Arhiveeritud - kategooria: ‘11. klass ehk uurimistöö’

Higi ja verega riiki kaitsmas

Kohe pärast kevadkontserti järgmine üritus: Riigikaitselaager, mis toimus 26.-28. mail.

Kiire kevadine periood ei andnud puhkust, nüüd kohe lendasime (mitte otseses mõttes) nädalavahetuseks Raplamaale kusagile Kaiu kanti telkidesse ööbima. Kuid juba enne koolis olid meie lahked 12. klassi õpilased jagamas meile oma varasemaid kogemusi, et milleks valmistuda ja mida oodata. Enamus kuulasid ka nende soovitusi ja eriti oldi valmis unetuteks öödeks.

Lahkudes koolist, oli enne kohale jõudmist veel üks peatus ja see oli lasketiiru juures. Paljude jaoks oli see esimene kord relvast lasta ning nii saadi lõpuks kogeda meie relva Rahet, millega kaitstakse Eesti riiki. Edasi oli mõnus jõuda laagri platsile, saime valida endale sobiva suuruse riigikaitse outfit´i ja reede päeval ning õhtul ei pidanud veel midagi pingutavat tegema: telk püsti, asjad sisse ja puud ööks valmis panna. Öösel algasid lõpuks esmased katsetused, kohe öörahu ajal tuli „HÄIRE” ja püsti, õue ning oma kohale valvama. Edasi tuli gruppidel teha öövalve tiirud ja muidu oli rahulik.

Laupäeva hommik algas vara ja siis kohe suunduti oma tegevuste juurde. Neid tegevusi läbisime kaheksa erinevat, igaühele anti tund aega. Silmapaistvamad olid marssimine, mis oli tegelikult üpris range ja keeruline, siis maskeering, kus said sodida oma sõbra näo täis, ja viimaks miinivälja läbimine, sest plahvatuse ajal lähedal olles said võpatada ja hetkeks kurdistuda. Mitmed nautisid ka meditsiiniõppe punkti, kus said teistel žguttiga vereringe peatada ihuliikmes.

Nüüd isiklikult kõige raskem osa laagrist, laupäeva öö. Peale keskööd algas kohe iga 20-30 minuti tagant õue jooks, kus ilmad olid ääretult jahedad, väsimus oli peal ja pidev paranoia, et kas on midagi näha või kuulda. Öö oleks saanud raskem olla, kuid see pidev väljaminek lõpetati varem, mis algselt pidi lõppema kell viis, kuid lõpetati kell kolm. Meile öeldi, et me olime nii head, et see sai varem läbi, kuid usun ka võimalust, et oldi meie, surmväsinute, vastu lahked. Minu kaastunne neile, kelle ahju valveaeg oli kella kolme ja viie vahemikus. 

Pühapäeva hommik oli nüüd kõige mugavam, sest oli teada, et sellist ööd enam ei tule siin ja täna saadakse ka koju, kuigi kõik koju ei tahtnud minna, sest ees oli ootamas jõhker koolinädal ja laager oli lõbus olnud. Siis oma viimasel päeval oli jäänud veel kaks tegevust. Esiteks paintball, mis läks kiirelt, see oli enamuste jaoks lõbus ning laagri oodatuim hetk ikkagi. Oli õnnetuid, kes said värviga juustesse, nii et pealagi oli oranž. Viimasena oli ühe inimese telgi ülespanek, mis enam nii põnev ei olnud, see eest ikkagi hea oskus, mida omada. Nüüd oli aeg viimaseks lõunaks, telk kokku pakkida ja bussi ootama hakata. See kõik läks ka kärmelt ja olimegi nüüd lahkumas laagrist. Täiesti väärt kogemus!

Kirjutas Stenar



26.05.2023

Gümnaasiumi kevadkontsert

25. mail toimus Tallinna Reaalkoolis iga-aastane kevadkontsert!

Sellele eelnes paarinädalane kevadväsimus (tüdimus) – kõik olid koolitöödest nii kurnatud, et kontserti organiseerimiseks jäi vähe motivatsiooni. Kogu pinge kogunes eelnevale nädalale, kus miski polnud kindel – kas kevadkontsert üldse saab toimuda? Kes ja kuidas esinevad? AGA nagu tavaliselt, kõik sujus…25. maiks olid imekombel esinejad valmis kontserti andma. Ja nii oligi… Tuli üks imeline kontsert, mida kiitsid peaaegu kõik kohalolijad. Eriti lahe oli kuulda tagasisidet nagu “kuidas Reaalis küll nii palju musikaalseid ja andekaid noori on?” Muusikat oli palju, nii klaverikontserte, Rock and Rolli, koorimuusikat, Siim Laane omaloomingut, keelpillitriot, puhkpillikvintetti ja palju muud… Kokkuvõttes terviklik kontsert! Loodetavasti saame ka järgmine kevad õpilaste esitluses muusika nautida! Aitäh, õpetaja Eve Karp, et nii pühendunult meid ikka ja alati muusikalainele viid! Nauditav oli kuulata ja veel vingem esineda 🙂

Kirjutas meie laulik Kristenprun ja pildid tegi Simone.

25.05.2023

Inimõigused on ühiskonna alus

Meie klassijuhataja Madis Somelar on juba üle kümne aasta osalenud erinevates projektides, mis on suunatud inimõiguste õpetamisele, noorte osalusele ja õpilaste kodanikupädevuste arendamisele.

Ajalooõpetajana on ta meie tundidesse kutsunud erinevaid esinejaid (M. Tsahkna, T.  Lukas jne..) ning koostöös Haridusministeeriumi ja Norraga käis meil taaskord üks põnev õpetaja külas. 18. mail andis meile tundi Tartu Ülikoolis inimõiguste aktivistiks õppiv üliõpilane Jennifer Nwaka. Ta rääkis meile, et tahab inimõiguste aktivistiks saada sellepärast, et ta on Nigeeriast ja seal inimõiguste arvestamisega on tõsised probleemid. Ta õpib Eestis selleks, et oma kodumaale tagasi minna ning inimõiguste eest võidelda. Selle jaoks tuleb kõigepealt aru saada ja õppida, mis inimõigused on, ja milleks nad vajalikud on. Klassis tekkis põnev diskussioon ja Jennifer küsis ka meilt, kas me oleksime nõus ebaõigluse olemasolul inimõiguste eest välja astuma. Tema üllatuseks polnud enamus selleks valmis, kuid kollektiivselt leidsime, et see on nii sellepärast, et Eestis on inimõigused tagatud ja kriisi pole (kui see tuleks, oleksid vastused ilmselt teised). Jõudsime järeldusele, et Eestis on ikka hea elada ja et me peaksime rohkem väärtustama oma riiki. Tunni lõpus rõhutas Jennifer inimlikkust ja seda, et alati tuleb inimesi aidata, sest see hoiab ühiskonda koos ja kui sina seda ei tee, ei pruugi seda ka keegi teine teha. Seega julge hundi rind on rasvane!

Kirjutas Allar



 

18.05.2023

Elagu Euroopa ja Kaja Kallas!

Teisipäeval, 9. mail tähistatakse Euroopa päeva, millega pühitsetakse rahu ja ühtsust Euroopas.

Euroopa Liidu päev on ühtlasi ka 1950. aasta Schumani deklaratsiooni aastapäev. Selle tähtsa päeva puhul külastasime koos paralleelklassiga Stenbocki maja, kus toimusid erinevad üritused. Peaminister Kaja Kallas andis riigivanemate saalis tundi teemal “Euroopa tulevik – kuidas rohepööre koos ära teha?” Avatud diskussioonis räägiti näiteks, mida teeb Eesti kliimaprobleemide lahendamiseks, kuidas selleni kõige efektiivsemalt jõuda ning samuti tuumajaamade rajamise vajalikkusest. Päev oli peaministri jaoks eriti eriline, sest ta pälvis aasta eurooplase tiitli. Kallas ütles tiitlit vastu võttes järgnevat: “Mäletan, et kuidas 25 aastat tagasi tahtis Eesti saada Euroopa Liitu – pidasime läbirääkimisi, töötasime liitumistingimuste täitmise nimel ja üritasime kõiki veenda, et Eesti kuulub Euroopasse. Nüüd olemegi meie see Euroopa, kuhu tahab kuuluda ka Ukraina ning püüdlevad teisedki riigid. See muutus on toimunud pea märkamatult ning me ei mõtle sellele igapäevaselt, aga palju Eesti edust ja heaolust on just tänu Euroopa Liidule.” Paljud meist soovisid talle ka isiklikult õnne, tegid pilti ja Somelar andis  lilled. Õpetaja oli nii ähmi täis, et õnne soovimise asemel ütles ainult “Euroopa!”. Juhtub ka parimatel. 

Kirjutas Hildegard ja pildid tegi Altroff.



09.05.2023

Meie Usbekistani kroonikad ehk reisi viis kõige erilisemat päeva

24. aprill – 3. mai käis 139.c ja 139.a klass Usbekistanis!

 

25.04 Taškent

Esimene hommik Usbekistanis ja ärgata oli nii mõnus ning soe! Hinnad olid riigis meie mõistes väga odavad ning tundsime end rikaste eurooplastena. Usbekistani sommi kurss oli u. 12 000 sommi = 1€.Esimene päev külastasime Timuri muuseumi ja sinna kõndides oli tunda Usbekistani päevast kuumust. Päike kõrvetas, kuid imehea päikesekreem päästis päeva. Riigi pealinn Taškent oli kohati väga uhke ja samuti ka räämas, kesklinnas oli nõukogudelik arhitektuur (suursugused betoonist hooned, palju rõhku hoone fassaadile pandud), kuid juba paar kvartalit kesklinnast kaugemale minnes oli tegu üsna Lasnamäe-sarnase linnaga.Käisime ka ühes väga ägedas toidukohas, kus peamine toit, mida müüdi, oli üks nende rahvusroog plov. Nad näitasid ka, kuidas plovi tehakse (seal üüratutes nõudes tule kohal, kus segamislabidas oli inimestest pikem) ja teenindajad olid väga külalislahked. Näha oli ka, kuidas valmistatakse erilist ringikujulist saia. Plovi kohapealt, toit oli seal imeline, aga võib olla eestlase jaoks liiga rasvane. Üleüldiselt oli õhtu pärast seda chill ja inimesed said nüüd korraks lõõgastuda pärast pikka päeva. Kõik puhkasid erinevalt, kas läksid linna peale või oli sees, mida iganes nende tujud ei soovinud.

26.04 Khiiva

Rangelt võttes algab 26. aprill kell 00.00 ja meie jaoks tähendas see rõõmsat jutuvadinat platzkartis. Sõitsime Taškendist Khiivasse 14 tundi kohaliku rongiga ehk platzkardiga, kus ööbisime kuue kaupa erinevates vaguni osades. Kell 2 öösel pandi vagunis tuled kustu ja suunati kõik magama. Öö rongis oli paljude jaoks väga uus kogemus ning juhtus nii mõndagi põnevat. Kuna moslemiiigis ei ole lühikeste pükstega magamine kuidagi aktsepteeritav, siisvaguniülem tegi märkuse meile, et vahetaksime riided ära. Samuti nägime huvitavat peremudelit, kus oli mees, kellel oli mitu naist. See oli meile päris suur kultuurišokk.Kell 11.00 jõudsime Khiiva linna. Meie hotelli nimi – Lokomotiv Khiva. Hotellis oli kõik vajalik: bassein, korralikud toad ja toitlustus. Lõpuks ometi saime end puhtaks pesta! Lõunasöögiks pakuti meile mitmeid maitsvaid eelroogi. Pearoaks oli aga friteeritud kala (Khiiva asub kõrbes ning kala tundus kuidagi väga tehislik). Kell 14.00 algas Khiiva linna tuur. Jagunesime kaheks grupiks, üks grupp inglise ja teien vene keelne. Linnas nägime järgmisi vaatamisväärsusi: Kalta minor Minarett, Kunya-Arki tsiadell, Islam Khoja Medrese, Juma Mošee ja Toshhovli palee.Päeva tippsündmus oli aga õhtusöök. Kohalik Khiiva perekond tutvustas meile kohalikke laule ja tantse. Paljud kisti kaasa ja kõik said oma liigutusterepertuaari täiendada. Õhtu lõpetasime rongis tantsimisega. Sealt edasi liikusid kõik edasi, kes oma tuppa, kes parki ja kes veel linna avastama. Ööõhk oli meeldivalt soe. Juttu ja muusikat jagus kauaks; ka vanalinnavaated, eriti kautserestoranist, olid jahamatavad. Maga jõudsid viimased 4.30 hommikul.

28.04 Buhhaara

28. aprill algas Khiivas platzkartis ning kell 00.20 jõudsime Buhhaarasse. Bussisõit hotelli, osad tegid kiire ööujumise ning siis magama. Hommikusöök oli korralik ning suundusime avastama Buhhaarat, mis oli üks Siiditee äärsetest linnadest. Kohe hotelli kõrvalt leidsime Usbekistani vanima mošee (Magok-i-Attari mošee), mis ehitati 9. ja 10. sajandil. Jalutasime edasi ja möödusime Poi Kalyani mošeekompleksist, mida Ants meile Aleksander Noore uurimistöö abil tutvustas (lisaks olime Antsuga teinud ju salongiõhtul Buhhaarast ettekande). Järgmisena seadsime sammud Buhhaara kindlusesse ning vaatasime seal ringi. Siis jalutasime tagasi hotelli poole ning kätte oli jõudnud siesta! Kõik said rahulikult lõunat süüa ja peale seda hüpata jahutavasse basseini, mis oli igati sobilik peale 30-kraadises linnas tehtud ekskursiooni. Väike puhkehetk ning jätkus tutvumine kultuuriga. Külastasime medreset, mille kenas siseõues maitseti mooruspuu marju. Edasi mindi jällegi Poi Kalyani mošee juurde ning tüdrukud pidid oma juuksed salliga katma. Kahjuks meid palveruumidesse ei lastud, teiste sõnul 2019. a reisil oli see veel võimalik. Mošee sisehoovis tegi Madis meile ülevaate, mida ja miks oleme külastanud, rääkis natuke islamist ning edasistest plaanidest. Vabatahtlikel oli võimalik jalutada Ismail Samani mausoleumi juurde, mis välimuselt on väga kompaktne ning sümmeetriline. Piret Otsa juhtimisel suundusime järgmisena Nasreddini kuju juurde. See oli juba üpriski hotelli lähedal ning sellega oligi kultuuri- ja päikeserohke päev lõppenud. Igaüks sai nüüd oma äranägemise järgi õhtusöögiks koha valida. Lisaks tegime värskendava supluse basseinis. Somelar oli meile päeval rääkinud, et teisi ei tohi vette lükata, võib õnnetus juhtuda. Samas palus just õhtusel suplusel Stenar, et lükkaksin ta basseini, sest nii on tal kergem külma vette minna. Tegin, nagu palutud, kuid peale lükkamist vaatasin selja taha – mööda oli läinud (ning juhtunut oma silmaga näinud) ei keegi muu kui Madis ise. Peale seda ajasime veel juttu ning loodetavasti puhkavad kõik homseks välja, sest ootab ees tegus päev.

30.04. Samarkand

Oli see vast kultuuri külastusi täis päev! Päev algas vaibavabrikuga, kus saime näha kuidas kuulsaid Usbekistani vaipu tehakse ning nägime ka väga erinevaid disaine ja mustreid vaipadel. Giid rääkis isegi inglise keeles (olgugi et kõige põhjapanevamat infot ta meile ei rääkinud). Peale seda oli paberivabrikusse minek. Seal oli tipphetk see, kui teed pakuti sinistest kruusidest, millel oli kuldne äär. Usbekistani paber pidavat olema parem kui Hiina oma, sest seda poleeriti kiviga. Peale seda oli Ulugbeki observatoorium, pärast seda oli nekropol kust oli võimalik osta käekell “Olex”. Nekropolist trulule kõndides ostsid väga mitmed ühest auto pagasiruumist saia (müüdi kahekaupa ning teist saia ei suutnud keegi ära süüa). Siis oli turul aeg ringi vaadata. Kes soetas omale vaiba, kes tahtis osta teekomplekti, mida oli paberivabrikus näinud. Algul oli plaanis kümnes kohas käia, kuid saime aru, et ei jõua ajaliselt, seega jätsime paar asja ära. Läksime hotelli ning öeldi, et õhtul on üllatus ja pange uhked riided selga. Seda ka kõik tegid ning õhtu veetsime restoranis Samarkand. Seal sai tantsida ning oli viiekäiguline õhtusöök. Terve lend oli tantsuplatsil, kui kõlaritest tuli Põhja-Tallinna “Lähen ja tulen”. Kohalikud olid samuti tantsuhimulised. Naised tegid enda kätte liigutustega tantsu ning mehed oma tantsu. Kuna Sassil oli sünnipäev järgmine päev, tegime üllatuseks selle, et töötajad tõid välja koogi ja üle restorani oli kuulda sünnipäevalaulu. Pärast tõstsime Sassi ning õnnitlesime teda. Aitäh, Signe, selle imelise üllatuse eest!!! See oli tõeliselt vinge õhtu.

02.05 Taškent

2. mai hommikuks oli kõige rohkem sõdalasi rajalt maas, sest soole peristaltika ei pidanud usbekistani toitudele ja kraaniveele vastu. Reisil oli kah oldud juba omajagu. Väsimusele ja iiveldusele vastu seisnud vintsked sellid asusid hommikul Taškendi suurima turu poole. Kes liikusid taksoga, kes metrooga. Taškendi metrood on ühed kõige kenamad metrood maailmas. Seevastu taksoga sõitmine teeb südame alt õõnsaks, sest tagumistel istujatel pole turvavööst kippu ega kõppu, suunatuld ei näidata ning linnas sõitmise kiirus on 80km/h. Tashkendi turg oli vapustav! Putkade viisi odavaid off-brand riideid, puuvilju, pähkleid, siidsalle, taldrikuid, lambaliha jne. Turul saime esimest korda tunda kohalike müüjate väga entusiastlikku müügitehnikat: astuti teele ette, katsuti ning karjuti:”Девушка, девушка!” Kuna tegemist oli meie reisi viimase päevaga, siis kulutati ära oma rahajäänused ning osteti kodustele head paremat. Kella ühe paiku päeval, kui UV-indeks oli 9 ja päike sillerdas meie piimvalgetel eesti kehadel, pidime olema tagasi oma tagasihoidlikus hotellitoas. 1800 minuti pärast hüppasime tellitud bussile, Reaali mütsid peas, sest peatselt pidime jõudma Usbekistani parimasse kooli. Kooli nimi usbekistani keeles on Muhammad Al-Xorazmiy nomidagi Axborot Texnologiyalariga Ixtisoslashgan Maktab. Vot see oli suur üllataja! Me arvasime 136.c klassi video põhjal, et külastame mingit maakooli, kus ei peaks isegi viisakad riided seljas olema. Poisid lootsid isegi korvpalli mängida. Kuid kohalikud õpilased olid riietatud ametlikesse mustvalgetesse riietesse, õppehoone oli uhkete suurte akende ja kalli tehnikaga, nähes välja nagu TalTech. Igal aastal on vastuvõtuprotsent 1,1%, seega koolis õpivad hoolikalt valitud taibud. Kõige lahedam ruum koolis oli puhketuba, kus saab mängida Playstationit. Kõik õpilased, kellega rääkisime, olid silmnähtavalt intelligentsed. Nende inglise keele tase on kõrge võrreldes ülejäänud usbekkidega, nad räägivad keskelt läbi C1 tasemel. Kool on IT-kallakuga, viimases kahes klassis on õpilased spetsialiseerunud erinevatele IT-valdkonna harudele. Näiteks küberturvalisus, graafiline disain ja inseneeria. Üldiselt soovivad õpilased välismaale ülikooli minna, mainiti NYU-d, Princetoni ja Saksamaad. Venemaa ja Ukraina sõja osas oli neil neutraalne arvamus. Üks erand siiski oli, kes väidetavalt oli täielikult Venemaa poolt ja toetas sõda. Toomas Tirs, Eesti suursaadik Kasaštanis ja teistes stan-maades, rääkis meile oma tööst, energeetikast ning elust ja olust. Kui tuli aeg lahkuda, andsin oma kuldsete sakkidega koolimütsi sümboolsusest intelligentsete usbeki õpilaste vastu enda uuele sõbrale Zumradile. Meie peame neid meeles ja nemad meid! Jõudsime sellisel ajal oma hotellidesse, et unevõlgnikud said oma uned enne viimast õhtut natukenegi tasa teha. Viimastel õnnistatud õhtutundidel Usbekistanis ei saanud väga rajult pidutseda, sest pidime varahommikul lennukile minema ning, ei saa salata, pidutsetud oli ka juba piisavalt. Õhtustasime õdusas india toidukohas, mis oli õdus ainult selle hetkeni, kui Mono ja Willu leidsid oma toitudest klaasikillud. Peale õhtusööki mõistsime, et rahakotid on meil veel liiga pungil, mistõttu liikusime edasi ühe peene hotelli katusebaari. Hinnad olid seal piisavalt mõistlikud, kuigi Eestis oleks säärases kohas joogid maksnud mitte 7€ vaid 20€. See oli üks parimatest õhtutest Usbekistanis. Joogid maitsesid samuti imeliselt! Õhtu lõpuks levis üle A-klassi hotelli, et “ou, mis su rice purity testi skoor on”. Altroff ja Richard said piinlikult madala skoori, nemad on vist pahad poisid olnud. Markus Maripuu esitas endale väljakutse, et enne 20. eluaastat on ta skoor alla 20. Eks me näe. Kui silmad hakkasid A-klassi hotellis kinni vajuma, ei lasknud Chris ja Maripuu meil veel magama minna ning seetõttu otsustasime magavat Kaspar Pajot kiusata. Viisime ta tuppa kõlari ning lasime talle rong Toomase unelaulu. Head ööd ja peatse õnda hommikuni! Nii möödus meie reisi viimane päev!

Soovime kogu klassiga tänada meie klassijuhatajat Madis Somelari, huvijuht Piret Otsat, Signe Kapsit ja Erkki Veismanni! See oli tõesti paljude jaoks elu vingeim reis!

25.04.2023

Viimane lõpukell enne meie viimast lõpukella

Kooli lõpetamine on elus üks oluline etapp, mis tähistab üleminekut ühest eluetapist teise.

Minu vanad klassikaaslased 138. lennust mängivad minu elus olulist rolli. Koos läbitud aastad ja jagatud mälestused aitasid luua tugeva sideme ning tunde, et oleme osa ühest suuremast perest.

Lõpukella aktusel meenutati gümnaasiumi helgeimaid hetki ning kuulati 12.b klassijuhataja Tatjana Truuväärti armast kõne. Siis andsid 12. klassi õpilased esimese klassi noortele oma kaardi, saades neilt vastu ka endale mälestuseks kaardi. Lõpukell kõlanud, Konstantin Türnpu lahkumislaul lauldud, siirduti aulast käsikäes inimketina välja erinevaid klasse ning linna taasavastama.

Kui nägin oma vanu klassikaaslasi lõpukellal, tuletas see mulle meelde, et meie ühised koolipäevad on nüüd läbi saamas. Mõte sellest, et suurem osa meie elust jääb minevikku ja kõik lähevad eri suundadesse, tekitas minus kurbust. Kurbus võis tekkida ka sellest, et järgmine õppeaasta me neid enam kooli peal ei näe ning oleme edaspidi koolis kõige vanemad (mis on ka veits hirmuäratav ja põnev).

Üritus oli mälestusväärne ja tuletas meile meelde, et gümnaasium ei kesta igavest ning seda tuleb nautida seni, kuni see kestab. Sõnum 138. lennule: ärge kartke luua uusi sõpru ning avastada uusi seiklusi. Oleme tänulikud ühistele mälestustele ja edaspidi pühendame aega uutele algustele. Jõudu ja jaksu, 138. lend!

Kirjutas Hans Joosep


Pildistas meie armas fotograaf Ingrid Kuusk.

20.04.2023

Salongiõhtu

Neljapäeval kell kuus kogunesime koos 139. a klassiga koolimajas, et pidada maha enne klassireisi üks suurejooneline Usbekistani-teemaline salongiõhtu.

Enamus meist oli ette valmistanud esitluse mõnest huvitavast kohast või ajaloolõigust Usbekistani kohta, et oleksime siiski kohale jõudes haritud eurooplased. Alustati riigi geograafiast, räägiti islami usust, varasematest usundidest ning muidugi Timurist. Vaatasime üle neli peamist linna: Tashkent, Khiva, Samarkand ja Bukhara ning tutvusime nende ajalooga. Rääkisime ka toidukultuurist, erinevatest kohalikest söögikohtadest ja lõpuks ka transpordist. Üritus kestis kokku keskeltläbi neli tundi – oli meeleolukas, vahepeal lubati ennast kõpsude ja muude suupistetega turgutada (tahaks teada, kes paki vegan viinereid tõi). Lõpuks olid kõik aga siiski nii väsinud, et tähelepanu enam eriti linnade ajaloo kuulamiseks ei jätkunud ning tagaread tegelesid pigem juba muude tegevustega. Lõpuks jõuti välja ka Rico ning Hildegardi eestvedamisel korraldatud Usbekistani-teemalise moeshowni, kus esitleti reisiks sobivaid riideid, mis enamikus olid eelmise päeva Humanast kokku aetud saak. Lõpuks jõudis ka salongiõhtu lõpule ning üsna hõredaks jäänud ridadest viimased said samuti koju viimaseks koolipäevaks välja magama minna. Usbekistani reisiks oli salongiõhtul küll kõik vajalik esindatud ja üle kuulatud.

Kirjutas Tuule

Poisid riideid valimas:

Poisid riideid kandmas:

20.04.2023

Õpilaste teadustööde riiklik konkurss

Nagu ka iga teine 11. klassi õpilane, siis oli minu selle õppeaasta suur katsumus uurimistöö koostamine.

Tegelikkuses võib öelda, et see katsumus veel käib, sest oma töö kaitsmine on meil kõigil veel ees. Ma võtsin juba uurimistöö koostamise alguses eesmärgi esitada oma töö Õpilaste teadustööde riiklikule konkursile. See on iga-aastane võistlus, kus parimad tol aastal kirjutatud (ja võistlusele esitatud tööd) saavad tunnustatud. Konkursi esimeseks vooruks pidin lihtsalt oma töö ära esitama ning lootma, et žüriile mu töö üldse meeldib. Õnneks vist meeldis, nii et märtsi kesksel sain teate, et mu töö on välja valitud teise vooru. Teine voor toimus Eesti Rahva Muuseumis Teadusfestivali raames, kus kõik õpilased pidid oma uurimistöid postri kaudu tutvustama. 

Postri koostamine oli suhteliselt vaevarikas, sest kuidas valida, millised mõtted sinu töös on olulisemad kui teised, samas kui sa oled need ise higi ja pisaratega kirjutanud.  Aga tehtud see sai ning pärast välja printimist oli ikka uhke tunne ka näha oma uurimistöö tulemusi. Mina ja Mirel asusime Tartusse teele juba õhtul enne võistluse algust, sest meil kummalgi polnud soovi minna kell 6 hommikul väljuvale rongile. Selle asemel nautisime oma iluund ning sõime hotelli hommikusööki. Hommikul ERMi jõudes oli seal juba sigin-sagin käimas – kõik panid oma postreid ülesse, vabatahtlikud tormasid paaniliselt ringi ning festivali külalised juba piilusid ukse tagant. Meile anti graafikud, mille alusel žürii liikmed meid külastavad ning meie töid hindavad. Lisaks käisid ilma graafikuta ringi erinevate ettevõtete esindajad, kes konkursil eripreemiaid jagasid. 

Esimesed paar korda oma uurimistöö tutvustamine oli päris keeruline, sest mul polnud aimugi, mis on teiste jaoks huvitav ning vajalik teada. Kuid päeva peale sai asi juba täitsa käppa. Õnneks olid kõik külalised ning ka žürii väga toredad ning vähemalt näiliselt väga huvitatud uurimistöö tutvustusi kuulama. Kuna päev oli pikk, siis anti meile vahepeal ka süüa. Lõunalauas selgus, et reaalikaid oli Tartusse jõudnud päris palju – lausa 10. Pärast lõunat jätkus agar töö presenteerimine. 

Pärast õhtusööki ERMis läksime hotelli ning kuna päev oli olnud pikk ning intensiivne, siis jäime kohe ka magama. Järgmisel päeval jätkus tööde esitamine lõunani ning pärast seda jõudis kätte iga võistluse tipphetk – autasustamine. Eripreemiaid oli välja pannud üle 30 erineva asutuse ning lisaks siis riiklikud preemiad. Mul õnnestus võita kolm eripreemiat – Kaitseministeeriumilt, TalTech-ilt ning ka võimaluse esindada Eestit Rahvusvahelisel Šveitsi talentide foorumil. Igal juhul soovitan kõigil oma töö järgmine aasta konkursile esitada, sest kogemus, mille see annab, on ülilahe.

Kirjutas Anett



11.04.2023

President ja minister tunde andmas

Teisipäeval, neljandal aprillil toimus koolis teaduspäev.

See oli Reaalkoolis juba 19. teaduspäev. Teaduspäeval esinevad oma ala professionaalid ja jagavad oma tarkusi. Kõigepealt käis meile rääkimas Tallinna Lennujaama keskkonna mõju analüüsidega tegelev neiu 128. lennust. Ta kinnitas, et Reaali haridusega on igal pool lihtsam, mullateadus pole kõigile ning Eestis on kõige parem elada. Ühtlasi rääkis ta meile, kuidas peale gümnaasiumit ülikooli valida. Meile esines ka Madis Kallas, ta rääkis meile tervislikest eluviisidest ja oma eesmärkide saavutamisest. Samuti paljastas ta, et on karsklane, õppis ülikoolis 5 aastat kehakultuuri, saavutas kümnevõistluses peaaegu 8000 punkti (28 jäi puudu), lõpetas sportlaskarjääri 26-aastaselt kui purustas mõlemad oma Achilleused, elab Saaremaa metsas palkmajas, on korraga nii riigikogu liige kui minister. Ta julgustas Eesti poliitikuid enda näitel vigade eest vastutust võtma ning mitte lihtsalt ministri ametist sama palgaga riigikogu komisjoni esimehe kohale taanduma. Lisaks ütles ta, et eluaastatel 13-21 arenevad kõige mahukamalt 21. sajandi kõige olulisemad ajufunktsioonid nagu suhtlusoskus, empaatiavõime jne. Seetõttu peab sellel perioodil kõikidest meelemürkidest hoiduma. Ta ütles, et kahjuks on sellel eluperioodil kõige raskem karsklaseks jääda. Käisime ka aktusel, kus esines president Toomas Hendrik Ilves ja autasustati tublisid olümpiaadilisi. Ilves ütles oma kõnes, et kuigi Eesti on PISA testide osas esirinnas, on siin siiski palju teaduse puudust. Samuti julgustas ta meid tarbima teaduslikku meediat, olema ühiskonnakriitilised ja eristama fakte arvamustest. Sellel päeval oli küll väga uhke reaali õpilane olla!

Kirjutas Katarina



04.04.2023

UT on easybeasy

3. aprill tähistas 11. klassi üht kõige olulisemat päeva ehk kätte oli jõudnud uurimistöö esitamise tähtaeg!

Meie klass tegi ajalugu: 38. õpilasest esitasid oma töö ära 38! Olime kõik väga uhked, sest üle poole aasta kõvasti vaeva näinud ja kõvasti närvirakke kulutanud töö kandis lõpuks vilja. Meie klassist tulid väga eriilmelised ja erinevaid valdkondi puudutavad tööd: oli nii meditsiini-, majanduse-, psühholoogia-, ajaloo-, füüsika-, kirjanduse, kunsti- kui ka näiteks autoteemalisi töid. Osad meist olid ka nii tublid, et tegid oma UT veebruariks valmis ja esitasid selle Tartu Ülikooli Teaduskonkursile (hoiame neile põialt). Võlgneme suured tänud oma juhendajatele, kes nõustasid, aitasid ja vajadusel ka pisaraid pühkisid!

Meie uurimistöid saab vaadata SIIT:

https://drive.google.com/drive/folders/1EQekTMpzXE6myK8MD6JRZJ_xcHqVqh2k



03.04.2023