Reedel toimusid kolm esimest koolitundi, millest esimesed kaks olid füüsika lai ja kolmas oli vene/inglise keele tund. Enamus klassist sai kooli tulla kella 9.50ks. Peale kolmadat tundi sõime lõunat kooli sööklas ning seejärel liikusime bussidele. Sõit riigikaitselaagrisse algas kell 11.00. Esimeseks peatuseks oli lasketiir, kus kümnestes gruppides sai igaüks seitse lasku lasta. Enne iseseisvalt relva kasutamist õpetati relva käsitlema ning vajadusel sai juhendamist ka laskmisel. Meie oma Oskar ja Joosep said olla juhendajateks peale vajaliku õppe saamist. Pärast oma seitset lasku oli võimalus saada tagasisidet ja vaadata, mitu lasku läks täppi. Sellal kui teised laskmist harjutasid, sai pidada võilillede sõda, lugeda raamatut, tappa esimesi sääski või nautida maikuu päikest. Laskeharjutuste lõppedes istusime kõik uuesti bussidele ning sõitsime edasi laagrikohta. Kohale jõudes oli esimeseks ülesandeks kõikide vormiriietuste organiseerimine laudadele ja sealt endale sobivate pükste ja jaki leidmine. Vormiriiete suurustes navigeerimine ja endale õige vormi leidmine osutus üllatavalt raskeks. Enne telkide ülespanemist ja teiste osalejate kohale saabumist, laagrisse tuli lõpuks umbes 300 õpilast erinevatest koolidest, oli meil natuke vaba aega. Seda aega sai sisustada maadlemise, jutustamise ja külakiigel kiikumisega. Kõigi suureks pettumuseks oli külakiik vana ja mädanes ning varsti peale selle avastamist oli sellel kiikumine keelatud.
Veidi õhtu poole saime alustada telkide kokkupanemisega, mis osutus parajaks ajugümnastikaks. Saime telgid püsti ja kõik asjad sisse viidud, kui tuli välja, et peame oma telke liigutama üksteisele lähemale (vahed ei tohtinud olla üle kahe meetri). Üks jagu oli ühes telgis, seega kaheks ööks sai jagada oma “tuba” üheteistkümne kaaslasega. Kell seitse õhtul oli meie esimene rivistus, kus tutvustati laagri kodukorda ja järgnevate päevade plaani. Kaheksast algas õhtusöök, mille järjekorda hakati kogunema juba 15 minutit varem. Järjekord oli tõesti pikk, aga söögi saime ilusti kätte ka rivi lõpu pool olles. Peale seda oli jaoülemate koosolek, kus jagati infot patrullide ja ringkaitse positsioonide kohta, mida omakorda iga jaoülem oma jaole õhtul tutvustas. Saime teada oma positsioonid ringkaitses ümber laagri perimeetri ning mida teha kui toimub häire. Toimida tuli järgnevalt: dubleeri häire teadet (karjudes: “Häire!”) ja jookse oma positsioonile. Meie eesmärk oli kaitsta laagrilippu, mis paiknes väljaku keskel. Kõik need teadmised tulid väga kasuks, sest veidi enne südaööd lasti õhku valgusraketid ning kuulutati välja häire. Peatada tuli nii hambapesu kui ka kõik muud tegevused, et võtta oma positsioon ja valvata perimeetrit. Positsioonil tuli püsida vähemalt 10 minutit ilma vaenlase tegevuseta, peale mida võis tagasi telkidesse liikuda.
Öö oli rahulik. Kell pool kaks oli meie jao kord laagrit kaitsta ning me asusime ringkäiku tegema. Mõned vilksatused põõsastes ning kahinad puudelatvades tõstsid küll vererõhu kõrgele aga muidu möödus valve rahulikult. Korra pidi veel öösel üles ärkama, et tagada telgikoldes tule püsimine, kuid siis sai rahulikult edasi magada. Seejärel hommikul kell kuus pandi mõned üksikud julged ning unetud autokasti ja kui vangid viidi ujuma. Vesi oli kangestav, kuid peale paari ujumistõmmet oli vägagi nauditav. Laagrisse tagasi jõudes toimus rivistus ning hommikuvõimlemine ning seejärel võidujooks söögijärjekorda. Hommikusöögiks oli puder moosiga ning kaks võileiba. Peale hommikusööki oli aeg esimeseks tunniks, milleks osutus paintball. Alguses anti meile ülevaade ohutusest. Peale seda jagunesime kaheks võistkonnaks, kes kui näljased hundid üksteise peale tormasid. Seejärel saime kätt proovida telgipüstitamiskunstis. Selleks anti meile telk, mis kujutas endast põhiliselt presenti ning lisaks veel hunnik nööri. Telki sai püstitada kahte moodi. Üks moodus oli kinnitada telk keskelt ning saada kolmnurkne telk ning teine võimalus oli kinnitada telk ainult ühe külje nurkadest ning siis kinnitada, saades endale suurema, kuid kolmest küljest avatud telgi. Siis oli aeg ennast maskeerida. Meie klassist valiti ohvriks Johannes Tampere, kellele instruktor tegi ise maskeeringu. Seejärel saadeti ta Siimuga metsa ning Johannes meenutas kändu küll. Siim samas oleks vaenlase alal kohe maha lastud. Seejärel sai teha ise maskeeringu (ja oi kui raske oli seda pärast maha saada). Siin oli erinevaid stiile, kes kattis kogu näo pruuniga, kes tegi endale prillid, kes üritas jäljendada instruktori soovitust.
Pärast rividrilli suundusime sideõpesse, kus meile anti ülevaade sellest, kuidas täpselt tuleks raadioga suhelda. Selle harjutamiseks võisteldi omavahel laevade pommitamises. Siis ootas meid ees rivistus juba tuntud väljakul. Kui kõik olid pärast suurt sagimist oma kohad üles leidnud, siis lasti meil kasutada oma riviõpe tunnis omandatud teadmisi ja moodustada marssides kasti. Kui olime end kõik viite ritta ära mahtunud, siis korraldati meile lõunane väike kehalise tund. Käed ühendatud, tegid kõik rivid nagu üks mees kõhulihaseid ja hiljem kükke, kätekõverdusi sai igaüks ise teha. Kui tüdrukutega oldi üldiselt leebed ja lasti teha korraga 5 või 10 kätekõverdust, siis poistel lasti neid teha 20 ja 25 kaupa. Vahelduseks tegime ka kükke. Seejärel suundusime sööklasse, kus pakuti meile makarone hakklihaga ja salatit. Kui olime toidu nautimise lõpetanud, ootas meid ees kõigi vaieldamatu lemmik – NATO test. Kolonelleitnant Valjo Tooming näitas meile ette, kuidas harjutusi õigesti tegema peaks ja siis võis lõbu alata. Paarides tegid kõik 2 min kätekõverdusi ja siis 2 min kõhulihaseid. Seejärel suundusime relvastusse, kus meid juhendas staažikas Scoutspataljoni kapral Jaanus või noor pensionär, nagu ta ennast ise kutsus. Tema oskusliku juhtimise all saime juppideks võetud kaitseväe suhteliselt uued automaadid R20 Rahed, millest olime eelmine päev lasketiirus tulistanud. Lisaks rääkis ta meile ka paljudest huvitavatest relvadest, mida kaitseväes kasutatakse. Kui relvad olid vaadatud, suundusime Naiskodukaitsjate juurde, kes rääkisid meile oma tegevusest, panid meid proovile ristsõnaga ja andsid meile proovida tulepulga tule tegemiseks. Seejärel suundusime aasale, kus õpetati meile üksusena erinevaid liikumisviise. Saime teada, kuidas liikuda nooles, ahelikus, malelauas ja järjestikus. Vahva oli katsetada ka erinevatel tasanditel liikumist (püsti, kõverdatud põlvedega ja näoli maas roomamist). Sellele järgnes õhtusöök ja jaoülemate koosolek, kus jagati infot vaenlaste kohta, kelle rünnakut oli oodata öösel. Natuke peale südaööd kõlas esimene häire, kogu laager oli hetkega jalul ja kõik sprintisid positsioonidele. Taevasse lendasid 2 valgusraketti, mis valgustasid kogu õue. Meeleheitlikult pingutati silmi, et tuvastada vaenlase asukoht, kuid asjata. 20-30 minuti pärast anti luba naasta telkidesse, kuid juba 20 min pärast anti uus häire ja pidi jooksma positsioonidele, seekord oli aga kella 9 suunas näha taandumas 3 vaenlast, kellele kiiremad järele lidusid. 00.00 ja 02.30 vahele jäi 5 häiret, mille käigus vangistati 6 vaenlast, sellel ajal kostusid igast ilmakaarest paugud ja sähvisid tuled, et nii meie valvetööd kui ka vaenlaste pealetungi keerulisemaks muuta. Seejärel anti teada, et oht on möödas ja võime rahulikult magama minna.
Pühapäeva hommikul instruktorid halastasid meile ja lasid magada 8.55-ni. Ära jäi ka hommikusöögieelne rivistus ja võimlemine, nii et juba kell 9.00 oli hommikusöök. Esimest korda kolme päeva jooksul polnud tohutut söögijärjekorda ning seetõttu jäid tegemata ka järjekorra kätekõverdused, seltskonnamängud ja rääkimata jutud, mis tavaliselt inimjoas aega mööda saata aitavad. Peale söömisele järgnenud rivistust läksid kõik rühmad veel viimasesse kahte õppetundi. A klassi õppis tundma erinevaid miine, nende hulgas selliseid, mis olid kasutusel esimese maailmasõjas, neid, mida Eesti kaitsevägi kasutab kui ka meie idanaabri kasutuses olevaid. Tunni lõpus läbisime hanereas, või õigemini sõnastatuna järjestikus, miinivälja. Kogu klass pääses lühikeselt rännakult eluga, seda isegi Hans, kellel oli käsitud demonstratsiooniks miinile astuda, kuid keda saatis sõjaõnn, sest miin lõhkes alles siis, kui ta oli mitu meetrit edasi kõndinud. Peale seda saime tutvuda lahingmeditsiiniga, millest kõige huvitavam oli žguti kasutamine. Viimase tunni lõppedes asusid kõik vaikselt asju pakkima, käies vaheldumisi lõunat söömas. Viimased kurgileivad supi kõrvale, viimane nõudepesu jääkülma veega, viimased uinakud armsaks saanud telgis. Kui telgi ahi oli taas kokku pandud, sellega tegelenu muutunud täielikuks tahmatondiks ja kogu kupatus ära antud, saabus aeg loobuda oma vormiriietest. Varem ühtselt roheruudulise 300-pealise inimmassi sees võis taas näha värvilisi laike. Koti põhjast koogiti välja tsiviilriided ja koguneti veel viimaseks rivistuseks. Suure aplausiga tänati meie instruktoreid, iseendid ning NATO testi ja viktoriini parimate tulemuste saajaid. Kõige lõpuks jagati kõigile riigikaitselaagri märk ning sõnade “riigikaitselaager, vabalt, rivitult!” saatel mindi oma kompsude ja kodinate juurde bussi ootama. Soe lõõmendav päike jäi selja taha rohelise, nüüd harjumatult tühja muruplatsi kohale ning Tallinnas tervitasid meid hall pilvine taevas ja kõle tuul.
Autorid: Laur, Roosi, Helena, Elisabeth