Reedel, 2. septembril toimus Pirita metsas juba teist aastat järjest orienteerumine kõigil gümnaasiumi klassidel. Kuid tegemist polnud mitte tavalise orienteerumisega, vaid rogainiga. Rogain on pika kontrollajaga võistkondlik valikorienteerumine. Tuleb valida punktide seast, millise raja läbid, ning kontrollpunkte läbides koguda punkte. Mida keerulisemas kohas kontrollpunkt on, seda suurem on ka punktiskoor, mis on võimalik saada. Meie küll päris 24 tundi metsas ei seigelnud (nagu tehakse klassikalisel rogainil), vaid meile anti üks tund, et võimalikult palju punkte koguda. Kohal oli vaja olla 10.30 Pirita velodroomi kõrval ning seljas ilmale vastavad riided ja muidugi ka klassisärk. Siiani olime olnud ainus klass 139. lennust, kellel klassisärk olemas, kuid meile lisandusid sellel päeval ka Madistajad, kes olid suvevaheajal oma särgid lõpuks valmis saanud (Hea töö C-klass!). Kogunemise algusajaga meil tõesti vedas, sest kuigi eelmisel õhtul toimus valikkursustele registreerimine, saime me siiski oma unetunnid täis. Räägiti üle, kuidas orienteerumine toimub, ja olimegi valmis rajale asuma. Leidsime kõik omale paarilised ning saime ka paari peale kiibi, millega sai salvestada läbitud kontrollpunkte. Orienteerumine sai alata.
Kohe algusest oli näha erinevaid taktikaid, mille kasuks paarid olid otsustanud. Osad otsustasid joosta elu eest, aga teised hoopis jalutades nautida jahedat sügisilma. Kuigi jooksmine oli kiirem kui kõnnak, siis osad suutsid endale näppu lõigata jooksmise kasuks otsustades. Nimelt oli näha paare, kes suure hooga punktidest mööda kihutasid ning sellega väärtuslikku aega ja punkte kaotasid. Kuigi enne algust võis tunduda punktide leidmine natukene keerukas, siis rajal olles sai selgeks, et midagi keerukat siin polnud. Kontrollpunktide leidmisel aitas tohutult kaasa teiste inimeste jälgimine. Kui oli väikenegi kahtlus punkti asukoha osas, tasus otsida ja vaadata teisi paare. Kontrollpunktide ümber oli sageli palju rahvast, mis tegi kontrollpunktide leidmise hulganisti kergemaks. Kontrollpunktid asusid mõlemal pool Pirita jõge. Rohkem oli punkte küll Pirita jõest velodroomi poolsel alal, kuid teisel pool jõge asuvad punktid tõid rohkem punkte skoorile juurde. Paarid, kes otsustasid joosta ning ei jooksud kontrollpunktidest suure hooga mööda, suutsid läbida kõik punktid vähem kui tunni aja jooksul. Jalutamise kasuks otsustanud paarid pidid leppima ainult velodroomipoolsel alal olevate kontrollpunktidega, kaugemale ja tagasi lihtsalt ajaliselt ei jõudnud. Rajalt tagasi jõudnud, tagastasime kiibi ning saime teada oma punktiskoori. Peale orienteerumist oli väga selgelt näha ka valitud taktikat. Jooksjatel oli keel vestil ning näod punased kui õunad. Jalutajatel polnud aga jälgegi, et kuskil käidud oli. Keha kinnituseks pakuti meile kaubiku pagasiruumist maitsvaid singi-juustupirukaid ning õunu.
Sellega sai meie selleaastane orienteerumine lõpu. Kõik jõudsid elusalt ja tervelt metsast tagasi ning meie klassijuhataja sai rahus hingata (ei pidanud kellelegi metsa järele minema). Saime nautida ilusat ilma ja head seltskonda. Järgmine aasta uuesti!
Autor: Jan Sebastian Tammekun