139c

Kohe pärast kevadkontserti järgmine üritus: Riigikaitselaager, mis toimus 26.-28. mail.

Kiire kevadine periood ei andnud puhkust, nüüd kohe lendasime (mitte otseses mõttes) nädalavahetuseks Raplamaale kusagile Kaiu kanti telkidesse ööbima. Kuid juba enne koolis olid meie lahked 12. klassi õpilased jagamas meile oma varasemaid kogemusi, et milleks valmistuda ja mida oodata. Enamus kuulasid ka nende soovitusi ja eriti oldi valmis unetuteks öödeks.

Lahkudes koolist, oli enne kohale jõudmist veel üks peatus ja see oli lasketiiru juures. Paljude jaoks oli see esimene kord relvast lasta ning nii saadi lõpuks kogeda meie relva Rahet, millega kaitstakse Eesti riiki. Edasi oli mõnus jõuda laagri platsile, saime valida endale sobiva suuruse riigikaitse outfit´i ja reede päeval ning õhtul ei pidanud veel midagi pingutavat tegema: telk püsti, asjad sisse ja puud ööks valmis panna. Öösel algasid lõpuks esmased katsetused, kohe öörahu ajal tuli „HÄIRE” ja püsti, õue ning oma kohale valvama. Edasi tuli gruppidel teha öövalve tiirud ja muidu oli rahulik.

Laupäeva hommik algas vara ja siis kohe suunduti oma tegevuste juurde. Neid tegevusi läbisime kaheksa erinevat, igaühele anti tund aega. Silmapaistvamad olid marssimine, mis oli tegelikult üpris range ja keeruline, siis maskeering, kus said sodida oma sõbra näo täis, ja viimaks miinivälja läbimine, sest plahvatuse ajal lähedal olles said võpatada ja hetkeks kurdistuda. Mitmed nautisid ka meditsiiniõppe punkti, kus said teistel žguttiga vereringe peatada ihuliikmes.

Nüüd isiklikult kõige raskem osa laagrist, laupäeva öö. Peale keskööd algas kohe iga 20-30 minuti tagant õue jooks, kus ilmad olid ääretult jahedad, väsimus oli peal ja pidev paranoia, et kas on midagi näha või kuulda. Öö oleks saanud raskem olla, kuid see pidev väljaminek lõpetati varem, mis algselt pidi lõppema kell viis, kuid lõpetati kell kolm. Meile öeldi, et me olime nii head, et see sai varem läbi, kuid usun ka võimalust, et oldi meie, surmväsinute, vastu lahked. Minu kaastunne neile, kelle ahju valveaeg oli kella kolme ja viie vahemikus. 

Pühapäeva hommik oli nüüd kõige mugavam, sest oli teada, et sellist ööd enam ei tule siin ja täna saadakse ka koju, kuigi kõik koju ei tahtnud minna, sest ees oli ootamas jõhker koolinädal ja laager oli lõbus olnud. Siis oma viimasel päeval oli jäänud veel kaks tegevust. Esiteks paintball, mis läks kiirelt, see oli enamuste jaoks lõbus ning laagri oodatuim hetk ikkagi. Oli õnnetuid, kes said värviga juustesse, nii et pealagi oli oranž. Viimasena oli ühe inimese telgi ülespanek, mis enam nii põnev ei olnud, see eest ikkagi hea oskus, mida omada. Nüüd oli aeg viimaseks lõunaks, telk kokku pakkida ja bussi ootama hakata. See kõik läks ka kärmelt ja olimegi nüüd lahkumas laagrist. Täiesti väärt kogemus!

Kirjutas Stenar

25. mail toimus Tallinna Reaalkoolis iga-aastane kevadkontsert!

Sellele eelnes paarinädalane kevadväsimus (tüdimus) – kõik olid koolitöödest nii kurnatud, et kontserti organiseerimiseks jäi vähe motivatsiooni. Kogu pinge kogunes eelnevale nädalale, kus miski polnud kindel – kas kevadkontsert üldse saab toimuda? Kes ja kuidas esinevad? AGA nagu tavaliselt, kõik sujus…25. maiks olid imekombel esinejad valmis kontserti andma. Ja nii oligi… Tuli üks imeline kontsert, mida kiitsid peaaegu kõik kohalolijad. Eriti lahe oli kuulda tagasisidet nagu “kuidas Reaalis küll nii palju musikaalseid ja andekaid noori on?” Muusikat oli palju, nii klaverikontserte, Rock and Rolli, koorimuusikat, Siim Laane omaloomingut, keelpillitriot, puhkpillikvintetti ja palju muud… Kokkuvõttes terviklik kontsert! Loodetavasti saame ka järgmine kevad õpilaste esitluses muusika nautida! Aitäh, õpetaja Eve Karp, et nii pühendunult meid ikka ja alati muusikalainele viid! Nauditav oli kuulata ja veel vingem esineda 🙂

Kirjutas meie laulik Kristenprun ja pildid tegi Simone.

Meie klassijuhataja Madis Somelar on juba üle kümne aasta osalenud erinevates projektides, mis on suunatud inimõiguste õpetamisele, noorte osalusele ja õpilaste kodanikupädevuste arendamisele.

Ajalooõpetajana on ta meie tundidesse kutsunud erinevaid esinejaid (M. Tsahkna, T.  Lukas jne..) ning koostöös Haridusministeeriumi ja Norraga käis meil taaskord üks põnev õpetaja külas. 18. mail andis meile tundi Tartu Ülikoolis inimõiguste aktivistiks õppiv üliõpilane Jennifer Nwaka. Ta rääkis meile, et tahab inimõiguste aktivistiks saada sellepärast, et ta on Nigeeriast ja seal inimõiguste arvestamisega on tõsised probleemid. Ta õpib Eestis selleks, et oma kodumaale tagasi minna ning inimõiguste eest võidelda. Selle jaoks tuleb kõigepealt aru saada ja õppida, mis inimõigused on, ja milleks nad vajalikud on. Klassis tekkis põnev diskussioon ja Jennifer küsis ka meilt, kas me oleksime nõus ebaõigluse olemasolul inimõiguste eest välja astuma. Tema üllatuseks polnud enamus selleks valmis, kuid kollektiivselt leidsime, et see on nii sellepärast, et Eestis on inimõigused tagatud ja kriisi pole (kui see tuleks, oleksid vastused ilmselt teised). Jõudsime järeldusele, et Eestis on ikka hea elada ja et me peaksime rohkem väärtustama oma riiki. Tunni lõpus rõhutas Jennifer inimlikkust ja seda, et alati tuleb inimesi aidata, sest see hoiab ühiskonda koos ja kui sina seda ei tee, ei pruugi seda ka keegi teine teha. Seega julge hundi rind on rasvane!

Kirjutas Allar

Teisipäeval, 9. mail tähistatakse Euroopa päeva, millega pühitsetakse rahu ja ühtsust Euroopas.

Euroopa Liidu päev on ühtlasi ka 1950. aasta Schumani deklaratsiooni aastapäev. Selle tähtsa päeva puhul külastasime koos paralleelklassiga Stenbocki maja, kus toimusid erinevad üritused. Peaminister Kaja Kallas andis riigivanemate saalis tundi teemal “Euroopa tulevik – kuidas rohepööre koos ära teha?” Avatud diskussioonis räägiti näiteks, mida teeb Eesti kliimaprobleemide lahendamiseks, kuidas selleni kõige efektiivsemalt jõuda ning samuti tuumajaamade rajamise vajalikkusest. Päev oli peaministri jaoks eriti eriline, sest ta pälvis aasta eurooplase tiitli. Kallas ütles tiitlit vastu võttes järgnevat: “Mäletan, et kuidas 25 aastat tagasi tahtis Eesti saada Euroopa Liitu – pidasime läbirääkimisi, töötasime liitumistingimuste täitmise nimel ja üritasime kõiki veenda, et Eesti kuulub Euroopasse. Nüüd olemegi meie see Euroopa, kuhu tahab kuuluda ka Ukraina ning püüdlevad teisedki riigid. See muutus on toimunud pea märkamatult ning me ei mõtle sellele igapäevaselt, aga palju Eesti edust ja heaolust on just tänu Euroopa Liidule.” Paljud meist soovisid talle ka isiklikult õnne, tegid pilti ja Somelar andis  lilled. Õpetaja oli nii ähmi täis, et õnne soovimise asemel ütles ainult “Euroopa!”. Juhtub ka parimatel. 

Kirjutas Hildegard ja pildid tegi Altroff.