139c

2022. aasta sügisel liitus 11.c klassiga üheks kooliaastaks Shuji Watanabe Jaapanist.

Praeguseks on Shuji juba viis kuud Eestis elanud, proovinud verivorste, jalutanud vanalinnas ja osa võtnud Reaalkooli mitmetest traditsioonilistest üritustest. Selleks, et nii Jaapanist kui Shujist rohkem teada saada, pead edasi lugema…

Kus sa Jaapanis elad?

Minu kodu on Ichinomiya linnas Aichi prefektuuris. Nagoya on samuti Aichi prefektuuris olev linn, kuid see on Ichinomiyast palju kuulsam. Ichinomiya rahvaarv on 382 000 inimest ja linna pindala on 113 km². Ichinomiya linn on tuntud selle poolest, et see on maailma kolme kõige põhilisema villatootmispiirkonna keskuseks. Aga ma ei tea selle kohta eriti palju.

Kuidas sa sattusid Eestisse vahetusõpilaseks? 

Minu kool saadab iga aasta umbes 60 õpilast välismaale õppima (minu koolis on kokku umbes 1000 õpilast). Ma ei olnud sellest enne kooli õppima asumist kunagi varem kuulnud, kuid kui ma kuulsin vahetusaasta kohta vanematelt õpilastelt ja sõpradelt, siis tekkis ka minul soov välismaale õppima minna. 

Miks ma valisin just Eesti? Esiteks ma teadsin juba algusest peale, et tahan Põhja-Euroopasse minna. Teiseks huvitusin Eesti imelisest IT-kultuurist. Kolmandaks nägin Eesti ja Jaapani vahel sarnasusi, mõlemas riigis on sarnane saunakultuur. Ja otse loomulikult mulle meeldivad saunad. 

Mis on Eesti ja Jaapani koolisüsteemide erinevused?

Esiteks Eestis on klassid 1.–12., kuid Jaapanis on algkool 1.–6. klassini, põhikool 1.–3.  klassini ja keskkool 1.–3. klassini.  Teisisõnu käin Eestis 11. klassis, kuid Jaapanis käin keskkooli teises klassis. 

Teiseks erinevuseks on kooliaasta algusaeg. Eestis algab kool septembris ja lõppeb juunis, kuid Jaapanis algab kooliaasta aprillis ja lõpeb järgneva aasta märtsis. 

Kolmas erinevus on see, et Eestis peavad õpilased õppeainest lähtuvalt klassiruumi vahetama, kuid Jaapanis vahetavad õpetajad klassiruumi, et liikuda sinna, kus on õpilased. 

Neljandaks Jaapani õpilased koristavad oma koolimaja. Seetõttu ongi koolis haruharva koristusfirma töötajaid näha.

Viiendaks peavad Jaapani õpilased põhikoolis ja keskkoolis kandma koolivormi. 

Kuidas näeb välja sinu tavaline koolipäev Jaapanis?

Tavaliselt algavad keskkoolis tunnid kell 8.40 hommikul klassijuhatajatunniga, mis kestab kümme minutit. Seejärel on kuus või seitse 50-minutilist tundi. Neljanda ja viienda tunni vahepeal on 50-minutiline söögivahetund, teiste tundide vahel on 10-minutilised vahetunnid. Peale tunde  jäävad mõned klassi õpilased koolimaja koristama, ülejäänud õpilased lähevad koju või huviringidesse. Minu kool on aga natuke teistsugune, kool algab kell 9.15 hommikul ja meil on kolm või neli 90-minutilist tundi päevas. Teise ja kolmanda tunni vahel on tunniajane lõunapaus ja teiste tundide vahel on 10-minutilised vahetunnid. Peale selle on minu kool samasugune nagu teised keskkoolid Jaapanis.

Mis on Jaapani ja Eesti kõige suuremad erinevused?

Ma arvan, et kõige suurem erinevus on see, et eestlased räägivad enamasti rohkem kui kahte keelt, jaapanlased räägivad tavaliselt vaid jaapani keelt. Jaapanis ei lähe teisi keeli vaja. Lisaks sellele on Jaapani maastik 70% ulatuses mägine ja 30% ulatuses tasane, kuid Eesti maastik on üsna tasane. Mind üllatas Eestis see, et poisid ja tüdrukud on omavahel väga lähedased. Ja paljud teised erinevused…

Tavaliselt kirjeldatakse stereotüüpset eestlast kui tõsist, kinnist ning füüsilist kontakti mittearmastavat inimest. Kas sulle on samasugune mulje jäänud?

Ma arvan, et mõned eestlased vastavad täpselt eestlase stereotüübile, kuid need, keda mina Eestis kohanud olen, on kõik sõbralikud, rõõmsameelsed ja neile meeldib füüsiline kontakt.

Kuidas sa kirjeldaksid stereotüüpilist jaapanlast? 

Arvan, et stereotüüpilised jaapanlased on sarnased stereotüüpiliste eestlastega.

Mis on kõige levinumad spordialad, millega Jaapanis tegeletakse?

Jalgpall on kõige kuulsam spordiala Jaapanis. Mulle tundub nii. Samuti on ka pesapall väga kuulus. Arvan, et need spordialad on Jaapanis populaarsed, sest jaapanlased on head võistkonnaspordis ning omavahelises koostöös. 

Mida sa arvad verivorstidest? 

Polnud halvad, aga ma mõistan neid, kes ütlevad, et need maitsevad imelikult. 

Kas sa tunned koduigatsust? 

Ma ei ole veel koduigatsust tundnud, sest ma Jaapanis olles elasin ühiselamus ja minu elustiil on siin Eestis sarnane sellele, mis mul oli Jaapanis. 

Mis on eesti keele juures kõige naljakam?

Muidugi ü, u, o, õ, ö, a, ä. 

Mis on sinu lemmikfraas jaapani keeles ja mida see tähendab?

Inglise keeles „When in Rome, do as the Romans“, jaapani keeles „郷に入っては郷に従え“ (Gonihaitteha, gonisitagae). See tähendab, et võõrale maale, keskkonda või ühiskonda sattudes tuleks järgida sealseid viise ja kombeid, isegi kui need erinevad enda kommetest.

Ideaalne vanasõna rahvusvahelistele õpilastele.

Kas eestlased tunduvad sulle ühesugused?

Esimesed kaks nädalat ma ei suutnud eristada enda klassi tüdrukute nägusid. Aga pärast sain teada enda klassikaaslaste nimed ja siis hakkasin tasapisi nimesid ja nägusid omavahel kokku panema. 

Miks sa alati tundides magad? Mida sa siis öösel teed?

Ma olen lihtsalt unine :). Ma ei tea. Kui ma olin Jaapanis, siis ma läksin tavaliselt magama kesköö paiku ja ma ei ole sellest harjumusest lahti saanud. Jään hilja magama erinevatel põhjustel, tavaliselt vaatan YouTube’i, mängin telefonimänge, lihtsalt laman voodis jne…

Kes on Tallinna Reaalkoolis su lemmikõpetaja ja miks?

Madis Somelar. Kas mul on põhjust vaja?

Kui sa saaksid Jaapanisse kaasa võtta ainult ühe neist kolmest esemest, siis mille sa valiksid?

• kahvel Reaalkooli sööklast – iga keskmine reaalikas on selle kahvliga söönud, seega sa saaksid koju kaasa võta tükikese meist kõigist 

• tühi plastpudel – see on kõrge väärtusega, sest see sisaldab eesti õhku
• Kirju Kiisu – sa ilmselt pead selle juba lennukis ära sööma, aga see toob hetkeks tagasi kõik imelised vahetusaasta mälestused

Valiksin kahvli Reaalkooli sööklast, sest mälestused välismaal õppimisest jäävad siis alati käegakatsutavaks.

Kirjutas Birgit

 

21. märtsil kogunes Tallinna Reaalkooli ligi 60 noort kõnemeistrit üle Eesti.

 Kõnelejaid saabus koguni Võru- ja Valgamaalt. Nimelt toimus National Public Speaking Competition ehk vabariiklik inglisekeelne kõnevõistlus. Reaalkooli kaks esindajat olid 139.a klassi Richard Johan Kaup-Lapõnin ning 139.c klassi Johann Kristjan Laurits, kes olid saanud kaksikvõidu koolisisesel Reaal Cool kõnevõistlusel. 

Võistluse üldteemaks oli „Relations between nations are too important to be left to governments alone”, kuid kõned ise olid eri teemadel, nagu „What is culture”, „Can a society exist without laws?”, „Democracy is failing” ja „Sport has the power to change the world”, kusjuures viimane oli nii Richardi kui ka Johanni kõne teemaks.

Võistluspäeva algas avamistseremooniaga kooli aulas, kus pidas kõne ka direktor Ene Saar ning Mia-Marie Sukles (139.b) tõlkis inglise keelde. Pärast žürii tutvustamist tseremoonia lõppes ning gruppidesse jaotatud võistlejad liikusid eraldi klassiruumidesse — algas esimene voor. Esimeses voorus said kõik esitada oma ettevalmistatud kõnet ning igast grupist valiti kaks parimat, kes pääsesid edasi poolfinaali. Poolfinaalis hakkasid kõnelejad esitama impromptu kõnesid: ükshaaval lasti igal poolfinalistil valida teema. Kõne ettevalmistamiseks anti vaid 15 minutit, mille täissaamisel tuli seda kohe ka žüriile aulas esitada. 

Finaalis oli 12-st poolfinalistist järel vaid 6, sealhulgas meie realistid Richard ja Johann. Veel viimast korda esitasid kõnelejad oma algselt ettevalmistatud kõnesid. Žürii, millesse kuulusid muuhulgas USA suursaadik George P. Kent ja Suurbritannia suursaadik Ross Allen, langetasid lõpuks raske otsuse. Võitjaks valiti Sandra Näks 21. Koolist, kes kõneles seaduste vajalikkusest ühiskonnas ja teise koha pälvis Richard Kaup oma kõnega spordist. Sandra Näksi ootab järgmiseks ees Eesti esindamine rahvusvahelisel kõnevõistlusel.

Kirjutas Johann

ÕF MARIE POKAAL

Marie Pokaal on ainulaadne käsitöö- ja kristallklaas, millel on isikupärane disain ja roosa värvus. Pokaal on inspireeritud legendist, mille kohaselt imiteerib coupe pokaal Prantsusmaa kuninganna Marie Antoinette’ivasaku rinna kuju. Taaselustades seda legendi, pakume Eesti naistele uudse võimaluse äratada oma sisemine kuninganna ja see-läbi tähistada just iseennast! Meie teekond algas juba 2022. aasta veebruaris, kui esmakordselt omavahel ideid põrgatama hakkasime. Algusest peale oli meile väga oluline, et meie tootel oleks taga ka missioon.Märkasime nii ümberringi kui ka enda puhul pidevat kiirustamist ning kuidas selles sagimises tihti unustatakse tähelepanu pöörata iseendale ja enda heaolule. Sellepärast me lõimegi Marie Pokaali. Muidugi soovisime algselt koostööd teha just kohalike klaasimeistritega, kuid praeguste gaasihindade tõttu on enamik Eesti tegijatest oma uksed kahjuks sulgenud. Otsisime seejärel pikalt ja laialt Euroopast meistrit, kes meile otsitud kvaliteeti pakkuda suudaks. Lõpuks leidsime Tšehhist üle 300-aastase väärika ajalooga pereettevõtte, kellega on meil täna väga viljakas koostöö. Õpilasfirma Marie taga on neli ettevõtlikku noort Gustav Adolfi Gümnaasiumist, Tallinna Reaalkoolist ja EBS-st: Hedvig Kaing, Reti Eedra, Karl-Marten Kristenprun ja Tristan Tammis.

ÕF PELA

Meie klassivend Ants Erik Nõmper, koos Alexandra Elo, Patrik Roostfeldi ja Mihkel Ratassepaga lõi õpilasfirmaga PELA. Tegemist on huumoriga rikastatud seltskonnamänguga, kus peab kokku panema naljaka fraasi ja pildi. Nendemissiooniks on muuta noorte elu värvikamaks, tuues nad virtuaalmaailmast pärisellu, ning pakkuda lõbusaidvõimalusi sõpradega koos kvaliteetaja veetmiseks.

Õpilasfirma PELA tiimi liikmetena armastame lauamänge. Korraldame tihti lauamänguõhtuid ja armastame lauamänge nagu Dixit, Catan, Sabotöör ja Cards Against Humanity. Kuna aega on vähe, eriti seda, mida oma lähedaste ja sõpradega veedame, loeb iga hetk. Meie tahame tuua sinu ja su sõprade ellu palju rõõmu ja häid tundeid – hetki mida mäletada.Meie lauamängu on läbi testitud sadu tunde erinevate inimeste poot. Kõik laused ja pildid on valitud spetsiaalselt selleks, et eestlastel tekiks nii äratundmismomente kui ka jalust rabavaid hetki. Garanteerime, et “Mida MEEMI?!” suudab naerma ajada ka kõige tõrksamad pahurdajad ning mängu lõpus on kõigil kõhulihased kenasti valusad.

KODULEHED: www.mariepokaal.ee ; https://ofpela.ee

7. märstil käisime klassiga Kõrvemaal suuski kulutamas!

Olime siiani mõelnud, et kui märtsis suusapäev, siis lund enam küll ei ole ja saame hoopis matkale minna. Eesti ilm on aga nagu ta on ja õues oli perfektne külm suusailm. Meie päeva iseloomustab vanasõna – algul ei saa vedama, pärast ei saa pidama. Kehtib nii hommikul Kõrvemaale viiva bussi kui suusaraja tõusude kohta. Teatevõistluse panime juba esimese ringiga kinni, selles ei olnud üldse küsimust. Kretelil oli ring juba tehtud, kui teised alles suusaraja juurde jõudsid. Hirmuäratavad suusarajad ei olnud kokkuvõttes nii hirmsad. Vahepeal püüdis õpetaja Marko osad vastselt ringi lõpetanud suusatajad kinni ja üritas neid teisele ringile saata, kuid maapind tegi talle koheselt 1:0 ja üks suusakeppidest murdus pooleks. Marko tuju sellest ei langenud, sest “see pole niikuinii minu oma” ja pühkis minema. Sellele järgnes elamusterohke tuubisõit ja üllatavalt frikadellide rohke supp (ja kas peab end tõesti Kõrvemaale venitama, et head teed saada?). Igatahes soovime väga tänada kohalikke kokkasid! Koju jõudes sai suusad ilusti garaažinurka panna, et nad sealt siis uuesti aasta pärast välja võtta. Nüüd võiks lumi päriselt ära sulada. Aga oli tore, teeme teinekordki! juhhuu

Kirjutas Kaisa