Higi ja verega riiki kaitsmas
Kohe pärast kevadkontserti järgmine üritus: Riigikaitselaager, mis toimus 26.-28. mail.
Kiire kevadine periood ei andnud puhkust, nüüd kohe lendasime (mitte otseses mõttes) nädalavahetuseks Raplamaale kusagile Kaiu kanti telkidesse ööbima. Kuid juba enne koolis olid meie lahked 12. klassi õpilased jagamas meile oma varasemaid kogemusi, et milleks valmistuda ja mida oodata. Enamus kuulasid ka nende soovitusi ja eriti oldi valmis unetuteks öödeks.
Lahkudes koolist, oli enne kohale jõudmist veel üks peatus ja see oli lasketiiru juures. Paljude jaoks oli see esimene kord relvast lasta ning nii saadi lõpuks kogeda meie relva Rahet, millega kaitstakse Eesti riiki. Edasi oli mõnus jõuda laagri platsile, saime valida endale sobiva suuruse riigikaitse outfit´i ja reede päeval ning õhtul ei pidanud veel midagi pingutavat tegema: telk püsti, asjad sisse ja puud ööks valmis panna. Öösel algasid lõpuks esmased katsetused, kohe öörahu ajal tuli „HÄIRE” ja püsti, õue ning oma kohale valvama. Edasi tuli gruppidel teha öövalve tiirud ja muidu oli rahulik.
Laupäeva hommik algas vara ja siis kohe suunduti oma tegevuste juurde. Neid tegevusi läbisime kaheksa erinevat, igaühele anti tund aega. Silmapaistvamad olid marssimine, mis oli tegelikult üpris range ja keeruline, siis maskeering, kus said sodida oma sõbra näo täis, ja viimaks miinivälja läbimine, sest plahvatuse ajal lähedal olles said võpatada ja hetkeks kurdistuda. Mitmed nautisid ka meditsiiniõppe punkti, kus said teistel žguttiga vereringe peatada ihuliikmes.
Nüüd isiklikult kõige raskem osa laagrist, laupäeva öö. Peale keskööd algas kohe iga 20-30 minuti tagant õue jooks, kus ilmad olid ääretult jahedad, väsimus oli peal ja pidev paranoia, et kas on midagi näha või kuulda. Öö oleks saanud raskem olla, kuid see pidev väljaminek lõpetati varem, mis algselt pidi lõppema kell viis, kuid lõpetati kell kolm. Meile öeldi, et me olime nii head, et see sai varem läbi, kuid usun ka võimalust, et oldi meie, surmväsinute, vastu lahked. Minu kaastunne neile, kelle ahju valveaeg oli kella kolme ja viie vahemikus.
Pühapäeva hommik oli nüüd kõige mugavam, sest oli teada, et sellist ööd enam ei tule siin ja täna saadakse ka koju, kuigi kõik koju ei tahtnud minna, sest ees oli ootamas jõhker koolinädal ja laager oli lõbus olnud. Siis oma viimasel päeval oli jäänud veel kaks tegevust. Esiteks paintball, mis läks kiirelt, see oli enamuste jaoks lõbus ning laagri oodatuim hetk ikkagi. Oli õnnetuid, kes said värviga juustesse, nii et pealagi oli oranž. Viimasena oli ühe inimese telgi ülespanek, mis enam nii põnev ei olnud, see eest ikkagi hea oskus, mida omada. Nüüd oli aeg viimaseks lõunaks, telk kokku pakkida ja bussi ootama hakata. See kõik läks ka kärmelt ja olimegi nüüd lahkumas laagrist. Täiesti väärt kogemus!
Kirjutas Stenar
© 2024, 139c