See oli üks septembrikuu hall reede, kui seltskond realiste rühkis läbi kitsaste vanalinna tänavate üles toompeale, püüdes meeleheitlikult kõleda tuule käes mitte jääkujuks külmuda ja munakividele helvestena pudeneda, mille piikidena alla sadav vihm koheselt rentslisse kandnud oleks. Punaste viilkatuste vahelt vilksav taevas oli tume ja kurjakuulutav, käel tiksuv kell sugugi mitte sõbralikum. Ähkides ja puhkides sai end lõpuks teaduste akadeemia maja raskete uste vahelt sisse libistatud ning, esimene tutvus majaga garderoobi mantlit jättes tehtud, joostud pidulikku saali, täpselt õigel ajal, et istuda maha ja sättida end sissejuhatavate sõnade ajal lindude ja luule lainele. Hoolimata kurnavast päevast ja eelnenud pikast koolinädalat, viisid Elle-Mari Talivee, Urmas Talivee, Veronika Kivisilla ja Aarne Tuule huvitavad kõnelused saali kuldselt hiilgavate kroonlühtrite all igasuguse roidumuse ja une. Ettekannete vahel oli võimalus nautida klippe Mart Soosaare filmist “Kihnu linnuaabits”.
Üritusele andis avapaugu Underi ja Tuglase Kirjanduskeskuse vanemteadur Elle-Mari Talivee, kes rääkis harrastusteadlaste olulisusest teadustöös ja keskkonna päästmises. Igal inimesel on võimalus panustada lindude uurimisse (https://eoy.ee/). Olgem keskkonna eest hoolitsevad, mitte ainult keskkonnast hoolivad inimesed!
Järgmisena astus rahva ette Loomaaia loodushariduskeskuse ornitoloogiaringi õpetaja Urmas Talivee koos linnu pesakastiga, millest ta ka ilma pikema jututa ühe vana linnupesa kohapeal välja võttis. Ta rääkis meile Tallinna Loomaaia ajaloost ning vahvatest tundidest ja väljasõitudest, millest Tallinna Loomaaia ornitoloogiaringi õpilased osa võtavad.
Meie haridusõhtu kolmas esitlus oli lindude häälitsustest ja tähendustest, mis neile anti. Selle viis läbi luuletaja Veronika Kivisilla. Kuna tegu oli rahvusvahelise tõlkijate päevaga, siis ta luges meile erinevaid linnukeelseid ütlusi, mis on eesti rahva pärimuses edasi antud. Kahjuks ei olnud ta nõus algkeelt ette lugema vaid ainult tõlke. Toon välja ka mõned lõbusamad näited:
Kui vares leiab suvel hobusesita, siis ta ütleb: hõoh, sitt, sitt, kui ropp!
Kui vares leiab talvel hobusesita, siis ta ütleb: hää kakk, hää kakk
Harakas teadvustab, et tema on “Saks, saks”
Luuletaja peres omakorda arvatakse, et enne valimisi laulab rasvatihane “Sotsikleit, sotsikleit”
Õhtu viimase esitluseda rääkis Aarne Tuule Eesti kotkastest ja kotkaklubi tegevustest. Alustuseks seletas lektor meile ära, et oleks tal palutud rääkida 30 minutit kotkastest, poleks olnud küsimust, kuid kotkaste ning must-toonekurgede hingeelu, kotkaklubi üle 20 aasta väldanud tegevuste ja klubi praeguste sihtide katmist peab ta võimatuks vähem kui paari tunniga. Muidugi oli ta varmas kohe kergemal toonil lisama, et, olles lugenud plakatit, peaksime me teadma, et osaleme siiski teadlaste ÖÖL ja ta loodab, et oskame kella 1 ajal, kui ta viimaks lõpetanud on, omale takso tellida. Selleks siiski vajadust ei tekkinud. Siiski vaatas publik, olles kolmveerand tundi kuulanud haaravat juttu kaameratest, jälitusseadmetest, rõngastamisest, karude rüüstatud püünistest ja lindude raskest elust, ennist öeldud sõnadele hoopis teise pilguga, saades täiesti aru, et teema on ammendamatu ja nii huvitav, et janu kustutamiseks oleks kaks tundi tõesti miinimum.
Peale ürituse lõppu anti meile võimalus majatuuriga oma jalgu sirutada. Alustasime kõige ülemiselt korruselt toas, mille lakke oli maalitud tähistaevas. Seal saime teada, et siin oli viidud läbi ka vabamüürlaste koosolekuid ja sealt toast oli võimalik lausa kolme erineva ukse kaudu lahkuda. Sealt edasi läksime teisele korrusele, kus olid peamiselt erinevate inimeste tööruumid. Esimesel korrusel käisime läbi puhketubade ja hüppasime sisse direktori kabinetti, kes hetkel Aafrikas, ja saime saladuskatte all teada, et tal on oma vets ja harjakapp. Lõpetasime oma retke trepikojas, kus tänasime tuuri läbiviijat ja seadsime sammud kodu poole.
Autorid: Laur Matthias Matzen, Helena Carmen Udu ja Roosi Katarina Värv
