Arhiveeritud - kuu 09.2021

Rebaste nädal

Juba enne gümnaasiumit kuulsin küla pealt, et Reaali rets pidevat olevat “rets”. Nüüdseks saan kinnitada, et nii see tõepoolest oligi. See oli nädal täis toredaid üritusi, kiusamist, uute tutvuste loomisi, pikki, väsitavaid õhtuid ning kolmapäeval ja neljapäeval füüsika tunnis üleklassilist sügavat talveund. 

See kõik algas ühe instagrammi sõnumiga tundmatult kontolt, kes jagas veidraid korraldusi ning aitas jumala leidmisega. Kui jumalad ja grupid olid paigas, algas legendaarne retsinädal rahuliku tutvumispeoga, kus joodi mahla ja munavalget ning tutvuti toredate jumalatega. Õhus oli tunda kartlikkust ja intimidatsiooni. Alles kostüümi kätte saades saime aru, mis meid päriselt ees ootab.

Järgneval nädalal sai heal juhul kätte umbes kolmandik tavapärase nädala unetundidest. Hommikud kästi juba poole kaheksaks kooli end lohistada ning seejärel pandi tantsima. Retsitantsu laulust tuli ruttu kopp ette ning praegu ei suuda ma seda kuulatagi. Mõned hommikud algasid veel varem, põhjuseks see, et tantsu ajal ei olnud puusad piisavalt lahti ning vajalik oli teha hommikuvõimlemine, seda muidugi kell 6 hommikul. 

Teisipäeval kamandati meid garderoobi ning küsiti, kes soovib teibi abil inimketti moodustada. “Ei” ei kõlvanud vastuseks. Alustati paari inimese jalgade kokku teipimisega ning iga vahetund läks asi hullemaks. Neljandaks tunniks üritasime seitsmekesi, käed-jalad kokku teibitud, siseneda muusika tundi, kus me pidime puhvetitädile serenaadi kirjutama. Selle esitamine oli üks ilusamaid hetki sel nädalal.  Õhtul korraldati Vanalinnas juba järgmine tore üritus. Eriti meeldiv oli see, et järgmine hommik olime sunnitud juba kell 7.00 ennast Toompeale kohale ajama, et lipuheiskamist nautida. Kellel neid unetunde ikka vaja läheb! 

Õige reaalikas ei puhka ning täpselt nii mööduski meie järgmine päev. Hommikul külmusime toompeal, juuksed sassis, naeratused näol ning mütsikesed peas. Pärastlõunal nautisime Ivo Linna imelist häält ning peale seda asusime vanalinna orienteeruma. Orienteerumispunktides jagati ülesandeid. Põhimõte oli lihtne: anti käsk ja seda pidi täitma, ükskõik, mis hinna eest. Kõige toredamad neist olid muna praadimine keset Raekoja platsi ning võõra, kiilaka mehega “musirongi” tegemine. Sealt sündiski see legendaarne pilt. Peale orienteerumist saime kerge šoki kui teatati meile järjekordsest peost sel samal õhtul.

Järgmine hommik algas veel meeldivamalt kui eelmine. Taaskord oli meid kell 7.00 kooli ajatud. Mõtlesime, et kui peale kahte väsitavat õhtut aetakse meid nii vara kooli, peab selleks ka olema hea põhjus. Oi, kuidas me eksisime. Lonkasime hommikul auditooriumisse sisse, borjomid käes ning kuulasime tund aega, kuidas ja miks Reaalkooli õpilased ja õpetajad on sisalikud. Peo tagajärgi oli üle kooli näha. Rõõmsaid nägusid sel päeval ei eksisteerinud. Tundi sisenedes oli ainus eesmärk pea maha heita ning unevõlgu väikestviisi tasa teha. Õpetajatest hakkas natuke kahju, kuid oi kui hea see uni ikka oli. Sel päeval läks kõik õpitud materjal ühest kõrvast sisse ning teisest otse välja. Keegi ei tahtnud enam mingist peost kuuldagi ning õnneks ei pidanudki.

Järgmisel hommikul olime me üle pika aja lõpuks puhanud. Jumalad nautisid oma viimast päeva troonil ning õhtul esitasime Rotermannis retsitantsu. Seejärel saime koolis küünlavalges aulas lõpuks ristitud ning kandsime täisväärtusliku Reaalkooli gümnasisti tiitlit.

See nädal jääb kindlasti eluks ajaks meelde ning see “vaib”, mis kooli koridorides valitses, oli midagi erakordset. Ootame juba, millal saame ise oma vaeseid rebaseid ringi käsutada.

Autor: Richard Johan Kaup-Lapõnin

30.09.2021

Lasanjepäev ( + kooli juubel)

29. septembril oli meie klassi jaoks tähtis päev – sööklas pakuti lasanjet. Kooli tuldi oma parimates pintsakutes ja valgetes särkides, pähe pandi vaevalt kuu tagasi saadud kuldsete sakkidega tekkel. Meie lennus ei jäänud lõunast mitte keegi ilma, sest enesestmõistetavalt on söökla järjekorras kĂĽmnendikel eesõigus. Mõnel rebasel tuli isegi meelde rebastenädalal antud lubadus, et tuleb säästa ka tĂĽkk lasanjet oma jumalale. Lisaks  tähistasime sĂĽnnipäeva  – Tallinna Reaalkoolil oli 140. juubel. Pidupäeva puhul käis klassile oma kooliaegsetest mälestustest rääkimas Elmur Kajakas vil!87. Edasi suunduti pudireas staadionile, kus peeti kõnesid ja autasustati olĂĽmpiaadilisi. Ăśritusele panime punkti – nagu traditsioon ette näeb – ĂĽhise tordisöömisega. Ăśheskoos hävitasime 6 kg kooki, millelt juubeli puhul ei puudunud ka särakĂĽĂĽnlad. 

Autor: Hedvig Kikas

Tõnis näitamas klassi

Pidulik lõuna

Tort, säraküünlad ja 139a

29.09.2021

Ajarännak

15. september oli nina otsast kukutavalt külm ja kogunemine masendavalt varajane. Vaevu lahtikäivate rähma täis silmade ja küürus hoiakuga, tehes kõik, et taastada keha käkrasolekut soojas voodis, sai end veetud enne kukke ja koitu Toompeale. Kuberneri aed tundus sel kargel hommikul kõrgemal ja kaugemal kui iial varem, peaaegu püstloodis munakivitee ei tahtnud kuidagi lõppeda. Juba üks higi tilk, siis teine. Kuidagi jõuti siiski õnnelikult teiste teklite juurde, kel aega jäi enne esimesi kõnesid ja hümni, üritas teisi üle trumbata võistluses, kes kõige varem ärkas ja kõige vähem magas. Heisati lipp, kuulati mitmeid kõnesid, sealhulgas Jüri Ratase sõnavõttu. Mõni vaikne, mahatallumisest hirmunud hääleke söendas lausa sosistada, et ehk oli see ülev tunne ja kaunis päikesetõus vanalinnas: pikad varjud, hallist erksiniseks võlutud taevas ning kuld-roosa helendus puude ladvus ja Pika Hermanni tornil, isegi väärt kesk magamata rebastenädalat nõnda vara ärkamist. See hääl jäi küll mahatallumise ja veel zombi olekus kaaslaste agressiivse reaktsiooni hirmus vaikseks, kuid tähelepanelikum kõrv tabas ta sooja selge kõla.

Silmalaud olid selleks ajaks avanenud piisavalt, et märgata imelisi lahendusi, millega olid kümnendikud välja tulnud, et sobituda punkarite aega: viimasel hetkel laenatud tagid, ohtralt juuksegeeli, kokku otsitud parukad, kui vaja, ohverdati soengu tarbeks isegi Reaali müts.

Kogu meeletu inimmass tüüris Hirveparki, et meenutada 1987. aasta 23. augusti sündmusi, ning sealt mööda juba tuttavat Estonia puiesteed klassiruumidesse. Koos rongkäiku saatva muusikaga hakkas palgeile tekkima värv, isegi naeratus ilmus näole. 

Koolitunnid olid napid, kuid teemat tabavad. Eriti jäi meelde Martin Saare tund väetistest ja fosforist ning Kristi Koidu kirjanduse tund punkluule ja lauluga “Ars longa vita brevis est”, mis järgmised kaks nädalat keeldus kangekaelselt kõrvust lahkumast. Lausa nii visad olid nood viisiread, et poole aasta pärast, 5. mail (olles vahepeal mitte haisugi tollest kaunist laulust tundnud) otsustas Ruja taas mõtteisse tungida ja kummitama hakata. 

Tundide vahele vaatasime klasside tehtud videoid 30 aasta tagusest ajast. Muidugi kuulus üksmeelne poolehoid meie jumalatele, kelle loomingu andunud ja igavesti truud fännid kugistasid alla kogu nende pakutava ajaloomaterjali. Peale viimast pooletunnist ainetundi suundus kõik see mees kooli ette, kus tõsteti loosungid ja moodustati uhkelt Balti kett, mille lõppedes said kümnendikud näidata oma õppimisvõimet ja uhkustada tagasi majja suunduva sirge Pudi reaga (termin, mis nii mõnelegi oli olnud alles hiljuti täielik hiina keel).

Päeva lõpetas koosviibimine staadionil. Esinesid rahvatantsurühmad (“Oh vaata, vaata! Kas see pole mitte Erki?Ja Erik? Ja Linda ja Tsahkna ja Jakob ja kõik need teised inimesed, kelle nime ma pole suutnud veel meelde jätta? Omg nad tantsivad!!”), veel mõned, kes ilma meid endaga koos tantsima kiskumata nii tugevat mälestust ei jätnud, ja lõpuks Ivo Linna, kes ka kõige laisemad tuharad kunstmurult üles sai ning muusika saatel õõtusti vaikselt mere kombel ringi, nii et peale viimast salmi võis end avastada hoopis võõrast platsi nurgast. 

Autor: Roosi Värv

 

15.09.2021

Orienteerumine

Reedel, 10. septembril ootas meid kõiki ees spordipäev, mis seekord toimus Pirital. Hommikul kella 10ks olid kümnendikud ennast Velodroomi äärde istuma sättinud ning ootasid, et neid viidaks kurssi päeva korraldusega. Veel enne stardipauku sai harjutatud ajarännakuks lennu ägedat punkarite tantsu (J.M.K.E. “Tere Perestroika” saatel), mis tuli kõigil imeliselt välja, kuigi olime seda ainult paar korda harjutanud.10.30 anti stardipauk ning suundusime kaardi, paarilise ja maagilise SI-kaardiga oranže kontrollpunkte läbima. Kontrollpunktide läbimiseks oli aega 1 tund.  Kaasa antud kaardile oli märgitud palju punkte, võimalikult paljude punktide läbimiseks panime paarilisega paika hoolikalt läbimõeldud strateegia, kuidas neid läbida, ning asusime teele. Pean tunnistama, et see strateegia ei pidanud meil küll kaua vastu, aga vähemalt oli meil alguses plaan.  Kuigi mina ja mu paariline mõlemad oskasime kaarti lugeda (või vähemalt arvasime, et oskame), võttis meil mõnikord kontrollpunkti leidmine kõvasti aega (jooksime mitu korda ümber sama võpsiku, põikasime sinna sisse ning uurisime lähemalt suvalisi oranže asju). Pärast võpsikutes seiklemist pakuti meile õuna ja võileibu.

Päev oli väga vinge. Müts maha korraldajate ees, kes organiseerisid selle imelise ürituse ja leidsid kontrollpunktidele väga head peidukohad.

Autor: Helena Carmen Udu

Peaaegu oranĹľ

OranĹľ leitud!!!

10.09.2021

1. septemberi aktus

Meie gümnaasiumiaastad said piduliku avapaugu esimesel septembril 2021. aastal. Juba kell 9.00 kogunesime terve lennuga Poisi ette, et tseremoniaalselt oma uued kuldsakkidega mütsid kätte saada. Ei olnud ühtegi nägu, millel polnud naeratust. Klassijuhatajad hakkasid ükshaaval oma klassi õpilasi ette kutsuma, et neid tervitada ning müts ilusti pähe panna. Mütsitseremoonia kestis ligikaudu 20 minutit, seejärel suundusime pudireas klassi 208, et uued mütsid kindlasse kohta maha panna ja suunduda edasi aktusele. Nagu alati oli aktus väga kaunis. Saime kuulata direktor Ene Saare avakõnet ning meeldivat eesti muusikat. Pärast aktust lahkusime pudireas viisnurkselt staadionilt ning suundusime tagasi koduklassi. Seal pidas väikese kõne ka klassijuhataja Helen Kaasik, soovides meile edu eesootavateks aastateks. Kell 10.45 tuli meiega rääkima bioloogiaõpetaja Kersti Veskimets, kes rääkis meile õppimise biokeemilisest loomusest. Kell 11.15 tuli keemiaõpetaja Martin Saar meile kõnelema teadusteooria sünnist ja kummutamisest. Pärast neid õpetlikke kõnesid lahkusime koolimajast. Rahvas oli elevil selleks, mis neid ees ootab…

Autor: Johannes Tampere

Birgit (139.c) oma uue ägeda mütsiga

01.09.2021