139c

Täna käis Reaalkooli 140. sünnipäeva puhul meil külas Mihkel Kama. Mihkel on astrofüüsik, kes on Reaalkooli vilistlane 118. lennust. Mihkel jagas meile elutarkusi ning rääkis oma astrofüüsiku tegemistest ja ka koolielust.Mõned meeldejäävamad elutarkused olid näiteks: ära ole perfektsionist ja oska projekti või mõnd muud tegevust lõpetada; “tee sidrunitest limpsi” ehk leia head igas olukorras ja kasuta see enda heaks ära; ning tee, mida armastad, ja armasta, mida teed. 

Lisaks saime teada, mida astrofüüsikud tegelikult igapäevaselt teevad, sest nad ei vaatagi päev läbi läbi teleskoobi. Mihkel rääkis, et peamiselt veedab ta aega mõeldes, midagi arvutis analüüsides, arvutades, veidi teleskoobiga taevast uurides ja natuke ka programmeerides. Mihkli enda peamine tööeesmärk on uurida Maa koostist ja miks on Maal just selline koostis nagu tal on.

Kuulsime veel Mihkli tegevustest peale Reaalkooli lõpetamist. RPeale Reaalkooli lõpetamist läks ta Tartu Ülikooli ning elas seal mõne sõbraga koos ühes korteris. Talvel kui väljas oli -30 kraadi köeti korter nii kuumaks, et enne magama jäämist oli toas 30 kraadi kuuma ja hommikul ärgates oli aga ainult 13 soojakraadi veel alles jäänud. Edasi läks Mihkel õppima Cambridge’i ülikooli, kus ta hakkas esimest korda spordis võistlema ja avastas enda jaoks sõudmise.

Üldiselt saime kõik inspiratsiooni Mihkli teekonnast ja endale oma eesmärkide juures kindlaksjäämisel.

Kirjutas Katarina

Mis sest, et olime klassiga suve lõpus koos klassijuhtaja juures aeda värvimas ja grillimas käinud, oli esimene päev siiski täis suurt avastamis- ja tutvumisrõõmu. Polnud veel kindel, kes kelle sõbraks saab, ja inimesed olid üksteisega suheldes veel natuke kohmetud. Siiski tundusid kõik väga muhedad ja nalja sai palju. Tasapisi hakkasid ilmnema inimeste iseloomud ning sai selgeks, kes on vaiksem ning kes lärmakam. Ants kui klassi üks kõige vanematest ja pikematest sai oma muheduse, tarkuse ja kaugele paistva otsustusvõimega kohe ristitud klassi “isaks”. Kristenprun sai oma heledate lokkidega Somelari lemmikuks. Tim jäi meelde, olles alati täiesti vaikne. See ei tähenda, et ta ei oleks julgenud oma arvamust välja öelda. Kui ta midagi ütles, oli see hästi öeldud. Kretel kogus tuntust suusataja ja sportlasena ja Altroff mõjus lihtsalt väga enesekindlana. Jako tundus algusest peale väga erudeeritud, olles samal ajal küllaltki isepäine. Jakol olid alati ka kõige kuldsemad tsitaadid. Vaadates aga Monika poole, nägid sa puhast energiapommi, mis kõigil naeratuse näole tõi. Martini sai tuntuks kui ajaloogeenius ja Erikul, tuli välja, on väga pehmed käed. Sellised olid minu esimesed emotsioonid uue klassiga. Loomulikult tundusid kõik inimesed meie klassis juba algusest peale tohutult värvikad, üks kirjum kui teine. Kõiki andekaid ja tarku aga siin lühikeses jutus lihtsalt üles lugeda ei jõua.

Kirjutas Sarah

Kogunesime neljanda korruse raamatukogu ette, et saada kätte oma õpikud. Korraga lasti sisse ainult paar inimest, nii et mitmest klassist tekkis ukse taha järjekord. Õpikud laenutatud, laekusid kõik erinevatel aegadel 303 klassi klassijuhatajatunniks. Õpetaja Somelar rääkis üle kõik kooli põhireeglid ja jagas laiali õpilaspiletid. Peagi selgus, et Jako oli puudu. Teda ei olnud klassi Messengeri chatis (sest tal polnud Facebooki) ega käinud ta Pärnus klassiga kohtumas. Kellelgi polnud aimugi kuidas temaga kontakti saada. Kas ta üldse teadis, et ta käib meie klassis? Seejärel kogunes kogu lend staadionile, kus Piret Otsa meile kooli ajaloost ja hoonest rääkis. Peagi oli tulemas ajarännaku päev (seekord 90ndatesse), mil 10. klassid pidid flashmobi tegema. Kehalise kasvastuse õpetajad õpetasid meile tantsukava “Perestroika” saatel. Siis rääkis Martin Saar pikemalt gümnaasiumi õppekorraldusest ja kursustest. Ta mainis ka Reaalkooli õppekava eripärasid: kohustuslik riigikaitse ja ekstra reaalainete kursused.

Kirjutas Tim

21. augusti päikselistel hommikutundidel olin olude sunnil minemas kella üheksaks Tallinna Reaalkooli. Sellele eelnenud õhtul olin isamaalist kultuuri nautimas öölaulupeol, seega oli koju saabumise kellaaeg hiline ning unetundide arv oli väiksem kui üldiselt suvevaheajale kohane. Asusin Reaalkooli õppima väljastpoolt, seega vaktsineerimisel abistamine oli ka minu esmatutvumine kooliga. Kool, mis kevadel tundus nii kauge ja ihaldusväärne, oli järsku saanud kooliks, kus ma veedan oma elu järgmised kolm aastat. Uksest sisse astudes sain koheselt tutvust teha Piret Otsaga, kes agaralt meile tööülesandeid jagas.
Vaktsineerimine leidis aset ajal kus valitsus oli inimeste vaktsineerima meelitamiseks toonud välja erinevaid kinkekaarte, tasuta pileteid, jäätist jne. Loosis olid esindatud isegi 2 iPadi, millest ühe võitmist ma oma silmaga näha sain. Kuna asjade jagamine toimus loosiga, siis mulle ja mu tulevasele klassiõele langes oluline ülesanne anda inimestele pileteid, mille alusel nad saavad pärast 15-minutilist ooteaega loosis osaleda. Kell oli märkamatult saanud 10 ning sisenesid esimesed kaitsepookimist soovivad inimesed. Esimene huviline oli vanem proua, kes rääkis ainult vene keelt. Vaatasin oma n-ö kolleegiga tõtt, et kes temaga nüüd rääkima peaks – kommunikeerida oli ju kuidagi vaja. Õnneks sattus just sellel hetkel meist mööduma Piret Otsa, kes ütles, et loterii vene keeles on это лотерея. Sealt edasi kulges vaktsineerimine kuni lõunasöögini suuremate vahejuhtumiteta.
Lõunasööki oli meil au süüa õpetajate toas ning sealt pärineb ka mu esimene näost näkku kohtumine Ene Saarega, kellega ma olin virtuaalsel sisseastumisvestlusel juba kokku puutunud. Lõunasöögiks saime seljankat ning ka mingit sorti saiakesi, mille täpseid atribuute mu mälu enam ei võta.
Pärast söömist oli mul ca 10 min vaba aega ning selle kasutasin ma täisväärtuslikult kooli peal uidates ja 138. lennu esindajatega õppetööst rääkides. Naasnud tööpostile, hakkas vaktsineerima tulnud inimeste arv järsult kasvama ning saime tutvust teha ka erinevate ajakirjandusväljaannete esindajatega. Mul avanes isegi võimalus anda Postimehele intervjuu, mis juba samal õhtul uudise kujul avaldati. Täiesti sürreaalne kogemus oli näha iseenda nime sellise väljaande uudisloos.
Meie kõrvale olid asunud ka kiirabitöötajad, juhuks kui kellelgi peaks hakkama pärast vaktsineerimist halb ja, võta näpust, hakkaski. Tekkis olukord, kus üks naine oli tulnud saama oma esimest vaktsiinidoosi ning umbes 3-4 minutit peale süsti saamist viibutas ta käega, sest tal hakkas pilt eest kaduma. Õnneks olid kiirabitöötajad kiired reageerima ning ta pandi kohe lamavasse positsiooni, kus temaga edasi tegeleti. Natukene aega läks mööda ning kiirabiarstid otsustasid, et kasulikum on ta haiglasse viia, sest temaga on vaja edasi tegeleda. Tassisime käesoleva naise kanderaamil koolist välja ning pärast seda naasime tagasi oma tööpositsioonile. Pärast värvikirevat vahejuhtumit tekkis mul ka küsimus kiirabitöötajale, kes kooli valvama jäi, küsisin, kas selliseid asju juhtub vaktsineerimistel tihti ning tema vastas naljatades, et neid juhtub haruharva, aga alati siis kui tema tööl on.
Sellest hetkest edasi kulges vaktsineerimine rahulikult ning 14.00 oli saabunud järgmine brigaad, kes minu ülesannet kuni varaste õhtutundideni jätkas. Kahe päeva peale sai vaktsineeritud 274 inimest, mis osadel andmetel oli Tallinna koolidest parim tulemus, nii et abistamise võib igati edukaks ja õnnestunuks lugeda.

Kirjutas Erik

Alustasime oma gümnaasiumitee esimest päeva koolimaja esimeselt korruselt, kust liikusime Pudi reas kogu lennuga Reaali Poisi juurde. Seal pani klassijuhataja Madis Somelar meile kõigile ükshaaval pähe kauaoodatud õige sakkidega gümnasisti koolimütsi. Kordasime üheskoos Piret Otsa järgi koolimütsi sisseõnnistusluuletust ja liikusime siis klassijuhatajatundi, kus õpetaja Somelar aasta sisse juhatas. Aktus toimus 2.-11. klassile staadionil ja järjekordselt oli vedanud äärmiselt hea ilmaga. Heisati lipud, lauldi hümni ja direktor Ene Saar pidas kõne, kust ei puudunud ei koolimaja arhitektuuriline kirjeldus ega ka tagasivaade suvele. Aktuse lõpetas võimas “pum-tšiga-pum” koos võimalusega oma värske müts taeva poole visata. Peale aktust pidas Martin Saar kooli võimlas  huvitava loengu teadusteooria sünnist ja kummutamisest ning Kersti Veskimägi õppimise biokeemilisest loomusest. Kooli ees tegid nii mõnedki tähtsa päeva puhul pilte ja jäid veel pikemaks ajaks muljeid vahetama. Nüüd oleme ametlikult gümnasistid, kõik kolm aastat alles ees.

Kirjutas Tuule