139c

12. klassis on iga üritus justkui meeldetuletus, et lõpetamine hiilib aina lähemale.

Iga kord paned tähele, et jälle on kuu aega vähem jäänud. Meie jaoks oli 13. märts see päev, kui oli lõpetamiseni jäänud vaid 100 päeva, ainult et sellele mõtlesime alles 22. märtsil, tähistades seda traditsioonilise saja päeva balliga. Õhtul kogunesid kooli kolmandal korrusel läikivmustades ülikondades ja frakkides noormehed ning säravates kleitides neiud. Oodates balli algust, võeti paarikaupa rivvi, tseremooniameister Richard kõige ees. Temale järgnesid prints Jan ja printsess Mirjam, paažipaarid ning nende järel tulid kõik ülejäänud. Aulasse jõudes algas õhtu esimene tants — polonees. Pealtvaatajad nautisid vaatemängu, kui üle saali võtsid kuju erinevad mustrid tantsijatest. Enne kui kõigile šampuseklaasid jagati, andsid 138. lennu prints ja printsess oma tiitlid üle Janile ja meie Mirjamile. Tuleb tänada tublisid 11-ndikke, kes katsid balliliste näljaste kõhtude jaoks lauad maitsvate suupistete ning keelekastega. Eriliselt säras rüütliturniiril Madis, kes oma südamedaamiks oli valinud Helen Kaasiku, kuid just Urmas Akerman oli rüütel, kes võitis kohuse tantsida iga naisega ballil nagu parimale rüütlile kombeks. Viimaks, kui tehtud olid turniir, grupifotod ja kellaloits, tuli aeg torti süüa. Ei hoidnud tordiga tagasi ka Madis, kes oli lubanud lõpureisiks vormi saada. Muidugi ei saa tänamata jätta ka bändi, kes terve õhtu balli meeleolu üleval hoidis.

Kirjutas Johann.

Pildistas Ingrid Kuusk.

Aprilli algul oli meil viimane kultuuripäeviku tähtaeg

– nagu ikka, siis mõni veetis öö magamata ja teine tõi juba paar päeva varem päeviku Anu Kellale ära. Kultuuripäevikut on tõesti väga ajakulukas kirjutada, kuid sellele vaatamata on see meid kolme aasta jooksul palju arendanud. See on andnud meile võimaluse kujundada oma seisukoht ühiskondlikes probleemides, arendanud analüüsimisvõimet ja silmaringi. Selle tähtsa sündmuse auks paneme ka ajaveebi ühe lühendatud versiooni Eriku kultuuripäeviku viimasest retsensioonist.

16. märtsil käisime klassiga oma viimasel teatrikülastusel Draamateatris. Kokku oleme Anu Kellaga käinud kolme aasta jooksul kuuel erineval teatrietendusel, mis on aasta kohta rohkem kui Eesti keskmisel inimesel. Algupärasena on “Eisenstein” kirjutatud Mihhail Durnekovi poolt, kes on Venemaa opositsioonilise teatri Teatr.doc üks juhtkujusid. Näidend räägib maalimakuulsast filmirežissöörist Sergei Eisensteinist (1898-1948), kes saab Stalinilt tellimuse teha suurfilm Ivan Julmast. Eisenstein arutab filmi tegemist oma emaga, siis abikaasaga ja ka helilooja Sergei Prokofjeviga. Samal ajal võetakse riigi luureteenistusse tööle Saveli Kondrašov. Tema ihaldatud ülemus Zoja Soboleva teeb Savelile ülesandeks jälgida kõrvalkorteris elavat Eisensteini ja panna kirja iga tema öeldud sõna. Saveli peab jälgima, et Eisenstein ei peidaks Ivan Julma filmi ära mingit salajast Stalini-vastast sõnumit. Kord satub Eisenstein tänaval Saveliga vestlema ning hiljem tunneb temas ära oma naabri. Saveli läheb koos Eisensteiniga Saksamaa suursaadiku vastuvõtule, kuhu ilmub ka Zoja. Suursaadik Friedrich-Werner von der Schulenburgilt saab Zoja salajase vihje Saksamaa peatsest kallaletungist Venemaale. Lootuses, et nii tähtsa info edastamisega Stalinile on nende elu edaspidi muretu, veedavad Zoja ja Saveli öö koos. Stalin aga Zoja ettekannet ei usu ning pärast pikka piinamist Zoja tapetakse. Saveli, kellele Eisenstein oli avaldanud oma idee tulevase filmiga Stalinit häbistada, otsustab seda võimudele mitte ette kanda. „Ivan Julma“ I osa jõuabki kinolinadele ning ka II osa filmimine viiakse lõpule. Venemaal keelatakse aga selle sisu ära ning Saveli hukatakse filmi mõtte varjamise eest. Valminud film jõuab siiski Ameerikas kinodesse ning Stalini soov näidata ennast selles filmis karmi, kuid vajaliku valitsejana, ei täitu.

Ma arvan, et etenduse põhiidee saab võtta kokku etenduse viimase lausena kõlanud tsitaadiga ,,Kunst elab türannid üle”. Etendus prooviski eelkõige näidata seda, kui suur roll on ühiskonnas loojal. Looja suurest rollist saab aru ka Nõukogude Liit, mille tõttu otsustatakse üldse Eisensteini sellise põhjalikkusega jälgida, nagu seda näidendis tehakse. Minu silmis püüab etendus öelda, et loojal on inimühiskonnas alati määramatult suur roll ning seda, et igaüks saab oma veendumuste eest võidelda ka totalitaarses ja vohava tsensuuriga ühiskonnas. Just sõna on totalitaarse ühiskonna kõige võimsam ja seetõttu ka võimu poolt kardetuim relv, sest sõna võib panna ühiskonda haarama relvi, mitte alluma ja oma peaga mõtlema – täpselt seda totalitaarne võim ei taha. Minu silmis püüdis etendus rõhutada ka seda, kuidas iga inimene peaks ka diktaruuririigis seisma alati enda südametunnistuse eest, mitte alluda millelegi, mille puhul inimene tegelikult teab, et see on oma olemuses halb. Kindlasti oli etendusel strateegiliselt paigutatud tugev võrdluspunkt ka tänapäeva Venemaaga, kus tegelikult ei ole midagi muutunud: kunstnikud on endiselt tsenseeritud, inimesi piinatakse endiselt tõe rääkimise eest ja inimesed elavad tegelikult repressioonides. Siiski rõhutab etendus ka tänapäeva ühiskonna kontekstis, kuidas looja seda kõike mõjutada saab, sest hoolimata türanni püüdlustest, siis ,,Kunst elab alati türannid üle”.

Foto Draamateatri etendusest “Eisenstein”: https://www.draamateater.ee/lavastus/eisenstein