139c

„Mis sul on seal kodus?“

„Lilled, heinamaa, päikesepaiste…“

139.c klassi on sattunud õpilasi nii Tallinna südalinnast kui ka Eestimaa asustamata äärealadelt, kuhu regionaalpoliitika ei ulatu. Seekordses intervjuus võtsin luubi alla meie klassi kaks kõige maakamat inimest – Stenari ja Maibriti –, kellelt otsisin vastuseid nende perifeerias veedetud lapsepõlve kohta.

Kust pärit oled?

Maibrit: Noarootsist. See on väike piirkond, rannarootslaste kunagine pesitsusala. See on poolsaar, kus on väga palju rannikualasid. Ma elan hõredamas osas, kus elavad pigem suvitajad. Kool jääb sinna, kus elavad inimesed aastaringselt. Kokku on Noarootsis 2 poodi. Noarootsi noored hängivad peakülas ehk Pürksis, sest seal asub Noarootsi kool. Eelkõige veedetakse aega ühika ees, staadionil või sadamas. 

Stenar: Olen pärit Saue lõunaosas asuvast Laitse külast. See on väike, elanikke on seal umbes 300 inimest. Inimesed elavad vaikselt, kõpitsevad maatööde kallal. Muidugi on seal hästi palju autovendi. Seal asub kaks poodi: üks pood on mulle lähedal, teine 6 kilomeetri kaugusel. Väiksena sain külast palju sõpru, kuid nendega enam ei suhtle. Laitsesse jäävad elama need noored, kellel motivatsiooni tuleviku osas pole.

Kuidas väiksena maal olles aega veetsid?

S: Mis seal ikka teha oli: läksid õue, õues mängisid, üks hetk käisid metsades tunglemas või avastamas vanu hooneid, mis on ära lagunenud, näiteks vana raadiojaam. Turnisime varemetes, lõhkusime fassaadi, viskasime kividega aknaid sisse. Nii tehakse ikka veel. Üldiselt tegevusi ei ole, seetõttu hakatakse varakult j**ma. Maategevusi tegin ka vahel, näiteks lüpsin lehma aga ja panin kartulit maha, aitasin viljakoristuse ja õuntest mahla tegemisega.

M: Kuna mina elasin kõige kaugemas otsas, siis minu sõbrad elasid kõik 20 kilomeetri kaugusel, nii et mina neid vabal ajal väga palju ei näinud. Peamine mängukaaslane oli minu vend, kellega käisime mööda kraave mahajäetud majasid uudistamas, rannas ujumas, metsas tunglemas. Alati veetsime oma vaba aja õues. 

Mismoodi käis maal sõprade leidmine?

M: Väga kedagi leida ei olnud seal. Ma sain ainult lasteaiast ja koolist sõbrad, neid nägin suvel 2-3 korda. Seal kus mina elasin, olid ainult minu vend ja minu naabripoiss. Seetõttu tuleb vennaga häid suhteid hoida.

Kui tihti enne linna tulemist linnas käisid?

M: Iga vaheaeg, sest mõlemad mu vanaemad elavad linnas. Kooli ajal ei käinud väga linnas, kui polnud just painavat vajadust minna mingi arsti juurde, keda Haapsalus polnud. 

Millised olid muljed Tallinnast?

M: Tallinn oli suur ja lai, aga nüüd kolme aasta jooksul olen enam vähem aru saanud, kust algab Pärnu ja kust Narva maantee. Ja nüüd tean peast, mis bussidega kuhu saab, aga kunagi ma juhindusin ainult sellest, mida mu vanaema ütles. 

S: Minu jaoks oli Tallinn väga võõras koht, võibolla ainult ühe korra kuus käisin linnas. Läksime Estoniasse vaatama muusikali „Minu veetlev leedi“ ja siis kui välja tulin, ei saanud ma isegi aru kuskohas on Solaris. Tallinn oli nii suur. Nüüd olen aru saanud, et see on üsna väike koht, aga alguses tundus kõik nii hiiglaslik. Kunagi neljandas klassis eksisin Solarisest Estoniasse minnes ära. Ma ei tea, kuidas, aga see juhtus. 

Mis mõtted teil tekkisid kui te n-ö suurde linna elama tulite?

S: Mind häiris suur inimeste arv. Ükskord läksin sööklasse ja seal vaatas mulle vastu circa sada reaalikat, see oli väga veider kogemus, sest Ruilas oli kogu kooli peale kokku kõigest 150 inimest. 

M: Noarootsis oli alla saja õpilase, mistõttu minu arvates oli samuti inimmass hoomamatu. Kõik poisid nägid ühtemoodi välja, ma ei saanud mitte midagi aru. Pidin rebaste nädalal ühte blondi jumalat otsima ja kõik nad olid blondid ja täpselt ühte nägu! Klass oli harjumatult suur ja õpetajatega ei ole võibolla sellist nii lähedast suhet, vähemalt alguses ei olnud. Linnaelu on kätlemata tihe ja kiire, aga olen rõõmus tiheda bussiliikluse üle. Noarootsis sõitsid bussid ainult kaks korda päevas.

Kas te arvate et teie lapsepõlv oli õnnelikum kui linnalastel?

M: Jah, lapsena oli maal väga tore. Soovitan!

S: Esimesed 12 aastat küll, aga siis said tegevused otsa.

Intervjueeris Birgit.

Anna-Liisa, Brigitte, Siim (12.a), Oskar Märtin (12.a) ja Karl Ustav (12.a) külastasid veebruaris Rumeeniat ning kirjutasid oma kogemustest ja seiklustest väikese reisipäeviku põnevaks lugemiseks!

Esiteks külastasime Eesti saatkonda Rumeenias, kus kohtusime suursaadiku Aune Kotli ning asejuhi Kersti Kirsiga. Lisaks nägime ka väga rõõmsatujulist ja energilist kohalikku sekretäri Aurat. Kui muidu oli Bukarestis tunda kommunistliku arhitektuuri mõjutusi ja näha, et olime Euroopa Liidu äärealadel, siis saatkond asus väga uhkes linnaosas. Selles piirkonnas paiknesid ka paljude teiste riikide delegatsioonid. Otse Eesti saatkonna vastas asus hetkel Rumeenias populaarseima erakonna peakorter. Joonistus välja Rumeenia üks suurimaid probleeme – kihistumine. Kui vaadata riigi keskmist palka, võib tunduda, et tegu on võrdlemisi rikka riigiga, kuid tegelikkuses on ühiskonnas väga suur lõhe. Maapiirkondades sõidavad inimesed endiselt hobukaarikutega, kuid samaaegselt võib linnas kümne minuti jooksul näha rohkem kui viite Bugattit. Lisaks rääkisime saatkonna töötajatega Ukraina sõjast. Kohalikke puudutab see sõda suurel määral, kuna Rumeenia omab riigipiiri Ukrainaga. Seetõttu kukuvad nii mõnigi kord Vene droonid Rumeenia aladele, kuid konflikti kartuses ei võeta selle vastu midagi ette. Suursaadiku ametini jõudsid nii Aune kui ka Kersti eneselegi ootamatult. Aune õppis algselt tööstuse planeerimist ning Kersti algklasside õpetaja ametit (kuid pole päevagi õpetajana töötanud). Nad tõdesid, et diplomaadil hinnatakse rohkem kogemust kui haridust ning lohutasid meid, kui ütlesime, et pole veel kindlalt otsustanud, mida oma tulevikuga peale hakata. Rumeenias on nad resideerunud alates 2023. aasta augustist. Nende ametiaeg algas suure avapauguga, kui juba esimesel nädalal külastas neid Eesti Vabariigi president Alar Karis. Olukorra päästis samal nädalal Bukarestis esinev Paavo Järvi: see oli hea võimalus viia riigipea teda kuulama. Kohalik Eesti kogukond on Rumeenias väike – umbes 20–30 inimest. Tavaliselt korraldatakse ühine üritus jõulude ajal, kus toimub ka „eestlaste peade ülelugemine“.Suursaadik ja asejuht iseloomustasid rumeenlasi kui väga avatud ja toredat rahvast. Neil endil aitas sisse elada sekretär. Ülitubli Aura hoolitseb ka selle eest, et pühade ajal oleks ikka kohalikud söögid laual. Pühi on Rumeenias palju, sest tegu on väga usklikku rahvaga – traditsioonid on hinnas. Enne äraminemist panid nad meile veel südamele, et me enda dokumente hästi hoiaks ega kuhugi ripakile jätaks. Nad naljatasid, et kadunud dokumentide pärast nad meiega kohtuda ei soovi, kuid muul juhul oleme alati tagasi oodatud. 

Bolt

Tänu lahketele saatkonna töötajatele õnnestus meil Bukarestis külastada ka maailma teist kõige suuremat Bolti kontorit (suurim asub Tallinnas). Rumeenia pealinnas on Bolti taksod väga hinnatud, kohalikud elanikud eelistavad neid isegi tavataksodele. Kontori sekretär tervitas meid suure lugupidamisega ning tutvustas kõiki töö- ja vabaajaruume. Suur oli sekretäri hämmastus, kui ta kuulis, et me oleme Bolti kaasasutaja ja tegevjuhi Markus Villigu koolikaaslased.Bolti kontori kollektiiv Bukarestis oli väga vaimustatud Eesti arengutasemest: meist on saanud digiriik, kuid Rumeeniast mitte. Siiski tehakse ka seal suuri jõupingutusi, et Eestile järele jõuda. Näiteks kehtestati seadus, mis keelas palkade ja pensionite väljavõtmise sularahas. Esialgu tekitas see rahvas, eriti pensionärides, suurt pahameelt. Samuti kardavad paljud ametnikud, et e-riigile üle minnes jäävad nad oma ametitest ilma. Enamasti ei mõisteta, et digitaliseerimine lihtsustab inimeste igapäevatööd, mitte ei kaota töökohti.

Rumeenia „Rakett 69“                                      

Probleem: kiirustades kukkus korterivõti liftišahti.

Vahendid: rahvusvahelisi keeli mittekõnelev kortermaja uksehoidja: Mida teed?

Täpselt nagu ka närve kõditavas telesaates saadab sind ka siin paanikahoog, sest ilma võtmeta oled öömajata võõras linnas. Google’i tõlkemasina abiga pakub uksehoidja sulle kahte võimalust:

1. helista korteri omanikule ja lase tuua uued võtmed;
2. ta annab sulle kasutada ebakorrapärase sõrmeotasuuruse metalltüki, millel olevat magnetilised omadused.

Hakkaja noorukina valid teise variandi ja alustad liftišahti uurimist. Ülevaatuse tulemusena tead, et võti asub kahe meetri sügavusel tolmusel pinnal. Võtme kättesaamiseks moodustad enda ja sõprade jalanõu paeltest pika nööri, mille otsa kinnitad magneti. Esimesel katsel magnetit tillukesest praost langetada avastad, et magnet kinnitub ka lifti külge ega lasku sügavamale kui paar sentimeetrit. Kuna aega napib, siis oled nõus enda kehaga riskima ja surud käe liftiukse ja kortermaja seina vahelisest praost läbi, et liftist eemal magnetit alla lasta. Edukalt magneti šahti põhja langetanud, alustad võtme vinnamist teadmisega, et kui magnet peaks šahti seina külge kinnituma, jääb üle vaid uut võtit otsida. Lugu leidis õnneliku lõpu ning me saime oma korterisse sisse. 

Kirjutas Anna-Liisa

ETV saate Rakett69 (2023/24 hooaja) pardale astus meie klassivanem Ants Erik!

Oma kogemustest ja teda inspireerinud õpetajatest räägib ta intervjuus Delfile.

Täismahus artikkel: https://forte.delfi.ee/artikkel/120275310/raketlane-ants-erik-nomper-onnelik-olemine-on-valik

Tallinna Reaalkooli abiturient Ants Erik Nõmper sattus Rakett69 võistlusele juhuslikult: ühes füüsikatunnis otsustati end koos klassivendadega kirja panna, kuid saatesse pääses vaid tema. Kuigi laupäeval tuli tal pardalt maha astuda, sai Ants Erik hindamatuid kogemusi – lisaks esinemisoskusele kasvas ka pingetaluvus. Noormees leiab, et keerulistest olukordadest välja tulles õpibki inimene kõige rohkem.

End kõige enam inspireerinud õpetajaks peab Ants Erik aga gümnaasiumiastme klassijuhatajat Madis Somelari. „Ta võtab oma klassi kui inimesi, mitte kui järjekordset tööülesannet. Lisaks meis õigete väärtuste kasvatamisele pühendub õpetaja Somelar ka meie maailmapildi avardamisele. Oleme käinud klassireisil Roomas ja Usbekistanis, külastanud Riigikogu ja Stenbocki maja, kohtunud erinevate poliitikutega ja saanud jõulukingiks raamatu „Tõde ja Õigus“. Samuti on ta meid õpetanud Ukraina eest seisma – iganädalaselt organiseerib ta kooli kogukonnale Ukraina-teemalisi videovestlusi erinevate ekspertidega.“

Noormees usub, et õpetajad ei ole lihtsalt lapsehoidjad – nad kujundavad meie tulevikku. „Tahan, et kõik Eesti lapsed (kunagi ka minu omad) saaksid õppida sama heade õpetajate käe all nagu mina. Praeguse karjäärimudeli ja töökoormusega me aga ainult peletame inimesi õpetajaametist eemale. Loodan, et muutus tuleb varsti, sest muidu variseb juba praegu pragunev haridussüsteem kokku. Aitäh kõigile minu senistele õpetajatele! Hindan Teid väga!“…