Keskaja linnad

Novembri ja detsembri vĂ€ltel kĂŒlastas 11.a ajalootunni raames erinevaid linnu, mis olid keskajal aktuaalsed. Linnad, mida kĂŒlastasime, on Narva, Haapsalu, PĂ€rnu (Uus- ja Vana-PĂ€rnu), Viljandi, Rakvere ja Tartu.

 

NARVA (Carl, Ingrid, Karl-Joosep, Jesper, Urmas)

LĂ€ksime Narva rongile enne pĂ€ikesetĂ”usu, kĂŒlmal 26. novembri laupĂ€evahommikul. Enne, kui meie hariv Narva kĂŒlastus sai alata, pidime Narva kindluse sissepÀÀsu otsides kĂ”ndima ringi ĂŒmber piiripunkti ja jĂ”udma tagasi sinna, kus alustasime – vĂ€hemalt said bastionid igast kĂŒljest nĂ€htud.

Narva kindlus

Narvas ei saa kĂ€ia ilma Narva kindlust kĂŒlastamata. See on ĂŒle elanud palju sĂ”du ja vallutusi ning seisab juba 700 aastat majesteetlikult Narva jĂ”e kaldal. Kindlus on nĂ€inud erinevaid valitsejaid – ta on olnud Taani, Liivi ordu, Moskva tsaaririigi, Rootsi, Venemaa Keisririigi, Eesti Vabariigi ja NĂ”ukogude Liidu valduses. KĂ”ik need on jĂ€tnud mingi jĂ€lje linnusele. 2020 avati tĂ€ielikult restaureeritud konvendihoone koos uue pĂŒsiekspositsiooniga, mis keskendub linnuse enda ajaloole alates esimeste taanlaste tulekust Narva jĂ”e kallastele kuni tĂ€napĂ€evani. Ka nendel, kes on varem Narva linnust kĂŒlastanud, soovitan seda uuesti teha, sest nĂŒĂŒd pÀÀsevad kĂŒlastajad varem suletud jĂ”epoolsesse idatiiba ja konvendihoone mĂŒĂŒriharjal kulgevale galeriile. Narva linnuses on vĂ€ga palju huvitavaid vĂ€ljapanekuid ja nĂ€itusi. Meie nĂ€gime teel torni kellade nĂ€itust, mis tutvustas kellade arengut ja muutunud funktsiooni lĂ€bi aegade.

Kasematid

Narva kindlusele tiir peale tehtud (sĂ”na otseses mĂ”ttes) ja sees huvitavalt aega veedetud oli aeg teha kiire peatus kohalikus Rimis, et kiirelt keha kinnitada. PĂ€rast seda vĂ”tsime suuna Kasemattide poole. JĂ”udsime kohale vĂ€ga tĂ€pselt, ehk isegi liiga tĂ€pselt (meil ei olnud enam aega piletite ostuks ning tegelesime sellega hiljem) ning suundusime vĂ€ga mĂ€rga, ĂŒllatavalt sooja maaalusesse. Kasematid, mis ehitati Narvas koos Victoria bastioniga Rootsi “kuldajal”, olid muldkehanditega kaitseehitiste sees paiknevad vĂ”lvruumid, mis olid mĂ”eldud suurtĂŒkkide laskmiseks. MaailmasĂ”dade ajal kasutati neid ka pommivarjenditena, milleks sobisid kĂ€ike ĂŒmbritseva bastioni ĂŒle 3 meetri paksused mĂŒĂŒrid ning 16 meetri kĂ”rgused seinad ideaalselt. Nende pommide varjamisvĂ”ime on lausa nii hea, et nad vĂ”ivad ka tĂ€napĂ€eval hĂ€daolukordades seda funktsiooni tĂ€ita. TĂ€napĂ€eval on kahekorruselise kasemattide kompleks kasutusel muuseumi ja turistiatraktsioonina, mille ĂŒlemine korrus serveerib talviti ka teist funktsiooni – olla nahkhiirte pesitsuspaik. Alumine korrus on aga aastaringselt turistidele avatud ning seal asuvad ka erinevad stseenid ehitise ajaloost. Iga laskeava juurde on paigaldatud vahakujud, demonstreerimas seal erinevaid ajastukohaseid stseene – ehitust, tulistamist, mĂ€ngimist ja aardejahti, pommide eest varjumist ja ka uurimisretki ĂŒleujutatud osasse ĂŒhe omaaegse Narva linnapea poolt.

Narva raekoda (& Muna)

Victoria bastioni kasematid nĂ€htud, otsustasime minna raekoda vaatama. Narva raekoda kuulub Eesti esimeste barokkehitiste hulka, mille ehitamisele pani alguse Rootsi kuningas Karl XI. See valmis tĂ€ielikult 1687. aastal, ligikaudu kaks kĂŒmnendit pĂ€rast ehitustööde algust. Omal ajal oli Narva raekoda baroki, samas ka varaklassitsistliku arhitektuuri iseloomujoontega kahekorruseline ehitis, mille peafassaadi liigendasid pilastrid ja avarad aknad. Hoone sissekĂ€igu keskel oli kahepoolne tĂ”usev trepp, mis viis portaalini. Portaali kohal oli barokne skulptuurigrupp ja vapikilp. Hoones olid kohtusaalid, arhiiv, magistraadi koosolekusaal ja muud. Teise maailmasĂ”ja kĂ€igus sai Narva raekoda kannatada, pĂ€rast seda on hoonet osaliselt restaureeritud. TĂ€napĂ€eval on ehitis kolmekorruseline, kelpkatus ja torn on juba taastatud. Viimased paarkĂŒmmend aastat on ehitis siiski kasutusel olnud vĂ€he ja suuresti tĂŒhi. Raekoja ees tegime grupiga ka paar pilti. PĂ€rast piltide tegemist kĂŒlastasime raekoja kĂ”rval asuvat Muna kohvikut, kus linnas veel viimast korda einestasime.

Rootsi lÔvi

Teinud veel enne viimase objekti kĂŒlastamist kiire pĂ”ike Narva Aleksandri kiriku juurde, leidsime enda eest kivist metsiku aafrika looduse esindaja. Rootsi kinkis Rootsi lĂ”vi skulptuuri Eesti riigile aastal 1936. See on graniitalusel seisev lĂ”vi, ĂŒhe kĂ€pa all kera. Kuju kĂŒlje peal on Karl XII monogramm ning aastaarv 1700 ladina numbritega. Kuju originaal, mis valmis aastal 1704 ning mille autor on Bernard Fouquet, tĂ€histas Rootsi vĂ”itu Venemaa ĂŒle Narva lahingus aastal 1700. See vĂ”it oli mĂ€rkimisvÀÀrne, sest Rootsi vĂ€ed olid tunduvalt vĂ€iksemad, kui vastase omad. Narva lahing toimus pĂ”hjasĂ”ja osana. See sĂ”da kestis aastast 1700 aastani 1721 ning algas, sest mitmed riigid nĂ€gid Rootsi, tollase Eesti alade omaniku, suurt vĂ”imu LÀÀnemerel ning soovisid osa sellest endale saada. PĂ”hjasĂ”ja ajal oli Rootsi kuningas noor Karl XII (sellepĂ€rast on tema nimi kujul). Koopia originaal sulatati ilmselt teise maailmasĂ”ja kĂ€igus Saksamaal ĂŒles, selle koopia, nĂŒĂŒd kolmandiku vĂ”rra vĂ€iksem, pandi uuesti ĂŒles aastal 2000- ehk nĂŒĂŒd on Narvas koopia koopia. Rootsi lĂ”vi on ĂŒks Narva tĂ€htsamaid sĂŒmboleid. Meie kĂŒlastasime Rootsi lĂ”vi Ă”htul, kui oli ĂŒsna kĂŒlm ja pime. LĂ”vi oli tĂ”epoolest seal ja vaatas kaugusesse.

LÔpuks oli sama pime kui meie reisi alguses. Rong viis meid tagasi pealinna, loodetavasti paari kogemuse vÔrra targemana.

 

 

HAAPSALU (Chris, Jan, Markus, Hedvig, Kaspar, Johannes)

Haapsalu rajas Saare-LÀÀne piiskop Hermann I, peale vana keskuse, Vana-PĂ€rnu mahapĂ”letamist leedukate poolt. Linn otsustati rajada LÀÀne-Eestisse, kuna sealne asukoht oli vĂ€lisrĂŒndajate eest paremini kaitstud. Riia linnaĂ”iguse sai Haapsalu 1279. aastal. Linna ajalooline nimi on Hapsal, mis on tuletatud eestikeelsest sĂ”nast Haavasalu vĂ”i 12. sajandi lĂ”pul tegutsenud Lundi peapiiskopi Absaloni nimest. Keskajast pĂ€rinevad Haapsalu ja Lihula piiskopilinnus, paljud kirikud, samal ajal kujunes ka rannarootsi asustus. Uusajal oli LÀÀnemaa nii Rootsi kui ka Venemaa koosseisus. Rootsi aeg tĂ”i kaasa muutused kirikuarhitektuuris ja mĂ”isahoonete pĂŒstitamise, tĂ€nu rajatud raudteelearenes LÀÀnemaa kiiresti. 

Peeter I maja

Reaalkooli Ă”pilaste jaoks on Peeter I ĂŒks tĂ€htsamaid Vene tsaare, sest just tema auks asutati 1881. aastal Tallinna Peetri Reaalkool. Selle tĂ”ttu otsustasime Haapsalus kĂŒlastada ka Peeter I maja. 1715. Aasta juulis kĂ€is Peeter I Eesti rannikul sĂ”jasadamale asukohta otsimas, laev pandi ankrusse Osmussaare kandis ning Peeter I isiklikult kĂ€is Noarootsi ja Haapsalu kandis maad vaatamas. Haapsallu jĂ”udes kĂ€is tsaar mitmetes paikades, millest on tĂ€naseks alles jÀÀnud mitmeid legende, millest ĂŒks kĂ”lab jĂ€rgmiselt: “Ootamatult linna sattunud Peeter kohtas oma teel meest, kes parasjagu parandas katust. Peeter tahtis temaga juttu puhuda, et linnas valitsevast elust-olust teada saada. Mees aga kartis lĂ€henevat vihma ja pidas jutupuhumist ajaraiskamiseks. Seepeale ronis Peeter majakatusele ja aitas teda. Töö kĂ€igus sai ta teada, et mehe nimi on Jencken ning et ta on peale laastavat katku ainus linna magistraadi esindaja. Seepeale andis Peeter I foogt Jenckenile linna piires ainuĂ”iguse Ă”lle ja kange alkoholiga kauplemiseks, ĂŒhtlasi mÀÀras ta Haapsalu linnapeaks. Jenckenite perekonna kĂ€es oli edaspidi mitu sugupĂ”lve peaaegu pĂ€rilikuna linnapea ametikoht, suguvĂ”sa oli lĂ€bi paljude aegade Haapsalus ĂŒks jĂ”ukamaid ning neile kuulusid vĂ€ga paljud majad peatĂ€nava ÀÀres. Nii ongi peatĂ€nav on saanud oma arhitektuurilise nĂ€o nende maitse jĂ€rgi.” Samale majale, mille katust Peeter parandada aitas, on paigaldatud mĂ€lestustahvel. NĂ”ukogude ajal taheti promenaadi ÀÀrde ehitada hiiglaslik sanatooriumikorpus. Selleks oleks pidanud lammutama RĂŒĂŒtli tĂ€nava ja promenaadi vahele jÀÀvad majad. Et lammutamisele oleks lĂ€inud ka Peetri maja, siis jĂ€i promenaadi ÀÀrde rajatava sanatooriumi idee katki. Nii pÀÀstis Peetri maja nĂ”ukogude ajal Haapsalu vanalinna. Tallinna Reaalkooli usinad Ă”pilased Mirjam, Jan, Chris-Robin, Hildegard, Hedvig, Juhan, Markus, Sten, Johannes, Kaspar ja Maibrit kĂ€isid Peeter I maja akna taga uudistamas, ehk leiab ka siit Haapsalust mĂ”ne tsaari kauge sugulase, kellega oleks tore koos juttu vesta.

Haapsalu raekoda

PĂ€rast Peeter I maja liikusime raekoja poole. Haapsalu raekoda on ehitatud 1775. aastal hilisbaroklikus stiilis. Raekoda ehitisena on lihtne nelinurkne ĂŒhekorruseline paekivist maja, millel domineerivad tiheda jaotusega kĂ”rged aknad. Lisaks on pildilt hĂ€sti nĂ€ha on raekojale omased kolmnurkne frontoon ning rokokoostiilis puitnikerdustega uks. Uks on ĂŒpriski hĂ€sti sĂ€ilinud ja selle jĂ€rgi on tehtud ka 1970. aastatel restaureerimistööde kĂ€igus valmistatud tagauks. Hoone, mis algselt oli ning ka praegu on helekollane, on mitmeid kordi ĂŒle vĂ€rvitud ning vahepeal oli isegi helesinine. Algselt oli ka majas barokile iseloomulik ruumide jaotus ehk uksed asusid ĂŒhel pikiteljel. Lisaks asus maja keskel mantelkorsten, mis tĂ€napĂ€evaks kĂŒll sĂ€ilinud pole, aga mantelkorstna vĂ”ib tĂ€napĂ€eval leida nĂ€iteks Orava mĂ”isast, kus VabadussĂ”jas langes Reaalkooli Ă”pilane Artur Sisask. Linna omavalitsuse asupaigaks oli raekoda kuni Saksa okupatsiooni alguseni 1941. aastal. Muuseumiks, mis on ka hoone funktsioon tĂ€napĂ€eval, sai hoone aga 1950. aastal. Muuseumi pĂŒsiekspositsioon tutvustab 20. sajandi esimese poole Haapsalu, annab ĂŒlevaate elust Haapsalus, linnakeskkonnast ja kĂ”ige olulisematest vaatamisvÀÀrsustest.

Haapsalu piiskopilinnus

Kuskil lĂ”una ajal jĂ”udsime Haapsalu piiskopilinnusesse. Vaatepilt oli muidugi imelilus. Kastell-linnuse, mille ehitamist alustati 1279. aastal, kahte torni kaunistas ere lumi. Enne linnusemuuseumisse sisenemist ronisime kĂ”ik koos kĂŒnkale, kus asus kahur. KĂŒnkast ĂŒles saamine oli keeruline, sest maapind oli lumest libe. Sellest saime paar head pilti ka. Samuti tegime ka vĂ€ikse lumesĂ”ja ning arutlesime, mis oleks parim viis soodsalt muuseumisse sisse saada. Soodsaim viis vĂ€lja mĂ”eldud, sisenesime muuseumisse.

Haapsalu toomkirik

Teise nimega Haapsalu linnuse kirik on, nagu nimi ka ĂŒtleb, Haapsalu linnuses asuv keskaegne kirik. Tegemist oli ka Saare-LÀÀne piiskopkonna peakirikuga. Kiriku rajamise aasta pole tĂ€pselt teada, kuid arvatakse, et kirik rajati 1250/60. aastatel. Kirik on ehitatud romaanikalt gootikale ĂŒleminevas stiilis, mistĂ”ttu vĂ”ib leida kirikus nii romaani kui ka gooti stiili tunnuseid (teravkaarsed roidvĂ”lvid – gooti stiil, seinapiilarite kapiteelide stiliseeritud taimdekoor – romaani stiil). Kirikut on vĂ”imalik kĂŒlastada ĂŒhes linnusega, mida tegime ka meie. Meie Ă”nneks saime kuulata ka imeilusat koorimuusikat. Nimelt oli tĂ€pselt meie kĂŒlastuse ajal proovi tegemas Haapsalus tegutsev tĂŒtarlastekoor Canzone. Kiriku akustika oli imetlusvÀÀrne ning laulmist seal kuulata oli puhas rÔÔm. Aga kirik on natukene ka aja jooksul muutunud. Raskesti sai kirik kannatada 1688. aastal toimunud tulekahjus, lisaks hĂ€vis 1726. aastal kiriku katus. Peale seda jĂ€i kirik varemetesse ning alles 19. sajandi teisel poolel kirik taastati. Selle kĂ€igus asendati romaani stiilis portaal neogooti astmikportaaliga ning viidi kirikust vĂ€lja hauaplaadid.  

 

 

PÄRNU (Tuuli, Lotta, Richard, Markus, TĂ”nis, William)

Keskaeg algas Eestis muistse vabadusvĂ”itluse lĂ”puga 1227. aaastal. Keskaegne PĂ€rnu jagunes kaheks linnaks: Uus-PĂ€rnu ja Vana-PĂ€rnu, mis olid kaks ĂŒheksast Eesti tolleaegsest linnast. ÜlejÀÀnud olid Tallinn, Tartu, Viljandi, Paide, Haapsalu, Rakvere ning Narva.Esimest korda mainiti PĂ€rnu linna (tollaaegne Perona) 1251. aastal. Linn kerkis esmalt Vana-PĂ€rnu asukohale ehk jĂ”e paremale kaldale. Ordu alade ja Saare-LÀÀne piiskopkonna piir jooksis mööda jĂ”ge, mistĂ”ttu kujunes kaks linna erinevate Ă”igustega eri valitsejatelt. Paraku langes Vana-PĂ€rnu rĂŒĂŒstamise ohvriks, misjĂ€rel linn koliti ĂŒmber vastaskaldale (Uus-PĂ€rnu). Keskajal sai PĂ€rnust hansalinn ja Liivimaa ordu komtuurkonna keskus. PĂ”hiline elu keerles ĂŒmber kaubanduse, kaubeldi nii turul kui ka poodides. PĂ€rnu linnal olid tihedad kaubandussidemed Riia, Tallinna, Madalmaade, LĂŒbecki, Rostocki ja Danzigiga. Peamiselt eksporditi pĂ”llumajandussaadusi, kuid ka hĂŒlgerasva, hĂ€rja- ja lehmanahku, sokusarvesid jmt. PĂ€rnu kaudu imporditi soola ja heeringat, mida tarbisid nii linnaelanikud, aadlikud kui ka talupojad. JĂ”ukamatele klientidele pakuti viinamarjaveini, Ă”lu ja idamaiseid vĂŒrtse. VĂ€ikekaubandusega vĂ”isid tegeleda ainult PĂ€rnu linna kodanikud, vabadel kaubasellidel oli kauplemine keelatud. 

Vana-PĂ€rnu

Vana-PĂ€rnu asutas Saare-LÀÀne piiskop Sauga jĂ”e suudmesse, millest kujunes 1251. aastaks Saare-LÀÀne piiskopkonna keskuseks. Linnas kehtis kohaliku pĂ€ritoluga piiskopiĂ”igus. Paraku 1263. aastal pĂ”letasid leedulased Vana-PĂ€rnu maha ning Saare-LÀÀne piiskopkonna pealinn viidi Haapsallu. KĂŒll aga aja möödudes suutis Vana-PĂ€rnu oma positsiooni taastada ning pakkuda Uus-PĂ€rnule kaubanduslikku konkurentsi.Vana-PĂ€rnul erinevalt Uus-PĂ€rnust polnud linnamĂŒĂŒri, mis soodustas selle rĂŒĂŒstamist. Haripunktiks osutus Liivi sĂ”da, mille kĂ€igus purustati Vana-PĂ€rnu tĂ€ielikult. SĂ€ilinud on vaid Vana-PĂ€rnu kalmistu. Liivi sĂ”ja tagajĂ€rjel Vana-PĂ€rnust tekkinud kalurikĂŒla liideti 19. sajandil PĂ€rnuga.

Uus-PĂ€rnu

Konrad von Mandern, Saksa ordu Liivimaa haru ordumeister, pani 5. aprillil 1265 aluse Uus-PĂ€rnu (Embeck) linnale. Linn asutati PĂ€rnu ordulinnuse ĂŒmber, millest sai oluline sadamakoht (Novgorodisse viiv jĂ”etee) ning ainuke linnamĂŒĂŒriga ĂŒmbritsetud kindlus Tallinna ja Riia vahel. 14.-15. sajandil elas Uus-PĂ€rnus umbes 400-500 inimest, kuid 16. sajandiks kasvas elanike arv 600-ni. Valitsusorganina tegutses linnas jĂ”ukate linnakodanike seast valitud PĂ€rnu raad. Keskaegsete linnade kujunemisel oli oluline linnaĂ”igus, mille andis antud piirkonna maaisand. Ordu aladel asuv ning ordulinnuse juurde tekkinud Uus-PĂ€rnu sai oma linnaĂ”iguse (Hamburgi Ă”igusel rajanev Riia Ă”igus) 1318. aastal.
PĂ€rnu ordulinnus ehitati 14. sajandil, mil valitses ordumeister Gerhard von Jork. Hiljem ehitati Uus-PĂ€rnu umber ka kivimĂŒĂŒr ja teine eeskindlus, et kindlustada PĂ€rnu linna ja linnust. PĂ€rnu kivimĂŒĂŒris oli seitse vĂ€ravat: jĂ”epoolsel kĂŒljel JĂ”e vĂ€rav, VĂ€ike vĂ€rav ja Gilditoa vĂ€rav, idakĂŒljel Viljandi (ka Karja) vĂ€rav ning lĂ”unakĂŒljel Riia ja Ranna vĂ€rav. RingmĂŒĂŒri kirdenurgas asus ĂŒmartorn (Viljandi torn, Valge torn, PĂŒssirohu torn). 1533. aastal plahvatas suures tulekahjus seal hoitud pĂŒssirohi, kuid torn taastati veelgi vĂ”imsamana ja uueks nimeks pandi Uus torn. MĂŒĂŒri kaguosas seisis Punane torn, Valge torni asukoht on tĂ€napĂ€eva Port Arturi tagusel parkimisplatsil kivisillutisega maha mĂ€rgitud. PĂŒhavaimu tĂ€nava otsas asus samanimeline linnamĂŒĂŒritorn. Keskaegsetest linnakindlustustest on kahjuks sĂ€ilinud vaid 15. sajandil rajatud Punane torn.
15. sajandi lĂ”puks ĂŒmbritses linna Vallikraav. Ajaloolased on 17. sajandi linnaplaanidelt vĂ€lja lugenud, et PĂ€rnu linna ĂŒmbritses 19 meetri laiune vesitĂ”ke ja PĂ€rnu muldkindlustused.

Punane torn

Punane torn on vanim sĂ€ilinud ehitis PĂ€rnus, mis ehitati 15. sajandil linnamĂŒĂŒri kagunurka. Punane torn oli keskaegse Uus-PĂ€rnu linnakindluse ĂŒks osa ning ka kauaaegne linna vangla. Nime sai maakividest ehitatud torn punastest tellistest kattevoodi jĂ€rgi. Keskaegne vangikong asus maapinnast kuue meetri sĂŒgavusel keldris. Torni ĂŒlemisi korruseid, mille seinad olid ligi kahe meetri paksused ja kus paiknesid kitsad laskeavad, kasutati linna kaitses. Arvatakse, et torni neljandat korrust rakendati vahitornina ĂŒmbruskonna jĂ€lgimiseks. TĂ€napĂ€eval tegutseb Punases tornis PĂ€rnu Muuseumi filiaal, kus on vĂ”imalik tutvuda kunagise vangitorni ja keskaegse PĂ€rnu looga. Torni hoovigaleriis tutvusime stendinĂ€itusega kohalikust ajaloost. Hoovist leiab ka keskaegse VeskimĂ€ngu.

PĂ€rnu muuseum

PĂ€rnu Muuseumile pani aluse 1896. aastal asutatud baltisakslastest ajaloohuviliste linnakodanike ĂŒhendus PĂ€rnu Muinasuurimise Selts (Pernauer Alterthumforschende Gesellschaft). EesmĂ€rgiks oli kohaliku ajaloo uurimine ja sĂ€ilitamine. Muuseumi kollektsioon kasvas tĂ€nu annetustele ja ostudele ning see otsustati avada ka laiemale publikule. Esialgu vaid piiratud huvilistele avatud muuseum kolis 1909. aastal Elevandi tn 7 asunud hoonesse, kuid see pĂ”les maha II maailmasĂ”ja kĂ€igus aastal 1944. Kollektsioon sai kannatada ning mitmed unikaalsed esemed hĂ€visid. Muuseum riigistati 1940. aastal ning aastal 1944 kolis muuseum Aia tĂ€navale, nĂŒĂŒd hakati kujundama ekspositsiooniruume. Aastaks 1971 oli muuseumi kollektsioon paisunud 83 160 eksponaadini ning tollaaegne hoone jĂ€i kitsaks. Siis koliti PĂ€rnu jĂ”e ÀÀres asuvasse 19. sajandi viljaaita (Aida tn 3). Uus Aidahoone koos uute, interaktiivsete pĂŒsinĂ€itusega avati 2012. aastal. TĂ€naseks saab muuseumis kogeda 11 000 aastat Eesti ajalugu, selle hulgas Pulli asula aeg, Eesti Vabariigi vĂ€ljakuulutamine ning Hansa linna eluolu ja kaubandus.

Hansa liit

Hansa Liit oli 12. ja 17. sajandi vahel tegutsenud nii linnade kui ka individuaalsete kaupmeeste kaubanduslik ning poliitiline liit. 1143. aastal rajati lÀÀne-slaavlastelt vallutatud aladele LĂŒbeck, mis kujunes sakslaste idaretkede vĂ€ravaks (Laur et al. 2005: 44). Hansa Liitu juhiti LĂŒbeckist, sest see oli sĂ”lmpunkt PĂ”hja- ja LÀÀnemere vahel. Hiilgeajal kuulus korraga Hansa Liitu ligi 70 linna, kokku aga 160 erinevat linna. Kui algselt olid ĂŒksikud kokkulepped ja lepingud, siis 14. sajandi keskpaigas oli Hansa Liidul oma kindel struktuur, juhtimine ja eesmĂ€rgid. Hansa Liidu ĂŒks peamisi eesmĂ€rke oli ĂŒhendada liikmeslinnade jĂ”ud LÀÀne- ja PĂ”hjamere kaubanduse korrastamiseks ning lĂ€bi selle kindlustada kaubateede ohutus maal ja merel. Riikide suurenemise ja kaubateede ĂŒmberpaiknemise tĂ”ttu hakkas Hansa Liidu tĂ€htsus vĂ€henema ning lagunes tĂ€ielikult kolmekĂŒmneaastase sĂ”ja ajal.

Hansalinn PĂ€rnu

Keskajal oli Eestis 4 hansalinna: Viljandi, Tallinn, Tartu ning meie lemmik, Uus-PĂ€rnu. PĂ€rnu keskaegne nimi oli Perona. Uus-PĂ€rnu kuulus ordule ning lĂ€bi selle saigi ta Hansa Liitu. Kuna Vana-PĂ€rnu ei kuulunud liitu, ei saanud viimane Uus-PĂ€rnult raha, soola ega muid tooteid kauplemiseks. Uus-PĂ€rnu oli ĂŒks peamisi linnu, kust imporditi kaupu LĂŒbeckist. Hansaliitu kuulumine tagas Uus-PĂ€rnule kaitse, kauplemiseelised, kunstiarengu ning soodustas reformatsiooni Uus-PĂ€rnus. (PĂ€rnu linnavalitsuse koduleht)
Olulisematest sisseveoartiklitest oli esikohal kalev, jĂ€rgnesid Ă”lu, humalad, sool, linane riie, heeringad, kuivatatud tursk ja mitmesugused veinid. LĂŒbeckisse veeti kohalikust kaubast lina (92,5% PĂ€rnu ekspordi koguvÀÀrtusest), rukist, tuhka, tĂ”rva, hĂŒlgerasva, sokusarvi, kanepiheiet ja kasetohtu.

 

VILJANDI (Sven, Oskar, Ardi, Johannes, MĂ€rten, Uku)

Ühel kargel varajasel laupĂ€eva hommikul leidsime endid keskaegsest Viljandist. Ümbritseva unise vaikuse katkestas Jaani kiriku kellamĂ€ng, mis kĂ”las piduliku kutsungina sisenemaks keskaegsesse maailma.

Viljandi ordulinnus

Viljandi ordulinnuse ehitamist alustati MÔÔgavendade ordumeistri Volquini korralduste alusel aastal 1224. Ordulinnust ehitati ĂŒle kolme sajandi ning selle aja jooksul sai linnusest ĂŒks Liivi ordu peamisi tugipunkte kogu Vana-Liivimaal. 1481.aastal Ivan III saadetud vĂ€ed piirasid linnuse ja linna ĂŒmber ning pĂ”letasid ĂŒmbritseva linna maha, kuid linnust ei suudetud alistada. Liivi sĂ”jas sai Viljandi ordulinnus sai palju kannatada mitmete piiramiste ja pommitamiste lĂ€bi. Selle tagajĂ€rjel on linnusest tĂ€naseks jĂ€rgi varemed.

Viljandi linnamĂŒĂŒr

13. sajandi lĂ”pul valmis kĂŒmne hektari suurust ala ĂŒmbritsev Viljandi linnamĂŒĂŒr. MĂŒĂŒr on veidi ĂŒle kilomeetri pikkune ning mĂŒĂŒril paikneb 3 vĂ€ravat ja 4 torni. MĂŒĂŒri ĂŒmbritseb 20–30 m laiune ning 6 m sĂŒgavune vallikraav. VĂ”ttes mĂŒĂŒri alguspunktiks ordulinnuse kolmanda eeslinnuse ning liikudes pĂ€ripĂ€eva, jooksis linnamĂŒĂŒr pĂ”hja poole kuni Riia vĂ€ravani. Selle mĂŒĂŒrilĂ”igu ÀÀrde jĂ€i ka keskaegne frantsisklaste klooster. Praegu asub vĂ€rava kohal hoone Kauba tĂ€nav 12. Riia vĂ€rava kohta tehti esimesed joonised juba 1911. aastal, mil rajati linna veevĂ€rki ja kanalisatsiooni. 1980. aastal toimusid siin pĂ”hjalikumad arheoloogilised uuringud. Riia vĂ€rava juurest viis mĂŒĂŒr linna loodenurgani, kus asus nelinurkne nurgatorn. Sellest mĂŒĂŒrijupist on tĂ€napĂ€evani vaadeldav umbes kĂŒmne meetri pikkune lĂ”ik, mis on maketina ĂŒles laotud.Loodenurgalt vĂ”ttis linnamĂŒĂŒr suuna Tartu vĂ€ravale. See mĂŒĂŒriosa oli pikka aega ĂŒsna hĂ€sti sĂ€ilinud ning sellest on ĂŒles laotud mĂŒĂŒrijupp Arkaadia aia Tallinna tĂ€nava poolses kĂŒljes. Umbes poolel teel Tartu vĂ€ravani asus mĂŒĂŒri vĂ€liskĂŒljel ĂŒmartorn. Teine linna peavĂ€ravatest, Tartu vĂ€rav, asus tĂ€nase Lossi tĂ€nava kohal, Jakobsoni kuju ja selle vastas asuva Ă€rihoone vahelisel alal. Tartu vĂ€ravast jooksis linnamĂŒĂŒr edasi jĂ€rve poole ning veidi enne praegust Kraavi ja Oru tĂ€nava ristumiskohta keeras linnuse poole. MĂŒĂŒri jĂ€rvepoolne osa, mida on vĂ”imalik nĂ€ha praeguse raekoja hoovis, kulges mööda Linnu ja Lutsu tĂ€nava tagahoove ning piki hĂ€sti jĂ€lgitava vallikraavi ÀÀrt kuni ordulinnuseni. Linna jĂ€rvepoolset kĂŒlge kaitsesid tĂ”enĂ€oliselt kaks torni. Esimest neist, Moskva torni, on mainitud ja kujutatud nii Poola kui ka Rootsi aja allikates. Kuigi tĂ€napĂ€evani pole seda ehitist arheoloogiliselt tuvastatud, arvatakse, et see vĂ”is asuda praegusest TrepimĂ€e tammist mĂ”nikĂŒmmend meetrit linnuse poole. Teine, mĂ€rksa vĂ€iksem torn asus Pika tĂ€nava ja linnamĂŒĂŒri lĂ”ikekohalt mĂ”ned meetrid linnuse poole. MĂ”lema torni puhul vĂ”ib arvata, et need ehitati Liivi sĂ”ja ajal.

Viljandi Jaani kirik

Asub otse kesklinnas keskaegse linnuse varemete ja toonase turuvĂ€ljaku (praegune Johan Laidoneri plats) vahetus naabruses. Algselt ehitati frantsiskaani kloostri kirik aastatel 1466-1472. Kuna pĂŒha Franciscuse ordu ideaalid olid kasinus ja ĂŒlev lihtsus, sai kirik tagasihoidlik ja vĂ”lvimata. Hoone asus vahetult linnamĂŒĂŒri ÀÀres, seetĂ”ttu vajas see mĂŒĂŒrilĂ”ik kaitset. Nii sai kirik oma lÀÀnetorni, kuigi ordu reeglid ei pidanud kirikutorne sobivaks.1560. aasta sĂ”jas kirik purustati. Selle varemetele rajati 17. sajandil uus ristija Johannesele pĂŒhendatud kirik, mis omakorda sai kannatada PĂ”hjasĂ”jas. 18. sajandil sai kiri tornikiivri, mis kahjuks 1811. aastal pĂ”les – neli aastat hiljem valmis praeguseni sĂ€ilinud hilisbarokne tornikiiver. 1850. aastal suleti kirik nĂ”ukogude vĂ”imu poolt ning muudeti kaubalaoks. Uuesti taastatud puupĂŒsti tĂ€is kirikus peeti 1991. aastal esimene jumalateenistus ning evangelist Johannese pĂ€eval, 27. detsembril 1992. aastal pĂŒhitseti kirik sisse. Jaani kirik on kĂŒlastajatele avatud aastaringselt. Kiriku kaunis sisearhitektuur on mĂ€lestis oma ajastu vaimsusest. Keskaegsed on ka kiriku pĂ”hiseina ukseavad, lame kaaristu, selle lÀÀnepoolne aken, altariruumi kaaristud ja orvad. Kiriku kellatornis on 25 kellaga kellamĂ€ng ja 3 tornikella, mis on Eestis ainulaadsed. KellamĂ€ngu on vĂ”imalik kuulata iga pĂ€ev 5 korda pĂ€evas.

Viljandi muuseum

Viljandi muuseum asub vanas apteegihoones, mille kahel korrusel paikneb pĂŒsinĂ€itus, mis tutvustab Viljandimaa ajalugu lĂ€bi aastasadade. Keskaega pÀÀsemiseks lĂ€bisime me esiaja mesoliitikumist kuni 13.sajandi esimese veerandini, millest saime ĂŒlevaate rikkalikku arheoloogiliste leidude kogu imetledes. Keskaega kajastab Viljandi ordulinnuse tĂ€pne makett. JĂ€rgisime soovitust tutvuda maketiga enne linnusevaremete kĂŒlastamist ja jagame seda soovitust omakorda edasi tulevastele keskaegse Viljandi kĂŒlastajatele. Muuseumis aitab keskaega sisse elada tolleaegse linna plaan, talu- ja sepatööriistad, kĂ€sitöö ja kaubandusega seonduv
 Huviga uurisime kogu Viljandimaalt pĂ€rit keskaegseid arheoloogilisi leide. LĂ”puks jĂ”udsime aastasada aastasaja jĂ€rel erinevaid ruume lĂ€bides tĂ€napĂ€eva vĂ€lja ja olime oma pĂ”neva rĂ€nnaku eest vĂ€ikesele kompaktsele muuseumile vĂ€ga tĂ€nulikud.

 

RAKVERE (Roosi, Elisabeth, Laur, Alina, Lisette, Anna, Helena)

Äratuskella helisedes oli vĂ€ljas pime, kell liiga vĂ€he, silmad alles magusat uneliiva tĂ€is ning teki alt vĂ€ljas hirmutavalt kĂŒlm. NĂ€dalavahetusel niimoodi oma voodi soojast embusest vĂ€lja ronida tundus vastu kĂ€ivat isegi loodusseadustele. Sellest hoolimata astusid kĂ”ik rÔÔmsate tervituste saatel riburadamisi rongi. PĂ€ris viimasel hetkel nĂ€gime vaguni aknast oma suureks kergenduseks ka meist viimast, juba kadunuks peetut, tulisjalu perrooni poole tuiskamas. Piletikontrolör mĂŒntidega ĂŒle puistatud, jĂ”udis uinakute, vene keele sĂ”nade ja meeldiva vestluse saatel pea kĂ€tte hetk vĂ€ljuda kĂ”rvetavalt kĂŒlma talvehommikusse. Lumehelbed katsid riided, katsid koti ning ninale musisid jagades tungisid ka vĂ€gisi prillidele ja silma. Varsti andsid ka jalad valjuhÀÀlselt teada, kui vĂ€ga neil meist, meie mĂ€rgades sokkides ja  taliekspeditsioonidest kĂ”rini oli. Ebameeldivusi ja alamate mĂ€ssu (valutavad sĂ”rmed ja varbad) ignoreerides ĂŒritasime keskenduda hoopis meid avasĂŒli vastu vĂ”tva linna toredatele inimestele, kaunile hoonestusele, armsatele koertele ja vaikselt selginevale taevale. 

Linnuse ĂŒldmulje

Linnusesse astudes transporditakse kĂŒlastaja hetkega keskaegsesse Liivimaale. Linnuse töölised, kes kannavad 14. sajandi kuumimat moodi, vĂ”tavad kĂ”rgest soost kĂŒlalised soojalt vastu ja tutvustavad neile pĂ”hjalikult linnuse majaplaani ja sealseid teenuseid, sh lĂŒhike kuid tabav pĂ”rgukĂŒlastus ja martinsaarelik alkeemia sissejuhatav kursus. Linnuse ĂŒlemisel korrusel peitus kardina taga vĂ€ike kabel, kus ajalooliselt rĂŒĂŒtlid osalesid missal ja pĂ€evastel palvustel. Kabeli tagant avanes mÔÔgasaal, kus leidus kĂ”ike rapiirist viikingimÔÔgani. Suursuguste kĂŒlalistena oli meil vĂ”imalus terariistadega kĂ€tt proovida, tingimusel, et ei vallandu mÔÔgavĂ”itlus. Keskaegse ajarĂ€nnaku raames saime veel veeta aega Rakvere linnuse sisehoovis elavate loomade seas, kes uitasid vabalt ringi ja pĂŒherdasid vĂ€rskel lumel.

Linnuse ajalugu

1238 -1346 kuulus Rakvere (Wesenberg) Eestimaa hertsogkonna koosseisu, mille hertsogiks oli Taani kuningas. Tema nimel valitses Tallinnas resideeruv kuningale alluv asehaldur ning Rakveres valitses asehaldurile valitsev ĂŒlemjuhataja. 13. saj rajasid taanlased endise muinaslinnuse asemele kivist kaitserajatised ja 14. sajandi keskpaigaks oli VallimĂ€ele pĂŒstitatud taanlaste rajatud ringmĂŒĂŒrlinnus. Peale JĂŒriöö ĂŒlestĂ”usu (23. aprill 1343 – 1345) andsid Harju-Viru vasallid end Liivi ordu kaitse alla ning 16. maist 1343 kuulus Rakvere linnus Liivi ordule. 1346. aastal mĂŒĂŒs Taani kuningas Valdemar IV Eestimaa hertsogkonna 19 000 hĂ”bemarga (u. 4,4 tonni hĂ”bedat) eest Saksa ordule, kes omakorda mĂŒĂŒs alad Liivi ordule. 6000 hĂ”bemarka (u. 1,6 tonni hĂ”bedat) sai Brandenburghi krahv Saksa ordult kompensatsiooniks Taani kuninga poolt talle mÀÀratud alade (Eestimaa hertsogkond) kaotamise eest. Ordu ajal valitses Rakveret foogt – kĂ”rgem haldusametnik ja kohtunik. Orduajal ehitati Rakvere linnus pĂ”hjalikult ĂŒmber. RingmĂŒĂŒrlinnusest sai konvendihoone, mis sobis paremini vaimuliku Liivi rĂŒĂŒtliordu vajadustega. Konvendihoone asus linnuse pĂ”hjaosas, mille keskele jĂ€i ristkĂŒlikukujuline sisehoov. Seda ĂŒmbritsesid kabel, kapiitli- e. koosolekutesaal, refektoorium e. söögisaal ja dormitoorium ehk magamissaal. LĂ”una poole jĂ€i eeshoov, mille mĂŒĂŒri ÀÀres paiknesid kĂ€sitöökojad, laudud, tallid ja teised majapidamishooned. Eeshoovi kirdenurka rajati 16. sajandi esimesel poolel rondeel – poolĂŒmar suurtĂŒkitorn. Orduaeg kestis kuni Liivi sĂ”jani ehk kuni 1558. aasta juulini, kui venelased vĂ”tsid linnuse Liivi ordu foogtilt Gert Huyn von Ansteraidtilt ilma vastupanuta ĂŒle. Selle kohta vĂ”ib leida detailsema ĂŒlevaate Johann Renneri Liivimaa kroonikas. Liivi sĂ”ja ajal kuulus linnus venelaste valdusesse, kes kasutasid linnakodanike majade ja frantsisklaste kloostri kĂŒljest murtud kive, et ehitada linnuse ĂŒmber uus kindlustusteliin. 1577. aastal langes Rakvere linnuse all Liivimaa Hanniball Ivo Schenkenberg venelaste kĂ€tte, kes viisid ta Pihkvasse, kus ta tsaar Ivan IV Julma kĂ€sul hukati.  1576. aasta juulis, kui Vene vĂ€ed jĂ”udsid Tallinna lĂ€histele moodustas Schenkenberg talupoegadega vĂ€esalga linna kaitsmiseks. Tema lipkond sai kiiresti tuntuks oma julge ja kavala tegutsemise ning paljude vĂ”itude eest. 4. mĂ€rtsil 1581. aastal vallutas rootsi vĂ€gi Pontus de la Gardie juhtimisel territooriumi venelastelt tagasi. 1599. aastal puhkes katoliikliku Poola ja Rootsi kuninga Sigismund II ja tema onu, luterliku Karl IX vahel kodusĂ”da. 1600. aastal langesid PĂ”hja-Eesti alad ja linnus Karl IX valdusesse, kuid 1602. aastal vallutasid poolakad Rakvere. 1600-1629 aastail toimunud Poola-Rootsi sĂ”ja kĂ€igus lasid nii poolakad kui ka rootslased linnuse osaliselt Ă”hku ning sellestajast saati seisab linnus varemetes. Linnus isegi kustutati 1635. aastal rootslaste kindluste nimekirjast. Edaspidi kuulus linnus Rakvere mĂ”isale.

Dante jÀlgedes

Olles natuke aega nautinud linnust, kutsuti meid piinakambrisse. Olime juba valmis Ă”udustega kohtuma, kui meid peatas ĂŒks linnuse elanik, kellega olime juba kohtunud ja ta tuli ise meile juhiks, teades meid ja meie hirme paremini. Piinakambris leidsime ĂŒhe eelneva turisti jÀÀnused, kes polnud tĂ”nĂ€oliselt piletiraha tahtnud maksta. Seal rÀÀgiti, kuidas timukad tegelikult oma nĂ€gu ei katnud, sest nagunii kĂ”ik teadsid kellega tegu oli. Ühtlasi selgus, et hispaanlased olid leidlikud piinamisvahendite leiutajad. Nii hĂ€bivÀÀristavad riistad nagu Hispaania viiul, mis oli pĂ”himĂ”tteliselt ĂŒmber kĂ€te ja kaela kĂ€iv jĂ€ik vĂ”ru, millel oli kĂŒljes kelluke ja siis saadeti inimene linnatĂ€navatele. Seal oli ka Hispaania tool, millega purustati inimese kaelalĂŒlid. Ja loomulikult oli seal piinapink, millega venitatakse Rakvere korvpallimeeskonda. Sealt lĂ€ksime surmakambrisse, kus kohtusime kolme meeldiva isiksuse katku, nĂ€lja ja sĂ”jaga, katk oli kĂŒll uhkeldaja, rÀÀkides, kuidas ta tappis 200 miljonit inimest Euroopas aga muidu vĂ€ga meeldiv seltskond. SeejĂ€rel kĂ”ndisime Dante jĂ€lgedes lĂ€bi PĂ”rgu ja nagu Dantegi, jĂ”udsime lĂ”puks pattudest puhtana maapinnale tagasi.

Alkeemia

PĂ€rast pĂ”rgut oli aeg suunduda alkeemiasse. Alkeemia eesmĂ€rkideks oli tarkade kivi valmistamine ja elueliksiiri loomine. Esimesel oli vĂ”ime muuta madalamaid metalle Ă”ilsateks metallideks (hĂ”be vĂ”i kuld) ja teisel anda noorust ning pikendada eluiga. Kuna neid eesmĂ€rke pole meie teada veel siiani saavutatud, siis piirdus meie alkeemia tund pĂŒssirohu tegemisega. Kell 11.00 lasi munk Tauno meie grupi ja ĂŒhe perekonna teadustekambrisse sisse. Usinate Ă”pilastena ronisime kohe esimesse pinki ning ootasime pĂ”nevusega tunni algust. Algatuseks rÀÀkis munk meile alkeemia ajaloost ning siis hakkas tutvustama pĂŒssirohu koostisosi. Ta saatis ringi kĂ€ima potsiku valge pulbriga, mida vĂ”is maitsta. Pulbril oli soolalaadne mĂ”ru maitse, millest sain lahti alles reisi lĂ”pus, kui me kĂŒlastasime restorani, mis pakkus vĂŒrtsikat kanasuppi. PĂ€rast mĂ”nusa maigu suhu saamist ĂŒtles munk meile, et tegemist on saltpeetriga(kaaliumnitraat) ning seda eraldati vĂ€ljaheidetest. Tundus, et enam “paremaks” see lugu minna ei saa. Õnneks oli see sool eraldatud maagaasist, mitte vĂ€ljas olevate koduloomade ekskrementidest. PĂŒssirohu valmistamiseks oli meil vaja ka vÀÀvlit ja sĂŒsi. Söed tuli Ă€ra uhmerdada ning kuna meie munk uskus Ă”ppimisse lĂ€bi tegemise, siis sai jĂ€lle publik vĂ”imaluse oma kĂ€ed loomeprotsessile kĂŒlge panna. PĂ€rast sĂŒte uhmerdamist ja ĂŒlejÀÀnud koostisosade lisamist, juhtis munk meid kambrist vĂ€lja ning me seisime ringis ĂŒmber ĂŒhe puupaku, mille peale ta laotas vast valminud pĂŒssirohu. Loomad, teades mis juhtuma hakkab, jooksid kiiresti oma aedikusse ning jĂ€lgisid toimuvat sealt.  Munk sĂŒĂŒtas tikku ning viis selle pakul oleva pĂŒssirohu juurde, mis sĂ€hvatas pĂ”lema. Sellega oli alkeemia tund lĂ”ppenud ning tĂ€nasime tormilise aplausiga munk Taunot.

Silt Nero barberi ees

Juuksurite sissekĂ€ike ehtivate puna-valgete mĂ€rkide ajalugu ulatub keskaega, kui ilus soeng polnud sugugi ainus pĂ”hjus sellest uksest sisse astuda. Nimelt, kui 1163. aastal vĂ€hendas paavst Alexander III munade tĂ¶Ă¶ĂŒlesandeid, taandades need hinge eest hoolitsemisele, jĂ€i aadrilaskmine koos hambaarsti ja kirurgi kohustustega barberite kanda. Selleks, et veresooned paremini ligipÀÀsetavad oleksid, anti patsiendile pulk, mida kĂ€es pigistada. Sama pulk kinnitati koos selle ĂŒmber seotud verise sidemega Ă€ri ette kuulutamaks linnarahvale teenuse usaldusvÀÀrsust. Euroopas olid sildid punase-valge kirjud, sinise lisasid juurde ameeriklased. PĂ”hjus pole tĂ€pselt teada: see vĂ”is olla nii patriotismi vĂ€ljendus kui ka viide veenidele. Salongi aknal seisvas nimes sisalduv Nero seostub eelkĂ”ige vana rooma keisriga, kes valitses aastatel 54-68 ning on tuntud  kristlaste tagakiusajana. Konkreetsele salongile nime andjaks on aga hoopis samanimeline bullterjer, kes tervitab rÔÔmsa sĂŒndantsoojendava sabaliputusega kĂ”iki kĂŒlmast kĂ€ngunud kliente.

Rakvere kolmainu kirik

KĂ”ndides linnuse poole mĂ€rkasime kĂ”rget kellatorni ning sellel olevat kella (mis ka töötas!). JĂ”udsime sinna nii vara, et kirik ei olnud lahtigi veel, kuid saime keskaegset hoonet imetleda vĂ€ljast. Keskajal olid valdavateks arhitekuuri stiilideks gootika ja romaani stiil. Teadmistega, et eesti aladel ei ole pea ĂŒhtegi puhtalt romaani stiilis kirikut, saime jĂ€reldada, et tegu on gooti stiilis kivi kirikuga. Seda tunnistavad ka akende teravkaared ning kĂ”rge ja terav torn. Kiriku ehitus lĂ”ppes umbes aastal 1430, algsest kirikust alles vaid pĂ”hiplaan, torn, akende teravkaared ja osaliselt piilarid. Basiilikalaadne ehitis oli pĂŒhendatud peaingel Miikaelile, kes on ĂŒks peainglitest. Ta on Iisraeli ning kristliku koguduse kaitsja, inglivĂ€gede juhataja, Ă”igluse ja armu ingel. Hoone on mitmete sĂ”dade kĂ€igus kahjustada saanud ning 19. sajandi lĂ”pul toimusid viimased muudatused arhitektuuris. Kui linnusest tagasi jalutasime, saime kirikut ka seest nĂ€ha ja sattusime kogemata esimese advendi teenistusele. Kui oleksime kauemaks jÀÀnud oleksime saanud armulaual kĂ€ia ja teenistuse lĂ”pust osa saada. Rongile jĂ”udmine aga kiirustas meid takka ning selleks korraks pidime keskaegse ehitisega hĂŒvasti jĂ€tma. 

Mööda Rakveret seigeldes nÀgime palju objekte, nagu:

Rakvere kohtuhooneRakvere linna ĂŒks esinduslikumaid ametihooneid! Selle projekteerinud on arhitekt K. Nyman ning ehitati see Rakvere-Paide Rahukogule lisaks. Uus kohtumaja hoone on neorenessansilikus stiilis U-kujulise pĂ”hiplaaniga, kĂ”rge soklikorrusega, kahekorruseline ja madala kelpkatusega krohvitud paekivi ehitis.

Rakvere pank– 1930. aastatele iseloomuliku arhitektuuriga esinduslik pangahoone linna peavĂ€ljaku ÀÀres. Ehitatud Eesti Panga Rakvere osakonnale. Projekteeris ehitusinsener Ferdinand Gustav Adoff.

“Tarvas” tarvast kujutav skulptuur Rakvere VallimĂ€el. Kuju autor on skulptor Tauno Kangro. Kuju avati 15. juunil 2002, kui tĂ€histati 700 aasta möödumist Rakverele LĂŒbecki linnaĂ”iguste andmisest.

 

Tartu (Siim, PĂ€rtel, Arthur, Karl-Erich, Kaspar, Oskar, Karl-Ustav)

12.–13. novembril kĂ€isid seitse tubli ajaloohuvilist Ă”pilast 139.a-st Tartus, uurimaks selle ajalugu ja ehitisi. Kindlateks sihtkohtadeks olid meil Jaani kirik, ToomemĂ€gi, LinnamĂŒĂŒr ja Tartu Ülikool. Neid kĂ”iki Ă”nnestus meil nĂ€ha, pealekauba avastasime veel palju muud pĂ”nevat.

Tartu toomkirik

Tartu toomkirik on ToomemĂ€el asuv varemetes kirik, mida ehitati 13.sajandist 16. sajandini ning mis on ĂŒks kahest Tartus tĂ€napĂ€eval sĂ€ilinud kirikust. ToomemĂ€gi oli Tartu piiskopkonna residents, mis oli all-linnast eraldi ning kus ei kehtinud rae vĂ”im. Esialgne neljalööviline basiilika oli rajatud kaitsekirikuna. Kirik sai rĂ€ngalt kannatada 1525. aasta pildirĂŒĂŒste ajal, kui linnakodanikud tungisid kirikusse, rĂŒĂŒstades pĂŒhakute kujusid ja krutsifikse. Samuti sai kirik kannatada Liivi sĂ”ja alguses 1558. aastal, kui kirikut laastasid venelased. Alates kiriku taastamisest (1804-1807) kasutas Toomkiriku ruume Tartu Ülikooli raamatukogu. 1981. aastal sai kirikust Tartu Ülikooli muuseum.

Tartu linnamĂŒĂŒr

Tartu linnamĂŒĂŒri hakati ehitama 13.sajandil ning see valmis 14. sajandil. Kaitserajatis ĂŒmbritses ligi 27 ha suurust ala, mis oli vĂ”rdne keskaegse Riia linna pindalaga. MĂŒĂŒri pikkus oli kaks kilomeetrit ja keskmine paksus kaks meetrit, see ĂŒmbritses ToomemĂ€ge ja kulges osaliselt mööda EmajĂ”e kallast. Tartu linnamĂŒĂŒr eraldas linna ja eeslinnasid, viimases elavaid ei peetud linna elanikeks. Kahjuks ei ole Tartu linnamĂŒĂŒrist sĂ€ilinud pea midagi, suurim hĂ€vitustöö tehti 1708. aastal, mil venelased Ă”hkasid linnamĂŒĂŒri kartuses, et linn langeb rootslaste kĂ€tte.

Gustav II Adolfi kuju

1629. aastal sai Tartust Liivimaa kindralkubermangu keskus ning jĂ€rgmisel aastal saabus Tartusse kindralkuberner Johan Skytte (1577–1645), kuningas Gustav II Adolfi omaaegne Ă”petaja ja kasvataja, kaasas kuninga korraldus asutada Tartusse gĂŒmnaasium. Skytte eesmĂ€rk pĂ€rast oli saada kuningalt luba laiendada gĂŒmnaasium ĂŒlikooliks. 30. juunil 1632. aastal kirjutas kuningas Gustav II Adolf NĂŒrnbergi all sĂ”jalaagris – kĂ€imas oli KolmekĂŒmneaastane sĂ”da – ĂŒlikooli asutamise ĂŒrikule alla. Ülikooli ametlikuks nimetuseks sai Tartu Akadeemia (Academia Dorpatensis), kuid rohkem on see tuntud Academia Gustaviana nimetuse all. Ülikool avati 15. oktoobril 1632. Avaaktusel pidas kĂ”ne Johan Skytte, kes ĂŒtles, et ĂŒlikoolis peavad Ă”ppida saama mitte ainult aadlikud ja linnakodanikud, vaid ka vaesed talupojad. „Andku jumal, et rĂŒĂŒtelkond sellest aru saaks,“ rĂ”hutas Skytte. Academia Gustavianas oli neli klassikalist teaduskonda: filosoofia-, usu-, Ă”igus- ja arstiteaduskond. Õppe- ja teadustöö toimus ladina keeles. Tartus vĂ”is rootsiaegses ĂŒlikoolis Ă”ppida kokku ĂŒle 1000 ĂŒliĂ”pilase.Tartu Ülikooli peahoone taga Jakobi ja Munga tĂ€nava nurgal seisab Rootsi kuninga, ĂŒlikooli asutaja Gustav II Adolfi kuju.

Tartu Jaani kirik

Kuigi Tartu Jaani kiriku tegelikku rajamise aega ei teata, on arheoloogilised uuringud nĂ€idanud, et see juba 12. saj teisele poolele vĂ”i 13. saj alguses vĂ”is seal vĂ”is olla puidust kirik. Kiriku teeb mĂ€rkimisvÀÀrseks selle fassaadil ja interjööris olevad terrakotaskulptuurid, mis on kogu Euroopa gootikas parim oma tehnika ja kunstilise taseme poolest. Sellest ajast kui Tartu oli hansalinn on  tehtud pikihoone lĂ”unakĂŒljele LĂŒĂŒbeki kabel ja 18. sajandist lisandub sinna juurde veel mitu matusekabelit. Ehkki Jaani kirikut on korduvalt purustatud ja rekonstrueeritud, on selle keskaegne ĂŒldkuju sĂ€ilinud. Uusaeg oli Tartu Jaani kiriku jaoks raske, sest 1708. aastal hĂ€vitasid lahkuvad Vene vĂ€ed kiriku, mida kĂŒll koheselt hakati taastama, kuid asjatult, sest juba 1775. aastal puhkes kirikus tulekahju. 1820.–30. aastail rekonstrueeriti kiriku interjöör pĂŒĂŒdega muuta ruum antiiktempli sarnaseks, mille kĂ€igus aga hĂ€vitati mitu skulptuuri ning ĂŒlejÀÀnud kujud mĂŒĂŒriti kinni. Kahjuks sellega polnud Tartu Jaani kiriku kannatused veel lĂ”ppenud, sest 1944. aastal Punaarmee pealetungi ajal pĂ”les see jĂ€lle ning taastamine sai alguse alles 1989. aastal.

Tartu raekoda

Sajandeid on Tartu keskuseks olnud raekoja plats, mille ajalugu ulatub tagasi muinasaega. Keskajal ehitati siia linnavĂ”imu keskus – raekoda. SĂ”dade tĂ”ttu on Tartu raekoda korduvalt hĂ€vinenud. Sellest tulenevalt pĂŒstitati praegune hoone alles aastatel 1782 – 1789. Projekti autoriks on Rostockist pĂ€rit  Johann Heinrich BartholomĂ€us Walter. Selles on segu barokist, rokokoost ja varaklassitsismist. VĂ”lvitud keldrikorrusel ja esimese korruse vasakpoolses tiivas oli vangla koos valvurite ruumiga. Parempoolses tiivas – seal, kus 1922. aastast on apteek – paiknes aga vaekoda. Rae ruumid paiknesid kahel ĂŒlakorrusel, kuhu viis vahetult vĂ€lisukse juurest algav trepp. TĂ€nini töötab raekojas Tartu linnavolikogu ja linnavalitsus − vihje sellele, et Tartu on traditsioonide linn. 2001. aastal paigaldati raekoja torni kellamĂ€ng, mis vĂ”imaldab esitada mitmesuguseid meloodiaid, neile lisandusid hiljem hollandi kellad. Iga pĂ€ev mĂ€ngivad raekoja kellad Raimond Valgre “Tartu marssi”.

Tartus kĂ€imine oli vĂ€ga tore ja hariv kogemus. Saime palju uut ja pĂ”nevat teada Dorpati ajaloo kohta. Õppisime tundma prestiiĆŸikaid keskaegseid hooneid: Jaani kirikut, Toomkirikut ja palju muud. Arhitektuur oli suurepĂ€rane ning kultuur lihtsalt meeliĂŒlendav. 

Lisas: lend139a 10.12.2022 21:03

138. lennu mÀrgipidu

MĂ€rgiaktus ja -pidu on Reaalkooli ĂŒks tĂ€htsamaid traditsioonilisi ĂŒritusi. Abituriendid ja nende poolt valitud Ă”petajad saavad oma viimase kooliaasta sĂŒgisel mĂ€rgiaktusel lĂ”pumĂ€rgid. MĂ€rgiaktusele jĂ€rgneb Ă”htune tantsupidu, kus osalevad kĂ”ik gĂŒmnaasiumi Ă”pilased. Sellel aastal jĂ”udis mĂ€rgiaktuse jĂ€rg Reaalkooli 138. lennuni. Aulasse kogunesid 10. ja 11. klassi Ă”pilased, kes kĂ”ik jĂ€id pingsalt ootama. Muusika pandi kĂ€ima, gĂŒmnasistid tĂ”usid pĂŒsti ning muusika saatel hakkasid abituriendid, klass klassi haaval  ja ĂŒksteise jĂ€rgi klassijuhataja selja taga, sisse tulema. JĂ€rgnes lĂ”pumĂ€rkide kĂ€tte andmine. Erinevalt eelmisest aastast sai terve gĂŒmnaasium istuda ning ekraanilt vaadata, kuidas Reaalkooli direktor Ene Saar kaheteistkĂŒmnendikele mĂ€rgi rinda pani. Kahjuks polnud IT-tugi siiski lĂ”plikult ĂŒrituseks valmistunud ning lĂ€hivaadet filminud kaamera lĂ”petas poole pealt töötamise. Tagaridades istuvatele Ă”pilastele muutus mĂ€rgiaktus pooleldi arvamismĂ€nguks, ette kutsutud Ă”pilase nime jĂ€rgi tuli abiturient Ă€ra arvata. Kui kĂ”ik plaksutamised kokku liita, siis aktuse lĂ”puks oli arvatavasti kokku plaksutatud ligi 250 korda, igatahes peopesad suriseseid. Lisaks Ă”pilastele said mĂ€rgid ka vĂ€ljavalitud Ă”petajad ja isegi Reaalkooli puhvetipidaja. Aktus lĂ”petati kahe kĂ”nega, ĂŒhe klassijuhataja ning ĂŒhe Ă”pilase omaga. Õhtul toimus koolimajas tantsupidu, mis kestis kuni 21-ni, mil abituriendid nooremad Ă”pilased majast vĂ€lja laulsid. NĂŒĂŒd oli koolimaja abiturientide pĂ€ralt, vĂ€lja arvatud vĂ€ike grupp 11. klassi kelnereid, kes vastutasid mĂ€rkide puhastamise, joogipeekri tĂ€itmise ja söögisaali korrashoiu eest.

Autor: Markus Abel

Lisas: lend139a 01.12.2022 22:14

EsmaspÀevahommikune intervjuu: TÔnise huvitav nÀdalavahetus

TĂ”nis, mis sa nĂ€dalavahetusel tegid? ÄÀÀÀÀÀÀ…. tavaliselt ma iga laupĂ€ev puhkan, ma ei tee laupĂ€eviti eriti mitte midagi. Mmmmm magan kella… ma magan kella… mingitel pĂ”hjustel umbes kella kaheni. Siis ma Ă€rkan ĂŒles, ma teen endale ĂŒhe kohvi. ÄÀÀÀÀ… siis ma söön, siis ma olen voodis ja siis on juba Ă”htu ja siis ma lĂ€hen magama. PĂŒhapĂ€eval ma mĂ”tlen alati, et ma Ă€rkan hĂ€sti vara ĂŒles ja hakkan Ă”ppima, aga… ma ei tee seda. Ma Ă€rkan ikka kell ĂŒks ĂŒles ja siis ma hakkan vĂ”ibolla Ă”ppima kelllll seitse Ă”htul. Siis ma saan Ă”pitud.

Kas sa midagi lÔbusat ka tegid? Ei.

Kas sa sĂŒnnipĂ€eval ei kĂ€inud? Haahaahaa… kelle sĂŒnnipĂ€eval? Mind ei kutsutud.

Anna hinnang oma nÀdalavahetusele 1-10? Selline solid 7.

Lisas: lend139a 28.11.2022 17:18

Reaali Poiss 95

EsmaspÀeval, 14. novembril tÀhistasime suure pidulikkusega Reaali Poisi 95. aastapÀeva. Reaali Poiss ehk ausammas vabadussÔjas langenud Tallinna Ôpetajatele ja Ôpilastele avati 1927. aastal. Okupatsiooniperioodil kuju hÀvitati ning taasavamine toimus 1993. aastal.

Kogu gĂŒmnaasium saabus sellel pĂ€eval kooli pidulikus riietuses, ei puudunud ka koolimĂŒtsid, sĂ”rmused ja 12. klassil vĂ€rskelt kĂ€tte saadud mĂ€rgid. Toimusid esimesed neli koolitundi. Meid kĂŒlastasid NATO liitlasvĂ€gede raames Eestis viibivad Taani sĂ”durid. Saime lĂ€hemalt tutvuda Taani-Eesti omavahelise seotusega ja sĂ”durite argipĂ€evaeluga – sellist vĂ”imalust juba iga pĂ€ev ei avane.

Kell 11 toimus pidulik aktus Poisi juures. Kohal olid gĂŒmnaasium ja 9. Klass, Gustav Adolfi gĂŒmnaasiumi ja Jakob Westholmi GĂŒmnaasiumi esindused, linnapea Mihhail KĂ”lvart ja Kalevi jalavĂ€epataljoni rooduĂŒlem. Peeti kĂ”ned, asetati pĂ€rjad – Reaali Poiss sai tĂ€helepanuvÀÀrse austusavalduse osaliseks.

Edasi oli vĂ”imalik tutvuda kooli aulas ĂŒles seatud vabadussĂ”jaaegse relva- ja fotonĂ€itusega, pakkuda oli kĂ”ike saksa kiivrist ja jaapani vintpĂŒssist Jaan Poska portreepildini. Meie kĂ”hud tĂ€itsid hernesupi, moosipallide ja kuuma teega Kalevi pataljoni reamehed.

PĂ€rast lĂ”unasööki suunduti Vene teatrisse, kus toimus ajalookonverents. Meie mĂ€lu vĂ€rskendati Reaali Poisi ja kooli ajaloo osas, samuti saime nĂ€ha vabadussĂ”da teiste koolide vaatevinklist. Meie klassi lippu hoidis kĂ”rgel meie kallis Pajo-Poiss, kes avas konverentsi ettekandega Reaali Poisi ajaloost. Tema ettekandest jĂ€i silma ĂŒks sĂ€rtsakalt esitatud nali: “Tulnud kord Kentmanni tĂ€naval elav vanamutt turult ning just mĂ€lestussamba kohal tundub talle Ă€kki, et midagi on turult ostmata jÀÀnud. Korvi sisu ĂŒle vaadates pĂŒĂŒab mutt selgusele jĂ”uda, mis siis ikka ununenud on: „Porgandid on, kapsad, kartulid ka,“ loeb ta kraami ĂŒle, „liha, munad…“ ja tĂ”stab hajameelselt pilgu ĂŒles. Seal aga otse ta ees pĂ”lvitab postamendil alasti nooruk, kĂ€si taeva poole pĂŒsti. Samas lööbki eide nĂ€gu sĂ€rama: „No muidugi, tilli unustasin!“ ja paneb turule tagasi.”.

Palju Ônne, Poiss!

Autor: PĂ€rtel Arula

Lisas: lend139a 25.11.2022 20:28

SĂŒgisene keemia praks TalTechis

KĂ”igile keemia valiktunni osalistele anti valik teha praksi sĂŒgisvaheaja kahel esimesel pĂ€eval TalTechis, mĂ”lemal pĂ€eval oli orgosĂŒntees. 

Esimesel pĂ€eval oli estri, nimelt 3-metĂŒĂŒlbutĂŒĂŒletanaati ehk isoamĂŒĂŒlatsetaati sĂŒntees. SĂŒnteesi vĂ€ltel kuumutasime kolbi, milles oli ÀÀdikhappe ja 3-metĂŒĂŒl-1-butanooli ehk isoamĂŒĂŒlalkoholi segu koos veega. Sinna oli ĂŒhendatud veekogur ja pĂŒstjahuti, et saada lahti veest, mis oli segus. Kui saime veest lahti, puhastasime veelgi seda segu kasutades jaotuslehtrit ning lĂ”puks kontrollisime selle puhtust lĂ€bi lihtdestillatsiooni. 

Teisel pĂ€eval ootas meid ĂŒhe ketooni, dibensaalatsetooni sĂŒntees, kasutades bensaldehĂŒĂŒdi ja atsetooni. Algul oli meie ees naatriumhĂŒdroksiidi ja etanooli vesilahus, seda lahust segasime magnetsegajapulgaga magnetpliidil kolmekaelalises kolvis, kuhu oli ĂŒhendatud Ă”hujahuti, termomeeter ja tilklehter, milles oli bensaldehĂŒĂŒdi ja atsetooni segu. Sellele lahusele lisasime segamise vĂ€ltel tilklehtris oleva segu ning tekkis kollase sademega hĂ€gune lahus, mida seejĂ€rel filtreerisime ja antud sademe viisime ĂŒle etĂŒĂŒletanaadi lahusesse ĂŒmberkristalliseerimiseks. LĂ”puks filtreerisime veel kord seda lahust ning saadud kristallide puhtust kontrollisime, kasutades Ă”hukese kihi kromatograafiat.

Praks oli vÀga huvitav, suur aitÀh, Ôpetaja Martin Saar!

Autor: Arthur Harri Jaakko Antila

Lisas: lend139a 28.10.2022 22:44

SÔrmustepidu

LĂ”puks saabus see pĂ€ev… 14. oktoober! Reede! Koolis oli tol pĂ€eval raske keskenduda – keemias, matemaatikas ja geograafias oli raske kaasa teha –  kĂ”ik piinlesid ootusĂ€revuse kĂ€es (mĂ”ni lausa minestas). VĂ”ib lausa vĂ€ita, et koolipĂ€ev oli osa tseremooniast.

Tseremoonia ise vĂ”ttis aset imeilusas Kadrioru lossis. Kell 17.45 kogunesime lossi fuajeesse, et mĂŒtsid ja mantlid garderoobi panna. Nautisime ca 15 minutit klassi- ja lennukaaslaste seltsi, seejĂ€rel suundusime suurde grandioossesse saali ja vĂ”tsime ringi. Ringi keskele asetati laud, mille peal oli peeker ja kolm ĆĄampapudelit (alkovabad!!!). 

Paar sekundit ringis seisnud, jĂ”udis meieni uudis, et kolm rapiiri, mis olid tĂ€htis osa tseremooniast, olid koolimajja jÀÀnud, ja neid toob Madise autoga Ants C-klassist. See polnud siiski nii suur probleem, kui alguses arvasime, sest meie aega sisustas Madis, kes jutustas meile kĂ”ikidest Reaali sĂŒmbolitest, alatest sĂ”rmusest kuni hĂŒmnini. 

Rapiirid saabusid ning tseremoonia vĂ”is alata. Sisse juhatasid meie oma Kaspar, Mia Brit B-klassist ning Mirjam C-klassist. Siis ĂŒtlesid kĂ”ik oma toosti, ning need, kes soovisid, vĂ”isid vĂ”tta sÔÔmu peekrist. Vahepeal kĂ€is Madis kohusetundlikult peekrit  tĂ€itmas. 

PĂ€rast toostide lausumist anti igale klassile ĂŒlesanne ligikaudu kĂŒmne minutiga vĂ€lja mĂ”elda lĂŒhinĂ€idend, teema valisid klassijuhatajad. Meie teemaks oli “Ring on geomeetria hing”. KĂ”ik nĂ€idendid kukkusid vĂ€ga hĂ€sti vĂ€lja, vaatamata lĂŒhikesele ettevalmistusajale. 

Siis oli aeg tseremoonia tuumikosaks: sĂ”rmuste kĂ€ttesaamine. Midagi erilist selles tegelikult ei olnud, klassijuhatajad kutsusid ĂŒkshaaval Ă”pilased keskele ning panid neile sĂ”rmused nĂ€ppu. See-eest oli pĂ€rast sĂ”rmuse kĂ€ttesaamist tunne vĂ€ga hea. Siis oli natuke aega sĂ”pradega pilti teha ning seejĂ€rel suundusime bussi-trammiga Kultuurikatlasse, kus meid ootasid maitsvad toidud, hea seltskond ja suur saal. 

Kultuurikatlas tegime palju lÔbusaid tegevusi: sai tantsitud, sai söödud, sai lennukaaslastega jutustatud, sai Kahooti mÀngitud. Tublid inimesed C-klassist olid meile isegi koomiku organiseerinud, vÀga naljakas oli!

Suur aitÀh ilusa tseremoonia ja hea peo korraldamise eest Madisele, Helenile ja Nataljale, sÔrmuste peo korraldustiimile ja kÔigile lennukaaslastele, see Ôhtu meenub ka vanaduspÔlves!

 

Autor: Johannes Tampere

Lisas: lend139a 16.10.2022 17:04

ÕpetajatepĂ€ev, kus pidi esmakordselt pĂ€riselt Ă”ppima

5. oktoobril tĂ€histati Eestis Ă”petajate pĂ€eva. Eesti koolides on tavaks abiturientidel olla sel pĂ€eval Ă”petajate rollis ja ise tunde anda. Meil on aga viimastel aastatel olnud kombeks Ă”ppida abiturientide juhendamisel just pĂ€eva viimases kahes tunnis ning nii ka sel aastal. Meile andsid bioloogiat Kristo Saakpakk ja Marianne Mendel. Abituriendid tegid head tööd, nad Ă”petasid meile selgeks replikatsiooni, transkriptsiooni ning translatsiooni. Muidugi… mis oleks Ă”petajate pĂ€ev ilma vaksineerimise, seletuskirjade ja direktori kabinetita. Poole tunni pealt tulid meie klassi kolm arsti, lugesid ette nimed, kes klassist vĂ€lja pidid tulema ja vaktsiini saama, ning siis vaktsineerisidki Ă€ra. Vaktsiiniks oli seekord tumepruun Sputnik. Tuldi klassi tagasi ning tund jĂ€tkus. MĂ”ne aja pĂ€rast tulid klassi direktor, Ă”ppealajuhataja ning nendega kaasas veel keegi tĂ€htis tegelane. Nad karjusid ning vĂ”tsid kaasa mitu vaest last. Meid viidi direktori kabinetti, kus pidime kirjutama vĂ€hemalt ĂŒhe seletuskirja. Minul kĂ€sti kirjutada kolm seletuskirja teemadel “Kaspar Pajo on paks”, “Miks on Tiina Talvi tunnid ning hĂŒlgevideod kasulikud” ning “Miks ei tohi suitsetada”. Lisaks veel kĂ€sti mul minna Ă”petajate tuppa nĂ”usid pesema, millele ma muidugi allusin, sest muidu oleks pidanud veel rohkem seletuskirju kirjutama. LĂ”puks aga lasti tagasi tundi, kuid seal enam vĂ€ga kaua ei jĂ”udnud olla, too sai ka kohe lĂ€bi. Õpetajate pĂ€ev oli vĂ€ga tore, kuid jĂ€rgmine aasta, kui meie abituriendid oleme, vĂ”iksime anda tunde siiski terve pĂ€ev, mitte ainult kaks viimast.

Autor: Kristofer Robiinus Talts

Lisas: lend139a 11.10.2022 22:12

TujukĂŒllas Tartu trip

4. oktoobril kĂŒlastasime kogu klassiga programmeerimisĂ”petaja Hanna-Britt Sootsi eestvĂ”ttel Tartu Ülikooli Delta keskust, kus asuvad majandusteaduskond, matemaatika, statistika ja arvutiteaduse instituut ning tehnoloogiainstituut. JĂ”udsime Tartusse juba kell kĂŒmme ning ees ootas meid kolm loengut. Esimesena esines meile Ene-Margit Tiit, kes rÀÀkis lĂŒhidalt tĂ”enĂ€osusest, statistikast ja selle ajaloost. Teisena kuulasime Krista Fischeri loengut, kes rÀÀkis biostatistikast ning nĂ€itas eri uuringuid ja huviĂ€ratavaid uuringutulemusi. Sellele jĂ€rgnes Ă”ppekeskuse tuur, mille kĂ€igus tutvusime Delta hoone ja selle vĂ”imalustega. RingkĂ€igu ajal tutvusime ka TÜ bioinformaatika professori Jaak Viloga. PĂ€evale pani punkti TÜ matemaatilise analĂŒĂŒsi Rainis Halleri loeng hulkadest.

Vahepeal saime nautida head toitu Delta keskuse suurepĂ€rases sööklas ning kĂŒlastada kurikuulsat Coop poodi, kust sai peale hea söögipoolise osta ka söödavat raha!

Autor: Head Wig Kikas

Lisas: lend139a 10.10.2022 21:48

Austerlased Reaalis

25.09 septembril maandusid Tallinnas Lennart Meri lennujaamas 23 austria Ă”pilast. Nad tulid enamik esimest korda Eestisse selleks, et tulla nĂ€dalaks meie kooliga tutvuma. Õpilased (loe: austrialased, austraallased, austerlased) jagati 9.-12. klassi vahel. Meie klassi tulid Tobias ja Lukas, nad said osaleda meie keemia ja matemaatika tunnis. Kuigi nad palju aru ei saanud, tĂ”desid nad, et tunnid tundusid huvitavad. Lisaks tutvustasime neile meie 208 ruumis olevat kohvinurka, kus pakkusime neile hommikuteed ning kĂŒpsist. Austerlastele vĂ€ga meeldis meie kohvinurga idee :). Reedel pidas austria Ă”petaja David Duncan aulas 45-minutilise loengu teemal “Stress prevention and resilience”. Esitlus oli vĂ€ga pĂ”nev ja hariv ning Ă”pilastele vĂ€ga meeldis, kuidas esineja kaasahaarvalt kĂ”neles ning reaalsest elust nĂ€iteid tĂ”i. Lisaks saime töölehed, millega saame enda peal lĂ€bi viia huvitavaid teste oma stressitaseme mÔÔtmiseks. Siinkohal teeb kogu progejate seltskond suure kummarduse kogu 139.b klassile, et nad austerlased meie kooli kutsusid ning nende eest niivĂ”rd hĂ€sti hoolitsesid (ps! sukles on tĂ”eline austria emme)! Samuti peame tĂ€nama Ă”petaja Vahenurme ja Ă”petaja Siniorgu, kes kogu B(R)G Leibnitz programmi olid kokku pannud! Hoiame sidet ja nĂ€eme varsti jĂ€lle, austerlased!

Auf Wiedersehen Freunde!

Lisas: lend139a 01.10.2022 11:18

Teadlaste Öö festival teaduste akadeemias, teaduspĂ€rastlĂ”una: „Linnud, luule ja teadus“

See oli ĂŒks septembrikuu hall reede, kui seltskond realiste rĂŒhkis lĂ€bi kitsaste vanalinna tĂ€navate ĂŒles toompeale, pĂŒĂŒdes meeleheitlikult kĂ”leda tuule kĂ€es mitte jÀÀkujuks kĂŒlmuda ja  munakividele helvestena pudeneda, mille piikidena alla sadav vihm koheselt rentslisse kandnud oleks. Punaste viilkatuste vahelt vilksav taevas oli tume ja kurjakuulutav, kĂ€el tiksuv kell sugugi mitte sĂ”bralikum. Ähkides ja puhkides sai end lĂ”puks teaduste akadeemia maja raskete uste vahelt sisse libistatud ning, esimene tutvus majaga garderoobi mantlit jĂ€ttes tehtud, joostud pidulikku saali, tĂ€pselt Ă”igel ajal, et istuda maha ja sĂ€ttida end sissejuhatavate sĂ”nade ajal lindude ja luule lainele. Hoolimata kurnavast pĂ€evast ja eelnenud pikast koolinĂ€dalat, viisid Elle-Mari Talivee, Urmas Talivee, Veronika Kivisilla ja Aarne Tuule huvitavad kĂ”nelused saali kuldselt hiilgavate kroonlĂŒhtrite all igasuguse roidumuse ja une. Ettekannete vahel oli vĂ”imalus nautida klippe Mart Soosaare filmist “Kihnu linnuaabits”.

Üritusele andis avapaugu Underi ja Tuglase Kirjanduskeskuse vanemteadur Elle-Mari Talivee, kes rÀÀkis harrastusteadlaste olulisusest teadustöös ja keskkonna pÀÀstmises. Igal inimesel on vĂ”imalus panustada lindude uurimisse (https://eoy.ee/). Olgem keskkonna eest hoolitsevad, mitte ainult keskkonnast hoolivad inimesed!

JĂ€rgmisena astus rahva ette Loomaaia loodushariduskeskuse ornitoloogiaringi Ă”petaja Urmas Talivee koos linnu pesakastiga, millest ta ka ilma pikema jututa ĂŒhe vana linnupesa kohapeal vĂ€lja vĂ”ttis. Ta rÀÀkis meile Tallinna Loomaaia ajaloost ning vahvatest tundidest ja vĂ€ljasĂ”itudest, millest Tallinna Loomaaia ornitoloogiaringi Ă”pilased osa vĂ”tavad.

Meie haridusĂ”htu kolmas esitlus oli lindude hÀÀlitsustest ja tĂ€hendustest, mis neile anti. Selle viis lĂ€bi luuletaja Veronika Kivisilla. Kuna tegu oli rahvusvahelise tĂ”lkijate pĂ€evaga, siis ta luges meile erinevaid linnukeelseid ĂŒtlusi, mis on eesti rahva pĂ€rimuses edasi antud. Kahjuks ei olnud ta nĂ”us algkeelt ette lugema vaid ainult tĂ”lke. Toon vĂ€lja ka mĂ”ned lĂ”busamad nĂ€ited: 

Kui vares leiab suvel hobusesita, siis ta ĂŒtleb: hĂ”oh, sitt, sitt, kui ropp!

Kui vares leiab talvel hobusesita, siis ta ĂŒtleb: hÀÀ kakk, hÀÀ kakk 

Harakas teadvustab, et tema on “Saks, saks”

Luuletaja peres omakorda arvatakse, et enne valimisi laulab rasvatihane “Sotsikleit, sotsikleit” 

Õhtu viimase esitluseda rÀÀkis Aarne Tuule Eesti kotkastest ja kotkaklubi tegevustest. Alustuseks seletas lektor meile Ă€ra, et oleks tal palutud rÀÀkida 30 minutit kotkastest, poleks olnud kĂŒsimust, kuid kotkaste ning must-toonekurgede hingeelu, kotkaklubi ĂŒle 20 aasta vĂ€ldanud tegevuste ja klubi praeguste sihtide katmist peab ta vĂ”imatuks vĂ€hem kui paari tunniga. Muidugi oli ta varmas  kohe kergemal toonil lisama, et, olles lugenud plakatit, peaksime me teadma, et osaleme siiski teadlaste ÖÖL ja ta loodab, et oskame kella 1 ajal, kui ta viimaks lĂ”petanud on, omale takso tellida. Selleks siiski vajadust ei tekkinud. Siiski vaatas publik, olles kolmveerand tundi kuulanud haaravat juttu kaameratest, jĂ€litusseadmetest, rĂ”ngastamisest, karude rĂŒĂŒstatud pĂŒĂŒnistest ja lindude raskest elust, ennist öeldud sĂ”nadele hoopis teise pilguga, saades tĂ€iesti aru, et teema on ammendamatu ja nii huvitav, et janu kustutamiseks oleks kaks tundi tĂ”esti miinimum. 

Peale ĂŒrituse lĂ”ppu anti meile vĂ”imalus majatuuriga oma jalgu sirutada. Alustasime kĂ”ige ĂŒlemiselt korruselt toas, mille lakke oli maalitud tĂ€histaevas. Seal saime teada, et siin oli viidud lĂ€bi ka vabamĂŒĂŒrlaste koosolekuid ja sealt toast oli vĂ”imalik lausa kolme erineva ukse kaudu lahkuda. Sealt edasi lĂ€ksime teisele korrusele, kus olid peamiselt erinevate inimeste tööruumid. Esimesel korrusel kĂ€isime lĂ€bi puhketubade ja hĂŒppasime sisse direktori kabinetti, kes hetkel Aafrikas, ja saime saladuskatte all teada, et tal on oma vets ja harjakapp. LĂ”petasime oma retke trepikojas, kus tĂ€nasime tuuri lĂ€biviijat ja seadsime sammud kodu poole.

 

Autorid: Laur Matthias Matzen, Helena Carmen Udu, Roosi Katarina VĂ€rv

 

Majatuur. Autor: Laur Matthias Matzen

Urmas Talivee linnupesaga. Autor: Val Rajasaar

KÔnelejad. Autor: Val Rajasaar

Elle-Mari Talivee. Autor: Laur Matthias Matzen

Kotkas rĂŒndamas plastmassist toonekurge. Autor: Helena Carmen Udu

Kotkas peale toonekure rĂŒndamist. Autor: Helena Carmen Udu

Aarne Tuule. Autor: Laur Matthias Matzen

Veronika Kivisilla. Autor: Laur Matthias Matzen

Majatuur, direktori kabinett. Autor: Helena Carmen Udu

Kuulajad. Autor: Helena Carmen Udu

Lisas: lend139a 30.09.2022 23:51