Peale sügisel toimuvat lendudevahelist jalgpalli saab jõudu jalgpallis proovida ka kevadel, kui toimub klassidevaheline jalgpall. Võistlusel, mis see aasta toimub viimast korda meie viisnurksel staadionil, saime endale alagrupis vastasteks 10.a ja 12.b. Teadsime, et mõlemas klassis pallureid on ning panime vaimu valmis. Enne võistluse algamist saime ka kehalises enda võimed proovile panna ning touch‘i harjutada.
Esimeseks vastaseks oli meil 10.a. Mõlemal poolel olid oma eelised: neil on rohkem aktiivseid jalgpallureid (2 vs 0), kuid meil kogemus ja füüsis. Seetõttu ootasime ka tasavägist mängu. Mäng algas meile üsna raskelt, väike ärevus oli tiimis sees, oli näha, et pole ammu koos mänginud. Ärevus maksis ka meile alguses kätte, kui vastane karistas meid hooletu pallikaotamise eest. Pidime ennast kokku võtma! Kuid ei läinud kaua, kui pall meil juba veeres, suutsime vastast piisavalt jooksutada, et need lohakalt kaitsma hakkasid. Ja siis tuligi see õnnestumine, mida me vajasime. Ilusa seinasööduga mängisime end vastase liini taha ning lõpetasime ka selle võimaluse. Poolajale läksime seisuga 1:1. Alustasime teist poolaega hästi, mäng oli nagu öö ja päev võrreldes esimese poolajaga, kuid mis meile kätte maksis oli kauglöök, mida me kaitsta ei suutnud, 10a läks juhtima 1:2. Pettumus. Kuid alla me ei andnud, vaid tekitasime mitu suurepärast võimalust, kuid seekord pall rohkem võrku ei lennanud ning pidime tunnistama 10a nappi paremust seisuga 1:2. Unustasime selle apsaka ning seadsime pilgu juba järgmisele mängule 12.b vastu.
Teisele mängule minnes teadsime, mis me tegema pidime – võitma. Seda näitas ka meie tahe ja mängu algus. Alustasime mängu hea hooga, hoidsime palli ning tekitasime mitu head võimalust. Skoori avasime karistuslöögist tulnud väravaga. Nähtud vaev esimesel poolel kandis vilja ning läksime edukalt 1:0 juhtima, seis, millega me ka poolaja lõpetasime. Teisele poolajale läksime vastu aga lõdva jalaga ning kohe alguses karistati meid mitte ühel korral, vaid lausa kahel korral. Ning enne kui märgata jõudsime, olime 1:2 kaotusseisus – olime kogu oma edu ja lootuse maha mänginud. Polnud midagi teha, kui ennast kokku võtta ning endast parim anda, et viigi- ja võiduvärav kuskilt leida. Surusime vastase oma poolele, kuid ei leidnud kohe üldse läbipääsu 12b liinibussist, kes palli igal võimalusel taeva poole saatis. Selliselt kulusid ülejäänud 10 minutit ning pidime jällegist leppima kaotusega.
Selle aasta tulemuseks kahetsusväärne 2 kaotust… Kindlasti oli tegemist meile väärtusliku õppetunniga. Järgmisel aastal, kui see peaks toimuma (kes teab, kus), väldime tehtud vigu ning tõstame 139a lipu tagasi tippu!!!
Autor: Jan Sebastian Tammekun