8. veebruar, Tallinna Lennujaam, kell on viis kopikatega, 20 Reaalkooli pereliiget alustavad kahepäevast reisi Brüsselisse. Visiit on Eesti Europarlamendi saadiku Urmas Paeti juurde. Reisi on vapralt planeerinud juba pikemat aega 12.c Patrik Roostfeldt, nüüd on tõehetk käes. Kahekümne hommikuse näo hulgas on ka kaks (2) a-kat (loe: progepoisid sandaalidega): Kaspar ja Oskar. Enne hommikukohvi võetakse b- ja c-klassi kolleegidega pinksilaud ette, kerge sõpruskohtumine enne tulevat spordinädalaturniiri. Air Balticu lennuk Airbus A220-300 lahkub Ülemiste kaldalt Eesti aja järgi pisut enne seitset ning juba 8.40 (nüüd juba Lääne-Euroopa ajavööndis) suundume reipal sammul ootava bussi poole. Lisaks Reaalkooli esindusele oli Brüsselit samaaegselt külastamas ka Eesti Rahvamajade Ühing.
Bussisõidu vältel jääb tee peale NATO peakontor ning iga kolmandat maja kaunistab sinine Euroopa Liidu lipp – oleme Euroopa epitsentrisse jõudnud. Jõudnud bussiga hotelli, jätame oma maise vara pagasihoidu ning suundume õhinal hommikusööki luurama. Meie kahjuks ei ole Kesk-Euroopas hommikusöögikontsept nõnda värviline kui tahaks – piirdutakse ühe espressoga ning ühe sigaretiga…
Pärast pikka otsimist leidsime toreda kohakese, kuhu sobivalt kahekümnekesi maha istuda nii, et ühtegi kõrvalist inimest kohvikusse ära ei mahuks. Kergem hommikueine oli mõõdetav 15-eurose kaotusega rahakotis ning vabalt võis välja käia ka 24€. Annab vist mõista, miks belglased vaid eelmainitud kesist hommikusööki harrastavad.
Ilma pikema jututa seadsime sammud Euroopa Parlamendi poole, et kohtuda Urmas Paetiga, süvendada teadmisi EL-i kohta ning küsida saadikult kõik rasked küsimused, mis südant vaevavad. Kui olime parlamendihoone eest kodumaa lipu leidnud, võisime rahus siseneda rahvusvahelisele poliitareenile, küll istungiväliselt. Iga riigi saadikute arvud, istungite ajad ja kohad, töö sisu, erinevad komisjonid, üleeuroopalised erakonnad ning nende paiknemine suures istungisaalis sektorite kaupa – kõik baasteadmised said slaidiesitluses ning Urmase jutus kajastatud. Parlamendihoonest ei saa lahkuda ilma kohustusliku istungisaali külastamisega. Kollased puidust toolid, millel sinine riie on asetatud ovaalselt ümber kõnepuldi, korrus kõrgemal asuvad tõlkide toad, millest tehakse otsetõlget saadikutele. Pilti tegema hakates lõhestab kütkestatud meeleolu vali prantsatus – meie armsa klassijuhataja telefon jõudis rõdult alla istungisaali põrandale. Olukord paistis kaunis nukker, sest saali alla, kus telefon kukkunud oli, ei lasta kõrvalisi isikuid kõndima, kuid õnneks on Urmas siin majas koduväljaku mängija ning saab teostada erakorralisi päästetöid.
Kuigi sel kursusel ajalugu õppekavas puudub, sattus järgmiseks külastuseks tee peal Euroopa Ajaloo Maja. Tegemist oli keskmisest eripärasema muuseumiga, kus oli kajastatud Euroopa ajalugu aegade algusest.Õhtusöögile eelnenud vaba aja jooksul külastasime Magritte’i kunstimuuseumit ning noppisime rongijaamast kohustuslikud vahvlid.
Kohalik all you can eat restoran ootas reisiseltskonda Urmas Paetiga õhtustama kell 19.00. Kõik inimkonnale teadaolevad lihatüübid igas küpsusastmes külastasid kogenud teenindajate abil innukate sööjate taldrikuid ning tühja kõhuga lahkuda ei olnud võimalik. Gurmeeteekonna vältel saime endiselt Urmasega päevapoliitikat lahata. Jalgsimatk hotelli läbi öise Brüsseli oli omamoodi kunstiline tegevus, teele jäi näiteks suur katoliiklik kirik ning vähemalt neli šokolaadipoodi. Hotelli jõudes vaatas fuajees vastu eestlastest koosnev bänd Puuluup, Madis Somelar ning Urmas Paet.
Päevatööst väsinud lihastele andis kerget leevendust lisapuhkus ööune näol ning hotellihommikusööki lõpetades on linna vallutamise plaan valmis. Kuna olime siseinfo näol kuulnud, et Ukraina president Zelensky külastab Brüsselit juhuslikult samal päeval kui meie, siis otsustasime seada sammud esmalt uuesti parlamendihoone poole. Ootused ei olnud liigselt suured, kuid otsustasime kõndida tänavanurgale, kust Euroopa Parlament hästi ära paistab. Ats oli veendunud, et seni pikim trepp alla ei paku talle ja tema kahele kargule ning haigele jalale pinget, ent pärast mõningast veenmist oli Ats nõus, et kaks kolleegi teda trepist alla tõstavad ning seeläbi turvalisemalt tänavanurgani jõuda. Me ootasime täielikus teadmatuses pea 30 minutit ning otsustasime, et kell 12 lahkume kindlalt parematele jahimaadele. Just viis minutit enne kella kahtteist hakkas säravpuhtaid autosid parlamendihoone eest sõitma kolonnis. Ei läinud just kaua aega kui tuli ka üks Mercedes, kus sees Ukraina president ise oli ning ta lehvitas teda vaatama tulnud inimestele. Ootamine oli tulemust väärt ning edasi suundusime jällekord samasse kunstimuuseumisse, seekord Picasso teoseid vaatama.
Enne lennujaama minemist tegime tutvust ettejuhtuvate brändipoodidega ning tegime taktikalise jalutuskäigu kõige kuumemasse chocolateriesse, kus Kaspar sai oma kodused kogemused proovile panna. Teel tagasi hotelli külastasime ka kirikut ning pühaliku tundega ostsime pärast suveniire kodustele. Väsinuna, kuid teadmiste võrra rikkamana jõudsime vastu ööd tagasi Tallinnase ning reedel uuesti kooli.
Suur aitäh Patrikule, kes reisi organiseeris, ning aitäh toredale seltskonnale!
Autor: Oskar Pukk