Arhiveeritud - kuu 09.2022

KuukĂĽsitluse aeg!

Meie klassi kuukĂĽsitluse vastused on teie ees!

„Kui sa peaksid tänase päevaga kulutama 1000€, siis mida sa selle rahaga teeksid?“ Otsustasime korraldada klassis küsitluse (saime lisa ka paralleelklassist) ning toome ära kõige levinumad ja põnevamad vastused:)

Birgit: Sõidaks reisile Lõuna-Aafrika Vabariiki!

Hildegard: Investeeriks raha aktsiatesse nagu ühele majanduse õpilasele kohane.

Mirjam: Meie laululind läheks välismaale mõnda tuntud muusikali või teatrit vaatama.

Maibrit: Läheks sööks midagi hästi maitsvat (mmm…. sushi) ja ostaks mõne suurartisti tuuripiletid.

Sten: Ikka aktsiatesse!

Johann: Ostaks vinüülimängija ja ajatuid vinüüle (hiphop lemmikžanr) ning täiendaks riidekappi. 

Anna-Liisa: Raha läheks investeerimiseks.

Henrik: Ostaks uue telefoni.

Kristenprun: Võtaks laenu ja annaks tagatiseks 1000€. Selle väikese laenu eest ostaks Keilasse ühetoalise korteri ja üüriks seda välja. Üürnik hakkab laenu maksma ja poiss saab kunagi tasuta korteri. Milline äriplaan!

Helen: Läheks perega keeglit mängima ning ülejäänud raha annetaks kogudusse heategevuseks. Natuke ostaks ka kangaid, et õmmelda.

Anett: Kuna arvuti ostsin suvel ära, siis nüüd ostaksin tahvelarvuti juurde. Nii saab geograafia töölehti mitmelt ekraanilt teha.

Martin: Ostaks Amazonist arvutiosasid.

Shuji (vahetusõpilane Jaapanist): Ostaks masina, mis ei luba sul magama jääda (Eestis veel sellist pole, kuid Jaapanis pidi olema).

Monika: Ostaks uue telefoni (vanal on pool ekraani puudu) ja toadekoratsioone.

Markus (139.a): Ostaks kõvasti häid jooke ja ehitaks eraldi kuuri nende hoiustamiseks. Tundub, et noormehel on suur janu.

Tõnis (139.a): Ostaks rohelise kaardi, et ei peaks enam jänest sõitma, sest tal õpilaspilet kadunud?

Kaspar (139.a): Hoiab A-klassi lippu kõrgel ja investeeriks.

Kirjutas Hildegard

Pildid erakogust.

29.09.2022

Meie armsa kooli 141. sünnipäev

29. september on kõige olulisem päev aastas – Reaali sĂĽnnipäev!!

Kool sai nüüd juba 141 aastaseks. Meile tulid külla Madise üleeelmisest klassist kaks vilistlast Rebecca ja Johann: rääkisid kuidas nende elu EKAs on. Veel jagasid nad oma muljeid Reaalist nt. kuidas Johann Martin Saare ja Somelariga HIV testi tegemas käis, kuidas nad kooli katusele ronisid ja kuidas peale klassireisi 16 käskkirja said. Nad olid saanud terve eelmine aasta sõpradega Euroopas ringi reisida, mis tundus nagu üli lahe kogemus. Peale seda oli staadionil aktus, kus taustamuusikaks olid eesti muusika staple’id nagu ,,Lähen ja tulen” ja ,,Parmupillihullus”. Vihma küll sadas ja külm oli, aga tuju oli ikka hea. Ene Saar pidas kõne, Martin Saar jagas välja olümpiaadiauhindu ja stippe, Marko jagas sprordiauhindu (sport on kehale tort!). 10-12 klassid esitasid kõik oma retsitantse. Suuremal osal olid meie tantsu liigutused juba täitsa meelest läinud, aga sellele vaatamata oli päris tore terve satsiga seda uuesti teha. Siis sõid kõik klassid kooki. Olime nii kaua õues kui võimalik, et ei peaks Kupitsa tundi tõenäosusülesandeid lahendama minema.

Kirjutas Liis

Pildid erakogust.

29.09.2022

Suurpõgenemine 1944

19. septembril toimus Riigikogus rahvusvaheline konverents „Suurpõgenemine 1944 ja meie“ ja ka madistajad oli esindatud.

Veidi tausta ka (õige reaalikas peaks seda peast teadma): suurpõgenemine (peamiselt paadipõgenemine naaberriikidesse) oli massiline põgenemine sissetungiva Punaarmee eest 1944. aasta suvel ja sügisel.

Anna-Liisa: Riigikokku minnes oli korralik turvakontroll (nagu oleks lennujaamast käinud). Kontrolliti ID-kaarti ning ka kotid valgustati läbi.  Konverents koosnes mitmest osast: kõigepealt esitlused, siis väike vahepaus ja siis jälle esitlused.  Osad ettekandjad olid meil ka tunnis varem rääkimas käinud (Jaak Rakfeldt ja Kristi Vuht Allpere) ja kuulsin mõnda esitlust mitmendat korda. Esinejaid oli nii Lätist, Leedust kui ka USAst. Mõni neist rääkis oma isiklikust kogemusest seoses põgenemisega. Lätist ja Leedust esinejad kirjeldasid nende riikide ajalugu ning millal lahkusid viimased paadid(1944 november). Sõna võtsid ka meie armsad õpetajad Madis Somelar ja Anu Kell. Somelar rääkis esitluses „Suur põgenemine ja Välis-Eesti meie õpikutes“ sellest, kui palju kajastatakse suurpõgenemist ajalootundides: hetkel pühendatakse sellele üks akadeemiline tund, kuid tema meelest tuleks seda põhjalikumalt käsitleda. Tegemist on siiski eestlastele väga tähtsa ajaloolise sündmusega, mis mõjutas paljusid ja pani aluse suurematele väliseesti kogukondadele. Anu kell rääkis kirjanduse tunnis õpetatavast väliseesti kirjandusest. Lisaks peatus ta eraldi Siuru rühmituse kirjanikel, kellest neli kuuest põgenesid. Tervest konverentsist jäi kõlama mõte, et Eestis peaks rohkem tähelepanu pöörama Suur põgenemisele ning väliseestlastele. Seda nii hariduses kui ka riiklikul tasandil. Konverents lõppes paneelvestlusega. Hiljem oli suurpõgenemise monumendi avamine Niguliste kiriku kõrval ning etendus põgenikest.

Konverentsi saab vaadata lingilt: https://www.youtube.com/watch?v=pyIekaWe78E 

Kirjutas Anna-Liisa

Pildid erakogust.

26.09.2022

Madisepäev

Pealtnäha tundus 21. september täiesti tavaline kolmapäev

Kuid madistajad teavad, et polnud see kolmapäev nii tavaline midagi. Tegu oli nimelt sĂĽgisese madisepäevaga. Selle puhul tegime oma kallile klassijuhatajale kaardi ja ostsime uhke lille, sest ega õpetajate palga eest võitlemine, klassijuhataja ja õppealajuhataja olemine pole lihtne töö! Plaan oli enne viimast tundi Madise kabinetist läbi astuda ja päevakangelast õnnitleda, olgugi et me poleks tibatillukesse tuppa kõik korraga mahtunud. Kui õnnitlemise hetk kätte oli jõudnud ja me kabinetti astusime, tuli välja, et Madist ennast seal polnud. Võtsime siis lahti abilise nimega tunniplaan, et kadunud klassijuhatajat leida. Kõmpisime selle järgi kolmandale korrusele ja valmistusime auditooriumi uksele koputama. Harjutasime veel ukse taga laulu “Ta elagu, ta elagu, ta elaguuu…”. Kui Kristenprun lauldes ust avada proovis, oli suur nii meie pettumus kui ka naer, kui selgus, et uks oli lukus ja kedagi polnud. Ăśritasime siis Madisele helistada, kuid ta telefon oli välja lĂĽlitatud!? Madis Somelar oli jäljetult kadunud. Alles hiljem selgus, et ta oli sel päeval majast väljas konverentsil. Lille ja kaardi jätsime kabineti 109 lauale, lootuses, et Madis need kunagi ehk avastab:). Väike meeldetuletus lugejatele ka, et hoidke ikka oma lähedasi ja et isegi nimepäevad on väärt tähistamist!

PĂĽhendusega meie armsale klassijuhatajale!

Kirjutas Mirjam

Pildid erakogust.

                       

 

21.09.2022

Rebastenädal läbi üheteistkümnendike pilgu

Rebastenädal toimus see aasta 12.-16. septembril.

Selleks ajaks oli meil kõigil juba kohale jõudnud, et me ei olegi enamkõige nooremad gĂĽmnaasiumis. Väga põnev oli uusi nägusid koolis näha ja vaadata, kuidas kõik nii eeskujulikult koolimĂĽtsi kandsid. Nagu rebastenädalal ikka tavaks, siis 11ndikud (seekord meie) tundsime sageli end natukene väljajäetuna. Iga teine vahetund oli kuulda läbi klassiukse aulast retsitantsu laulu…IT’S GOING DOWN, I’M YELLING TIMBERRRR… Tekkis kohe eelmise aasta nostalgia ja igatsus oma jumalate järele, kes nĂĽĂĽd oma teed on läinud ja paljud neist ka välismaale kolinud. Kooli peal kõndides kohtasin ma väga huvitavate kostĂĽĂĽmidega rebaseid – muidugi poisse, kellel kontsad ja kleit seljas, jõuluvanasi, ehitajaid jne… Endal tulid ka juba erinevad ideed pähe, et millist tantsu teha ning missugused gruppe moodustada järgmine aasta. Ă•nneks saime siiski osa rebastenädala reedel toimuvast peost, kus esinesid ka meie klassi bänd TRELLID!!! Menu oli suur ja publik hingetu. Samuti käisid paljud meist vaatamas rebastetantsu flashmobi Vabaduse väljakul. Tants polnud muidugi nii äge, kui meie oma aga siiski väga naljakas. Usun (tegelikult tean), et 12ndikud ja nende rebased jäid selle nädalaga väga rahule!

NB!!!!!! Trellide uus laul on kuulatav ka Spotifyst: https://open.spotify.com/track/1O9jQG6Jkus9Qtn8JPjCl9?si=f2769cb74eca4c0b 

Kirjutas Hans Joosep

Pildid erakogust ja uutelt rebsudelt.

 

 

16.09.2022

Spordipäev

Teine september sai 11. klassis grandioosse alguse: käes oli spordipäev!

Saime ennast taas toestada! Tingimused olid kaugeltki ideaalsetest: sügis oli ennast teatavaks teinud kareda külma ja jaheda tuulega. Õnneks pidasime me kõik vapralt ilmastikule vastu ning lõpetasime raja elusana (keegi metsa ka ei jäänud). Kahjuks küll karikaid me seekord koju ei toonud, kuid emotsioonid olid vaatamata sellele laes. Tegime ära enda rivaalidele ja võtsime endile lennu parimate orienteerujate tiitli. Uhke võidu tõid meile Henrik ja Markus, kes läbisid kõik vahepunktid uskumatu 34 minutiga!!! See oli konkurentidest lausa 3 minuti võrra etem.

Spordipäeval saime esimest korda kanda ka oma uhiuusi spordisärke. Klassi spordisärgite orgunn oli paras ettevõtmine. Nägime mitmeid kuid vaeva, et saaksime endale disainida just meie klassile perfektsed särgid. Üks asi oli kohe kindel: värv on valge. A klass oli omale juba musta värvi krabanud ja teadsime, et tasuks valida neutraalse värvi, kui lisame veel juurde paar värvilist sponsorite logo. Teine ülesanne: nimede valimine. Andsime vabaduse igale õpilasele valida enda särgile üks vahva nimi ja number. Peamine oli see, et nimed oleks iseloomustavad, loomingulised ja humoorikad. Ja seda need kindlasti ka olid. Nimede hulka kuulusid nii kunagised Minecrafti kasutajanimed, hüüdnimed kui ka koduaadressid. Ka numbrid olid üsna omapärased: füüsika valemitest temperatuurideni. Kui särkide suurused, nimed ja numbrid olid valitud jäi üle veel disainida klassilogo, mida me kõik uhkusega oma rinnal kanname. Madistajate logol on kujutatud meie tugevat ja madistavat Madist, Reaali sõrmus sõrmes ja ikoonilised sakid ümber. Tegime ka paar kirjavahetust mõne südamelähedase sponsoriga (kes ei vedanud meid sugugi alt) ning panime ka nende logod oma klassisärkidele.Kokkuvõttes nägid särgid uhked välja ja madistaja tundis juba kaugelt ära! Sportlikku sügist!

Kirjutasid Henrik ja Marii.

Pildid erakogust.

02.09.2022

SuvereportaaĹľ

Pikk ja sündmusterohke suvi on jäänud selja taha ning põnev ja vähem unetunde nõudev uus kooliaasta ees!

Lisaks uurimistööga tegelemisele jõudsid paljud meist suve jooksul ka ringi reisida ja välismaad imetleda. Kiikame korra ajas tagasi ja vaatame, kus erinevates paikades jõudsid madistajad ära käia!

Anna-Liisa Nurembergi linnast Saksamaal: Tavaline päevakava sisaldas kahte muuseumi (ikkagi Anu Kella õpilane) ja palju jalutamist. Meil oli katuserõdu, kust saime nautida ilusat vaadet ja naabritega juttu puhuda. Kohtusime ameeriklaste, prantslaste, sakslaste ja brasiillastega.

Anett Amsterdamist, Alpidest ja Prantsusmaast: Juulis veetsin ma kaks nädalat Amsterdami Ülikooli suve kursustel ja võin ausalt öelda, et need olid ühed lahedamad kaks nädalat minu elus. Lisaks kursuse materjalidele õppisin seal palju teiste riikide, inimeste ja ka enda kohta. Augustis käisin sõpradega Prantsusmaal. Hiljem ühines reisiga minu isa, kellega me uudistasime mööda Alpe ringi.

Meriliis Inglismaast: Käisin suvel Londonis tädi töö juures investeerimispangas “work experience’il”. Pole isegi majanduses aga seal oli päriselt lahe. Lisaks käisin Ed Sheerani kontserdil, Oxfordis, Thamesi peal sõitmas ja tädi hiiglasliku Scooby-Doo koeraga jalutamas. Reis pani proovile mu iseseisvuse ning täiskasvanulikkuse ja ma arvan, et ‘kaootiline’ on hea sõna selle kirjeldamiseks.

Marii Norrast: Möödunud juulis käisime pere ja sõpradega Norras kahenädalasel paadireisil. Külastasime mitmeid loodussadamaid ja linnu, sealhulgas Stavanger ja Bergen ning saime näha vapustavaid vaateid fjordidest.

Mirtel Itaaliast, Šveitsist ja Prantsusmaast: Sõitsime perega Põhja-Itaalias ringi, käisime Veneetsias, Veronas ning Garda järves ujumas. Sõitsime Alpides ning käisime korraks ka Šveitsis. Läksime läbi Mont Blanci tunneli ka Prantsusmaale, kus käisime Lyonis. Teel tagasi Itaaliasse käisime ka Monacos, kus nägime Printsi paleed ja Monte Carlo kasiinot.

Nora Kreekast: Ma käisin perega Rhodose saarel Kreekas. Ilm oli soe ja päikseline. Me ujusime palju Vahemeres ja mängisime natuke omavahel tennist. Veel külastasime reisil lähedalasuvat Halki saart, kus olid väga ilusad pastelset värvi majad ning helesinise läbipaistva veega rand ja sadam. 

Maibrit Hollandist: Palju kunstimuuseume sai külastatud, näiteks Van Goghi muuseum ja Moco. Rattad nr 1 sõiduvahend, aga valgusfoore on ainult mõni üksik, seega hoida silmad lahti. Toredad inimesed, aga väga mustad tänavad, seega üldine mulje 7/10.

Hildegard Oxfordist Inglismaal: Suvel sain unustamatu Oxfordi kogemuse, kui osalesin St. Clare`i rahvusvahelises keeltekoolis. Tutvusin inimestega üle maailma, sain uusi sõpru,  õppisin palju erinevate kultuuride kohta ning nautisin palju üht maailma kauneimat ülikoolilinna.

Birgit Itaaliast: Itaallased on kõige avatumad inimesed ĂĽldse – võõrad saavad kiiresti omavahel sõbraks ja põse peale musi ei jää ka saamata! Kõige lahedam oli kĂĽlastada Genova linna alla kuuluvat mägikĂĽla, kus oli võimalik näha Itaalia kĂĽlaelu kasside ja kihutavate mopeedidega.

Mirjam Kanadast: Torontosse 49h hiljem kohale jõudes jäid kadunuks kohvrid ja toredatele kohalikele eestlastele tuli laulda täpselt sellistena nagu Tallinnast lahkunud olime. Käisime lõbustuspargis, niisama Torontos jalutamas, Niagara Falls´i juures. Viimased päevad oma reisist veetsime sääskede keskel ilma neti ja levita Seedriorus (eestlaste küla(?) Kanadas).

Karl Marten neljast riigist: See suvi sattusin hoopis kolme riiki, see tähendab NELJA. Alustasime Hollandist, liikusime edasi Hispaaniasse ja lõpetasime Horvaatias. Kus neljas siis? Eks iga eestlane teab, et Helsingist on lennupiletid odavamad, seega loeme Soome ka ära .

Ants Sitsiiliast: Oli soe, tore, mõnus… Tõin Etna vulkaanilt Piret Karule ühe laavakivi kaasa, vaatasin maffia filme (ja nagu päris maffia ületasin kiirust). Väga olulisel kohal oli kokkamine, minu “skillid” peaaegu kahekordistusid. Selgeks said nii lasagne, risotto kui ka Tiramisu.

Loodame, et teil kõigil oli samuti nii vahva suvi ja inspireerivat uut õppeaastat!:))

Kirjutas Hildegard

Pildid erakogust.

01.09.2022