Meie esimesele arvestuste nädalale pani punkti Piret Karu korraldatud praktikalaager Särghauale. Pärast peaaegu 2-tunnist bussisõitu algas meie laager esmalt c klassi järel nuhkimisega ning Särghaua aladel ringi uudistamisega. Nautisime ilusat jõeäärset loodust ning meie paralleelklassist alles jäänud leiva söömist. Meid jagati kahe maja vahel tubadesse, kuid oli ka kolmas maja, mille ligi ei kippunud keegi, peale c klassi eelneva õhtu lugude kuulmist.
Meie klass jaotati keelerühmade järgi kaheks ning mõlemal rühmal toimusid samad loengud, kuid natuke erinevas järjekorras. Hommikul toimusid meil kaks erinevat õpituba. esimeses me õppisime, kui palju tekib ülejääki ning väärtuslikku materjali maavarade kaevandamisel, purustades küpsist ja sealt šokolaadi kätte saada proovides. Teises peeti meile loeng puuraukude ning Eesti kivimite teemal. Seejärel jalutasime paari kilomeetri kaugusel asuvasse kohvikusse, kus saime süüa kosutavat toitu, et vastu pidada ja värske püsida ka päeva teisel poolel.
Pärastlõunal toimusid meil samuti kaks töötuba. Ühes õpetati meile ringmajandusest ning pidime ise koostama ka pastaka tootmise plaani. Teises räägiti meile maavaradest, mis tuli hiljem kasuks meie geograafiatunnis. Seal saime kasutada ka mikroskoopi, et uurida ja analüüsida nende kivimite ehitust. Õhtusöögiks läksime jälle samasse kohvikusse, et saaksime tagasi kõik need kalorid, mis meil sel väsitaval päeval kulunud olid. Pärast õhtusööki said kõik valida, kas minna töötuppa “Kust tuleb kahvel?” või panna proovile oma käelised oskused ja ise midagi luua kiviõpitoas.
Kahjuks oli terve aja, mis me seal veetsime kohutav ilm ja õhtul muutus torm suisa nii hulluks, et meil katkes elekter ning saime veeta õhtu pimeduses, mis lõi meeldiva õhkkonna, kus saime nautida üksteise seltskonda ja üksteist paremini tundma õppida. Kahjuks oli ka tsipa külm 🙁
Hommikul ärkasime kõik hästi välja puhanult ning valmis uueks päevaks. Meil toimus veel üks kokkuvõttev loeng ja seejärel sõitsime juba Vändrale. Vändras külastasime meie kooli legendaarse kehalise kasvatuse õpetaja Anton Õunapuu hauda, kuid kahjuks ei olnud meil piisavalt aega, et külastada Markus Abeli vanavanemaid. Edasi läksime Järvakandi klaasimuuseumisse, kus meile näidati, kuidas käib klaasipuhumine ja räägiti klaasitehase ajaloost. Sõime kiiresti kõrval asuvas restoranis, kus oli natuke huvitava maitsega kurgivesi. Kõhud täis olime valmis peale kahte väsitavat päeva tagasi Tallinnasse sõitma.
Autor: Markus Maripuu