Kooli sünnipäev on alati tore, kuna terve päev on sisustatud erinevate huvitavate tegevustega. Seekord sattusime me Mere puiesteel asuvasse Eesti Arhitektuurimuuseumisse. Sinna saamine oli tõeline piin, sest taevast kallas vihma nagu oavarrest. Luuserid tulid kooli juurest taksoga, võitjad kõndisid muuseumi jala.
Muuseumis panime kokku meeskonnad ning iga tiim pidi uurima mingit kindlat arhitektuuriperioodi Eestis. Kõik olid usinalt asja kallal umbes tunnikese. Peale seda pidid kõik grupid oma kogutud teadmised kiire kokkuvõttega teistele esitama. Geograafiaõpetaja Piret Karu oli kõigi soorituste üle väga uhke ning järgmistes geograafiatundides sai ta tervet klassi meie uute teadmistega piinata.
29. september on iga reaalika teine sünnipäev. Igas klassis käib rääkimas vilistlane ning koolistaadionil sööb iga klass enda klassi poolt organiseeritud kooki. Meie klass läks kva(nt/l)iteedi peale välja. 11.a klassi esindas laua peal kuus kooki, mis olid suures enamuses (loe: ⅕) õpilaste käsitöö. Helen Kaasik pidi nentima progeklassi kunstilist ja köögitehnilist ülekaalu teiste klasside ees.
Honorable mention: 139.a klass külastas tähtsal päeval arhitektuurimuuseumit Piret Karu juhatamisel. Värskendasime ajalooteadmisi linna ajaloo teemadel ning saime täpsemalt teada erinevate arhitektuuriliste stiilide kohta ning nende ehitamisaegadele ja näidetele Tallinnas. Tallinn ei saa küll kunagi valmis, aga meie visiit muuseumisse sai küll. Nobedad abilised pidid minema tooma head ja paremat pidulikule lauale, teised said kulgeda uute teadmistega mööda vihmast linna tagasi kooli vilistlast kuulama.
Klassis käis rääkimas vilistlane Kalev Vapper. Kalev rääkis väga kelmikaid lugusid enda kooliajast, kusjuures eriti säravalt jäi meelde üks juhtum Särgava peapesuga. Öö enne peapesemise riitust sattus puhtjuhuslikult kuju peale söemaalinguid, mille tegijaid mitte keegi siiani ei tea.
Lameda kelpkatusega historistlikus stiilis hoone viisnurksele staadionile kogunenud kooliõpilased ning klassidesse kõnelema tulnud vilistlased kuulavad hoolikalt aktusel direktori sõnavõttu. Pum-tšiga-pum-järgselt saime oma mütsid ära vahetada lähima naabriga ning jätkata pudireas auringiga klassi kõndimist.
25.09 septembril maandusid Tallinnas Lennart Meri lennujaamas 23 austria õpilast. Nad tulid enamik esimest korda Eestisse selleks, et tulla nädalaks meie kooliga tutvuma. Õpilased (loe: austrialased, austraallased, austerlased) jagati 9.-12. klassi vahel. Meie klassi tulid Tobias ja Lukas, nad said osaleda meie keemia ja matemaatika tunnis. Kuigi nad palju aru ei saanud, tõdesid nad, et tunnid tundusid huvitavad. Lisaks tutvustasime neile meie 208 ruumis olevat kohvinurka, kus pakkusime neile hommikuteed ning küpsist. Austerlastele väga meeldis meie kohvinurga idee :). Reedel pidas austria õpetaja David Duncan aulas 45-minutilise loengu teemal “Stress prevention and resilience”. Esitlus oli väga põnev ja hariv ning õpilastele väga meeldis, kuidas esineja kaasahaarvalt kõneles ning reaalsest elust näiteid tõi. Lisaks saime töölehed, millega saame enda peal läbi viia huvitavaid teste oma stressitaseme mõõtmiseks. Siinkohal teeb kogu progejate seltskond suure kummarduse kogu 139.b klassile, et nad austerlased meie kooli kutsusid ning nende eest niivõrd hästi hoolitsesid (ps! sukles on tõeline austria emme)! Samuti peame tänama õpetaja Vahenurme ja õpetaja Siniorgu, kes kogu B(R)G Leibnitz programmi olid kokku pannud! Hoiame sidet ja näeme varsti jälle, austerlased!
Auf Wiedersehen, Freunde!
David Duncani loeng vaimsest tervisest. Allikas: Erakogu.
Maailmakoristuspäev langes see aasta ühele ilusale neljapäevale, 22. septembrile. Reaalkoolis kutsuti õpilasi üles Tallinna koristama. Vabatahtlikud koristasid Hirveparki, Harju mäge ning neid ümbritsevaid rohealasid. Ka progeklassi esindus oli kohal: Arula, Kannukene, Pajo ja Vodi. Andsime oma panuse, et maailm oleks veidi puhtam: korjasime Hirvepargi külje alt kokku jalgpallivärava(!), mitu tosinat klaaspudeleid ja muid olmejäätmeid. Meil oli abiks õpilasi nii põhikoolist kui ka abituriente. Ettevõtmine oli edukas: korjasime palju prahti ning näitasime maailmale, et progeklass on keskkonnateadlik!
Kuues Kirjandustänava festival toimus sel aastal 10. septembril Kadriorus Koidula tänaval. Kirjandustänava festivali eesmärk on tõmmata rahva tähelepanu eesti kirjandusele ja selle eripärale. Eesti Kirjandustänava festival on toimunud juba aastast 2017.
Sel aastal möödus väga palju tähtpäevi, mida festivalil tähistati, näiteks Eduard Bornhöhe 160, Karl Ristikivi 110, Aino Pervik 90, Paul-Eerik Rummo 80 ja Mari Saat 75. Samuti möödus 100 aastat Arved Viirlaiu sünnist ja 70 aastat tema kirjutatud raamatust “Ristideta hauad”. Viirlaiu auks korraldati auseisak tunnustamaks Eesti vabaduse eest võidelnud mehi ja naisi. Auseisakuks riietusid sada noort, sealhulgas väga suur osa Reaalkooli õpilasi, kaitseväe mundritesse ning rivistusid Koidula tänavale küünlavalgel raamatut lugema. Peale kontserdi lõppu jalutasid kõik kirjandushuvilised mööda Koidula tänavat, kõrvaklapid peas, imetledes mundrites noori, samal ajal, kui Mait Malmsten luges neile Arved Viirlaiu romaani “Ristideta hauad” ette.
Septembri õhtuhämaruses kaitseväe mundrites rivis seistes raamatut lugedes oli väga uhke ja suurejooneline tunne olla osa Viirlaiu auks korraldatud auavaldusest. Mitmesaja kirjadushuvilise seas oli näha ka mitmeid Reaalkooli vilistlasi, õpetajaid ja õpilasi. Pole ka vale väita, et mõnel mundritesse riietatud noori vaadades pisar silma tuli. Kirjandustänava festival lõppes imeilusa kontserdiga Luigetiigil.
15. septembril on rahvusvaheline demokraatia päev ning selle puhul käis Tallinna Reaalkooli aulas kõnelemas Tallinna Linnavolikogu esimees Jevgeni Ossinovski. Kohtumine oli väga sisukas ning saime palju uut ja põnevat teada demokraatiast meie ümber. Ps! Huvitav fakt on see, et Jevgeni Ossinovskil pole kodus veel biojäätme konteinerit, kuigi tema arvates võiks see juba igas majapidamises leiduda.
Aitäh, härra Ossinovski!
Jevgeni Ossinovski aulas poliitikat rääkimas. Allikas: Erakogu.
Reedel, 2. septembril toimus Pirita metsas juba teist aastat järjest orienteerumine kõigil gümnaasiumi klassidel. Kuid tegemist polnud mitte tavalise orienteerumisega, vaid rogainiga. Rogain on pika kontrollajaga võistkondlik valikorienteerumine. Tuleb valida punktide seast, millise raja läbid, ning kontrollpunkte läbides koguda punkte. Mida keerulisemas kohas kontrollpunkt on, seda suurem on ka punktiskoor, mis on võimalik saada. Meie küll päris 24 tundi metsas ei seigelnud (nagu tehakse klassikalisel rogainil), vaid meile anti üks tund, et võimalikult palju punkte koguda. Kohal oli vaja olla 10.30 Pirita velodroomi kõrval ning seljas ilmale vastavad riided ja muidugi ka klassisärk. Siiani olime olnud ainus klass 139. lennust, kellel klassisärk olemas, kuid meile lisandusid sellel päeval ka Madistajad, kes olid suvevaheajal oma särgid lõpuks valmis saanud (Hea töö C-klass!). Kogunemise algusajaga meil tõesti vedas, sest kuigi eelmisel õhtul toimus valikkursustele registreerimine, saime me siiski oma unetunnid täis. Räägiti üle, kuidas orienteerumine toimub, ja olimegi valmis rajale asuma. Leidsime kõik omale paarilised ning saime ka paari peale kiibi, millega sai salvestada läbitud kontrollpunkte. Orienteerumine sai alata.
Kohe algusest oli näha erinevaid taktikaid, mille kasuks paarid olid otsustanud. Osad otsustasid joosta elu eest, aga teised hoopis jalutades nautida jahedat sügisilma. Kuigi jooksmine oli kiirem kui kõnnak, siis osad suutsid endale näppu lõigata jooksmise kasuks otsustades. Nimelt oli näha paare, kes suure hooga punktidest mööda kihutasid ning sellega väärtuslikku aega ja punkte kaotasid. Kuigi enne algust võis tunduda punktide leidmine natukene keerukas, siis rajal olles sai selgeks, et midagi keerukat siin polnud. Kontrollpunktide leidmisel aitas tohutult kaasa teiste inimeste jälgimine. Kui oli väikenegi kahtlus punkti asukoha osas, tasus otsida ja vaadata teisi paare. Kontrollpunktide ümber oli sageli palju rahvast, mis tegi kontrollpunktide leidmise hulganisti kergemaks. Kontrollpunktid asusid mõlemal pool Pirita jõge. Rohkem oli punkte küll Pirita jõest velodroomi poolsel alal, kuid teisel pool jõge asuvad punktid tõid rohkem punkte skoorile juurde. Paarid, kes otsustasid joosta ning ei jooksud kontrollpunktidest suure hooga mööda, suutsid läbida kõik punktid vähem kui tunni aja jooksul. Jalutamise kasuks otsustanud paarid pidid leppima ainult velodroomipoolsel alal olevate kontrollpunktidega, kaugemale ja tagasi lihtsalt ajaliselt ei jõudnud. Rajalt tagasi jõudnud, tagastasime kiibi ning saime teada oma punktiskoori. Peale orienteerumist oli väga selgelt näha ka valitud taktikat. Jooksjatel oli keel vestil ning näod punased kui õunad. Jalutajatel polnud aga jälgegi, et kuskil käidud oli. Keha kinnituseks pakuti meile kaubiku pagasiruumist maitsvaid singi-juustupirukaid ning õunu.
Sellega sai meie selleaastane orienteerumine lõpu. Kõik jõudsid elusalt ja tervelt metsast tagasi ning meie klassijuhataja sai rahus hingata (ei pidanud kellelegi metsa järele minema). Saime nautida ilusat ilma ja head seltskonda. Järgmine aasta uuesti!
Pärast orienteerumist puhkamas. Allikas: Erakogu.Elevuses järjekorras ootamas. Allikas: Erakogu.
Pikk ja kosutav suvi seljataga, alustasime uut õppeaastat meie oma viisnurksel staadionil hümni lauldes, lippe heisates ja direktor Ene Saare kõnet kuulates. Kuid sellest aastast on meie klassis midagi teistmoodi, nimelt tuli meie klassi uus õpilane Lotta, kes oma särasilmsuse ja rõõmsa meelega juba kaugelt välja paistab.
Eesti tagaotsitavaim isik ehk meie uus klassiõde Lotta. Allikas: Erakogu.
Pärast aktust suundusime oma lemmikklassiruumi 208, kus ootas meid ees mitmeid üllatusi. Esiteks on suvega läbinud meie armas koduklass uuenduskuuri, tänu millele on meil uus tahvel (millele saab kirjutada markeriga, mitte kriidiga) ning mis asub vana klassiplaani järgi klassi tagumises otsas. Uue klassiruumi suurimaks eeliseks teiste klassiruumide ees õpetaja Helen Kaasiku sõnul on see, et meie klassis on kõik lauad mõeldud pikkadele inimestele, mis tähendab, et meil ei ole enam laudade all pulka, kuhu kõik oma põlved esmaspäeva hommikul ära löövad. See polnud veel üllatustest sugugi kõik. Teiseks suureks üllatuseks oli see, et saime kätte aastaraamatud koos meie klassi peasponsori Beliefi värskendavate jookidega. Siinkohal soovime tänada kogu Beliefi meeskonda meeldiva koostöö eest, suur aitäh teile! Pärast klassijuhataja tundi saigi meie esimene koolipäev 11. klassi õpilastena läbi ning asusime koduteele, et homseks spordipäevaks jooksutossudelt tolm maha pühkida ning klassi spordisärgid sirgeks triikida.
Spordiharrastajad, nagu need progeklassid ikka, ei tulnud meil suuri vajakajäämisi ka saalihokis näidata. Alustasime samas alagrupis kõikide c-klassidega ja 12.b klassiga. 10.a vs 10.c oli meil esimene mäng ja seal suutsime kahes 10-minutilises vaatuses näidata musklit nii vägevalt, et auväärne c-klass sai auväärselt ainult kaks väravat meie kuue vastu. Järgmised kaks mängu ennast kergelt kätte ei andnud. Eriti valus oli 11.c klassiga mäng, kus eduseisust saime viimase kahe minutiga 4:5 koti pähe. Aga ka teisest valusast kaotusest, mis oli 12.c vastu, morjendada me ennast ei lasknud ja 12.b vastu läksime juba võimsamalt kui varem. Mingeid õnne peale lööke sisse ei lasknud ja pärast 20-minutilist rügamist tuli tulemus: töövõit 6:1. See näitas uuesti meie tõelist palet. Hea töö. Selline tubli esinemine alagrupis tähendas tugevat minekut finaalidesse.
Finaalid toimusid 15.04.21 Sparta spordiklubis ning esimene mäng algas 12.10. Läksime peale juba suuremas koosseisus. Alagrupi neljast mängijast platsil sai korraga 5+1, ehk 5 mängijat platsil ja üks väravavaht ilma kaikata. Puurilukuks määrasime Uku ning Uku sai oma ametiga hästi hakkama. Vaatamata maailmatasemel tipurünnetele ja teemantist kõvematele kaitsetele, (ärme Ukut unusta) pidime näitama kahes finaalmängus vastaste paremust. 12.c vastu kulges mäng üpris valusalt. Vastaste one-man-team Ragnar (tähisega 25) tegi paar õnne peale lööki ning pärast seda lasime veel kaks valusat kuuli sisse. Vaatamata valusatele haavadele meie mängus jooksis asi justkui õlitatult ja rohkem kuuli ei saanud. Kommentaar pärast mängu oli starplayer Tõnise poolt lihtsalt: “Anlaki”. Sama, Tõnis, sama. Teine finaalmäng oli 11.c vastu ning nemad juba ilma lahinguta alla ei anna. Neil oli üks suur Kapp platsil, kellele kehamängu tegemine oli täiesti mõttetu. See Kapp oli ka kaitses päris ok mees aga sellel morjendada ennast ei lasknud. Surusime ennast nulliringist välja ja viimase minutiga lõime veel kaks väravat juurde, kuid kahjuks sellest ei piisanud ning pidime leppima 5:4 kaotusega ja neljanda kohaga. Tõnis: “Lihtsalt anlaki”. Tõnis teab. Aga nagu üks luuletaja kord ütles: “Ei ole mõtet maratoni joosta kui oled sajameetri mees”. Jääme tema sõnadele kindlaks ja järgmine aasta uue hooga.
18. aprillil, ühel esmaspäevasel päeval kauaoodatud vaheajale eelneval nädalal toimus meie koolis Ukraina päev. Ukraina päev toimus iga-aastase Taani päeva asemel, et näidata solidaarsust Ukrainaga. Sellel päeval olid lisaks üritustele ka koolitunnid ühte või teist pidi seotud Ukrainaga.
Füüsika tunnis pajatas Toomas meile ukraina päritolu loo mõisnikust ja talupojast, kes tema teenistusse kokaks sattus. Teise tunni ajal toimus aulas pidulik aktus, kus oli kohal meie klassi viieliikmeline esindus. Alustuseks tehti lühike ülevaade Ukraina ajaloost, milles selgus ootamatult, et ukrainlased on hoopiski oma juurte kaudu seotud kreeklastega. Enda kodumaa kurvast saatusest rääkis Ukraina suursaadik Eestis Marjana Betsa ja tänas Eestit senise toetuse eest, ärgitades meid seda jätkama ja omalt poolt õlga alla panema. Samuti kõneles sotsiaalkaitseminister Signe Riisalo. Muusikaliste vahenumbrite hulgas astusid üles Reaali värsked ukrainlastest õpilased emakeelse luuletusega. Järgmise tunni ajal oli tervel klassil võimalus kuulata 117. lennu vilistlase ja Kaitseministeeriumi kantsleri Kusti Salmi loengut. Praeguste sõjaliste sündmuste kõrval tutvustas ta Kaitseväe juurdehangitavat relvastust ja seletas lahti NATO toimimise kaitseolukorras.Neljas tund oli legofännide tähetund. Meie klassi suurimad legoentusiastid Sven, Tuuli ja Richard panid püsti vägeva vene sõjalaeva Moskva uppumist kujutava maketi. Paralleelselt tutvustas Kristi Koit meile telesarja “Rahva teener”, kus mängib Ukraina presidenti praegune päris Ukraina president Volodõmõr Zelenski. Viimast koos filmiga “Maa kui sinine apelsin” näidati pärast tunde toimuval filmiõhtul. Ei puudunud ka tooli pealt tõusmist nõudvad tegevused. Selle eest kandi hoolt Piret otsa, kes õpetas kõigile huvilistele aulas ukraina tantse. Ukraina päeval pakuti sööklas traditsioonilist ukrainapärast borši. Hoidkem Ukraina lipp kõrgel ka edaspidi.
