139c

29. septembril tähistas Reaalkool oma sünnipäeva!

Tuleb siiski meeles pidada, et meie väärikas kool sai alguse esimese direktori Peeter Osse juhtimisel 1881. aastal. Meie klassile algas kooli sünnipäev klassikalise eesti keele ja kirjandusega. Anu Kell tutvustas meile kahte erinevat viisi, kuidas saada riigieksami kirjandi eest maksimumpunkte: loogiline ja hästi üles ehitatud kirjand või kastist välja mõtlev ning simapaisev variant. On vist üsna selge, kumma variandi meie klassi õpilased valivad. Kehaline kasvatus oli koolis: tüdrukud pidid käima jalutamas (3 km) ja poisid pidid kooli sünnipäeva puhul 142 korvi viskama.Kassijuhataja tunnis käis meile rääkimas reaali vilistlane ja endine peaminister Taavi Rõivas teemal “Kuidas saada peaministriks?”. Ta rääkis oma kogemustest Õismäe linnaosa esimehena ja kuidas ta võitis kõige olulisema valijate grupi (60+ naised) südamed. Kuidas väiksesed asjad, mis inimestele korda lähevad, alatiseks meelde jäävad. Samuti kirjeldas ta väga lustakalt seda, kuidas Ansipi tagasiastumisel ja Siim Kallase peaministrikandidatuuri järsku lõppu olid just Rõivas ja Pevkur need, kellest võinuks saada uus peaminister. Rõivas oli erkaordselt karismaatiline – mõni ime, et ta populaarne poliitik oli. Ka oma skandaale suutis ta huumoriga käsitleda.Sünnipäevaaktus toimus parklas, sest staadion oli ju üles kaevatud. Jagati diplomeid ja stipendiumied olümpiaadisaavutuste eest. Samuti sai meie klassist tunnnustuse Mirjam Koppel – palju õnne!!! Kõigil oli nii hea meel,sest Mirjam oli selle igati ära teeninud. Lisaks sai Meriliis stipendiumi äramärkimise teenimise eest Euroopa tüdrukute matemaatikaolümpiaadil. Kalle tehtud brownied olid imehead ja ka alkoholivaba mull lisas asjale vürtsi. Sünnipäev, mida mäletada!

Kirjutas Ants

Kui nüüd ülimalt aus olla, on kõige oodatum Reaali traditsioon muidugi rebaste nädal.

Sellel aastal, 2023, said seda kõige rohkem nautida uustulnukad 141. lennust ja muidugi nende armsad õpetajad. Rebaste nädala teemaks olid riigid.

Kurjakuulutav 18. september oli lõpuks nii 139. kui ka 141. lennu jaoks kätte jõudnud. Ootusärevuses rebased ei suutnud ära oodata, missugune päev neid ees ootab. Koolis võis kohata erinäolisi gruppe: India, Mehhiko, USA, Seeneriik, Saareriik ja veel mitmed. Kui ebamugavad ja kohati paljastavad seelikud olid selga sobitatud, algas ametlikult Reaali rebaste ristimine… Hundid said end tõelise kõrgklassina tunda ja lasta oma rebastel täita iga nende soov, alates Hesburgerist burgerite ja poest suši või Beliefi toomisest kuni piinlike etteastete või isegi „WAP-i“ tantsimiseni. Pärast igavaid tunde ootas rebaseid Snelli staadionil sportmängud – jah, sportmängud. Oma treenitust said rebased demonstreerida muna vedamise, prügikotis jooksmise või koguni oma tiimikaaslate kandmisega – seda kõike mööda Snelli staadionit. 

Järgnevatel päevadel ärkasid rebased koos päikesega, et tantsu õppida. „Don’t stop the party“ sai rebaste nädala juhtlauseks, sest pidu tõesti kestab veel ja kestis ka teisipäeval. Päeva lõpus ootas rebaseid hoopis mõttespordi mäng – viktoriin. Ragistatud ajud, higised käed ja ärevil olek, mis võistlejaid valdasid, tõid võiduedu Vana-Roomale. Kaotajatel polnud põhjust muretsemiseks, sest üsna pea said nad enda oskusi näidata kolmapäevasel orienteerumisel. Vietnami grupp tegi kõigile silmad ette ja näitas, kuidas õigesti orienteeruda. Pärast seda seadsid kurnatud orienteerujad end vanalinna poole korteritesse, et oma kaotusvalu või võidurõõmu tähistada. 

„On see öö või hommik?“ See küsimus valdas enamust, kes hommikul kella seitsmeks end auditooriumisse kohale pidid vedama. Algas hariv ja üks segasemaid loenguid, sest räägiti vandenõuteooriatest, mis ajasid kõik eelnevad teadmised Reaalkoolist ja elust täiesti pahupidi. Samal ajal nautisid sügavat und hundid, kes olid kooli jõudes kordades värskemad kui rebased.

Reede keskpäeval kogunesid kõik kirjud ja karvalised üheskoos Viru tänavale, et blokeerida sealne liiklus ja ühtlasi demonstreerida oma puusahöörituste amplituudi ehk oma tantsuoskusi. Usun, et kõigil osalistel ja pealtvaatajatel kordub ikka veel peas laulu refräänlause: „DON’T STOP THE PARTY“.

Reede tõotas midagi pühalikku… Koolipäeva lõpus anti huntidele kõigest mõned minutid, et õnnis protsess koos mitmete töötubadega ette valmistada. Nii saabusid kohale rebased, silmad kinniseotud, kui hundid neid mööda kõige kahtlasemaid trajektoore töötubadesse vedasid. Pärast kiirkohtingut, tantsukursust ja palju muud suundusid rebased küünlavalgel aulasse. Laua tagaistusid klassijuhatajad ja paar munka. Pühaliku vande ja allkirja andmisega olid 141. uustulnukad pühitsetud täisväärtuslikeks Reaalkooli gümnasistideks – niiviisi lõppes 2023. aasta rebaste nädal. Aitäh korraldajatele ja kõigile, kes vähegi abiks olid! Aitäh ka rebsudele, et nii vastutulelikud ja eeskujulikud olite!

Nagu paljud teavad, siis oli septembri kolmandal täisnädalal Reaali rebaste nädal. Tänavuseks gruppide teemaks olid riigid: Araabia Ühendemiraadid, Vana-Rooma, India, Vietnam, USA, Saareriik, Imedemaa, Seeneriik, Mehhiko, Vatikan, Inglismaa ja Hiina. Minul õnnestus sattuda Seeneriigi gruppi. Tegelikult algasid rebaste nädalaga seotud üritused juba 8. septembril, kui toimus rebaste koosolek, kus meile selgitati rebaste nädala plaani ja muid korraldusega seotud asju. Nädal pärast koosolekut ehk neljapäeval, 14. septembril hakkas kümnendikel pihta gruppide otsimine. Sama nädala laupäeval toimus meil esimene üritus koos oma grupiga. Selleks oli tutvumispidu, kus saime rohkem teada enda grupikaaslastest ja huntidest.

18 septembril see kõik algaski. Algas gümnaasiumi üks lahedamaid nädalaid. Esmaspäeval oli meil plaanis riikidevaheline spordivõistlus, kus võisteldi nii munajooksus, kotijooksus kui ka naistekandmises ning veel paljudel erinevatel aladel. Teisipäeval oli kavas viktoriin, kus küsimused olid peamiselt 139. lennu kohta. Kolmapäeval toimus rebastel orienteerumine. Orienteerumises oli vaja igas punktis ülesanne edukalt sooritada: kõndida pimesi, praadida muna, teha tants ning võimalikult kiiresti pudel vett ära juua. Neljapäeval oli meil kell seitse hommikul juba loeng, kus meile räägiti maast ja ilmast ning Reaalkoolist.

Jõudis kätte reede, see kõige põnevam päev. Reede päeval olid meil viimased tantsuproovid ning kell 16 leidis aset rebaste flashmob Viru tänaval. Pealtvaatajaid oli üpris palju ja mina isiklikult jäin esitusega rahule. Pärast esinemist oli meil natukene aega, et keha kinnitada ja ennast ristimiseks valmis panna. Ristimistseremoonia nägi välja selline, et me pidime panema enda silmad salliga kinni, liikuma huntide juhtimisel koolimaja peal ringi ja täitma erinevaid ülesandeid. Lõpuks jõudsime me aulasse, kus rebased pandi gruppide kaupa ringidesse istuma. Meilt võeti silmakatted peast ära, avanes kurjakuulutav vaade – algas ristimine. Kõik kutsuti riikide kaupa ette ning pididime laskuma põlvele ja ristama käed, et vanne lugeda. Pärast vande lugemist ristiti meid mõõkadega täisväärtuslikeks Tallinna Reaalkooli gümnasistideks. Laupäeval oli meil kavas traditsiooniline koristamine, mis toimus tänavu Männiku järve ääres. 

Ma jäin väga rahule meie rebaste nädalaga, kõik tegevused olid väga toredad ja pakkusid võistlushimu. Tants oli ka väga lahe ja jääb pikaks ajaks meelde.

Kirjutas Simone

NB: Tantsuvideo vaadatav siit —>https://www.youtube.com/watch?v=-4WfdncG3KM

Ja olemegi kõik koos tagasi koolimajas!

Seekord on meie viimane esimene. Väga segased tunded tänasega – oled õnnelik, et kool hakkab läbi saama ja viimane pingutus veel, kuid samas oled kurb, sest see on meie viimane aasta oma armsa reaaliperega. Kogunesime kl 9 hommikul kooli, sest pidi algama klassijuhataja tund meie armsa Somelariga. Peale seda suundusime kõik koos aulasse, kus toimus gümnaasiumi aktus. Aktus toimus aulas, sest staadionil on nüüd suured mullakünkad, mida uurivad arheoloogid. Nagu tavaks, pidas kõne direktor Ene Saar. Väga imelik oli seljataha vaadata peale Saare märguannet, olles 11 aastat seda Keskraamatukogu vahtinud. Peale seda saime kõik paari peale ühe 1.klassi lapse, kellele näitasime koolimaja ning rääkisime kooliperest. Mina ja Richard (139.a) saime armsa Malini endale, kellega jõudsime veel Reporteri kaamera ette ning seda sai ka siis näha õhtul telekast. Tore, et ikka televiisorisse saime! Siis toimus väikeste esimene aktus, kus nad kõik said endale aabitsa. See tekitas väga nostalgilisi tundeid, sest mulle meenus, kuidas istusin ka seal ükskord, samamoodi nagu Malin ja kõik teised jõnglased, oodates, kuni direktor sinu nime ütleb. Peale aktust ootasid väikeseid huvitavad tunnid – keemia ja füüsika. Peale tunde suundusime väikesesse majja, kus algas väikestel esimene klassijuhataja tund ning siis jätsime ka Maliniga hüvasti (loe: ütlesime tsau). Ja nüüd saigi see trall läbi. Enne lahkumist tegime ka traditsioonilisi pilte ukse ees, Reaalkooli sildi juures. Väga meeldejääv 1. september! Ei taha üldse, et see kõik lõppeks./

Kirjutas Altroff.