Tundub et isegi jõulupühad, pidusöökidest nuumatud ja roidunud keha, ega koolivaheaeg, mis tavaliselt paneb koolist ettevaatliku sammuga ringi ümber kõndima, et jumala eest varem sinna tagasi ei tõmmataks, ei suutnud tantsu rahutusest värisevate liigestega realiste eemal hoida tollest neoklassitsistlikust hoonest, kust hõngus vastupandamatut balli lõhna. Ustest sisenejate pühalikust olekust ning ebatavalisest püüdlikkusest viisakas paista oli kohe tunda, et sel 27. detsembril oli toimumas midagi erilist.
Salalike ilmetega, aeglasel sammul kogunesid mantlitesse mähitud, tuisust valged, kössis õpilased tuttavasse halli garderoobi ning nagu saates “Su nägu kõlab tuttavalt” väljusid ettekujutletava aplausi saatel kes viikides, kes säravas printsessikleidis, silmad värvitud, mütsi rikutud soengud kiirelt korrastatud, arematel isa kapis lipsu raksus käimisest endiselt puna palgeil.
Kontsa klõbin viis trepist üles, kuid peatus kahtlevalt saali ees. Mis nüüd? Ehk klaas näppu, julgem? Ega me viimati liiga vara tulnud? Kas ikka astuda saali? Vahest oodata veel veidi? Hirmus on uurivate pilkude all tantsupõrandal laiutav tühjus rikkuda. Lühtrid tunnistajaks, sai see siiski tehtud.
Hoolimata püüdlikult üle korratud Somelari õpetustest ja veel viimasel minutil teistelt kinnituse saamiseks närviliselt üle küsimisest, jäi siiski nii mõnigi käsi kaaslase käevangu panemata, mõni daam jäi paarilise südamest valele poole (*õudusest kukuvad lahti lugejate suud*) ja mõni pokaali kõlin värisevast käest katkendlikuks. Avavalsi alguseks oli saal pungil täis, hoiatussõnad unustatud, asetati tühjaks joodud nõud aknalaudadele ja asuti otsima tantsupartneri käsi ja jalgu, et kaardistada, kui kallid kingad varbale astumisega ära rikutakse.
Orkester oli esmaklassiline, kringel ja piparkoogid kadusid kui mitte valguskiirusel, siis jala keerutamisest energiapuuduses sööki silmanud laste kiirusel (teadlased keelduvad veel andmast selget vastust nende kiiruste võrdluse kohta, kuid on kostunud sosinaid, et võistlus on tasavägine ning tugevamad teoreetikud väidavad lausa, et tulemusi varjatakse püüdmaks peita karmi tõdemust, et valguskiirus peab alla vanduma) ning jutuvadina saatel jälgiti kolmandalt korruselt keerulisemaid või hoopis võõraid meistritükke tegevaid õpetajaid ja julgemaid tantsulõvisid. Partnerite vahetamise keerdkäikudes oli võimalus kohtuda uute imeliste inimestega ja hoolimata segasest sammu mustrist, erinevatest tantsukursusel käidud tundide arvudest või kõrval oleva paariga arvutust kokkupõrkamisest, säras nägudel lai naeratus, mis mõnel juhul rõõmsasse naeru purskus.
Aeg läks kiiresti ja märkamatult jõudis pärale viimane lugu. Vahepeal pisut ära väsinud ja pragudesse pugenud ballilised ruttasid jälle põrandale kokku, et kasutada ära viimane võimalus näidata oma samme, lehvivad sabasid ja läikimalöödud karvkatet. Linnukesed kirjas, võis alata disko. Vähem oskajatele õpetasid kaaslased selgeks “YMCA” liigutused, suuremad oskajad leidsid tee tantsuringide keskmesse ning etteastujaid saatsid joovastunud aplausid.
Kuid kõigele sellele lõbule pidi ometi tulema punkt. Seina äärde jäetud kontsakingad tuli taas jalga panna, pintsakud üles korjata, ridikülid kaenla alla suruda. Naaseti garderoobi, taas suruti pähe müts, nööbiti kurguni mantlid, otsiti jalavarjud põrandaid katvast saapamerest ja tõugati end läbi ränkraskete välisuste välja tuisu kätte.
Läbi lume teed koju otsides kerisid peas filmilindi kombel õhtu mõnusamad hetked, paremad naljad, muljet avaldavamad kostüümid, ülevoolavad emotsioonid. Rahulolu ja rõõm et sai mindud ja oldud.
Autor: Roosi Katarina Värv
Fotode autor: Ott Rõngas
