15. september oli nina otsast kukutavalt külm ja kogunemine masendavalt varajane. Vaevu lahtikäivate rähma täis silmade ja küürus hoiakuga, tehes kõik, et taastada keha käkrasolekut soojas voodis, sai end veetud enne kukke ja koitu Toompeale. Kuberneri aed tundus sel kargel hommikul kõrgemal ja kaugemal kui iial varem, peaaegu püstloodis munakivitee ei tahtnud kuidagi lõppeda. Juba üks higi tilk, siis teine. Kuidagi jõuti siiski õnnelikult teiste teklite juurde, kel aega jäi enne esimesi kõnesid ja hümni, üritas teisi üle trumbata võistluses, kes kõige varem ärkas ja kõige vähem magas. Heisati lipp, kuulati mitmeid kõnesid, sealhulgas Jüri Ratase sõnavõttu. Mõni vaikne, mahatallumisest hirmunud hääleke söendas lausa sosistada, et ehk oli see ülev tunne ja kaunis päikesetõus vanalinnas: pikad varjud, hallist erksiniseks võlutud taevas ning kuld-roosa helendus puude ladvus ja Pika Hermanni tornil, isegi väärt kesk magamata rebastenädalat nõnda vara ärkamist. See hääl jäi küll mahatallumise ja veel zombi olekus kaaslaste agressiivse reaktsiooni hirmus vaikseks, kuid tähelepanelikum kõrv tabas ta sooja selge kõla.
Silmalaud olid selleks ajaks avanenud piisavalt, et märgata imelisi lahendusi, millega olid kümnendikud välja tulnud, et sobituda punkarite aega: viimasel hetkel laenatud tagid, ohtralt juuksegeeli, kokku otsitud parukad, kui vaja, ohverdati soengu tarbeks isegi Reaali müts.
Kogu meeletu inimmass tüüris Hirveparki, et meenutada 1987. aasta 23. augusti sündmusi, ning sealt mööda juba tuttavat Estonia puiesteed klassiruumidesse. Koos rongkäiku saatva muusikaga hakkas palgeile tekkima värv, isegi naeratus ilmus näole.
Koolitunnid olid napid, kuid teemat tabavad. Eriti jäi meelde Martin Saare tund väetistest ja fosforist ning Kristi Koidu kirjanduse tund punkluule ja lauluga “Ars longa vita brevis est”, mis järgmised kaks nädalat keeldus kangekaelselt kõrvust lahkumast. Lausa nii visad olid nood viisiread, et poole aasta pärast, 5. mail (olles vahepeal mitte haisugi tollest kaunist laulust tundnud) otsustas Ruja taas mõtteisse tungida ja kummitama hakata.
Tundide vahele vaatasime klasside tehtud videoid 30 aasta tagusest ajast. Muidugi kuulus üksmeelne poolehoid meie jumalatele, kelle loomingu andunud ja igavesti truud fännid kugistasid alla kogu nende pakutava ajaloomaterjali. Peale viimast pooletunnist ainetundi suundus kõik see mees kooli ette, kus tõsteti loosungid ja moodustati uhkelt Balti kett, mille lõppedes said kümnendikud näidata oma õppimisvõimet ja uhkustada tagasi majja suunduva sirge Pudi reaga (termin, mis nii mõnelegi oli olnud alles hiljuti täielik hiina keel).
Päeva lõpetas koosviibimine staadionil. Esinesid rahvatantsurühmad (“Oh vaata, vaata! Kas see pole mitte Erki?Ja Erik? Ja Linda ja Tsahkna ja Jakob ja kõik need teised inimesed, kelle nime ma pole suutnud veel meelde jätta? Omg nad tantsivad!!”), veel mõned, kes ilma meid endaga koos tantsima kiskumata nii tugevat mälestust ei jätnud, ja lõpuks Ivo Linna, kes ka kõige laisemad tuharad kunstmurult üles sai ning muusika saatel õõtusti vaikselt mere kombel ringi, nii et peale viimast salmi võis end avastada hoopis võõrast platsi nurgast.
Autor: Roosi Värv
