Rebaste nädal

Juba enne gümnaasiumit kuulsin küla pealt, et Reaali rets pidevat olevat “rets”. Nüüdseks saan kinnitada, et nii see tõepoolest oligi. See oli nädal täis toredaid üritusi, kiusamist, uute tutvuste loomisi, pikki, väsitavaid õhtuid ning kolmapäeval ja neljapäeval füüsika tunnis üleklassilist sügavat talveund. 

See kõik algas ühe instagrammi sõnumiga tundmatult kontolt, kes jagas veidraid korraldusi ning aitas jumala leidmisega. Kui jumalad ja grupid olid paigas, algas legendaarne retsinädal rahuliku tutvumispeoga, kus joodi mahla ja munavalget ning tutvuti toredate jumalatega. Õhus oli tunda kartlikkust ja intimidatsiooni. Alles kostüümi kätte saades saime aru, mis meid päriselt ees ootab.

Järgneval nädalal sai heal juhul kätte umbes kolmandik tavapärase nädala unetundidest. Hommikud kästi juba poole kaheksaks kooli end lohistada ning seejärel pandi tantsima. Retsitantsu laulust tuli ruttu kopp ette ning praegu ei suuda ma seda kuulatagi. Mõned hommikud algasid veel varem, põhjuseks see, et tantsu ajal ei olnud puusad piisavalt lahti ning vajalik oli teha hommikuvõimlemine, seda muidugi kell 6 hommikul. 

Teisipäeval kamandati meid garderoobi ning küsiti, kes soovib teibi abil inimketti moodustada. “Ei” ei kõlvanud vastuseks. Alustati paari inimese jalgade kokku teipimisega ning iga vahetund läks asi hullemaks. Neljandaks tunniks üritasime seitsmekesi, käed-jalad kokku teibitud, siseneda muusika tundi, kus me pidime puhvetitädile serenaadi kirjutama. Selle esitamine oli üks ilusamaid hetki sel nädalal.  Õhtul korraldati Vanalinnas juba järgmine tore üritus. Eriti meeldiv oli see, et järgmine hommik olime sunnitud juba kell 7.00 ennast Toompeale kohale ajama, et lipuheiskamist nautida. Kellel neid unetunde ikka vaja läheb! 

Õige reaalikas ei puhka ning täpselt nii mööduski meie järgmine päev. Hommikul külmusime toompeal, juuksed sassis, naeratused näol ning mütsikesed peas. Pärastlõunal nautisime Ivo Linna imelist häält ning peale seda asusime vanalinna orienteeruma. Orienteerumispunktides jagati ülesandeid. Põhimõte oli lihtne: anti käsk ja seda pidi täitma, ükskõik, mis hinna eest. Kõige toredamad neist olid muna praadimine keset Raekoja platsi ning võõra, kiilaka mehega “musirongi” tegemine. Sealt sündiski see legendaarne pilt. Peale orienteerumist saime kerge šoki kui teatati meile järjekordsest peost sel samal õhtul.

Järgmine hommik algas veel meeldivamalt kui eelmine. Taaskord oli meid kell 7.00 kooli ajatud. Mõtlesime, et kui peale kahte väsitavat õhtut aetakse meid nii vara kooli, peab selleks ka olema hea põhjus. Oi, kuidas me eksisime. Lonkasime hommikul auditooriumisse sisse, borjomid käes ning kuulasime tund aega, kuidas ja miks Reaalkooli õpilased ja õpetajad on sisalikud. Peo tagajärgi oli üle kooli näha. Rõõmsaid nägusid sel päeval ei eksisteerinud. Tundi sisenedes oli ainus eesmärk pea maha heita ning unevõlgu väikestviisi tasa teha. Õpetajatest hakkas natuke kahju, kuid oi kui hea see uni ikka oli. Sel päeval läks kõik õpitud materjal ühest kõrvast sisse ning teisest otse välja. Keegi ei tahtnud enam mingist peost kuuldagi ning õnneks ei pidanudki.

Järgmisel hommikul olime me üle pika aja lõpuks puhanud. Jumalad nautisid oma viimast päeva troonil ning õhtul esitasime Rotermannis retsitantsu. Seejärel saime koolis küünlavalges aulas lõpuks ristitud ning kandsime täisväärtusliku Reaalkooli gümnasisti tiitlit.

See nädal jääb kindlasti eluks ajaks meelde ning see “vaib”, mis kooli koridorides valitses, oli midagi erakordset. Ootame juba, millal saame ise oma vaeseid rebaseid ringi käsutada.

Autor: Richard Johan Kaup-Lapõnin

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga