I päev – teekond Taškenti
Kell oli 7.45 ja kuupäev 24. aprill, kui kogunesime ligikaudu 60 inimesega neoklassitsistlikus stiilis Tallinna Reaalkooli ette, et istuda bussi, mis suundus Riia poole, kus istusime lennukile ning maandusime ligikaudu viie tunni pärast Usbekistani suures pealinnas Taškendis. Lisaks 11.a ja 11.c klassi õpilastele olid kaasas oli ka kümmekond muud tegelast, kes olid seotud reisi korraldamisega, lisaks ka klassijuhataja Helen Kaasik, Igor Kaasik, ajalooõpetaja Madis Somelar, Madise abikaasa Betty ja kaks vallatut last Vihur ja Sass ning huvijuht Piret Otsa. Reedel oli toimunud silmi avav Madise korraldatud salongiõhtu, kus kuulasime kümmekond esitlust, mis rääkisid Usbekistani kultuurist, usust, stiilist, toidust ja peovõimalustest. Tänu salongiõhtule olime kõik väga elevil soojas riigis maandumiseks.
Bussijuht pani mootori tööle täpselt kell 8.00, nii algaski meie teekond Usbekistani (Riia) poole. Sõit Riiga kestis ligikaudu neli ja pool tundi. Vahepeal peatusime Läti piiril Ikla kohvikus, kus saime täita oma kõhukesi erinevate hõrgutistega, näiteks krõbedad pelmeenid, friikartulid ketšupiga ja kartulisalat. Peatus kestis pool tundi, siis sõitsime edasi Riia poole. Riiga lennujaama jõudsime paar tundi enna kella kolme, mil lennuk väljuma pidi. Umbes samal ajal jõudsid ka paarkümmend inimest, kes olid ööbinud Madise kodus Pärnus. Pärnu inimesed olid startinud alles kell 10 hommikul.
Turvakontrolli ja pileti-checki läbimine läks kõigil libedalt. Enne lendu pidime kõhud täis saama, mistõttu läksime ja vallutasime kohaliku Caffeine.
Pärast söögipausi läksime oma väravasse, istusime 75-kesi lennukisse ning tõusime õhku. Lennusõit kestis umbes viis tundi, selle ajaga saime palju teha: sõpradega rääkida, muusikat kuulata, õhtuseid plaane arutada, Michelini tasemel lõunasööki süüa ja magada.
Me maandusime kohaliku aja järgi kell 22.00. Kõik olid väga elevil hotelliga tutvumiseks. Bussisõit lennujaamast hotelli võttis ligikaudu 40 minutit. Jõudnud Stella-nimelisse hotelli kohale, jaganud fuajees ära passid ja võtmed ning tuppa asjad maha pannud, suundusime suure grupiga poodi, et osta söögi- ja joogipoolist. Sellega kaasnes muidugi ka linnaskeene ülevaatamine. Pärast poes käimist tegi iga inimene, mida ise soovis.
Autor: Johannes Tampere
II päev – Taškent, Timuri muuseum ja õhtupoolik Platzkartis
Meie esimene päev Usbekistani pealinnas Taškendis algas Stella hotellist kell 9.40, kui hakkasime kõndima c-klassi hotelli poole, mille nimeks oli Retro Palace. Õhutemperatuur oli ligikaudu 30 kraadi, mis sundis isegi tumedanahalisemaid päiksekreemi kasutama. Kell 10.00 kohtusime erksa paralleelklassiga ning suundusime koos Timuri muuseumi poole. Mina ja Rico (11.c) saime teel muuseumisse pilti kahe armsa hekihooldajaga:
Vikipeedia jutustab Timurist nii: “Timur oli mongoli päritolu Turkestani väepealik. Timur rajas Indiast Lõuna-Siberi, Kaukaasia ja Väike-Aasiani ulatuva suurriigi, mille valitsev kiht oli mongoli-usbeki ülikkond, riigi pealinn oli Samarqand.” Timuri muuseumis õppisime palju kuulsa valitseja Timuri eluloost, vallutustest ja huvidest. Minu arust oli muuseumi kõige lahedam osa muuseumi katus.
Umbes kell 12.45 jõudsime Timuri ratsamonumendi juurde, kus tegime palju pilte ja videoid. Pärast seda suundusime Taškendi teletorni, kust oli näha tervet linna ning kus sai süüa jäätist. Teletorni juures rääkisime ka läbi, mis õhtul toimuma hakkab, ning siis oligi vaba aeg.
Minu grupi esimene missioon oli leida hea söögikoht. Selleks küsisime kolmelt kohalikult, kust saab head sašlõkki, ning kõik soovitasid sama kohta. Läksime siis 15-kesi sinna kohta ning tellisime kolm suurt plaati. Plaadid olid küll väga suured, kuid toit kahjuks nii kvaliteetne ei olnud, kui olime lootnud. Söögikord läks meile maksma umbes 400 000 Usbekistani sommi. Siis suundusime metrooga hotelli. Stellasse jõudes saime teada, et kõik meie toad on juba ära antud, kuid me tahtsime hädasti pesus käia. Siis küsisime klassigrupist, kellel oli soovi pesus käia, ning leidsime kokku umbes 15 inimest. Tuba läks maksma 40 eurot, selle jaotasime omavahel ära. Keskmiselt oli igal inimesel aega umbes 1,5 minutit, et ennast puhtaks küürida ja ära kuivatada. Kell 19.30 läksime bussi ning asusime teele Vokzali ehk rongijaama poole. Enne rongile istumist pidime läbima turvakontrolli. Kui rongi istusime, pidi seal olema umbes 30 kraadi ning akende avamine abi ei andnud. Rongis olime jagunenud kuuesteks gruppideks, igal grupil oli oma vagun, vagunis oli igal inimesel oma voodi. Õnneks hakkas rong varsti sõitma ning õhk hakkas vaikselt akendest sisse voolama. Õhtu oli väga pikk ja lõbus, sai restorani külastatud, kohalike inimestega sõnu jagatud, kaarte mängitud. Umbes kella kolme paiku öösel pandi ka meie vagunis tuled kustu ning läksime pärast pikka päeva voodisse. Platzkardil on minu südames eriline koht!
III päev – Khiva – peopealinn
Hommik algas platzkardis, kus olime loksunud viimased 10h, sõita oli veel jäänud 4h. Kell 11 maandusime Khiva rongijaamas. Eelneva õhtu peomelus oli ära unustatud uni, nii et hommikul kõrbes rongist maha astuted oli kuum õhk nagu külm vesi näkku. Rongijaamast liikusime viie minuti kaugusele hotelli nimega Lokomotiv. Võrreldes Tashkenti hotelliga oli see täielik luks. Terve hotell oli kuldsetes toonides. Hotellis oli sisse sättimiseks aega tunnike, seejärel liikusime Khiva vanalinna tuurile. Vanalinn oli väga kompaktne ning iga nurga peal võis midagi uut leida. Tuur oli väga sisukas ning kestis neli tundi, mis osutus natuke liiga pikaks. 4:35 30-kraadises ilmas järjest olla on natuke palju soovitud. Tuuri lõppedes saime avastada vanalinna turgu, kus tugevamad said kasutusse lasta oma ärimise oskused. Turult sai päriseks ostetud legendaarne Usbekistani kalkulaator, kasutusse läksid keeled, mida siiani ei eksisteeri ning pika veenmise peale oli kalkulaator käes. Peale väsitavat tuuri sai mõne tunni puhata ning iseseisvalt linna avastada. Linn avastatud, tuli naaseda lux hotelli, kus meid ootas õhtusöök, tants ja trall. Õhtusöögiks oli kebab koos kartulipudruga. Peale toitu külastas meid kohalik bänd, kes esitasid kohalikku muusikat ning haarasid kaasa kõik kohalolijad. Mängu läks ka parukas, kui sinu pähe sattus see kurikuulus parukas, tuli minna bändi solistiga paar puusanõksu teha. Õhtu lõppes pargipeoga, kus kohtasime nii kohalikke kui ka õpetajaid Hollandist.
Autor: Markus Abel
IV päev – Khivaga hüvasti jätmine, öörong Bukharasse
Oma neljandal päeval Usbekistanis saime kogeda esimest tõeliselt kohalikku turgu. See oli 3 kilomeetri kaugusel, mis andis väga hea võimaluse näha Hiiva tavaelu väljaspool vanalinna. Siin oli eriti võimalik tähele panna autode tihedat signaali laskmist, mida tehti iga väiksemagi asja peale. Turg ise oli suurem kui väljast oleks osanud arvata. Sama kehtis ka kaubavalikuga. Lisaks tüüpilistele puuviljadele, ligakäntsakatele, oli ka pakkuda Adibas nokamütse, erinevaid halatte ja muid riideid, väikeseid töökojasid asjade parandamiseks, lukkseppa ja palju muud. Koolivihikust telekapultideni välja. Pärast turulkäiku käisime söömas ja 15.45 läks buss Hiivast Urgentši, kus nägime suurt Jalal al-Din Mangburni monumendi juurde.
Õhtul läksime uuesti rongijaama ning suunasime otsad Bukhara poole. Seekord oli pidu rongis veelgi elavam, sest teadsime, et magama me niikuinii ei lähe. Kell 1 öösel maandusime Bukharas.
Autor: Jesper Korsen
V päev – Bukhara life
Me saabusime Bukharasse öö varjus. Kõndisime kohvritega lühikese maa rongist hotellini, nautides kohalikku arhitektuuri ja pilvitut ööd. Kuu säras peaaegu nagu päike. Hommikul külastasime me esimese asjana Magok-i-Attari mošeed. Enne, kui islam piirkonda levis, oli seal olnud zoroastrismi tempel ja turg. Enne Bukharasse sünagoogi ehitamist olevat juudid samuti seal palvetanud. Seda mošeed on ümber ehitatud 12. Sajandil, 15. Sajandil ja 1930ndatel. Mošee fassaadil on näha iseloomulikke veerandsambaid. Peale seda külastasime me Bukhara vanalinna. Seal oli palju müüjaid ja giid andis meile põletava päikese käes pika tuuri. Vanalinnas oli palju ajaloolisi mošeesid, minarette ning medresesid. Need olid hoomamatult massiivsed, kivist ja põhinesid palju silindritele ja ristkülikutele.
Autor: Ingrid Mölder
VI päev – Buhhaara ja Samarkand
Saabunud oli 6. päev, mida me alustasime, nautides viimast korda Buhhaara hotelli mõnusalt jahedat basseini vastu kuuma päeva. Seejärel jätsime hüvasti vanalinnaga ning suundusime rongijaama poole. Teel tegime aga väikse põike Sitorai-Mokhi-Khosa paleesse, kus saime tuttavaks kohaliku loomastikuga, mis koosnes peamiselt jaanalindudest. Siiski aga tuli kuidagi Samarkandi jõuda, nii et oli aeg uuesti teele hakata. Nähes bussi aknast suurt “Vokzali” silti lähenemas, mõtles igaüks oma peas, kas see kord on rongis palavam või jahedam. Rongi jõudes oli aga meie üllatuseks näha modernset, tavaliste istmetega ja hästi valgustatud rongi, mis liikus senistest kordades kiiremini.
Jõudnud hotelli ja asjad lahti pakitud, suundusime Registoni platsi poole, kuid pika rongisõidu tõttu olid kõikidel jõudnud kõhud tühjaks saada ja, kuna tühja kõhuga ei saa kultuuri sisse võtta, liiguti eraldi gruppides söögikohti otsima. See aga osutus universaalselt keeruliseks, sest kõik pidid taluma ülipikkasid ootamisaegu ning toite, mis kunagi isegi kohale ei jõudnud. Siiski kogunesime lõpuks platsile, kus oli üllatavalt palju lahkeid mehi, kes olid valmis andma meile palju raha, kui me vaid laenaksime neile korraks telefoni, et ta saaks võtta ühendust Nigeeria printsiga.
Autor: Kaspar Kubu
VII päev – Samarkandi seiklused ja Sassi sünna
Hommik algas nagu eelnevadki, kõik olid üliväsinud. Pole ka ime, sest eelmine õhtu said kõik erinevates restoranides petta ning see tuli öösel muidugi ka välja elada (olles tavalisest kauem üleval:)). Päev algas hommikul vara, teadsime, et meid ootab ees tihe päev, mis tuleb magamata üle elada. Sõitsime algul bussiga siidivabrikusse, seekord aga vaesed eestlased vaipa sealt endale ei soetanud, sest juba 20cm² maksis üle 100 euro. Edasi liikusime paberivabrikusse, kus räägiti meile, miks just nende paber kõige vastupidavam ning parem on, ning näidati, kuidas nende paberitootmine käib. Lisaks saime seal proovida ehtsat Usbekistani teed. Edasi liikusime kuulsa 15. sajandi astronoomi, matemaatiku ja Kesk-Aasia Timurite impeeriumi valitseja Ulugbeki observatooriumi juurde. Muideks – härra Sten Martin Kalle c-klassist väitis, et Ulugbek avastas Riia!? Observatooriumist leidsime kuulsad UZB nokamütsid, mis on siiani meil moes:) Observatooriumist liikusime edasi Shah-i-Zinda mausoleumi, see oli tõeliselt ilus. Vot lausa nii ilus, et mõned meist hakkasid Ed Sheerani “Shape of youd” laulma. Lisaks leidis Sven endale sealt Olexi kella, Rolexi kadunud venna. Seal ka tuli ilmsiks, et Tõnisel on väsimuse pohmakas. Edasi läksime Islami Karimovi mausoleumi, sealt avanes meile vaade Samarkandile, vaatepildile jäid hämmastavalt ilus Registani väljak ning Samarkandi turg. Turule me nimelt järgmisena suundusimegi. Ausalt öeldes Samarkandi turg jäi Taškendi turu kõrval üpriski kahvatuks. Samarkandi turul lihtsalt müüdi väga palju liha, köögivilju, juurvilju, maiustusi ja muud, aga esemeid, mida koju osta praktiliselt polnud (peale Nikkee sandaalide muidugi).
Turult lahkusime üpriski kiiresti, meid ootas ees Bibi-Khanymi mošee. Samuti väga võimas mošee, kus üks kohalik Usbekistani mees hakkas Tõnisele oma telefonist oma naise pilte näitama. Tõnis: “viis viiest!” Peale seda hakkasime liikuma Amir Temuri mausoleumi juurde. Vahel aga puhkes mõne vahel veesõda, Jan selle kaotas ning ta oli läbimärg. Jõudsime mausoleumi juurde, Vihuril oli energiat rohkem kui tervel 139. lennul kokku ning ta mängis ikka korralikult lolli:) Kusjuures nimetatakse Amir Temuri mausoleumi tegelikult Gur-e-Amiriks, mis tõlkes on “valitseja haud”. Tegu oli tõesti valitseja hauaga, kuna hauakambri kuldne interjöör oli lausa silmipimestav! Nii meie seiklusterohke päev läbi saigi. Suur tänu, Madis, et meile lõbusa päeva korraldasin ning tänud ka meie toredale giidile! Päeva tipphetk aga on veel ees! Nimelt korraldas Signe meile üliägeda õhtusöögi/peo. Toit oli hea, muusika oli banger. Muidugi pidime iga sooviloo eest maksma 2 dollarit, aga see oli 100% seda väärt. Kõige paremini jäi meelde kaks lugu: Smilersi “Mojito” ning Roomast kuulsaks saanud Põhja-Tallinna “Lähen ja tulen”. Ei mäleta, millal viimati nii lõbus oli, kõik hüppasid, laulsid kaasa. Chrisil olid hüppamisest ja keksimisest sääred mitu järgmist päeva valusad! Peo lõpetasime Sassile laulmisega, Sass sai aasta vanemaks!!! Hotelli tagasiminek oli samuti väga lõbus. Tähendab, absoluutselt kõik tegevused on lõbusad, kui sind ümbritseb 139. lend!
Autor: Chris-Robin Talts
VIII päev – Samarkand ning Chrisi ja Johannese toa saatus
Reisi kaheksas päev, 1. mai oli meie jaoks sümboolse tähendusega, sest tegu oli viimase päevaga Samarkandis aga ka viimase vaba õhtuga. Päev algas kogunemisega Registani väljakul, kus peamiseks vaatamisväärsuseks olid võimsad laed. Puhkepausil käisime rõdukohvikus, kus oli võimalik proovida Usbekistani nimijooki – teed. See oli mõistagi oivaline. Kuigi tõenäoliselt kõige meeleolukam seik oli hoopis minareti sissepääsu otsides laoruumi sattuda, kust vihane kohalik meid välja ajas. Kusjuures minareti pääs oli piiratud, sest samal hommikul olid alanud restaureerimistööd.
Samarkandist oli edasine plaan liikuda tagasi Taškenti. Enne seda käidi viimasena veel Barbeque Burgeris, kiirtoidurestoranis, mis oli seni reisi parim söögikoht. Hotelli hoovis rongijaama viivat bussi oodates oli kõigil suur rõõm oma potato balls’e süüa.
Päeva teise poole veetsime esialgu kiirrongis nimega Afrosiyob, mis viis meid tagasi pealinna. Kogemus oli platskardiga võrreldes oluliselt luksuslikum: hinna sees oli söök ning rong liikus poole kiiremini (ööbimine polnud vajalik). Ainus puudus oli kesine restoranivagun, kus polnud võimalik kohalikega einestada. Meie teekond läbis linna nimega Jizzah!
Nostalgiline moment oli naasta hotell Stellasse, kus reisi algul olime. Tähistamaks sündmust otsisime piirkonna kõige peenema restorani, milleks oli seni Usbekistani kõige euroopalikum restoran MeatMe. Eesti vaates kallid hinnad põhjustasid tugevaid lööke meie rahakottidele. Õhtusöök läks maksma keskmiselt 60€ inimese kohta – arvet makstes oli sommide patakas laual nii suur, et võis kahtlustada, et tegeleme rahapesuga.
Õhtune olemine toimus Chrisi ja Johannese toas (307), mis oli vaieldamatult kõige avaram ja meeldivam. Lõpuks oli sealt tõenäoliselt läbi käinud üle 25 inimese ning selle tulemusena sai algul paljulubav tuba korralikult räsitud: vetsupott lammutati tükkideks, kirjutusaua toolilt tuli iste ära. Viimase vaba õhtu jooksul käidi läbi ka Puškini kujuga pargis, kus meie lärmamine põhjustas kohaliku politsei saabumist.
Autor: Lotta Mii Hasa
IX päev – Taškendi kooli külastus ja viimane õhtu
2. mai oli meie reisi üheksas päev. Hommikut Taškendis alustasime Usbekistani suurimal turul – Chorzu turul. Laadale mindi eesmärgiga osta koju kaasa kohalikku toitu ja suveniire. Osteti teed, halvaad, eriti menukaks osutusid meie reisiliste seas kohalikud rahvusriided ja tübeteikad. Tagasi hotelli viis meid läbi ummikute takso, mille juht rääkis terve sõidu kohalikust eluolust, endast ja oma seitsmest lapsest.
Meeleolukale kogemusele taksos järgnes külastus kohalikku kooli. IT kallakuga Muhammad al-Khwarizmi koolis võtsid meid vastu meievanused õpilased, kes tutvustasid kooli ja rääkisid koolielust. Päeva tipphetk leidis aset kooli arvutiklassis, kus saime mängida CS:GO-d, Fortnite’i, Minecrafti ja GTA-d. Külaskäigu viimane osa oli auditooriumis toimunud vestlusring Eesti suursaadiku Toomas Tirsi ja Gunda Tirega, kes rääkisid Kesk-Aasia majandusest ja suhetest välismaailmaga. Lisaks jagasid nad oma kogemusi Usbekistanis ja selle naaberriikides. Kogu külaskäigu jooksul oli võimalus õpilastel omavahel tutvuda, muljetada ja Instagramis üksteist sõbraks lisada. Pärast pikka päeva olid kõigil kõhud tühjad, mistõttu otsustasime minna sööma MEATme’sse, kus käisime ka eelmine õhtu. Kõhud täis, suundusime tagasi hotelli, et tähistada enne äraminekut meie viimast õhtut Usbekistanis.
Autor: Hedvig Kikas
X päev – minek😢
10. päev oli meie suurepärase reisi viimane päev. Kuna eelneval õhtul oli tähistatud viimast õhtut Usbekistanis, siis varahommikul kõlav äratuskell mõjus veel masendavalt kui teadmine, et meie reis on selleks korraks läbi. Väsinud nägudega liikusime nüüdseks armsaks saanud hotell Stellast lennujaama, kus sai veel viimased suveniirid ostetud ja natuke kehakinnitust enne lendu. Lennukis oli meie peamisteks tegevusteks magamine ja “Tõde ja õiguse” lugemine.
Pärast pikka kuuetunnist lendu saabusime Riia lennujaama, kust välja astudes tundsime, et me pole enam Usbekistani sooja päikese käes, vaid oleme jälle tagasi Baltimaade karges kevades. Sellele meelehärmile lisandus teadmine, et meid ootab veel neljatunnine sõit tagasi Tallinna. Bussisõit möödus sarnaselt lennule. Vahepeal võttis Chris siiski kõlariga laulu üles ning reisijates tekkis natuke rohkem elujõudu. Lõpuks jõudsime kella 6 paigus tagasi Tallinna ning suunduti koju magamata jäänud tunde tagasi tegema.
Autor: Sven Erik Paavel
Me täname kõik südame põhjast Madist, kes oli reisi peamine organiseerija ja laste (meie) eest hoolitseja. Samuti täname Erkkit, kes meie eest otsustavatel momentidel võitles ja reisi korraldas, Signet, kes korraldas nii reisi kui ka meie elu lahedaima õhtusöögi, klassijuhatajat Helenit, Igorit ja viimaseks muidugi meie enda klassi ja paralleelklassi hiilgavaid inimesi. Te tegite selle reisi nii lahedaks. Aitäh!
P. S. – dokumenteerisime suure osa reisist oma klassi Instagrami @paaritulend – vaadake järele!