Tuut-tuut, kes on pruut? ehk uhke klassipulm
11. mail 2024 toimus midagi erakordset.
Nimelt tulid kaks enneolematult lahedat klassi, 139.c ja 139.a kokku, et siduda need kaks klassi omavahel veel tihedamalt kui kunagi varem. Olime tunnistajateks suursugusele pulmale. Abiellus kaks õpilast. Kummasti klassist üks. Meie klassist Hildegard ning 139.a klassist Chris-Robin Talts (nüüdseks Chris-Robin Kivisaar).
Pulmapäev algas laulatusega Pärnu jõe kaldal. Kuna pulma värvideks olid roosa ja valge, võis neid toone peaaegu kõigi osaliste outfiti juures märgata. Üheks erandiks oli muidugi Jako, kes ei lahku nii lihtsalt oma full black outfitist. Igatahes kuulati ära Madis Somelari ilusad sõnad ja libistati üksteisele sõrmused sõrme. Asi oli ametlik. Seejärel liikusid kõik osalised autodesse ning aeg oli eepiliseks PULMARONGIKS. Pruutpaaril oli au sõita vana, kuid see-eest uhke punase Ladaga, mis nõudis käivitamiseks natuke meeste julgustust. Vähemalt järgmised pool tundi kumisesid Pärnu elanike kõrvus reaalikate autosignaalid ja lustist tulvil hõiked. Muidugi ei pidanud nad seda üldse pahaks, vaid pigem olid meelitatud mõttest, et just praegusel hetkel on keegi abiellumas. Ilus mõte, kas pole? Niisiis saime ka nende heakskiidu, mis väljendus laia naeratuse ja entusiastliku lehvitamisena. Üks tore rattaga mees jäi lausa ringteel seisma ja tegi kindlaks, et ükski pulmarongi “vagun” ei jääks armastuseta. Tee peal peatati meid aga mitmeid kordi. Näod tundusid küll kogu aeg samad, aga mine sa ka tea. Esimesena peatusime talurahva juures, kus pruudil ja pruudi emal oli au mähkida beebit. Peigmees pidi näitama oma kirve talitlemise oskusi ning ka mõlema poole isad ei saanud lihtsalt käed rüpes seista. Nendel tuli kõverat naela taguda ja siis see uuesti välja võtta. Järgmises peatuspunktis tuli paaril otsustada, kumb perenimi upub ja kumb jääb pinnale. Kivi viis endaga põhja seekord nime Talts, sest pruut on meil vist pükstega. Viimases peatuses oli edasipääsuks vaja miilitsale endast ette kanda kõigil pereliikmetel ja nende lähedastel sugulastel. Lõpuks jõudsime peopaika, kus üsna pea saime alustada uute seltskonnamängudega. Poisid vs. tüdrukud ja kiiruse peale rivide moodustamine – mis võiks veel lõbusam olla?! Kõik said ka keele märjaks (kes soovisid loomulikult) ning hularõngast läbi hüpata. Siis oli aeg välja selgitada järgmine tulevane abielunaine ehk pruut heitis ühe ilusa kimbu lilli taeva poole. Kõik vallalised naised vist siiski lihtsalt vaatasid pealt, sest kimbu näppas hoopis Markus Abel. Hiljem sattus see kuidagi ikkagi naissoost isiku kätte, kelleks osutus Simone Saar, niiet Kristenprun hoia alt! Selleks ajaks olid kõik juba näljast roheliseks minemas, seega liikusime siseruumidesse, kus peeti kõne nii pruudile (kõne pidas Birgit Reintam) kui ka peiule (kõne pidas William Vodi) ning siis alustasime kõige oodatuma punktiga tegevuskavas – SÖÖMINE. Ka Madisel polnud sõnade põue. Just vastupidi: neid lausa sadas ja sadas, kuni hiljem tantsupõrandale sattunud noored ka jala niiskeks said. Ühesõnaga tõmmati pidu ikka korralikult käima. DJ-puldi tagant käisid lõpuks läbi mitmed andekad plaadikeerutajad ja muusika varieerus tehnost ABBAni. Eks igaüks meenutab ise, kuidas õhtu kellegi jaoks lõppes ja kellel ei saanud sellest kohast piisavalt naasis paar päeva hiljem :).
Aitäh selle õhtu eest, korraldajad ja muidugi Madis, Anu, Martin, Helen, Betty, Chris ja Hilde !
Kirjutas Rico.
© 2024, 139c