15.märtsi hommik oli karge, kõik valmistusid jahedaks ilmaks. Selga pandi paksemad joped, kuid juba kella 11-ks oli olukord täiesti muutunud, päike küttis ja kui me 12.30 ajal bussist välja astusime, vaatas meile otsa täielik suvi. Buss väljus 10.45, meie olime kümnendikest sel päeval viimased, kes väljusid ja kes ka pärast Tallinnasse jõudsid.
Teisipäevase suusapäeva kavas oli klasside vaheline suusavõistlus ning kõigi eesmärgiks oli kokku suusatada vähemalt 7,5 km. Tore oli näha, et A klass pole ainult proge alal proff, sest suusavõistlusel saime me kindla kolmanda koha. Suusarajal jagunesid a klassi õpilased kaheks: ühed olid nii head, et oleks võinud suuskadel õhku tõusta ja teised, kes arvutasid päikese nurga ja kiirenduse võrrandi järgi, mis pidi suuski jalga panna. Õnneks said kõik suusad jalga ja sõit võis alata. Oskajad ees ja kõik teised taga. Jagati õpetussõnu ja täiesti algajatele õpetati tehnikat. Heale sõitjale ei pakkunud Kõrvemaa künkad pinget, kuid algajatele oli see paras tegemine neist üle saada, aga siiski ka kõige algajamad läksid pikale ringile. Rada oli perfektne, piisavalt jääs, et nii sooja ilmaga libiseks ja piisavalt pehme, et kukkuda ei oleks valus. Kõik said nautida. Kuna päike lõõmas, võis suusatada T-särgi väel, oli täpselt selline tunne nagu oleks suusad juunis alla lükanud ja suusatama läinud. Kõik, kes olid ennast kokku pakkinud nagu lumememmed, hakkasid ennast lahti koorima.
Kohale oli jõudnud lõunapaus ning rahvas liikus rajalt söögitelgi juurde. Kõigil oli higipull otsa ees. Tuldi suure lootusega saada midagi jahedat ja värskendavat, kuid paljude pettumuseks oli menüüs vaid kuum supp ja väga kuum tee. Mõned nutikad üritasid oma teed jahutada seda koos topsiga lume sisse toppides, teised taipasid, et kohvikus müüakse jäätist ja vett. Peale lõunat oli meie klassil veel aega väike ring suusatada.
Oli aeg selle rajaga selleks kevadeks hüvasti jätta. Viimased suusad pakiti kokku ja pandi bussi. Bussi uksest sisse astudes lõi vastu selline lõhn nagu 30 higist inimest oleks ühte väikesesse tuppa kokku pandud, kuid ei olnud hullu, kõik olid nii väsinud, et kõik, kas harjusid sellega ära või unustasid selle täielikult. Linna jõudsime umbes kolme ajal, nüüd olid kõik eelnevalt unustatud mõtted koolikohustusest, kontrolltöödest ja kodutöödest jälle tagasi.
Kokkuvõttes oli suusapäev väga uhke, sai palju nalja nende üle, kes kukkusid ja ka nende üle, kes suuskadel igast nalja oskasid visata. Saime oma klassikaaslasi näha ka teistest külgedest, mitte ainult koolitoolis ja see tegigi suusapäeva eriliseks.
Autor: Markus Abel