139c

10. novembril toimus abiturientide traditsiooniline märgipidu, mille peremeheks oli nimekirjast 139. õpilane Chris-Robin ja perenaiseks Hildegard. Õhtu möödus kiirelt hea muusika, mõnusa seltskonna ja Piret Otsa tantsude tuules.  Tantsulaule doseerinud bänd DB Fingers sai Reaali pere tantsusõlme lahti harutatud ning viisakas riietuses sai tantsitud, nii et pintsakud pidid lahkuma.Muy maravilloso’lt tantsisid Marie Kelder ja Jakob Aus. Saal sädeles imetlusest rõõmuhüüete taustal, kui see paar tantsulava vallutas.

„Välja-välja koolimaja seest, sest aeg on minna magama, kel märki pole ees!“

Kuigi meile öeldi, et see laulurida on eelkõige siiras meeldetuletus rebastele ja uurimistöölistele koju minemiseks, siis paratamatult oli hea tunne teha väiksema lennunumbriga klassidele selgeks, et aeg on Une-Mati juurde minna. Eelmine aasta oli muidugi veidi niru tunne juba kell üheksa peolt lahkuda – kriminaalselt vara –, sest 138. lennu liikmed laulsid meid samamoodi välja. Aga eks see üleolek olegi  abiturientide eelis, mis tuleb välja teenida läbi higi, vere, pisarate ja arvestuste nädalatega. Seejärel suundusid abituriendid sööklasse pidulikule õhtusöögile, mille oli korraldanud 11. klass. See oli lihtsalt suurepärane – kuulsime ka saladuskatte all, et peolauale andis vürtsi üks Eesti tipprestoranis töötanud noormees ning mitmed nimekad sponsorid. 

Tseremoniaalseid saladusi avaldamata võib öelda, et toostide ütlemine oli märgipeo kõige siiramaid ja emotsionaalsemaid hetki. Sellel hetkel oli tunda Reaalkooli pere südamete lõkendust. 

Siin ka valik mahlakamaid tooste:

„Ärgem üritagem võita, otsustagem võita.“

„¡Arriba, abajo, al centro, pa’ dentro!“

„Midagi pole parata, märk tahab rinda karata…“

„…Ei mina saa teda keelata, ta tuleb rinda keerata.“

Kirjutas Birgit

Pildistas Ingrid Kuusk