Novembri ja detsembri vältel külastas 11.a ajalootunni raames erinevaid linnu, mis olid keskajal aktuaalsed. Linnad, mida külastasime, on Narva, Haapsalu, Pärnu (Uus- ja Vana-Pärnu), Viljandi, Rakvere ja Tartu.
NARVA – Carl, Ingrid, Karl-Joosep, Jesper ja Urmas
Läksime Narva rongile enne päikesetõusu, külmal 26. novembri laupäevahommikul. Enne, kui meie hariv Narva külastus sai alata, pidime Narva kindluse sissepääsu otsides kõndima ringi ümber piiripunkti ja jõudma tagasi sinna, kus alustasime – vähemalt said bastionid igast küljest nähtud.
Narva kindlus
Narvas ei saa käia ilma Narva kindlust külastamata. See on üle elanud palju sõdu ja vallutusi ning seisab juba 700 aastat majesteetlikult Narva jõe kaldal. Kindlus on näinud erinevaid valitsejaid – ta on olnud Taani, Liivi ordu, Moskva tsaaririigi, Rootsi, Venemaa Keisririigi, Eesti Vabariigi ja Nõukogude Liidu valduses. Kõik need on jätnud mingi jälje linnusele. 2020 avati täielikult restaureeritud konvendihoone koos uue püsiekspositsiooniga, mis keskendub linnuse enda ajaloole alates esimeste taanlaste tulekust Narva jõe kallastele kuni tänapäevani. Ka nendel, kes on varem Narva linnust külastanud, soovitan seda uuesti teha, sest nüüd pääsevad külastajad varem suletud jõepoolsesse idatiiba ja konvendihoone müüriharjal kulgevale galeriile. Narva linnuses on väga palju huvitavaid väljapanekuid ja näitusi. Meie nägime teel torni kellade näitust, mis tutvustas kellade arengut ja muutunud funktsiooni läbi aegade.
Kasematid
Narva kindlusele tiir peale tehtud (sõna otseses mõttes) ja sees huvitavalt aega veedetud oli aeg teha kiire peatus kohalikus Rimis, et kiirelt keha kinnitada. Pärast seda võtsime suuna Kasemattide poole. Jõudsime kohale väga täpselt, ehk isegi liiga täpselt (meil ei olnud enam aega piletite ostuks ning tegelesime sellega hiljem) ning suundusime väga märga, üllatavalt sooja maaalusesse. Kasematid, mis ehitati Narvas koos Victoria bastioniga Rootsi “kuldajal”, olid muldkehanditega kaitseehitiste sees paiknevad võlvruumid, mis olid mõeldud suurtükkide laskmiseks. Maailmasõdade ajal kasutati neid ka pommivarjenditena, milleks sobisid käike ümbritseva bastioni üle 3 meetri paksused müürid ning 16 meetri kõrgused seinad ideaalselt. Nende pommide varjamisvõime on lausa nii hea, et nad võivad ka tänapäeval hädaolukordades seda funktsiooni täita. Tänapäeval on kahekorruselise kasemattide kompleks kasutusel muuseumi ja turistiatraktsioonina, mille ülemine korrus serveerib talviti ka teist funktsiooni – olla nahkhiirte pesitsuspaik. Alumine korrus on aga aastaringselt turistidele avatud ning seal asuvad ka erinevad stseenid ehitise ajaloost. Iga laskeava juurde on paigaldatud vahakujud, demonstreerimas seal erinevaid ajastukohaseid stseene – ehitust, tulistamist, mängimist ja aardejahti, pommide eest varjumist ja ka uurimisretki üleujutatud osasse ühe omaaegse Narva linnapea poolt.
Narva raekoda (& Muna)
Victoria bastioni kasematid nähtud, otsustasime minna raekoda vaatama. Narva raekoda kuulub Eesti esimeste barokkehitiste hulka, mille ehitamisele pani alguse Rootsi kuningas Karl XI. See valmis täielikult 1687. aastal, ligikaudu kaks kümnendit pärast ehitustööde algust. Omal ajal oli Narva raekoda baroki, samas ka varaklassitsistliku arhitektuuri iseloomujoontega kahekorruseline ehitis, mille peafassaadi liigendasid pilastrid ja avarad aknad. Hoone sissekäigu keskel oli kahepoolne tõusev trepp, mis viis portaalini. Portaali kohal oli barokne skulptuurigrupp ja vapikilp. Hoones olid kohtusaalid, arhiiv, magistraadi koosolekusaal ja muud. Teise maailmasõja käigus sai Narva raekoda kannatada, pärast seda on hoonet osaliselt restaureeritud. Tänapäeval on ehitis kolmekorruseline, kelpkatus ja torn on juba taastatud. Viimased paarkümmend aastat on ehitis siiski kasutusel olnud vähe ja suuresti tühi. Raekoja ees tegime grupiga ka paar pilti. Pärast piltide tegemist külastasime raekoja kõrval asuvat Muna kohvikut, kus linnas veel viimast korda einestasime.
Rootsi lõvi
Teinud veel enne viimase objekti külastamist kiire põike Narva Aleksandri kiriku juurde, leidsime enda eest kivist metsiku aafrika looduse esindaja. Rootsi kinkis Rootsi lõvi skulptuuri Eesti riigile aastal 1936. See on graniitalusel seisev lõvi, ühe käpa all kera. Kuju külje peal on Karl XII monogramm ning aastaarv 1700 ladina numbritega. Kuju originaal, mis valmis aastal 1704 ning mille autor on Bernard Fouquet, tähistas Rootsi võitu Venemaa üle Narva lahingus aastal 1700. See võit oli märkimisväärne, sest Rootsi väed olid tunduvalt väiksemad, kui vastase omad. Narva lahing toimus põhjasõja osana. See sõda kestis aastast 1700 aastani 1721 ning algas, sest mitmed riigid nägid Rootsi, tollase Eesti alade omaniku, suurt võimu Läänemerel ning soovisid osa sellest endale saada. Põhjasõja ajal oli Rootsi kuningas noor Karl XII (sellepärast on tema nimi kujul). Koopia originaal sulatati ilmselt teise maailmasõja käigus Saksamaal üles, selle koopia, nüüd kolmandiku võrra väiksem, pandi uuesti üles aastal 2000- ehk nüüd on Narvas koopia koopia. Rootsi lõvi on üks Narva tähtsamaid sümboleid. Meie külastasime Rootsi lõvi õhtul, kui oli üsna külm ja pime. Lõvi oli tõepoolest seal ja vaatas kaugusesse.
Lõpuks oli sama pime kui meie reisi alguses. Rong viis meid tagasi pealinna, loodetavasti paari kogemuse võrra targemana.
HAAPSALU – Chris, Jan, Markus, Hedvig, Kaspar ja Johannes
Haapsalu rajas Saare-Lääne piiskop Hermann I, peale vana keskuse, Vana-Pärnu mahapõletamist leedukate poolt. Linn otsustati rajada Lääne-Eestisse, kuna sealne asukoht oli välisründajate eest paremini kaitstud. Riia linnaõiguse sai Haapsalu 1279. aastal. Linna ajalooline nimi on Hapsal, mis on tuletatud eestikeelsest sõnast Haavasalu või 12. sajandi lõpul tegutsenud Lundi peapiiskopi Absaloni nimest. Keskajast pärinevad Haapsalu ja Lihula piiskopilinnus, paljud kirikud, samal ajal kujunes ka rannarootsi asustus. Uusajal oli Läänemaa nii Rootsi kui ka Venemaa koosseisus. Rootsi aeg tõi kaasa muutused kirikuarhitektuuris ja mõisahoonete püstitamise, tänu rajatud raudteelearenes Läänemaa kiiresti.
Peeter I maja
Reaalkooli õpilaste jaoks on Peeter I üks tähtsamaid Vene tsaare, sest just tema auks asutati 1881. aastal Tallinna Peetri Reaalkool. Selle tõttu otsustasime Haapsalus külastada ka Peeter I maja. 1715. Aasta juulis käis Peeter I Eesti rannikul sõjasadamale asukohta otsimas, laev pandi ankrusse Osmussaare kandis ning Peeter I isiklikult käis Noarootsi ja Haapsalu kandis maad vaatamas. Haapsallu jõudes käis tsaar mitmetes paikades, millest on tänaseks alles jäänud mitmeid legende, millest üks kõlab järgmiselt: “Ootamatult linna sattunud Peeter kohtas oma teel meest, kes parasjagu parandas katust. Peeter tahtis temaga juttu puhuda, et linnas valitsevast elust-olust teada saada. Mees aga kartis lähenevat vihma ja pidas jutupuhumist ajaraiskamiseks. Seepeale ronis Peeter majakatusele ja aitas teda. Töö käigus sai ta teada, et mehe nimi on Jencken ning et ta on peale laastavat katku ainus linna magistraadi esindaja. Seepeale andis Peeter I foogt Jenckenile linna piires ainuõiguse õlle ja kange alkoholiga kauplemiseks, ühtlasi määras ta Haapsalu linnapeaks. Jenckenite perekonna käes oli edaspidi mitu sugupõlve peaaegu pärilikuna linnapea ametikoht, suguvõsa oli läbi paljude aegade Haapsalus üks jõukamaid ning neile kuulusid väga paljud majad peatänava ääres. Nii ongi peatänav on saanud oma arhitektuurilise näo nende maitse järgi.” Samale majale, mille katust Peeter parandada aitas, on paigaldatud mälestustahvel. Nõukogude ajal taheti promenaadi äärde ehitada hiiglaslik sanatooriumikorpus. Selleks oleks pidanud lammutama Rüütli tänava ja promenaadi vahele jäävad majad. Et lammutamisele oleks läinud ka Peetri maja, siis jäi promenaadi äärde rajatava sanatooriumi idee katki. Nii päästis Peetri maja nõukogude ajal Haapsalu vanalinna. Tallinna Reaalkooli usinad õpilased Mirjam, Jan, Chris-Robin, Hildegard, Hedvig, Juhan, Markus, Sten, Johannes, Kaspar ja Maibrit käisid Peeter I maja akna taga uudistamas, ehk leiab ka siit Haapsalust mõne tsaari kauge sugulase, kellega oleks tore koos juttu vesta.
Haapsalu raekoda
Pärast Peeter I maja liikusime raekoja poole. Haapsalu raekoda on ehitatud 1775. aastal hilisbaroklikus stiilis. Raekoda ehitisena on lihtne nelinurkne ühekorruseline paekivist maja, millel domineerivad tiheda jaotusega kõrged aknad. Lisaks on pildilt hästi näha on raekojale omased kolmnurkne frontoon ning rokokoostiilis puitnikerdustega uks. Uks on üpriski hästi säilinud ja selle järgi on tehtud ka 1970. aastatel restaureerimistööde käigus valmistatud tagauks. Hoone, mis algselt oli ning ka praegu on helekollane, on mitmeid kordi üle värvitud ning vahepeal oli isegi helesinine. Algselt oli ka majas barokile iseloomulik ruumide jaotus ehk uksed asusid ühel pikiteljel. Lisaks asus maja keskel mantelkorsten, mis tänapäevaks küll säilinud pole, aga mantelkorstna võib tänapäeval leida näiteks Orava mõisast, kus Vabadussõjas langes Reaalkooli õpilane Artur Sisask. Linna omavalitsuse asupaigaks oli raekoda kuni Saksa okupatsiooni alguseni 1941. aastal. Muuseumiks, mis on ka hoone funktsioon tänapäeval, sai hoone aga 1950. aastal. Muuseumi püsiekspositsioon tutvustab 20. sajandi esimese poole Haapsalu, annab ülevaate elust Haapsalus, linnakeskkonnast ja kõige olulisematest vaatamisväärsustest.
Haapsalu piiskopilinnus
Kuskil lõuna ajal jõudsime Haapsalu piiskopilinnusesse. Vaatepilt oli muidugi imelilus. Kastell-linnuse, mille ehitamist alustati 1279. aastal, kahte torni kaunistas ere lumi. Enne linnusemuuseumisse sisenemist ronisime kõik koos künkale, kus asus kahur. Künkast üles saamine oli keeruline, sest maapind oli lumest libe. Sellest saime paar head pilti ka. Samuti tegime ka väikse lumesõja ning arutlesime, mis oleks parim viis soodsalt muuseumisse sisse saada. Soodsaim viis välja mõeldud, sisenesime muuseumisse.
Haapsalu toomkirik
Teise nimega Haapsalu linnuse kirik on, nagu nimi ka ütleb, Haapsalu linnuses asuv keskaegne kirik. Tegemist oli ka Saare-Lääne piiskopkonna peakirikuga. Kiriku rajamise aasta pole täpselt teada, kuid arvatakse, et kirik rajati 1250/60. aastatel. Kirik on ehitatud romaanikalt gootikale üleminevas stiilis, mistõttu võib leida kirikus nii romaani kui ka gooti stiili tunnuseid (teravkaarsed roidvõlvid – gooti stiil, seinapiilarite kapiteelide stiliseeritud taimdekoor – romaani stiil). Kirikut on võimalik külastada ühes linnusega, mida tegime ka meie. Meie õnneks saime kuulata ka imeilusat koorimuusikat. Nimelt oli täpselt meie külastuse ajal proovi tegemas Haapsalus tegutsev tütarlastekoor Canzone. Kiriku akustika oli imetlusväärne ning laulmist seal kuulata oli puhas rõõm. Aga kirik on natukene ka aja jooksul muutunud. Raskesti sai kirik kannatada 1688. aastal toimunud tulekahjus, lisaks hävis 1726. aastal kiriku katus. Peale seda jäi kirik varemetesse ning alles 19. sajandi teisel poolel kirik taastati. Selle käigus asendati romaani stiilis portaal neogooti astmikportaaliga ning viidi kirikust välja hauaplaadid.
PÄRNU – Tuuli, Lotta, Richard, Markus, Tõnis ja William
Keskaeg algas Eestis muistse vabadusvõitluse lõpuga 1227. aaastal. Keskaegne Pärnu jagunes kaheks linnaks: Uus-Pärnu ja Vana-Pärnu, mis olid kaks üheksast Eesti tolleaegsest linnast. Ülejäänud olid Tallinn, Tartu, Viljandi, Paide, Haapsalu, Rakvere ning Narva.Esimest korda mainiti Pärnu linna (tollaaegne Perona) 1251. aastal. Linn kerkis esmalt Vana-Pärnu asukohale ehk jõe paremale kaldale. Ordu alade ja Saare-Lääne piiskopkonna piir jooksis mööda jõge, mistõttu kujunes kaks linna erinevate õigustega eri valitsejatelt. Paraku langes Vana-Pärnu rüüstamise ohvriks, misjärel linn koliti ümber vastaskaldale (Uus-Pärnu). Keskajal sai Pärnust hansalinn ja Liivimaa ordu komtuurkonna keskus. Põhiline elu keerles ümber kaubanduse, kaubeldi nii turul kui ka poodides. Pärnu linnal olid tihedad kaubandussidemed Riia, Tallinna, Madalmaade, Lübecki, Rostocki ja Danzigiga. Peamiselt eksporditi põllumajandussaadusi, kuid ka hülgerasva, härja- ja lehmanahku, sokusarvesid jmt. Pärnu kaudu imporditi soola ja heeringat, mida tarbisid nii linnaelanikud, aadlikud kui ka talupojad. Jõukamatele klientidele pakuti viinamarjaveini, õlu ja idamaiseid vürtse. Väikekaubandusega võisid tegeleda ainult Pärnu linna kodanikud, vabadel kaubasellidel oli kauplemine keelatud.
Vana-Pärnu
Vana-Pärnu asutas Saare-Lääne piiskop Sauga jõe suudmesse, millest kujunes 1251. aastaks Saare-Lääne piiskopkonna keskuseks. Linnas kehtis kohaliku päritoluga piiskopiõigus. Paraku 1263. aastal põletasid leedulased Vana-Pärnu maha ning Saare-Lääne piiskopkonna pealinn viidi Haapsallu. Küll aga aja möödudes suutis Vana-Pärnu oma positsiooni taastada ning pakkuda Uus-Pärnule kaubanduslikku konkurentsi.Vana-Pärnul erinevalt Uus-Pärnust polnud linnamüüri, mis soodustas selle rüüstamist. Haripunktiks osutus Liivi sõda, mille käigus purustati Vana-Pärnu täielikult. Säilinud on vaid Vana-Pärnu kalmistu. Liivi sõja tagajärjel Vana-Pärnust tekkinud kaluriküla liideti 19. sajandil Pärnuga.
Uus-Pärnu
Konrad von Mandern, Saksa ordu Liivimaa haru ordumeister, pani 5. aprillil 1265 aluse Uus-Pärnu (Embeck) linnale. Linn asutati Pärnu ordulinnuse ümber, millest sai oluline sadamakoht (Novgorodisse viiv jõetee) ning ainuke linnamüüriga ümbritsetud kindlus Tallinna ja Riia vahel. 14.-15. sajandil elas Uus-Pärnus umbes 400-500 inimest, kuid 16. sajandiks kasvas elanike arv 600-ni. Valitsusorganina tegutses linnas jõukate linnakodanike seast valitud Pärnu raad. Keskaegsete linnade kujunemisel oli oluline linnaõigus, mille andis antud piirkonna maaisand. Ordu aladel asuv ning ordulinnuse juurde tekkinud Uus-Pärnu sai oma linnaõiguse (Hamburgi õigusel rajanev Riia õigus) 1318. aastal.
Pärnu ordulinnus ehitati 14. sajandil, mil valitses ordumeister Gerhard von Jork. Hiljem ehitati Uus-Pärnu umber ka kivimüür ja teine eeskindlus, et kindlustada Pärnu linna ja linnust. Pärnu kivimüüris oli seitse väravat: jõepoolsel küljel Jõe värav, Väike värav ja Gilditoa värav, idaküljel Viljandi (ka Karja) värav ning lõunaküljel Riia ja Ranna värav. Ringmüüri kirdenurgas asus ümartorn (Viljandi torn, Valge torn, Püssirohu torn). 1533. aastal plahvatas suures tulekahjus seal hoitud püssirohi, kuid torn taastati veelgi võimsamana ja uueks nimeks pandi Uus torn. Müüri kaguosas seisis Punane torn, Valge torni asukoht on tänapäeva Port Arturi tagusel parkimisplatsil kivisillutisega maha märgitud. Pühavaimu tänava otsas asus samanimeline linnamüüritorn. Keskaegsetest linnakindlustustest on kahjuks säilinud vaid 15. sajandil rajatud Punane torn.15. sajandi lõpuks ümbritses linna Vallikraav. Ajaloolased on 17. sajandi linnaplaanidelt välja lugenud, et Pärnu linna ümbritses 19 meetri laiune vesitõke ja Pärnu muldkindlustused.
Punane torn
Punane torn on vanim säilinud ehitis Pärnus, mis ehitati 15. sajandil linnamüüri kagunurka. Punane torn oli keskaegse Uus-Pärnu linnakindluse üks osa ning ka kauaaegne linna vangla. Nime sai maakividest ehitatud torn punastest tellistest kattevoodi järgi. Keskaegne vangikong asus maapinnast kuue meetri sügavusel keldris. Torni ülemisi korruseid, mille seinad olid ligi kahe meetri paksused ja kus paiknesid kitsad laskeavad, kasutati linna kaitses. Arvatakse, et torni neljandat korrust rakendati vahitornina ümbruskonna jälgimiseks. Tänapäeval tegutseb Punases tornis Pärnu Muuseumi filiaal, kus on võimalik tutvuda kunagise vangitorni ja keskaegse Pärnu looga. Torni hoovigaleriis tutvusime stendinäitusega kohalikust ajaloost. Hoovist leiab ka keskaegse Veskimängu.
Pärnu muuseum
Pärnu Muuseumile pani aluse 1896. aastal asutatud baltisakslastest ajaloohuviliste linnakodanike ühendus Pärnu Muinasuurimise Selts (Pernauer Alterthumforschende Gesellschaft). Eesmärgiks oli kohaliku ajaloo uurimine ja säilitamine. Muuseumi kollektsioon kasvas tänu annetustele ja ostudele ning see otsustati avada ka laiemale publikule. Esialgu vaid piiratud huvilistele avatud muuseum kolis 1909. aastal Elevandi tn 7 asunud hoonesse, kuid see põles maha II maailmasõja käigus aastal 1944. Kollektsioon sai kannatada ning mitmed unikaalsed esemed hävisid. Muuseum riigistati 1940. aastal ning aastal 1944 kolis muuseum Aia tänavale, nüüd hakati kujundama ekspositsiooniruume. Aastaks 1971 oli muuseumi kollektsioon paisunud 83 160 eksponaadini ning tollaaegne hoone jäi kitsaks. Siis koliti Pärnu jõe ääres asuvasse 19. sajandi viljaaita (Aida tn 3). Uus Aidahoone koos uute, interaktiivsete püsinäitusega avati 2012. aastal. Tänaseks saab muuseumis kogeda 11 000 aastat Eesti ajalugu, selle hulgas Pulli asula aeg, Eesti Vabariigi väljakuulutamine ning Hansa linna eluolu ja kaubandus.
Hansa liit
Hansa Liit oli 12. ja 17. sajandi vahel tegutsenud nii linnade kui ka individuaalsete kaupmeeste kaubanduslik ning poliitiline liit. 1143. aastal rajati lääne-slaavlastelt vallutatud aladele Lübeck, mis kujunes sakslaste idaretkede väravaks (Laur et al. 2005: 44). Hansa Liitu juhiti Lübeckist, sest see oli sõlmpunkt Põhja- ja Läänemere vahel. Hiilgeajal kuulus korraga Hansa Liitu ligi 70 linna, kokku aga 160 erinevat linna. Kui algselt olid üksikud kokkulepped ja lepingud, siis 14. sajandi keskpaigas oli Hansa Liidul oma kindel struktuur, juhtimine ja eesmärgid. Hansa Liidu üks peamisi eesmärke oli ühendada liikmeslinnade jõud Lääne- ja Põhjamere kaubanduse korrastamiseks ning läbi selle kindlustada kaubateede ohutus maal ja merel. Riikide suurenemise ja kaubateede ümberpaiknemise tõttu hakkas Hansa Liidu tähtsus vähenema ning lagunes täielikult kolmekümneaastase sõja ajal.
Hansalinn Pärnu
Keskajal oli Eestis 4 hansalinna: Viljandi, Tallinn, Tartu ning meie lemmik, Uus-Pärnu. Pärnu keskaegne nimi oli Perona. Uus-Pärnu kuulus ordule ning läbi selle saigi ta Hansa Liitu. Kuna Vana-Pärnu ei kuulunud liitu, ei saanud viimane Uus-Pärnult raha, soola ega muid tooteid kauplemiseks. Uus-Pärnu oli üks peamisi linnu, kust imporditi kaupu Lübeckist. Hansaliitu kuulumine tagas Uus-Pärnule kaitse, kauplemiseelised, kunstiarengu ning soodustas reformatsiooni Uus-Pärnus. (Pärnu linnavalitsuse koduleht)
Olulisematest sisseveoartiklitest oli esikohal kalev, järgnesid õlu, humalad, sool, linane riie, heeringad, kuivatatud tursk ja mitmesugused veinid. Lübeckisse veeti kohalikust kaubast lina (92,5% Pärnu ekspordi koguväärtusest), rukist, tuhka, tõrva, hülgerasva, sokusarvi, kanepiheiet ja kasetohtu.
VILJANDI – Sven, Oskar, Ardi, Johannes, Märten ja Uku
Ühel kargel varajasel laupäeva hommikul leidsime endid keskaegsest Viljandist. Ümbritseva unise vaikuse katkestas Jaani kiriku kellamäng, mis kõlas piduliku kutsungina sisenemaks keskaegsesse maailma.
Viljandi ordulinnus
Viljandi ordulinnuse ehitamist alustati Mõõgavendade ordumeistri Volquini korralduste alusel aastal 1224. Ordulinnust ehitati üle kolme sajandi ning selle aja jooksul sai linnusest üks Liivi ordu peamisi tugipunkte kogu Vana-Liivimaal. 1481.aastal Ivan III saadetud väed piirasid linnuse ja linna ümber ning põletasid ümbritseva linna maha, kuid linnust ei suudetud alistada. Liivi sõjas sai Viljandi ordulinnus sai palju kannatada mitmete piiramiste ja pommitamiste läbi. Selle tagajärjel on linnusest tänaseks järgi varemed.
Viljandi linnamüür
13. sajandi lõpul valmis kümne hektari suurust ala ümbritsev Viljandi linnamüür. Müür on veidi üle kilomeetri pikkune ning müüril paikneb 3 väravat ja 4 torni. Müüri ümbritseb 20–30 m laiune ning 6 m sügavune vallikraav. Võttes müüri alguspunktiks ordulinnuse kolmanda eeslinnuse ning liikudes päripäeva, jooksis linnamüür põhja poole kuni Riia väravani. Selle müürilõigu äärde jäi ka keskaegne frantsisklaste klooster. Praegu asub värava kohal hoone Kauba tänav 12. Riia värava kohta tehti esimesed joonised juba 1911. aastal, mil rajati linna veevärki ja kanalisatsiooni. 1980. aastal toimusid siin põhjalikumad arheoloogilised uuringud. Riia värava juurest viis müür linna loodenurgani, kus asus nelinurkne nurgatorn. Sellest müürijupist on tänapäevani vaadeldav umbes kümne meetri pikkune lõik, mis on maketina üles laotud.Loodenurgalt võttis linnamüür suuna Tartu väravale. See müüriosa oli pikka aega üsna hästi säilinud ning sellest on üles laotud müürijupp Arkaadia aia Tallinna tänava poolses küljes. Umbes poolel teel Tartu väravani asus müüri välisküljel ümartorn. Teine linna peaväravatest, Tartu värav, asus tänase Lossi tänava kohal, Jakobsoni kuju ja selle vastas asuva ärihoone vahelisel alal. Tartu väravast jooksis linnamüür edasi järve poole ning veidi enne praegust Kraavi ja Oru tänava ristumiskohta keeras linnuse poole. Müüri järvepoolne osa, mida on võimalik näha praeguse raekoja hoovis, kulges mööda Linnu ja Lutsu tänava tagahoove ning piki hästi jälgitava vallikraavi äärt kuni ordulinnuseni. Linna järvepoolset külge kaitsesid tõenäoliselt kaks torni. Esimest neist, Moskva torni, on mainitud ja kujutatud nii Poola kui ka Rootsi aja allikates. Kuigi tänapäevani pole seda ehitist arheoloogiliselt tuvastatud, arvatakse, et see võis asuda praegusest Trepimäe tammist mõnikümmend meetrit linnuse poole. Teine, märksa väiksem torn asus Pika tänava ja linnamüüri lõikekohalt mõned meetrid linnuse poole. Mõlema torni puhul võib arvata, et need ehitati Liivi sõja ajal.
Viljandi Jaani kirik
Asub otse kesklinnas keskaegse linnuse varemete ja toonase turuväljaku (praegune Johan Laidoneri plats) vahetus naabruses. Algselt ehitati frantsiskaani kloostri kirik aastatel 1466-1472. Kuna püha Franciscuse ordu ideaalid olid kasinus ja ülev lihtsus, sai kirik tagasihoidlik ja võlvimata. Hoone asus vahetult linnamüüri ääres, seetõttu vajas see müürilõik kaitset. Nii sai kirik oma läänetorni, kuigi ordu reeglid ei pidanud kirikutorne sobivaks.1560. aasta sõjas kirik purustati. Selle varemetele rajati 17. sajandil uus ristija Johannesele pühendatud kirik, mis omakorda sai kannatada Põhjasõjas. 18. sajandil sai kiri tornikiivri, mis kahjuks 1811. aastal põles – neli aastat hiljem valmis praeguseni säilinud hilisbarokne tornikiiver. 1850. aastal suleti kirik nõukogude võimu poolt ning muudeti kaubalaoks. Uuesti taastatud puupüsti täis kirikus peeti 1991. aastal esimene jumalateenistus ning evangelist Johannese päeval, 27. detsembril 1992. aastal pühitseti kirik sisse. Jaani kirik on külastajatele avatud aastaringselt. Kiriku kaunis sisearhitektuur on mälestis oma ajastu vaimsusest. Keskaegsed on ka kiriku põhiseina ukseavad, lame kaaristu, selle läänepoolne aken, altariruumi kaaristud ja orvad. Kiriku kellatornis on 25 kellaga kellamäng ja 3 tornikella, mis on Eestis ainulaadsed. Kellamängu on võimalik kuulata iga päev 5 korda päevas.
Viljandi muuseum
Viljandi muuseum asub vanas apteegihoones, mille kahel korrusel paikneb püsinäitus, mis tutvustab Viljandimaa ajalugu läbi aastasadade. Keskaega pääsemiseks läbisime me esiaja mesoliitikumist kuni 13.sajandi esimese veerandini, millest saime ülevaate rikkalikku arheoloogiliste leidude kogu imetledes. Keskaega kajastab Viljandi ordulinnuse täpne makett. Järgisime soovitust tutvuda maketiga enne linnusevaremete külastamist ja jagame seda soovitust omakorda edasi tulevastele keskaegse Viljandi külastajatele. Muuseumis aitab keskaega sisse elada tolleaegse linna plaan, talu- ja sepatööriistad, käsitöö ja kaubandusega seonduv… Huviga uurisime kogu Viljandimaalt pärit keskaegseid arheoloogilisi leide. Lõpuks jõudsime aastasada aastasaja järel erinevaid ruume läbides tänapäeva välja ja olime oma põneva rännaku eest väikesele kompaktsele muuseumile väga tänulikud.
RAKVERE – Roosi, Elisabeth, Laur, Alina, Lisette, Anna ja Helena
Äratuskella helisedes oli väljas pime, kell liiga vähe, silmad alles magusat uneliiva täis ning teki alt väljas hirmutavalt külm. Nädalavahetusel niimoodi oma voodi soojast embusest välja ronida tundus vastu käivat isegi loodusseadustele. Sellest hoolimata astusid kõik rõõmsate tervituste saatel riburadamisi rongi. Päris viimasel hetkel nägime vaguni aknast oma suureks kergenduseks ka meist viimast, juba kadunuks peetut, tulisjalu perrooni poole tuiskamas. Piletikontrolör müntidega üle puistatud, jõudis uinakute, vene keele sõnade ja meeldiva vestluse saatel pea kätte hetk väljuda kõrvetavalt külma talvehommikusse. Lumehelbed katsid riided, katsid koti ning ninale musisid jagades tungisid ka vägisi prillidele ja silma. Varsti andsid ka jalad valjuhäälselt teada, kui väga neil meist, meie märgades sokkides ja taliekspeditsioonidest kõrini oli. Ebameeldivusi ja alamate mässu (valutavad sõrmed ja varbad) ignoreerides üritasime keskenduda hoopis meid avasüli vastu võtva linna toredatele inimestele, kaunile hoonestusele, armsatele koertele ja vaikselt selginevale taevale.
Linnuse üldmulje
Linnusesse astudes transporditakse külastaja hetkega keskaegsesse Liivimaale. Linnuse töölised, kes kannavad 14. sajandi kuumimat moodi, võtavad kõrgest soost külalised soojalt vastu ja tutvustavad neile põhjalikult linnuse majaplaani ja sealseid teenuseid, sh lühike kuid tabav põrgukülastus ja martinsaarelik alkeemia sissejuhatav kursus. Linnuse ülemisel korrusel peitus kardina taga väike kabel, kus ajalooliselt rüütlid osalesid missal ja päevastel palvustel. Kabeli tagant avanes mõõgasaal, kus leidus kõike rapiirist viikingimõõgani. Suursuguste külalistena oli meil võimalus terariistadega kätt proovida, tingimusel, et ei vallandu mõõgavõitlus. Keskaegse ajarännaku raames saime veel veeta aega Rakvere linnuse sisehoovis elavate loomade seas, kes uitasid vabalt ringi ja püherdasid värskel lumel.
Linnuse ajalugu
1238 -1346 kuulus Rakvere (Wesenberg) Eestimaa hertsogkonna koosseisu, mille hertsogiks oli Taani kuningas. Tema nimel valitses Tallinnas resideeruv kuningale alluv asehaldur ning Rakveres valitses asehaldurile valitsev ülemjuhataja. 13. saj rajasid taanlased endise muinaslinnuse asemele kivist kaitserajatised ja 14. sajandi keskpaigaks oli Vallimäele püstitatud taanlaste rajatud ringmüürlinnus. Peale Jüriöö ülestõusu (23. aprill 1343 – 1345) andsid Harju-Viru vasallid end Liivi ordu kaitse alla ning 16. maist 1343 kuulus Rakvere linnus Liivi ordule. 1346. aastal müüs Taani kuningas Valdemar IV Eestimaa hertsogkonna 19 000 hõbemarga (u. 4,4 tonni hõbedat) eest Saksa ordule, kes omakorda müüs alad Liivi ordule. 6000 hõbemarka (u. 1,6 tonni hõbedat) sai Brandenburghi krahv Saksa ordult kompensatsiooniks Taani kuninga poolt talle määratud alade (Eestimaa hertsogkond) kaotamise eest. Ordu ajal valitses Rakveret foogt – kõrgem haldusametnik ja kohtunik. Orduajal ehitati Rakvere linnus põhjalikult ümber. Ringmüürlinnusest sai konvendihoone, mis sobis paremini vaimuliku Liivi rüütliordu vajadustega. Konvendihoone asus linnuse põhjaosas, mille keskele jäi ristkülikukujuline sisehoov. Seda ümbritsesid kabel, kapiitli- e. koosolekutesaal, refektoorium e. söögisaal ja dormitoorium ehk magamissaal. Lõuna poole jäi eeshoov, mille müüri ääres paiknesid käsitöökojad, laudud, tallid ja teised majapidamishooned. Eeshoovi kirdenurka rajati 16. sajandi esimesel poolel rondeel – poolümar suurtükitorn. Orduaeg kestis kuni Liivi sõjani ehk kuni 1558. aasta juulini, kui venelased võtsid linnuse Liivi ordu foogtilt Gert Huyn von Ansteraidtilt ilma vastupanuta üle. Selle kohta võib leida detailsema ülevaate Johann Renneri Liivimaa kroonikas. Liivi sõja ajal kuulus linnus venelaste valdusesse, kes kasutasid linnakodanike majade ja frantsisklaste kloostri küljest murtud kive, et ehitada linnuse ümber uus kindlustusteliin. 1577. aastal langes Rakvere linnuse all Liivimaa Hanniball Ivo Schenkenberg venelaste kätte, kes viisid ta Pihkvasse, kus ta tsaar Ivan IV Julma käsul hukati. 1576. aasta juulis, kui Vene väed jõudsid Tallinna lähistele moodustas Schenkenberg talupoegadega väesalga linna kaitsmiseks. Tema lipkond sai kiiresti tuntuks oma julge ja kavala tegutsemise ning paljude võitude eest. 4. märtsil 1581. aastal vallutas rootsi vägi Pontus de la Gardie juhtimisel territooriumi venelastelt tagasi. 1599. aastal puhkes katoliikliku Poola ja Rootsi kuninga Sigismund II ja tema onu, luterliku Karl IX vahel kodusõda. 1600. aastal langesid Põhja-Eesti alad ja linnus Karl IX valdusesse, kuid 1602. aastal vallutasid poolakad Rakvere. 1600-1629 aastail toimunud Poola-Rootsi sõja käigus lasid nii poolakad kui ka rootslased linnuse osaliselt õhku ning sellestajast saati seisab linnus varemetes. Linnus isegi kustutati 1635. aastal rootslaste kindluste nimekirjast. Edaspidi kuulus linnus Rakvere mõisale.
Dante jälgedes
Olles natuke aega nautinud linnust, kutsuti meid piinakambrisse. Olime juba valmis õudustega kohtuma, kui meid peatas üks linnuse elanik, kellega olime juba kohtunud ja ta tuli ise meile juhiks, teades meid ja meie hirme paremini. Piinakambris leidsime ühe eelneva turisti jäänused, kes polnud tõnäoliselt piletiraha tahtnud maksta. Seal räägiti, kuidas timukad tegelikult oma nägu ei katnud, sest nagunii kõik teadsid kellega tegu oli. Ühtlasi selgus, et hispaanlased olid leidlikud piinamisvahendite leiutajad. Nii häbivääristavad riistad nagu Hispaania viiul, mis oli põhimõtteliselt ümber käte ja kaela käiv jäik võru, millel oli küljes kelluke ja siis saadeti inimene linnatänavatele. Seal oli ka Hispaania tool, millega purustati inimese kaelalülid. Ja loomulikult oli seal piinapink, millega venitatakse Rakvere korvpallimeeskonda. Sealt läksime surmakambrisse, kus kohtusime kolme meeldiva isiksuse katku, nälja ja sõjaga, katk oli küll uhkeldaja, rääkides, kuidas ta tappis 200 miljonit inimest Euroopas aga muidu väga meeldiv seltskond. Seejärel kõndisime Dante jälgedes läbi Põrgu ja nagu Dantegi, jõudsime lõpuks pattudest puhtana maapinnale tagasi.
Alkeemia
Pärast põrgut oli aeg suunduda alkeemiasse. Alkeemia eesmärkideks oli tarkade kivi valmistamine ja elueliksiiri loomine. Esimesel oli võime muuta madalamaid metalle õilsateks metallideks (hõbe või kuld) ja teisel anda noorust ning pikendada eluiga. Kuna neid eesmärke pole meie teada veel siiani saavutatud, siis piirdus meie alkeemia tund püssirohu tegemisega. Kell 11.00 lasi munk Tauno meie grupi ja ühe perekonna teadustekambrisse sisse. Usinate õpilastena ronisime kohe esimesse pinki ning ootasime põnevusega tunni algust. Algatuseks rääkis munk meile alkeemia ajaloost ning siis hakkas tutvustama püssirohu koostisosi. Ta saatis ringi käima potsiku valge pulbriga, mida võis maitsta. Pulbril oli soolalaadne mõru maitse, millest sain lahti alles reisi lõpus, kui me külastasime restorani, mis pakkus vürtsikat kanasuppi. Pärast mõnusa maigu suhu saamist ütles munk meile, et tegemist on saltpeetriga(kaaliumnitraat) ning seda eraldati väljaheidetest. Tundus, et enam “paremaks” see lugu minna ei saa. Õnneks oli see sool eraldatud maagaasist, mitte väljas olevate koduloomade ekskrementidest. Püssirohu valmistamiseks oli meil vaja ka väävlit ja süsi. Söed tuli ära uhmerdada ning kuna meie munk uskus õppimisse läbi tegemise, siis sai jälle publik võimaluse oma käed loomeprotsessile külge panna. Pärast süte uhmerdamist ja ülejäänud koostisosade lisamist, juhtis munk meid kambrist välja ning me seisime ringis ümber ühe puupaku, mille peale ta laotas vast valminud püssirohu. Loomad, teades mis juhtuma hakkab, jooksid kiiresti oma aedikusse ning jälgisid toimuvat sealt. Munk süütas tikku ning viis selle pakul oleva püssirohu juurde, mis sähvatas põlema. Sellega oli alkeemia tund lõppenud ning tänasime tormilise aplausiga munk Taunot.
Silt Nero barberi ees
Juuksurite sissekäike ehtivate puna-valgete märkide ajalugu ulatub keskaega, kui ilus soeng polnud sugugi ainus põhjus sellest uksest sisse astuda. Nimelt, kui 1163. aastal vähendas paavst Alexander III munade tööülesandeid, taandades need hinge eest hoolitsemisele, jäi aadrilaskmine koos hambaarsti ja kirurgi kohustustega barberite kanda. Selleks, et veresooned paremini ligipääsetavad oleksid, anti patsiendile pulk, mida käes pigistada. Sama pulk kinnitati koos selle ümber seotud verise sidemega äri ette kuulutamaks linnarahvale teenuse usaldusväärsust. Euroopas olid sildid punase-valge kirjud, sinise lisasid juurde ameeriklased. Põhjus pole täpselt teada: see võis olla nii patriotismi väljendus kui ka viide veenidele. Salongi aknal seisvas nimes sisalduv Nero seostub eelkõige vana rooma keisriga, kes valitses aastatel 54-68 ning on tuntud kristlaste tagakiusajana. Konkreetsele salongile nime andjaks on aga hoopis samanimeline bullterjer, kes tervitab rõõmsa sündantsoojendava sabaliputusega kõiki külmast kängunud kliente.
Rakvere kolmainu kirik
Kõndides linnuse poole märkasime kõrget kellatorni ning sellel olevat kella (mis ka töötas!). Jõudsime sinna nii vara, et kirik ei olnud lahtigi veel, kuid saime keskaegset hoonet imetleda väljast. Keskajal olid valdavateks arhitekuuri stiilideks gootika ja romaani stiil. Teadmistega, et eesti aladel ei ole pea ühtegi puhtalt romaani stiilis kirikut, saime järeldada, et tegu on gooti stiilis kivi kirikuga. Seda tunnistavad ka akende teravkaared ning kõrge ja terav torn. Kiriku ehitus lõppes umbes aastal 1430, algsest kirikust alles vaid põhiplaan, torn, akende teravkaared ja osaliselt piilarid. Basiilikalaadne ehitis oli pühendatud peaingel Miikaelile, kes on üks peainglitest. Ta on Iisraeli ning kristliku koguduse kaitsja, inglivägede juhataja, õigluse ja armu ingel. Hoone on mitmete sõdade käigus kahjustada saanud ning 19. sajandi lõpul toimusid viimased muudatused arhitektuuris. Kui linnusest tagasi jalutasime, saime kirikut ka seest näha ja sattusime kogemata esimese advendi teenistusele. Kui oleksime kauemaks jäänud oleksime saanud armulaual käia ja teenistuse lõpust osa saada. Rongile jõudmine aga kiirustas meid takka ning selleks korraks pidime keskaegse ehitisega hüvasti jätma.
Mööda Rakveret seigeldes nägime palju objekte, nagu:
Rakvere kohtuhoone–Rakvere linna üks esinduslikumaid ametihooneid! Selle projekteerinud on arhitekt K. Nyman ning ehitati see Rakvere-Paide Rahukogule lisaks. Uus kohtumaja hoone on neorenessansilikus stiilis U-kujulise põhiplaaniga, kõrge soklikorrusega, kahekorruseline ja madala kelpkatusega krohvitud paekivi ehitis.
Rakvere pank– 1930. aastatele iseloomuliku arhitektuuriga esinduslik pangahoone linna peaväljaku ääres. Ehitatud Eesti Panga Rakvere osakonnale. Projekteeris ehitusinsener Ferdinand Gustav Adoff.
“Tarvas” – tarvast kujutav skulptuur Rakvere Vallimäel. Kuju autor on skulptor Tauno Kangro. Kuju avati 15. juunil 2002, kui tähistati 700 aasta möödumist Rakverele Lübecki linnaõiguste andmisest.
TARTU – Siim, Pärtel, Arthur, Karl-Erich, Kaspar, Oskar ja Karl-Ustav
12.–13. novembril käisid seitse tubli ajaloohuvilist õpilast 139.a-st Tartus, uurimaks selle ajalugu ja ehitisi. Kindlateks sihtkohtadeks olid meil Jaani kirik, Toomemägi, Linnamüür ja Tartu Ülikool. Neid kõiki õnnestus meil näha, pealekauba avastasime veel palju muud põnevat.
Tartu toomkirik
Tartu toomkirik on Toomemäel asuv varemetes kirik, mida ehitati 13.sajandist 16. sajandini ning mis on üks kahest Tartus tänapäeval säilinud kirikust. Toomemägi oli Tartu piiskopkonna residents, mis oli all-linnast eraldi ning kus ei kehtinud rae võim. Esialgne neljalööviline basiilika oli rajatud kaitsekirikuna. Kirik sai rängalt kannatada 1525. aasta pildirüüste ajal, kui linnakodanikud tungisid kirikusse, rüüstades pühakute kujusid ja krutsifikse. Samuti sai kirik kannatada Liivi sõja alguses 1558. aastal, kui kirikut laastasid venelased. Alates kiriku taastamisest (1804-1807) kasutas Toomkiriku ruume Tartu Ülikooli raamatukogu. 1981. aastal sai kirikust Tartu Ülikooli muuseum.
Tartu linnamüür
Tartu linnamüüri hakati ehitama 13.sajandil ning see valmis 14. sajandil. Kaitserajatis ümbritses ligi 27 ha suurust ala, mis oli võrdne keskaegse Riia linna pindalaga. Müüri pikkus oli kaks kilomeetrit ja keskmine paksus kaks meetrit, see ümbritses Toomemäge ja kulges osaliselt mööda Emajõe kallast. Tartu linnamüür eraldas linna ja eeslinnasid, viimases elavaid ei peetud linna elanikeks. Kahjuks ei ole Tartu linnamüürist säilinud pea midagi, suurim hävitustöö tehti 1708. aastal, mil venelased õhkasid linnamüüri kartuses, et linn langeb rootslaste kätte.
Gustav II Adolfi kuju
1629. aastal sai Tartust Liivimaa kindralkubermangu keskus ning järgmisel aastal saabus Tartusse kindralkuberner Johan Skytte (1577–1645), kuningas Gustav II Adolfi omaaegne õpetaja ja kasvataja, kaasas kuninga korraldus asutada Tartusse gümnaasium. Skytte eesmärk pärast oli saada kuningalt luba laiendada gümnaasium ülikooliks. 30. juunil 1632. aastal kirjutas kuningas Gustav II Adolf Nürnbergi all sõjalaagris – käimas oli Kolmekümneaastane sõda – ülikooli asutamise ürikule alla. Ülikooli ametlikuks nimetuseks sai Tartu Akadeemia (Academia Dorpatensis), kuid rohkem on see tuntud Academia Gustaviana nimetuse all. Ülikool avati 15. oktoobril 1632. Avaaktusel pidas kõne Johan Skytte, kes ütles, et ülikoolis peavad õppida saama mitte ainult aadlikud ja linnakodanikud, vaid ka vaesed talupojad. „Andku jumal, et rüütelkond sellest aru saaks,“ rõhutas Skytte. Academia Gustavianas oli neli klassikalist teaduskonda: filosoofia-, usu-, õigus- ja arstiteaduskond. Õppe- ja teadustöö toimus ladina keeles. Tartus võis rootsiaegses ülikoolis õppida kokku üle 1000 üliõpilase.Tartu Ülikooli peahoone taga Jakobi ja Munga tänava nurgal seisab Rootsi kuninga, ülikooli asutaja Gustav II Adolfi kuju.
Tartu Jaani kirik
Kuigi Tartu Jaani kiriku tegelikku rajamise aega ei teata, on arheoloogilised uuringud näidanud, et see juba 12. saj teisele poolele või 13. saj alguses võis seal võis olla puidust kirik. Kiriku teeb märkimisväärseks selle fassaadil ja interjööris olevad terrakotaskulptuurid, mis on kogu Euroopa gootikas parim oma tehnika ja kunstilise taseme poolest. Sellest ajast kui Tartu oli hansalinn on tehtud pikihoone lõunaküljele Lüübeki kabel ja 18. sajandist lisandub sinna juurde veel mitu matusekabelit. Ehkki Jaani kirikut on korduvalt purustatud ja rekonstrueeritud, on selle keskaegne üldkuju säilinud. Uusaeg oli Tartu Jaani kiriku jaoks raske, sest 1708. aastal hävitasid lahkuvad Vene väed kiriku, mida küll koheselt hakati taastama, kuid asjatult, sest juba 1775. aastal puhkes kirikus tulekahju. 1820.–30. aastail rekonstrueeriti kiriku interjöör püüdega muuta ruum antiiktempli sarnaseks, mille käigus aga hävitati mitu skulptuuri ning ülejäänud kujud müüriti kinni. Kahjuks sellega polnud Tartu Jaani kiriku kannatused veel lõppenud, sest 1944. aastal Punaarmee pealetungi ajal põles see jälle ning taastamine sai alguse alles 1989. aastal.
Tartu raekoda
Sajandeid on Tartu keskuseks olnud raekoja plats, mille ajalugu ulatub tagasi muinasaega. Keskajal ehitati siia linnavõimu keskus – raekoda. Sõdade tõttu on Tartu raekoda korduvalt hävinenud. Sellest tulenevalt püstitati praegune hoone alles aastatel 1782 – 1789. Projekti autoriks on Rostockist pärit Johann Heinrich Bartholomäus Walter. Selles on segu barokist, rokokoost ja varaklassitsismist. Võlvitud keldrikorrusel ja esimese korruse vasakpoolses tiivas oli vangla koos valvurite ruumiga. Parempoolses tiivas – seal, kus 1922. aastast on apteek – paiknes aga vaekoda. Rae ruumid paiknesid kahel ülakorrusel, kuhu viis vahetult välisukse juurest algav trepp. Tänini töötab raekojas Tartu linnavolikogu ja linnavalitsus − vihje sellele, et Tartu on traditsioonide linn. 2001. aastal paigaldati raekoja torni kellamäng, mis võimaldab esitada mitmesuguseid meloodiaid, neile lisandusid hiljem hollandi kellad. Iga päev mängivad raekoja kellad Raimond Valgre “Tartu marssi”.
Tartus käimine oli väga tore ja hariv kogemus. Saime palju uut ja põnevat teada Dorpati ajaloo kohta. Õppisime tundma prestiižikaid keskaegseid hooneid: Jaani kirikut, Toomkirikut ja palju muud. Arhitektuur oli suurepärane ning kultuur lihtsalt meeliülendav.
