Viimane lõpukell enne meie viimast lõpukella
Kooli lõpetamine on elus üks oluline etapp, mis tähistab üleminekut ühest eluetapist teise.
Minu vanad klassikaaslased 138. lennust mängivad minu elus olulist rolli. Koos läbitud aastad ja jagatud mälestused aitasid luua tugeva sideme ning tunde, et oleme osa ühest suuremast perest.
Lõpukella aktusel meenutati gümnaasiumi helgeimaid hetki ning kuulati 12.b klassijuhataja Tatjana Truuväärti armast kõne. Siis andsid 12. klassi õpilased esimese klassi noortele oma kaardi, saades neilt vastu ka endale mälestuseks kaardi. Lõpukell kõlanud, Konstantin Türnpu lahkumislaul lauldud, siirduti aulast käsikäes inimketina välja erinevaid klasse ning linna taasavastama.
Kui nägin oma vanu klassikaaslasi lõpukellal, tuletas see mulle meelde, et meie ühised koolipäevad on nüüd läbi saamas. Mõte sellest, et suurem osa meie elust jääb minevikku ja kõik lähevad eri suundadesse, tekitas minus kurbust. Kurbus võis tekkida ka sellest, et järgmine õppeaasta me neid enam kooli peal ei näe ning oleme edaspidi koolis kõige vanemad (mis on ka veits hirmuäratav ja põnev).
Üritus oli mälestusväärne ja tuletas meile meelde, et gümnaasium ei kesta igavest ning seda tuleb nautida seni, kuni see kestab. Sõnum 138. lennule: ärge kartke luua uusi sõpru ning avastada uusi seiklusi. Oleme tänulikud ühistele mälestustele ja edaspidi pühendame aega uutele algustele. Jõudu ja jaksu, 138. lend!
Kirjutas Hans Joosep
Pildistas meie armas fotograaf Ingrid Kuusk.