139c

Sõbrapäeva puhul korraldati gümnaasiumile võrkpalliturniir. Iga klass pani välja oma võistkonna, milles pidi olema vähemalt kaks tüdrukut. Veel nädal enne võistlust oli pool meie klassi haige, kuid tasapisi tulid inimesed tagasi kooli ja lõpuks moodustasid tugeva meeskonna: Brigitte, Helen, Maibrit, Parts, Ikla, Kristenprun, Sten ja Johann (6 mängijat platsil pluss 2 vahetusmängijat). Reedel saime kehalises harjutada ning esmaspäeval kell 13.00 käis juba vile. Olime pandud ühte alagruppi 11.c ja 12.c klassiga. Esimesena läksime üheteistkümnendike vastu. Nagu korvpallis, olid neil nüüdki väga tugevad mängijad, nt Alexi ründelöökidele ei saanud keegi vastu. Paratamatult lahkusime sellest mängust kaotajatena, seisuga 2:0 (matšid käisid kahe geimi võiduni, 15 punktini iga geim). 12. klassiga oli juba tasavägisem mäng ja meie ässade Heleni ja Brigitte oskused paistsid eriti välja. Esimese kahe geimi järel olime viigis, seega jäi vaid otsustav kolmas geim. Võit! Polnud kahtlust, et 11. klass võidab 12. klassi, seega valmistusime veel kaheks mänguks 10.a ja 12.b klassiga, et selgitada välja 4., 5. ja 6. koht. 10.a, kes olid vaevu tiimi kokku saanud, oli meile tühiasi, aga 12.b pakkus natuke rohkem pinget. Vahepeal oli Oskar Pukk end meie treeneriks nimetanud — kui on raske oma tiimi kaotusega leppida, tuleb vist uus tiim leida. Matš läks jälle kolme geimini ning maksimaalse keskendumise ja pingutuse tulemusena võtsime turniirilt kaasa väärika 4. koha. Kohtunikud hindasid Heleni mänguoskusi meie võistkonna MVP vääriliseks ning teda autasustati raamatuga „Võrkpalliõpik”. Turniiri võitjaks osutus 11.a. Siiski suutis 139.c tervele gümnaasiumile tõestada oma võrkpallivõimekust.

Kirjutas Johann