139c

9. detsembril käisime esimest korda klassiga uisutamas. Kõigil oli väga hea tuju kui peale matemaatika valiktundi õue sai, ka karmid miinuskraadid ei seganud kedagi. Klassivanem Ants näitas eeskuju, olles silmapaistvaim isik jääl oma neoonoranži jope ja siniste tunkedega. Monika uisutas algul ilma jopeta, väites, et tal pole külm, kuid siis kukkus ja kaotas korraks oma nägemise ja kuulmise (kõik on hästi!). Ricot ja Hans Joosepit nägi jääl rohkem siruli kui püsti. Kõigil oli väga hea tuju ning vaieldamatult oli see parim osa kõigi päevast. Ketikull haaras endaga kaasa terve klassi ning suur 139C müür blokeeris nii mõnegi juhusliku uisutaja teed (siiski tundus see ka neile nalja tegevat). Peale uisutamist läks kolmandik klassist punaste põskedega Caffeine’i ja tegi tasa selle jupikese vaba aega, mis peale uisutamist tekkinud oli. 

Kirjutas Meriliis

Novembrikuus toimusid poiste klassidevahelised korvpallimängud. Meie klassi tiimi koostamiseks läks väga kaua aega, sest konkurents klassis oli väga suur ning pidime nii mõnegi ässa kahjuks välja jätma. Peale pikka testimist ühel söögivahetunnil võimlas, otsustasime meie klassi esindama panna Rico, Altroffi, Kalle, Kristenpruni, Antsu, Partsi, Johanni ja Otto, kes kõik tegid väga head tööd ning näitasid oma tugevat vaimu. Meie esimesel mängul 11.a klassi vastu osales ka Väljari (seekord päriselt trenniriietes), kuid edaspidistel mängudel otsustasime Väljarist teha hoopis massööri või füsioterapeudi, kus korvpalliga tal tegemist polnud. Tol mängul puudus muide meie suurim staar Lebron James (Altroff), mille tõttu pidime lõpuks võtma vastu kaotuse paarislennult. Piinlik. Mis kõige parem, meid loositi “juhuslikult” 11.c klassiga samasse alagruppi, kus iga poiss onkossusEesti tulevik. Aga see meid ei heidutanud, läksime vapralt, sirge seljaga sõtta, aga võtsime ikkagi vastu napi kaotuse, 6:50. Ei, ärge minge segadusse, see pole mingi äratus, vaid ikkagi lõppskoor. Pidime midagi ette võtma poistega, nii ei tohtinud enam kunagi juhtuda. Isegi kehalise kasvatuse tundides hakkasime pingsalt harjutama, et  oleksime meie viimaseks mänguks 12.a vastu valmis. Oleks ikka hea lõpetada raske turniir ühe uhke võiduga, kas pole? Mängu ajal olid poisid väga keskendunud, suutsime isegi sebida meile kaks legendaarset kossuässa, Kaspar Pajo (10.a) ja Robin Juuli (10.b) treeneriteks, kes aitasid meie mängu korrigeerida ning paremaks teha. Suutsime realiseerida umbes kaks viset korvi alt umbes kolmekümne viiest viskest. Poisid panid hullu. Lõpuks läks isegi müramiseks, Antsu prillid lendasid siia ja sinna. Rico ei saanud kordagi korvile ega lauale pihta. Kristenprun, kes mängis  leiukastist leitud riietega, otsustas lihtsalt keset mängu ära kaduda. Kalle lihtsalt väga ei tajunud. Õnneks Altroff lammutas ja tassis meie tiimi, visates pooled meie punktidest ja isegi ühe kolmese, mille tõttu ta ei suutnud õhtul magama jääda. Tol päeval andsime endast kõik selles väikeses võimlas, kuid ikkagi jäi seis 30:19, abiturientide kasuks. Pidime kurbusega koju minema, sest turniiritabelis oli 10.c taga üks ümar 0. See-eest, oleme ikkagi uhked meie poiste üle, kes andsid endast parima iga mäng ning toetasid ja motiveerisid üksteist.

Piff, mis su number on? 10!!!

Kirjutas Joosep

17. detsembril oli oodata midagi vägevat – “Eurovisioon” Tallinna Reaalkoolis. Nädal aega kestnud arvestuste nädal, tantsuproovid, näidendiproovid ja jõuluõhtusöögi korraldamine olid jätnud reaalikatesse oma jälje, kuid reedeõhtune jõulupidu tekitas kõigis ootusärevust. Õnneks lõppes sellel reedel meie koolipäev peale kuuendat tundi ja saime aeroobikasaalis veel kolmveerand tundi õhtuseid tantse harjutada ja kostüüme selga proovida. Peale meid tulid saali üheteistkümnendikud, kes krimpsutasid nägusid aeroobikasaalis nüüd sisalduva higi- ja võidulõhna peale (võidulõhn sellepärast, et meie tantsuliigutused olid võidule määratud).

Kella kuue paiku hakkas koolimaja täituma esinemislembeliste eurooplastega. 10.c hispaanlased kogunesid 303 klassiruumi, kus lauad kattusid vaikselt suupistetega. Klassiruumi täitis macho chilli con carne hermosa energía. Viimaste tantsuproovide kõrvalt ei unustanud mõelda oma klassijuhataja Madise peale, kes sellel õhtul otsustas meiega mitte viibida, sest me ei olnud sellel nädalal just kõige akadeemilisemalt käitunud. See-eest toetas klassikollektiivi üllatuslikult Jako, keda tavaliselt vabatahtlikelt kooliüritustelt leida ei või.  

Esimesena astusid lavale verinoored ehk kümnendikud. Avapaugu andis 10.a klassi üldse mitte nii kehv esitlus! Neis leidus särtsu küll. Siis oli meie kord lavale särama minna. Kõigepealt vaatasime ekraanilt Rico antud intervjuud, mis tõi naerupisarad palgeile, ning seejärel vaheklippe meie klassist oma loomulikus keskkonnas (Martin kuulamas Äripäeva taskuhäälingut või kpopi või mõtle ise, mida ta sinu arvates kuulab). Lõpuks oli etteaste algamas. Esimesena täitsid lava suvemeeleoluga “The Ketchup Song” tantsijad, teisena imiteerisid Martin Väljari ja Erik Saue malbete häältega kuraasikaid naislauljaid, kolmandana vuntside ja nokamütsidega poistebändiks transformeerunud “I Love You Mi Vida” tantsijad, neljandana bikiinides kutid ja särtsakas härra roosa ukulelega. Etteaste lõppes sellega, et kõik tantsijad olid korraga laval, Rico tehtud remix mängis, võimsad tantsuliigutused ja tõstmised said tehtud ning bikiinidega tantsijate kõhtudele kirjutati suurelt ESPAÑA. Tehtud ja timmis (@juksaar)! Esitusejärgset intervjuut kutsuti tegema Altroff ning ta ütles kohtunikule üpris krõbedad sõnad – “ei taju biiti”. 

Teistel esitlustel polnud väga viga, aga kui aus olla siis meie klassi üldsusele jättis paarislend kõige kuivema mulje, see-eest meie jumalad, 12.c klassi liikmed, said päris hästi hakkama. Hääletus toimus läbi Google Formsi, kuid selle hääletuse miinus oli see, et enda poolt sai hääletada ning Formsi oli võimalik edastada ka põhikoolile. Meie klass pälvis Oskar Puki eriauhinna, mille andis üle Oskar isiklikult. Suureks üllatuseks osutus võitjaks 11.a, aga kui seda asja lähemalt uurida, siis märkame, et see on ikkagi progeklass, kes võib enda sellealaseid oskusi ära kasutada. 

Üritus oli võimas, kõlas koolihüüd, toimus mosh-pit ning esitused olid vapustavad. Loodan, et järgmine aasta vihume sama usinasti tantsu ning et meie klassijuhataja viibib meiega koos. 

Kirjutas Birgit

Pilidistas Paul Nurk

Ketchup Song

Martin ja Erik puusi keerutamas

vuntsid, nokatsid ja professionaalsed tantsuliigutused = parim poistebänd

HISPAANIAAAAA

Marii, Oskar Puki eriauhind käes, surumas Oskar Pukiga kätt

Esimesel päeval kui Reaalkooli tulin, olin ma veidi ebakindel. Kuna tulin Tallinna Muusikakeskkoolist, siis tegelesin pigem muusikaga ja vähem muude õppeainetega. Sellepärast kartsin, et ma ei saa nii hästi hakkama ning mul oli ettekujutus, et õpetajad on väga ranged ja õpilased minust palju targemad. Tuli aga välja, et kõik õpetajad on imelised – nad siiralt hoolivad noorte õpingutest ja on väga abivalmid. Mu vanas koolis olid samuti toredad õpetajad, kuid ma ei tajunud sellist pühendumust oma õppeainele ja õpilastele nii palju kui Reaalis. Veel rohkem üllatasid mind õpilased – sellist abivalmidust ja pühendumust mis Reaalkooli noortel on, ei ole ma mujal näinud. Nad on valmis tohutult vaeva nägema, et saada häid tulemusi ning nõus rõõmuga ka teisi aitama. Mu eelmises koolis olid paljud sarnaselt pühendunud muusikale, kuid Reaalis on seda veelgi rohkem näha. Kõige suurem erinevus mu vana kooli ja nüüdse vahel on kooli lisategevuste hulk. Minu jaoks teebki see Reaalkooli eriliseks, et siin tehakse koolikogemus nii mitmekülgseks ja lahedaks. Õpilased ja õpetajad näevad palju vaeva erinevate ürituste ja väljasõitudega, mis teeb neil osalemise väga toredaks. Reaalis ei ole kindlasti lihtne, kuna tase on palju kõrgem kui mu eelmises koolis, aga saan aru, et kõik millega praegu vaeva näen, tuleb mulle ülejäänud elus kasuks.

Kirjutas Liis