139c

Simone ja Tuule panid kirja kaunid värsiread kevadkontserdist!

   Kui paistis maikuu päike, siis Reaalis rõkkas muusika –

siin kõlasid meeldivad lood nii mollis kui duuris ka.

Pakatas virtuoossusest me imekaunis aula,

pannes hinge tahtma rõõmust ja õnnest kaasa laulda.

   Vapustasid tehnikaga Kuldar Zilensk ja Peeter.

Eva “Voilaga” täidetud iga aula kuupmeeter,

kui sillerdaval häälel ta laulis, nii ka Emilie

“Liivakella” hingus täitis harmooniafiile.

   Kõmisema trummikile lõi me hea klassivend Tim

oma talendikusega messingist saksofonil.

Keelpillidel Zilensk, Lippus ja Lintrop koostööd tegid,

autor Siim Laane looming lõi heas mõttes ajud segi.

    Kevadkontsert võttis siis etteaimamatu pöörde,

lausa ulmeline ja hirmuäratav manööver.

Pühalikult kostis kooris ,,Reaal-Reaal kui universaal’’,

nii algab nüüd me värske ning  uhiuus Reaali hümnaad.

   Mälestusterikas kontsertõhtu jääb meil vist viimseks,

kuid kes veel teab, mis tõotab tulevik meil tuua homseks.

Ehk on need me lapsed, kes meid Reaali tagasi toovad,

meie loodud mälestuste lõnga edasi koovad.

11. mail 2024 toimus midagi erakordset.

Nimelt tulid kaks enneolematult lahedat klassi, 139.c ja 139.a kokku, et siduda need kaks klassi omavahel veel tihedamalt kui kunagi varem. Olime tunnistajateks suursugusele pulmale. Abiellus kaks õpilast. Kummasti klassist üks. Meie klassist Hildegard ning 139.a klassist Chris-Robin Talts (nüüdseks Chris-Robin Kivisaar). 

Pulmapäev algas laulatusega Pärnu jõe kaldal. Kuna pulma värvideks olid roosa ja valge, võis neid toone peaaegu kõigi osaliste outfiti juures märgata. Üheks erandiks oli muidugi Jako, kes ei lahku nii lihtsalt oma full black outfitist. Igatahes kuulati ära Madis Somelari ilusad sõnad ja libistati üksteisele sõrmused sõrme. Asi oli ametlik. Seejärel liikusid kõik osalised autodesse ning aeg oli eepiliseks PULMARONGIKS. Pruutpaaril oli au sõita vana, kuid see-eest uhke punase Ladaga, mis nõudis käivitamiseks natuke meeste julgustust. Vähemalt järgmised pool tundi kumisesid Pärnu elanike kõrvus reaalikate autosignaalid ja lustist tulvil hõiked. Muidugi ei pidanud nad seda üldse pahaks, vaid pigem olid meelitatud mõttest, et just praegusel hetkel on keegi abiellumas. Ilus mõte, kas pole? Niisiis saime ka nende heakskiidu, mis väljendus laia naeratuse ja entusiastliku lehvitamisena. Üks tore rattaga mees jäi lausa ringteel seisma ja tegi kindlaks, et ükski pulmarongi “vagun” ei jääks armastuseta. Tee peal peatati meid aga mitmeid kordi. Näod tundusid küll kogu aeg samad, aga mine sa ka tea. Esimesena peatusime talurahva juures, kus pruudil ja pruudi emal oli au mähkida beebit. Peigmees pidi näitama oma kirve talitlemise oskusi ning ka mõlema poole isad ei saanud lihtsalt käed rüpes seista. Nendel tuli kõverat naela taguda ja siis see uuesti välja võtta. Järgmises peatuspunktis tuli paaril otsustada, kumb perenimi upub ja kumb jääb pinnale. Kivi viis endaga põhja seekord nime Talts, sest pruut on meil vist pükstega. Viimases peatuses oli edasipääsuks vaja miilitsale endast ette kanda kõigil pereliikmetel ja nende lähedastel sugulastel. Lõpuks jõudsime peopaika, kus üsna pea saime alustada uute seltskonnamängudega. Poisid vs. tüdrukud ja kiiruse peale rivide moodustamine – mis võiks veel lõbusam olla?! Kõik said ka keele märjaks (kes soovisid loomulikult) ning hularõngast läbi hüpata. Siis oli aeg välja selgitada järgmine tulevane abielunaine ehk pruut heitis ühe ilusa kimbu lilli taeva poole. Kõik vallalised naised vist siiski lihtsalt vaatasid pealt, sest kimbu näppas hoopis Markus Abel. Hiljem sattus see kuidagi ikkagi naissoost isiku kätte, kelleks osutus Simone Saar, niiet Kristenprun hoia alt! Selleks ajaks olid kõik juba näljast roheliseks minemas, seega liikusime siseruumidesse, kus peeti kõne nii pruudile (kõne pidas Birgit Reintam) kui ka peiule (kõne pidas William Vodi) ning siis alustasime kõige oodatuma punktiga tegevuskavas – SÖÖMINE. Ka Madisel polnud sõnade põue. Just vastupidi: neid lausa sadas ja sadas, kuni hiljem tantsupõrandale sattunud noored ka jala niiskeks said. Ühesõnaga tõmmati pidu ikka korralikult käima. DJ-puldi tagant käisid lõpuks läbi mitmed andekad plaadikeerutajad ja muusika varieerus tehnost ABBAni. Eks igaüks meenutab ise, kuidas õhtu kellegi jaoks lõppes ja kellel ei saanud sellest kohast piisavalt naasis paar päeva hiljem :). 

Aitäh selle õhtu eest, korraldajad ja muidugi Madis, Anu, Martin, Helen, Betty, Chris ja Hilde !

Kirjutas Rico.

29. aprillil sai meie lend osa järjekordsest traditsioonilisest üritusest:)

Nimelt toimus Eesti Panga ees asuva Habe kuju peapesu. Traditsioon sai alguse 1998. aastal, mil kuju toodi Kadrioru pargist kooli lähedale. Natuke enne kella nelja hakkasime koolimaja ette kogunema, koolimütsid peas ja ämbrid käes. Piret Otsa eestvedamisel täideti veel viimsed ämbrid, toodi koolimajast harjad ning poisid võtsid kaks redelit. Seejärel liikusime Pudi reas, nii hästi kui valgusfoorid lubasid, üle kolme ristmiku, et jõuda teisele poole teed. Pudi rida tegi mitmeid siksakke, et punase tule taga võimalikult kompaktselt koguneda. Viimaks Habe juurde jõudnud, tegime kõik auringi ümber kuju. Auring kulges kivilt kivile hüpates ning kui keegi su ees pidurdama juhtus, koperdasid talle suure tõenäosusega otsa. Seejärel luges õppealajuhataja Martin Saar meile ette Habe kümme käsku, kuidas kõige parem oleks õppida ja elada. Eriti rõhutati seda, et ka juba eelmisel sajandil teadis kooliinspektor Ernst Peterson-Särgava, et parim aeg õppimiseks on õhtu, mitte öö! Sõnad peale loetud, alustasime kuju pesemisega. Esmalt tundusid redelid üpris ebastabiilsed, kuid alla ei kukkunud keegi. Eesmärk oli muidugi kuju puhtaks pesta, kuid kõik soovijad said redelil kuju otsas turnides ka pilti teha, et meie jaoks kordumatu sündmus jäädvustada. Lõpus visati kuju pihta ämbritest vett ning kes õigel ajal eest ei jõudnud, võis märjaks saada. Viimaks sai kuju puhtaks ning liikusime Pudi reas tagasi kooli juurde. Meie ülesanne sai täidetud ning kuju jääb ootama järgmist peapesu.

Loe Habe kümmet käsku siit: https://www.real.edu.ee/ajatelg/s%c3%a4rgava.html

Kirjutas Nora.

Ongi see päev käes – esimene riigieksam.

Meeleolud olid hommikul laes, Saue takso kuulas kooliteel reaali vaimult abi saamiseks Reaalimeemi ja muid hitte. Erik otsustas pool tundi enne eksamit ülejäänud klassiga jagada 22 leheküljelist näidete konspekti, mis langetas enesekindlust enda näidete koguses mitme kraadi võrra. Klassi ees oli juba varakult kohal Postimehe fotograaf, kes kõik emotsioonid üles pildistas ning Hildegard ja Kaspar andsid ajakirjanikule intervjuu. Suurem osa klassist oli varustatud Beliefiga, mõnel oli lausa kaks, pastakaid oli osadel kaasas lausa 10. Kell 10 kuulasime kõik haridusministri kõnet, millest närvi tõttu ei jäänud üks sõna ka meelde. Teemasid nähes jäi tunne nagu Anu Kell oleks neid ette teadnud: lugemisülesandes olid Kristiina Ehini luuletused, mida paar nädalat enne kontrolltöös analüüsinud olime, kirjanditeemad olid looja võimaluse kohta mõjutada ühiskonda, spordieetika kohta ning ühe teema kohta olime selle aasta alguses juba kirjandi kirjutanud – kuidas looduse tähendus on Eesti inimese jaoks aegade jooksul muutunud. Kogu see protsess oli üli intensiivne ja pingelangus peale kuut tundi oli suur. Enamus klassist oli valinud kirjanditeemaks looja võimaluse mõjutada ühiskonda ja mõned juba muretsesid selle pärast, et kõik kasutasid sarnaseid näiteid, nagu ,,Mefisto” ja ,,Eisenstein”. Enesekindlus ei olnud pärast eksamit just väga kõrge, aga tulemused tulevad alles kahe kuu pärast, nii et selleks ajaks tuleb see eksam ära unustada ja järgmiste peale mõtlema hakata…

2024 eesti keele eksami kirjanditeemad:

I variant: kuidas on aja jooksul muutunud looduse tähendus Eesti inimese jaoks. / II variant: kuidas on loojatel (kirjanikud ja/või kunstnikud ja/või filmirežissöörid ja/või muusikud) olnud võimalik oma loominguga ühiskonnas toimuvat mõjutada. / III variant: spordi ja väärtuste omavahelised seosed. / IV variant: kuidas ühiskondlikud tõekspidamised mõjutavad inimese igapäevaelu. 

Postimehe pildid: https://www.postimees.ee/8005487/galerii-reaalkooli-noored-olid-end-eesti-keele-eksamiks-korralikult-varustanud

Kaspari ja Hildegardi järelmuljeid saab lugeda: https://www.postimees.ee/8006269/emakeele-riigieksamil-koitis-looja-teema

Kirjutas Liis.

Pilt:https://www.postimees.ee/8005487/galerii-reaalkooli-noored-olid-end-eesti-keele-eksamiks-korralikult-varustanud

15. aprillil etendus Draamateatri suurel laval näidend ,,Südaöö klassis 305”, mille lavastasime meie emakeele ja kirjanduse õpetaja Anu Kella auks.

Meie gümnaasiumi teekond hakkab vaikselt lõpule jõudma ning nii tuli ka aeg öelda aitäh meie armsale emakeele ja kirjanduse õpetajale Anu Kellale nende kolme meeldejääva aasta eest. Kuna kirjanduses oleme mitmeid erinevaid elulisi teemasid lahanud ja vihiku servadel olid kirjas ka mõned toredad Anu Kella ütlused, siis sündis idee panna need kokku üheks lõbusaks näidendiks. Seejärel visati õhku kohe järgmine mõte: aga teeme seda Draamateatris! Ants käis läbirääkimistel ning lava oli meie. See tähendas aga seda, et meil oli aega ainult kaks nädalat, et välja mõelda pooletunnine näidend, proove teha ja kostüümid muretseda. Kuid suurest armastusest ja austusest Anu Kella vastu, olid kõik klassikaaslased valmis iga hommik varem kooli tulema, et koos näidend valmis kirjutada ja nädalavahetusel proove teha. Näidendi pealkiri oli inspireeritud filmist ,,Kesköö Pariisis” ning see jaotus viieks peateemaks: rikkus, võim, moraal ja eneseteostus, armastus ning õnn. Näidendi peategelaseks oli Kristenprun, kes ei ole motiveeritud kultuuripäevikut kirjutama ning kahtleb kirjanduse vajalikkuses. Öösel jalutades võtab ta peale kepphobusel ratsutav õpetaja Kell, kes näitab talle, milles peitub kirjanduse tõeline võlu ning tähtsus. Näidendist käisid läbi ,,Väike prints”, ,,Suur Gatsby”, ,,Faust”, ,,Sinilind”, ,,Mefisto”, ,,Tõde ja õigus” ning paljud teised kirjanduses käsitletud teosed. Lisaks õpetaja Kellale, Madisele ning Ene Saarele oli vaatama tulnud ka väga palju lapsevanemaid. Etendus sujus oodatust paremini ning kõik mängisid oma rolle suurepäraselt. Aitäh Draamateatri meeskonnale, kes oli nii vastutulelik ning aitas meie soovi ellu viia. Ning aitäh veel kord Anu Kellale, ilma kelleta ei oleks meil sellist rikkalikku teadmistepagasit. 

Kultuuripäevikud ei põle!

Kirjutas Maibrit.

Pildid: Andres Kaur

Erksad riided ja vee virrvarr ilustasid Reaalkooli!

Aprilli 15. kuupäeval, peale Draamateatris meie poolt lavastatud imet, oli aeg naaseda oma nooruspõlve, kus olime suurt maailma uurides särasilmsed ja lapselikke vigureid täis, sest nüüd hakkas tutipäev. Mis siis oli meile peamine, et tunda end väikse lapsena? Vastuseks muidugi endi riietamine väikesteks lasteks ja kõige kõige olulisem – veepüssid. Küll osad patsifistlikumad abituriendid nagu Erik ei soovinud end relvastada veega, vaid soovisid luua maailma ilu, kasutades selleks mullitajaid. Kui 12. klasside õpilased olid valmis, hakkas vett lendama ja sihtmärgiks olid küll teised niinimetatud lapsed, aga pihta said süütud pealtnägijad, põrandad ja seinad. Vesi võis olla kuum, leige või külm – valikud, millega võid pihta saada, tekitasid mängus valdava osa hirmust. Lõbutseti, seda tehti ohtralt ja üks hetk liialt palju, kus null korrusel oli piisavalt vett, et saaks ujuda. Nii keelati lõunaaeg veega pritsimine ära. Kurbust selles momendis see enamikus ei tekitanud, sest pidevalt märg olla omas väsitavaid omadusi. Riietega olime veel matemaatikas ja ühtedes viimastes eesti keele tundides, kus lõpetamise tunne hiilis väga lähedale. Pilgutasid silmi ja päev koolis saigi läbi, nii lõppes tutipäev ja mindi koju valmistuma homseks lõpukellaks ette.

Kirjutas Stenar.

Kätte jõudis nukker, ent teisalt ka rõõmus päev, sest helises meie viimane koolikell.

Keskpäeva paiku oli Reaalkooli nullkorrusel kuulda elevat jutusuminat. Kui jõudsin garderoobi, vaatasid mulle vastu punaste paledega ilusad talutüdrukud ja vahvad talupojad. Rahvariietega nägid kõik nii säravad välja. Kui aktus algas, kõndisime terve lennuga pudireas aulasse ning nutmine võis alata. Esiteks pidas kõne direktor Ene Saar, siis Natalja Siniorg ja siis meie Simone. Sinioru kõne oli vaimukas, kõige enam jäi meelde tema lause B klassi poistest, kes on gümnaasiumi jooksul lihasmassi kümnekordselt kasvatanud. Simone kõne oli seevastu emotsionaalne ning võttis kõige tugevamatelgi silmad märjaks: “Jäägem meenutama aegu, mil koolikaaslastega, kõhud krampis, halva nalja peale oleme naernud, garderoobis sügavaid jututeemasid pidanud, koos vene keele sõnu tuupinud, koos tantsinud, vigu teinud ja siis nendest õppinud ning kooris täna, lõpukella päeval kooliaulas hüüdnud: ,,Üks kõikide, kõik ühe eest!” Kui vaatasin vasakule, nägin nutmas Kasparit ja Chrisi A klassist ning kui vaatasin paremale nägin Henrikut lahistamas. Nunnupallid esimese ja teise klassi õpilased tegid meile kaardid ja vahtisid niisama lage. Siis läksime käsikäes koolimaja peale ringi jooksma ning laulsime mõnusaid eesti laule. C klassi ridades kõlas eriti tugevalt “Vana mehe laul”, mis jääb kahtlemata meie südametesse igavesti helisema. Õhtul läksime Rocca al Mare vabaõhumuusuemisse rehe alla seltskonnatantse tantsima. Kõige lõbusam tants oli sõnadega: “Tere, Toomas Tõnu! Lihtsalt pole sõnu. Pole ammu näinud, küll sa oled paksuks läinud!” Seda tantsime kahjuks järgmine kord juba vilistlaspäeval.

Kirjutas Birgit.

Pildistas Ingrid Kuusk.

2. aprillil 2024 toimus Tallinna Reaalkoolis 20. teaduspäev.

 Teaduspäeva eesmärk on avardada õpilaste silmaringi erinevates valdkondades ning selleks olid kooli kutsutud mitmed oma ala professionaalid, kes täitsid meie päeva huvitavate ettekannetega. Esinejate koosseis oli vägagi mitmekülgne, koosnedes lisaks poliitikutele muuhulgas majanduse, kultuuri ja meditsiiniga seotud isikutest. 

Kell 8.00 andis 10. ja 12. klasside teaduspäevale avapaugu terviseminister Riina Sikkut, kes kirjeldas oma teekonda poliitikuks kujunemisel ning käsitles muuhulgas veel suhkrumaksu puudutavaid küsimusi. Sellele järgnes eesti kirjandusteadlase Maarja Vaino ettekanne nõukogudeaegsete, peamiselt 1960. aastate aktiivsete luuletajate teemal. Olles ka tundides eesti kirjandust õppinud, olime valdkonnaga suhteliselt kodus ning tänu sellele oskasime küsida ka põhjalikke küsimusi. Edasi kogunesime aulasse, et kuulata peaminister Kaja Kallast, kes rääkis Euroopa Liidust ja oma kogemustest seoses liidu institutsioonidega. Viimaseid oleme käsitlenud ka ühiskonnaõpetuse tundides ning seega oli väga põnev nende kohta teada saada ka elulisest perspektiivist. Veel enne aulast lahkumist laulis kuulajaskond koos peaministriga sünnipäevalaulu kaitseminister Hanno Pevkurile, mis oli äärmiselt meeleolukas.

Päeva teises pooles kuulasime kahe Anu Kella tunni vahel koos 12. a klassiga president Kersti Kaljulaidi, kes rääkis, kuidas Eestil kui väikeriigil on võimalik maailmapoliitikas silma paista. Presidendi ladusale esitlusele järgnesid õpilaste küsimused, mille käigus kujunes arutelu näiteks Eesti poliitmaastiku, energeetika ja Ukraina teemade üle. Seitsmenda tunni ajal oli meil kavas järgmine ja ühtlasi viimane esineja. 12. klassi õpilased, kes soovisid saada infot Tartu Ülikooli meditsiiniteaduskonna ja sinna sisseastumise kohta, suundusid kuulama Martin Špoli. Ülejäänud lennule esines Riho Terras, kes jutustas kaasahaaravalt läbielatust iseseisvuse taastamise ajal ning tööst Euroopa Parlamendis. Lisaks soovitas ta lugeda enda koostatud kokaraamatut, mis sisaldab nii erinevate riikide roogade retsepte kui intervjuusid tema Euroopa kolleegidega.

Hoolimata tihedast kavast mõjus teaduspäev värskendavana, sest omandasime palju uut ja huvitavat. Kindlasti kasvas meie teadmiste pagas mitmetes valdkondades ning tõstatas uusi küsimusi. Kahtlemata täitis teaduspäev oma eesmärki ning jääb meile pikaks ajaks meelde!

Kirjutas Kaisa.

Pildistas Simone.

Imekombel võib ka nii pika ajalooga koolis, nagu on Reaalkool, midagi esmakordset toimuda.

2. aprillil Kalevi spordihallis toimunud Merepidu seda siiski oli. 139.c klassi jaoks algasid ettevalmistused peo jaoks mitu kuud varem. Andre Org, meie kehalise kasvatuse õpetaja algklassidest, oli laheksti valmis 139. lennu poistele õpetama selgeks ühe meremeeste tantsu. Võimlemiskava nimeks sai “Vaalakütid” ja tantsu tantsisime kuulsa “Welerman” laulu järgi. Laul pärineb Uus-Meremaa vaalaküttidelt, kes laulsid seda laeval töörütmi hoidmiseks (näiteks aerutades või kaste ladudes). Merepeole liikusime koolist peale 5. tundi. Kõik bussid ja ka kõnnitee olid reaalikaid täis, ära eksida polnud võimalik :). Tribüünile maha istudes oli koheselt aru saada, miks selle peo nimi on merepidu — nimelt olid nii kaunistused kui ka niinimetatud õhtujuhid väga mereteemalised ja kõlaritest kostusid kõige bangerimad merelaulud, seega üleüldine atmosfäär oli väga hea ja kaasahaarav. Pidu algas nagu ikka sellised sündmused soojendusharjutustega, mille käigus saime soojaks nii enda hääled, kuid harjutasime ka laine tegemist. Pidu viisid läbi Märt Agu ja Peeter Veltmann. Kogu üritust saatis muusikaliselt Martin Trudnikov (vil!130) bändiga. Kokku oli 20 etteastet, kes esinesid nii suured kui väikesed, lisaks ka vilistlased ja õpetajad ning isegi lapsevanemad. Kogu pidu kasvatas tugevalt reaali vaimu. Kohal oli terve kool ja peo lõpus said kõik ühiselt simmanimuusika saatel tantsu vihtuda. Selline üritus peab 100% sama uueks Reaali traditsiooniliseks ürituseks. Aitäh kõikidele korraldajatele, eriti õpetaja Thea Turulinn!

Peo meeleolu annab edasi hästi järgmine video: Mere pidu 2024 Official Aftermovie

Kirjutasid Ants ja Johannes.

12. klassis on iga üritus justkui meeldetuletus, et lõpetamine hiilib aina lähemale.

Iga kord paned tähele, et jälle on kuu aega vähem jäänud. Meie jaoks oli 13. märts see päev, kui oli lõpetamiseni jäänud vaid 100 päeva, ainult et sellele mõtlesime alles 22. märtsil, tähistades seda traditsioonilise saja päeva balliga. Õhtul kogunesid kooli kolmandal korrusel läikivmustades ülikondades ja frakkides noormehed ning säravates kleitides neiud. Oodates balli algust, võeti paarikaupa rivvi, tseremooniameister Richard kõige ees. Temale järgnesid prints Jan ja printsess Mirjam, paažipaarid ning nende järel tulid kõik ülejäänud. Aulasse jõudes algas õhtu esimene tants — polonees. Pealtvaatajad nautisid vaatemängu, kui üle saali võtsid kuju erinevad mustrid tantsijatest. Enne kui kõigile šampuseklaasid jagati, andsid 138. lennu prints ja printsess oma tiitlid üle Janile ja meie Mirjamile. Tuleb tänada tublisid 11-ndikke, kes katsid balliliste näljaste kõhtude jaoks lauad maitsvate suupistete ning keelekastega. Eriliselt säras rüütliturniiril Madis, kes oma südamedaamiks oli valinud Helen Kaasiku, kuid just Urmas Akerman oli rüütel, kes võitis kohuse tantsida iga naisega ballil nagu parimale rüütlile kombeks. Viimaks, kui tehtud olid turniir, grupifotod ja kellaloits, tuli aeg torti süüa. Ei hoidnud tordiga tagasi ka Madis, kes oli lubanud lõpureisiks vormi saada. Muidugi ei saa tänamata jätta ka bändi, kes terve õhtu balli meeleolu üleval hoidis.

Kirjutas Johann.

Pildistas Ingrid Kuusk.