsest Viljandist. Ümbritseva unise vaikuse katkestas Jaani kiriku kellamäng, mis kõlas piduliku kutsungina sisenemaks keskaegsesse maailma.

Viljandi ordulinnus

Viljandi ordulinnuse ehitamist alustati Mõõgavendade ordumeistri Volquini korralduste alusel aastal 1224. Ordulinnust ehitati üle kolme sajandi ning selle aja jooksul sai linnusest üks Liivi ordu peamisi tugipunkte kogu Vana-Liivimaal. 1481.aastal Ivan III saadetud väed piirasid linnuse ja linna ümber ning põletasid ümbritseva linna maha, kuid linnust ei suudetud alistada. Liivi sõjas sai Viljandi ordulinnus sai palju kannatada mitmete piiramiste ja pommitamiste läbi. Selle tagajärjel on linnusest tänaseks järgi varemed.

Viljandi linnamüür

13. sajandi lõpul valmis kümne hektari suurust ala ümbritsev Viljandi linnamüür. Müür on veidi üle kilomeetri pikkune ning müüril paikneb 3 väravat ja 4 torni. Müüri ümbritseb 20–30 m laiune ning 6 m sügavune vallikraav. Võttes müüri alguspunktiks ordulinnuse kolmanda eeslinnuse ning liikudes päripäeva, jooksis linnamüür põhja poole kuni Riia väravani. Selle müürilõigu äärde jäi ka keskaegne frantsisklaste klooster. Praegu asub värava kohal hoone Kauba tänav 12. Riia värava kohta tehti esimesed joonised juba 1911. aastal, mil rajati linna veevärki ja kanalisatsiooni. 1980. aastal toimusid siin põhjalikumad arheoloogilised uuringud. Riia värava juurest viis müür linna loodenurgani, kus asus nelinurkne nurgatorn. Sellest müürijupist on tänapäevani vaadeldav umbes kümne meetri pikkune lõik, mis on maketina üles laotud.Loodenurgalt võttis linnamüür suuna Tartu väravale. See müüriosa oli pikka aega üsna hästi säilinud ning sellest on üles laotud müürijupp Arkaadia aia Tallinna tänava poolses küljes. Umbes poolel teel Tartu väravani asus müüri välisküljel ümartorn. Teine linna peaväravatest, Tartu värav, asus tänase Lossi tänava kohal, Jakobsoni kuju ja selle vastas asuva ärihoone vahelisel alal. Tartu väravast jooksis linnamüür edasi järve poole ning veidi enne praegust Kraavi ja Oru tänava ristumiskohta keeras linnuse poole. Müüri järvepoolne osa, mida on võimalik näha praeguse raekoja hoovis, kulges mööda Linnu ja Lutsu tänava tagahoove ning piki hästi jälgitava vallikraavi äärt kuni ordulinnuseni. Linna järvepoolset külge kaitsesid tõenäoliselt kaks torni. Esimest neist, Moskva torni, on mainitud ja kujutatud nii Poola kui ka Rootsi aja allikates. Kuigi tänapäevani pole seda ehitist arheoloogiliselt tuvastatud, arvatakse, et see võis asuda praegusest Trepimäe tammist mõnikümmend meetrit linnuse poole. Teine, märksa väiksem torn asus Pika tänava ja linnamüüri lõikekohalt mõned meetrid linnuse poole. Mõlema torni puhul võib arvata, et need ehitati Liivi sõja ajal.

Viljandi Jaani kirik

Asub otse kesklinnas keskaegse linnuse varemete ja toonase turuväljaku (praegune Johan Laidoneri plats) vahetus naabruses. Algselt ehitati frantsiskaani kloostri kirik aastatel 1466-1472. Kuna püha Franciscuse ordu ideaalid olid kasinus ja ülev lihtsus, sai kirik tagasihoidlik ja võlvimata. Hoone asus vahetult linnamüüri ääres, seetõttu vajas see müürilõik kaitset. Nii sai kirik oma läänetorni, kuigi ordu reeglid ei pidanud kirikutorne sobivaks.1560. aasta sõjas kirik purustati. Selle varemetele rajati 17. sajandil uus ristija Johannesele pühendatud kirik, mis omakorda sai kannatada Põhjasõjas. 18. sajandil sai kiri tornikiivri, mis kahjuks 1811. aastal põles – neli aastat hiljem valmis praeguseni säilinud hilisbarokne tornikiiver. 1850. aastal suleti kirik nõukogude võimu poolt ning muudeti kaubalaoks. Uuesti taastatud puupüsti täis kirikus peeti 1991. aastal esimene jumalateenistus ning evangelist Johannese päeval, 27. detsembril 1992. aastal pühitseti kirik sisse. Jaani kirik on külastajatele avatud aastaringselt. Kiriku kaunis sisearhitektuur on mälestis oma ajastu vaimsusest. Keskaegsed on ka kiriku põhiseina ukseavad, lame kaaristu, selle läänepoolne aken, altariruumi kaaristud ja orvad. Kiriku kellatornis on 25 kellaga kellamäng ja 3 tornikella, mis on Eestis ainulaadsed. Kellamängu on võimalik kuulata iga päev 5 korda päevas.

Viljandi muuseum

Viljandi muuseum asub vanas apteegihoones, mille kahel korrusel paikneb püsinäitus, mis tutvustab Viljandimaa ajalugu läbi aastasadade. Keskaega pääsemiseks läbisime me esiaja mesoliitikumist kuni 13.sajandi esimese veerandini, millest saime ülevaate rikkalikku arheoloogiliste leidude kogu imetledes. Keskaega kajastab Viljandi ordulinnuse täpne makett. Järgisime soovitust tutvuda maketiga enne linnusevaremete külastamist ja jagame seda soovitust omakorda edasi tulevastele keskaegse Viljandi külastajatele. Muuseumis aitab keskaega sisse elada tolleaegse linna plaan, talu- ja sepatööriistad, käsitöö ja kaubandusega seonduv… Huviga uurisime kogu Viljandimaalt pärit keskaegseid arheoloogilisi leide. Lõpuks jõudsime aastasada aastasaja järel erinevaid ruume läbides tänapäeva välja ja olime oma põneva rännaku eest väikesele kompaktsele muuseumile väga tänulikud.

 

RAKVERE (Roosi, Elisabeth, Laur, Alina, Lisette, Anna, Helena)

Äratuskella helisedes oli väljas pime, kell liiga vähe, silmad alles magusat uneliiva täis ning teki alt väljas hirmutavalt külm. Nädalavahetusel niimoodi oma voodi soojast embusest välja ronida tundus vastu käivat isegi loodusseadustele. Sellest hoolimata astusid kõik rõõmsate tervituste saatel riburadamisi rongi. Päris viimasel hetkel nägime vaguni aknast oma suureks kergenduseks ka meist viimast, juba kadunuks peetut, tulisjalu perrooni poole tuiskamas. Piletikontrolör müntidega üle puistatud, jõudis uinakute, vene keele sõnade ja meeldiva vestluse saatel pea kätte hetk väljuda kõrvetavalt külma talvehommikusse. Lumehelbed katsid riided, katsid koti ning ninale musisid jagades tungisid ka vägisi prillidele ja silma. Varsti andsid ka jalad valjuhäälselt teada, kui väga neil meist, meie märgades sokkides ja  taliekspeditsioonidest kõrini oli. Ebameeldivusi ja alamate mässu (valutavad sõrmed ja varbad) ignoreerides üritasime keskenduda hoopis meid avasüli vastu võtva linna toredatele inimestele, kaunile hoonestusele, armsatele koertele ja vaikselt selginevale taevale. 

Linnuse üldmulje

Linnusesse astudes transporditakse külastaja hetkega keskaegsesse Liivimaale. Linnuse töölised, kes kannavad 14. sajandi kuumimat moodi, võtavad kõrgest soost külalised soojalt vastu ja tutvustavad neile põhjalikult linnuse majaplaani ja sealseid teenuseid, sh lühike kuid tabav põrgukülastus ja martinsaarelik alkeemia sissejuhatav kursus. Linnuse ülemisel korrusel peitus kardina taga väike kabel, kus ajalooliselt rüütlid osalesid missal ja päevastel palvustel. Kabeli tagant avanes mõõgasaal, kus leidus kõike rapiirist viikingimõõgani. Suursuguste külalistena oli meil võimalus terariistadega kätt proovida, tingimusel, et ei vallandu mõõgavõitlus. Keskaegse ajarännaku raames saime veel veeta aega Rakvere linnuse sisehoovis elavate loomade seas, kes uitasid vabalt ringi ja püherdasid värskel lumel.

Linnuse ajalugu

1238 -1346 kuulus Rakvere (Wesenberg) Eestimaa hertsogkonna koosseisu, mille hertsogiks oli Taani kuningas. Tema nimel valitses Tallinnas resideeruv kuningale alluv asehaldur ning Rakveres valitses asehaldurile valitsev ülemjuhataja. 13. saj rajasid taanlased endise muinaslinnuse asemele kivist kaitserajatised ja 14. sajandi keskpaigaks oli Vallimäele püstitatud taanlaste rajatud ringmüürlinnus. Peale Jüriöö ülestõusu (23. aprill 1343 – 1345) andsid Harju-Viru vasallid end Liivi ordu kaitse alla ning 16. maist 1343 kuulus Rakvere linnus Liivi ordule. 1346. aastal müüs Taani kuningas Valdemar IV Eestimaa hertsogkonna 19 000 hõbemarga (u. 4,4 tonni hõbedat) eest Saksa ordule, kes omakorda müüs alad Liivi ordule. 6000 hõbemarka (u. 1,6 tonni hõbedat) sai Brandenburghi krahv Saksa ordult kompensatsiooniks Taani kuninga poolt talle määratud alade (Eestimaa hertsogkond) kaotamise eest. Ordu ajal valitses Rakveret foogt – kõrgem haldusametnik ja kohtunik. Orduajal ehitati Rakvere linnus põhjalikult ümber. Ringmüürlinnusest sai konvendihoone, mis sobis paremini vaimuliku Liivi rüütliordu vajadustega. Konvendihoone asus linnuse põhjaosas, mille keskele jäi ristkülikukujuline sisehoov. Seda ümbritsesid kabel, kapiitli- e. koosolekutesaal, refektoorium e. söögisaal ja dormitoorium ehk magamissaal. Lõuna poole jäi eeshoov, mille müüri ääres paiknesid käsitöökojad, laudud, tallid ja teised majapidamishooned. Eeshoovi kirdenurka rajati 16. sajandi esimesel poolel rondeel – poolümar suurtükitorn. Orduaeg kestis kuni Liivi sõjani ehk kuni 1558. aasta juulini, kui venelased võtsid linnuse Liivi ordu foogtilt Gert Huyn von Ansteraidtilt ilma vastupanuta üle. Selle kohta võib leida detailsema ülevaate Johann Renneri Liivimaa kroonikas. Liivi sõja ajal kuulus linnus venelaste valdusesse, kes kasutasid linnakodanike majade ja frantsisklaste kloostri küljest murtud kive, et ehitada linnuse ümber uus kindlustusteliin. 1577. aastal langes Rakvere linnuse all Liivimaa Hanniball Ivo Schenkenberg venelaste kätte, kes viisid ta Pihkvasse, kus ta tsaar Ivan IV Julma käsul hukati.  1576. aasta juulis, kui Vene väed jõudsid Tallinna lähistele moodustas Schenkenberg talupoegadega väesalga linna kaitsmiseks. Tema lipkond sai kiiresti tuntuks oma julge ja kavala tegutsemise ning paljude võitude eest. 4. märtsil 1581. aastal vallutas rootsi vägi Pontus de la Gardie juhtimisel territooriumi venelastelt tagasi. 1599. aastal puhkes katoliikliku Poola ja Rootsi kuninga Sigismund II ja tema onu, luterliku Karl IX vahel kodusõda. 1600. aastal langesid Põhja-Eesti alad ja linnus Karl IX valdusesse, kuid 1602. aastal vallutasid poolakad Rakvere. 1600-1629 aastail toimunud Poola-Rootsi sõja käigus lasid nii poolakad kui ka rootslased linnuse osaliselt õhku ning sellestajast saati seisab linnus varemetes. Linnus isegi kustutati 1635. aastal rootslaste kindluste nimekirjast. Edaspidi kuulus linnus Rakvere mõisale.

Dante jälgedes

Olles natuke aega nautinud linnust, kutsuti meid piinakambrisse. Olime juba valmis õudustega kohtuma, kui meid peatas üks linnuse elanik, kellega olime juba kohtunud ja ta tuli ise meile juhiks, teades meid ja meie hirme paremini. Piinakambris leidsime ühe eelneva turisti jäänused, kes polnud tõnäoliselt piletiraha tahtnud maksta. Seal räägiti, kuidas timukad tegelikult oma nägu ei katnud, sest nagunii kõik teadsid kellega tegu oli. Ühtlasi selgus, et hispaanlased olid leidlikud piinamisvahendite leiutajad. Nii häbivääristavad riistad nagu Hispaania viiul, mis oli põhimõtteliselt ümber käte ja kaela käiv jäik võru, millel oli küljes kelluke ja siis saadeti inimene linnatänavatele. Seal oli ka Hispaania tool, millega purustati inimese kaelalülid. Ja loomulikult oli seal piinapink, millega venitatakse Rakvere korvpallimeeskonda. Sealt läksime surmakambrisse, kus kohtusime kolme meeldiva isiksuse katku, nälja ja sõjaga, katk oli küll uhkeldaja, rääkides, kuidas ta tappis 200 miljonit inimest Euroopas aga muidu väga meeldiv seltskond. Seejärel kõndisime Dante jälgedes läbi Põrgu ja nagu Dantegi, jõudsime lõpuks pattudest puhtana maapinnale tagasi.

Alkeemia

Pärast põrgut oli aeg suunduda alkeemiasse. Alkeemia eesmärkideks oli tarkade kivi valmistamine ja elueliksiiri loomine. Esimesel oli võime muuta madalamaid metalle õilsateks metallideks (hõbe või kuld) ja teisel anda noorust ning pikendada eluiga. Kuna neid eesmärke pole meie teada veel siiani saavutatud, siis piirdus meie alkeemia tund püssirohu tegemisega. Kell 11.00 lasi munk Tauno meie grupi ja ühe perekonna teadustekambrisse sisse. Usinate õpilastena ronisime kohe esimesse pinki ning ootasime põnevusega tunni algust. Algatuseks rääkis munk meile alkeemia ajaloost ning siis hakkas tutvustama püssirohu koostisosi. Ta saatis ringi käima potsiku valge pulbriga, mida võis maitsta. Pulbril oli soolalaadne mõru maitse, millest sain lahti alles reisi lõpus, kui me külastasime restorani, mis pakkus vürtsikat kanasuppi. Pärast mõnusa maigu suhu saamist ütles munk meile, et tegemist on saltpeetriga(kaaliumnitraat) ning seda eraldati väljaheidetest. Tundus, et enam “paremaks” see lugu minna ei saa. Õnneks oli see sool eraldatud maagaasist, mitte väljas olevate koduloomade ekskrementidest. Püssirohu valmistamiseks oli meil vaja ka väävlit ja süsi. Söed tuli ära uhmerdada ning kuna meie munk uskus õppimisse läbi tegemise, siis sai jälle publik võimaluse oma käed loomeprotsessile külge panna. Pärast süte uhmerdamist ja ülejäänud koostisosade lisamist, juhtis munk meid kambrist välja ning me seisime ringis ümber ühe puupaku, mille peale ta laotas vast valminud püssirohu. Loomad, teades mis juhtuma hakkab, jooksid kiiresti oma aedikusse ning jälgisid toimuvat sealt.  Munk süütas tikku ning viis selle pakul oleva püssirohu juurde, mis sähvatas põlema. Sellega oli alkeemia tund lõppenud ning tänasime tormilise aplausiga munk Taunot.

Silt Nero barberi ees

Juuksurite sissekäike ehtivate puna-valgete märkide ajalugu ulatub keskaega, kui ilus soeng polnud sugugi ainus põhjus sellest uksest sisse astuda. Nimelt, kui 1163. aastal vähendas paavst Alexander III munade tööülesandeid, taandades need hinge eest hoolitsemisele, jäi aadrilaskmine koos hambaarsti ja kirurgi kohustustega barberite kanda. Selleks, et veresooned paremini ligipääsetavad oleksid, anti patsiendile pulk, mida käes pigistada. Sama pulk kinnitati koos selle ümber seotud verise sidemega äri ette kuulutamaks linnarahvale teenuse usaldusväärsust. Euroopas olid sildid punase-valge kirjud, sinise lisasid juurde ameeriklased. Põhjus pole täpselt teada: see võis olla nii patriotismi väljendus kui ka viide veenidele. Salongi aknal seisvas nimes sisalduv Nero seostub eelkõige vana rooma keisriga, kes valitses aastatel 54-68 ning on tuntud  kristlaste tagakiusajana. Konkreetsele salongile nime andjaks on aga hoopis samanimeline bullterjer, kes tervitab rõõmsa sündantsoojendava sabaliputusega kõiki külmast kängunud kliente.

Rakvere kolmainu kirik

Kõndides linnuse poole märkasime kõrget kellatorni ning sellel olevat kella (mis ka töötas!). Jõudsime sinna nii vara, et kirik ei olnud lahtigi veel, kuid saime keskaegset hoonet imetleda väljast. Keskajal olid valdavateks arhitekuuri stiilideks gootika ja romaani stiil. Teadmistega, et eesti aladel ei ole pea ühtegi puhtalt romaani stiilis kirikut, saime järeldada, et tegu on gooti stiilis kivi kirikuga. Seda tunnistavad ka akende teravkaared ning kõrge ja terav torn. Kiriku ehitus lõppes umbes aastal 1430, algsest kirikust alles vaid põhiplaan, torn, akende teravkaared ja osaliselt piilarid. Basiilikalaadne ehitis oli pühendatud peaingel Miikaelile, kes on üks peainglitest. Ta on Iisraeli ning kristliku koguduse kaitsja, inglivägede juhataja, õigluse ja armu ingel. Hoone on mitmete sõdade käigus kahjustada saanud ning 19. sajandi lõpul toimusid viimased muudatused arhitektuuris. Kui linnusest tagasi jalutasime, saime kirikut ka seest näha ja sattusime kogemata esimese advendi teenistusele. Kui oleksime kauemaks jäänud oleksime saanud armulaual käia ja teenistuse lõpust osa saada. Rongile jõudmine aga kiirustas meid takka ning selleks korraks pidime keskaegse ehitisega hüvasti jätma. 

Mööda Rakveret seigeldes nägime palju objekte, nagu:

Rakvere kohtuhoone–Rakvere linna üks esinduslikumaid ametihooneid! Selle projekteerinud on arhitekt K. Nyman ning ehitati see Rakvere-Paide Rahukogule lisaks. Uus kohtumaja hoone on neorenessansilikus stiilis U-kujulise põhiplaaniga, kõrge soklikorrusega, kahekorruseline ja madala kelpkatusega krohvitud paekivi ehitis.

Rakvere pank– 1930. aastatele iseloomuliku arhitektuuriga esinduslik pangahoone linna peaväljaku ääres. Ehitatud Eesti Panga Rakvere osakonnale. Projekteeris ehitusinsener Ferdinand Gustav Adoff.

“Tarvas” – tarvast kujutav skulptuur Rakvere Vallimäel. Kuju autor on skulptor Tauno Kangro. Kuju avati 15. juunil 2002, kui tähistati 700 aasta möödumist Rakverele Lübecki linnaõiguste andmisest.

 

Tartu (Siim, Pärtel, Arthur, Karl-Erich, Kaspar, Oskar, Karl-Ustav)

12.–13. novembril käisid seitse tubli ajaloohuvilist õpilast 139.a-st Tartus, uurimaks selle ajalugu ja ehitisi. Kindlateks sihtkohtadeks olid meil Jaani kirik, Toomemägi, Linnamüür ja Tartu Ülikool. Neid kõiki õnnestus meil näha, pealekauba avastasime veel palju muud põnevat.

Tartu toomkirik

Tartu toomkirik on Toomemäel asuv varemetes kirik, mida ehitati 13.sajandist 16. sajandini ning mis on üks kahest Tartus tänapäeval säilinud kirikust. Toomemägi oli Tartu piiskopkonna residents, mis oli all-linnast eraldi ning kus ei kehtinud rae võim. Esialgne neljalööviline basiilika oli rajatud kaitsekirikuna. Kirik sai rängalt kannatada 1525. aasta pildirüüste ajal, kui linnakodanikud tungisid kirikusse, rüüstades pühakute kujusid ja krutsifikse. Samuti sai kirik kannatada Liivi sõja alguses 1558. aastal, kui kirikut laastasid venelased. Alates kiriku taastamisest (1804-1807) kasutas Toomkiriku ruume Tartu Ülikooli raamatukogu. 1981. aastal sai kirikust Tartu Ülikooli muuseum.

Tartu linnamüür

Tartu linnamüüri hakati ehitama 13.sajandil ning see valmis 14. sajandil. Kaitserajatis ümbritses ligi 27 ha suurust ala, mis oli võrdne keskaegse Riia linna pindalaga. Müüri pikkus oli kaks kilomeetrit ja keskmine paksus kaks meetrit, see ümbritses Toomemäge ja kulges osaliselt mööda Emajõe kallast. Tartu linnamüür eraldas linna ja eeslinnasid, viimases elavaid ei peetud linna elanikeks. Kahjuks ei ole Tartu linnamüürist säilinud pea midagi, suurim hävitustöö tehti 1708. aastal, mil venelased õhkasid linnamüüri kartuses, et linn langeb rootslaste kätte.

Gustav II Adolfi kuju

1629. aastal sai Tartust Liivimaa kindralkubermangu keskus ning järgmisel aastal saabus Tartusse kindralkuberner Johan Skytte (1577–1645), kuningas Gustav II Adolfi omaaegne õpetaja ja kasvataja, kaasas kuninga korraldus asutada Tartusse gümnaasium. Skytte eesmärk pärast oli saada kuningalt luba laiendada gümnaasium ülikooliks. 30. juunil 1632. aastal kirjutas kuningas Gustav II Adolf Nürnbergi all sõjalaagris – käimas oli Kolmekümneaastane sõda – ülikooli asutamise ürikule alla. Ülikooli ametlikuks nimetuseks sai Tartu Akadeemia (Academia Dorpatensis), kuid rohkem on see tuntud Academia Gustaviana nimetuse all. Ülikool avati 15. oktoobril 1632. Avaaktusel pidas kõne Johan Skytte, kes ütles, et ülikoolis peavad õppida saama mitte ainult aadlikud ja linnakodanikud, vaid ka vaesed talupojad. „Andku jumal, et rüütelkond sellest aru saaks,“ rõhutas Skytte. Academia Gustavianas oli neli klassikalist teaduskonda: filosoofia-, usu-, õigus- ja arstiteaduskond. Õppe- ja teadustöö toimus ladina keeles. Tartus võis rootsiaegses ülikoolis õppida kokku üle 1000 üliõpilase.Tartu Ülikooli peahoone taga Jakobi ja Munga tänava nurgal seisab Rootsi kuninga, ülikooli asutaja Gustav II Adolfi kuju.

Tartu Jaani kirik

Kuigi Tartu Jaani kiriku tegelikku rajamise aega ei teata, on arheoloogilised uuringud näidanud, et see juba 12. saj teisele poolele või 13. saj alguses võis seal võis olla puidust kirik. Kiriku teeb märkimisväärseks selle fassaadil ja interjööris olevad terrakotaskulptuurid, mis on kogu Euroopa gootikas parim oma tehnika ja kunstilise taseme poolest. Sellest ajast kui Tartu oli hansalinn on  tehtud pikihoone lõunaküljele Lüübeki kabel ja 18. sajandist lisandub sinna juurde veel mitu matusekabelit. Ehkki Jaani kirikut on korduvalt purustatud ja rekonstrueeritud, on selle keskaegne üldkuju säilinud. Uusaeg oli Tartu Jaani kiriku jaoks raske, sest 1708. aastal hävitasid lahkuvad Vene väed kiriku, mida küll koheselt hakati taastama, kuid asjatult, sest juba 1775. aastal puhkes kirikus tulekahju. 1820.–30. aastail rekonstrueeriti kiriku interjöör püüdega muuta ruum antiiktempli sarnaseks, mille käigus aga hävitati mitu skulptuuri ning ülejäänud kujud müüriti kinni. Kahjuks sellega polnud Tartu Jaani kiriku kannatused veel lõppenud, sest 1944. aastal Punaarmee pealetungi ajal põles see jälle ning taastamine sai alguse alles 1989. aastal.

Tartu raekoda

Sajandeid on Tartu keskuseks olnud raekoja plats, mille ajalugu ulatub tagasi muinasaega. Keskajal ehitati siia linnavõimu keskus – raekoda. Sõdade tõttu on Tartu raekoda korduvalt hävinenud. Sellest tulenevalt püstitati praegune hoone alles aastatel 1782 – 1789. Projekti autoriks on Rostockist pärit  Johann Heinrich Bartholomäus Walter. Selles on segu barokist, rokokoost ja varaklassitsismist. Võlvitud keldrikorrusel ja esimese korruse vasakpoolses tiivas oli vangla koos valvurite ruumiga. Parempoolses tiivas – seal, kus 1922. aastast on apteek – paiknes aga vaekoda. Rae ruumid paiknesid kahel ülakorrusel, kuhu viis vahetult välisukse juurest algav trepp. Tänini töötab raekojas Tartu linnavolikogu ja linnavalitsus − vihje sellele, et Tartu on traditsioonide linn. 2001. aastal paigaldati raekoja torni kellamäng, mis võimaldab esitada mitmesuguseid meloodiaid, neile lisandusid hiljem hollandi kellad. Iga päev mängivad raekoja kellad Raimond Valgre “Tartu marssi”.

Tartus käimine oli väga tore ja hariv kogemus. Saime palju uut ja põnevat teada Dorpati ajaloo kohta. Õppisime tundma prestiižikaid keskaegseid hooneid: Jaani kirikut, Toomkirikut ja palju muud. Arhitektuur oli suurepärane ning kultuur lihtsalt meeliülendav. 

Märgiaktus ja -pidu on Reaalkooli üks tähtsamaid traditsioonilisi üritusi. Abituriendid ja nende poolt valitud õpetajad saavad oma viimase kooliaasta sügisel märgiaktusel lõpumärgid. Märgiaktusele järgneb õhtune tantsupidu, kus osalevad kõik gümnaasiumi õpilased. Sellel aastal jõudis märgiaktuse järg Reaalkooli 138. lennuni. Aulasse kogunesid 10. ja 11. klassi õpilased, kes kõik jäid pingsalt ootama. Muusika pandi käima, gümnasistid tõusid püsti ning muusika saatel hakkasid abituriendid, klass klassi haaval  ja üksteise järgi klassijuhataja selja taga, sisse tulema. Järgnes lõpumärkide kätte andmine. Erinevalt eelmisest aastast sai terve gümnaasium istuda ning ekraanilt vaadata, kuidas Reaalkooli direktor Ene Saar kaheteistkümnendikele märgi rinda pani. Kahjuks polnud IT-tugi siiski lõplikult ürituseks valmistunud ning lähivaadet filminud kaamera lõpetas poole pealt töötamise. Tagaridades istuvatele õpilastele muutus märgiaktus pooleldi arvamismänguks, ette kutsutud õpilase nime järgi tuli abiturient ära arvata. Kui kõik plaksutamised kokku liita, siis aktuse lõpuks oli arvatavasti kokku plaksutatud ligi 250 korda, igatahes peopesad suriseseid. Lisaks õpilastele said märgid ka väljavalitud õpetajad ja isegi Reaalkooli puhvetipidaja. Aktus lõpetati kahe kõnega, ühe klassijuhataja ning ühe õpilase omaga. Õhtul toimus koolimajas tantsupidu, mis kestis kuni 21-ni, mil abituriendid nooremad õpilased majast välja laulsid. Nüüd oli koolimaja abiturientide päralt, välja arvatud väike grupp 11. klassi kelnereid, kes vastutasid märkide puhastamise, joogipeekri täitmise ja söögisaali korrashoiu eest.

Autor: Markus Abel

26. novembril tähistatakse Eesti Vabariigis kodanikupäeva. Sellel päeval on saanud traditsiooniks tunnustada vastutustundelisi ja kaasinimeste suhtes hoolivana silma paistnud Eesti kodanikke. Kodanikupäeva puhul on Reaalkoolis saanud tavaks korraldada kodanikupäeva viktoriini, mille küsimuste koostamise juures oli see aasta ka meie oma Pärtel. 11.a koosseisu tähtsal võistlusel kuulusid: Roosi, Elisabeth, Helena, William ja Karl-Ustav. Koju toodi auväärt 4. koht, mis peatreener Maripuu sõnul on järgmine: “Pole paha, keskpärane, tegelt saaks paremini, järgmine kord pingutame rohkem! Tublid olid!”. Sellega ei olnud veel progejate jaoks kodanikupäev lõppenud. Tallinna Reaalkooli õppealajuhataja ja ajalooõpetaja Madis Somelar kutsus kooli aulasse kõnelema härra Rainer Saksa, kes on ka ise ajalooõpetaja ametit pidanud, hetkel töötab ta ettevõttes nimega CybExer Technologies. Rainer Saks rääkis meiega Ukrainast: kuidas Ukraina sõjavägi vapralt ülekaaluka vastase vastu võitleb, kuidas Ukraina rahvas teeb ühiseid pingutusi oma riikliku territoriaalse terviku taastamiseks ning kuidas meie Eestist aidata saaksime. Kodanikupäeva lõpetasime kõik oma kodudes Integratsiooni Sihtasutuse poolt koostatud viktoriini lahendades, mis õnnestus kõigil väga hästi. Tublidele osalejatele andis õpetaja Madis eKooli hinde 5. Mõtlesime koolipäeva jooksul mitmeid kordi, et kui peaksime oma klassis andma välja auhinna Aasta Kodanik 2022 11.a klassis, siis kes peaks selle võitjaks saama. Jõudsime ühisele arvamusele, et kuna meie klassis on kõik õpilased töökad, hoolivad ja vastutustundlikud, siis võiks selle võita igaüks. Kokkuvõtteks progejad nautisid kodanikupäeva täiel rinnal ning sõnum, mida soovime teistele edasi anda on järgmine: “Märkame, hoolime ja aitame üksteist! Ainult nii saame jagu kõikidest takistustest, mis meile ette tulevad, ning saame elada õnnelike inimestena!”

Autor: Kaspaarius Hendriikus II Pajo