139c

On 2023. aasta 27. detsembri õhtu, väljas sajab paksu lund ning õdus Reaalkooli aula täitub taas vikside ja viisakate jõuluballilistega.

Ma julgen omast kogemusest väita, et jõuluball on üks kõige lõbusamatest ja meeldejäävamatest üritustest, mis meie koolis toimub. Äsja jõulupüha tähistanud reaalikad on puhanud ja heas meeleolus, kümendikel tantsukursusest sammud selged ja kõik tahavad veeta koos ühe vahva õhtu koolimajas enne uue aasta saabumist. Jõuluball on traditsioon, mille algatas 2015. aasta detsembris õpetaja Madis Somelar, võttes inspiratsiooni Pärnu koolis toimuvast jõuluballist, mida ta alates 2002. aastast korraldas. Iga aasta esineb ballil võrratu Pärnu Noorte Puhkpilliorkester dirigent Rein Vendla juhendamisel, tänu kellele ka kõige aramatel ballilistel hakkab jalg tatsuma. Dress code on muidugi pidulik, mistõttu on nii neiud kui ka noormehed selleks õhtuks end eriti hoolikalt korda sättinud. Vahva on ka jõuluballi juures see, et lisaks õpilastele ja õpetajatele saabub sinna käputäis vilistlasi, kellega on tore tutvuda või üle pika aja jälle uuesti vestelda. Ka minul oli see aasta suur au aidata jõuluballi korraldusliku poolega ning tegin seda igati suure rõõmuga.Õhtu algas kell 18:00 külaliste saabumisega ning seejärel kuulutati pidu ametlikult alanuks avavalsiga. Tuleb välja, et reaalikad on täielikud multitalendid: lisaks koolis suurepäraselt omandatud teadmistele oskame ka tantsida! Tore oli näha, kui paljud aulas kas oma kaaslase või koos sõpradega tantsisid, sellist vaatepilti mõnes teises koolis ma küll varem näinud pole. Õhtu mõõdus sujuvalt tantsu ja hea seltskonna saatel ning alates kella kümnest läks pulti ei keegi muu kui meie oma DJ 2ico, kes oma meisterliku laulude miximise oskusega lõi aulasse tõelise peomeeleolu. Rahvas tantsis ja laulis kuni hiliste tundideni ning seejärel läks iga sats omasoodu edasi õhtut/ööd nautima. Kuigi järgneval paaril aastal ei saa ilmselt jõuluballi meie kallis aulas korraldada, loodan siiski, et see äge traditsioon jääb püsima ning et saame ka vilistlastena tulla taas reaaliperega kokku mõnusal pühadejärgsel ajal. Suur aitäh Madisele ja kõikidele teistele, kes aitasid jõuluballi korraldamisega! 

Kirjutas Marii.

Tšatšatšaaaaa 1…2… kauaoodatud päev (7. detsember) oli pärast pikki tunde ja proove võimlasaalis lõpuks käes – TANTSUVÕISTLUS.

Meie tantsu teemaks oli suur depressioon ehk 1929. aastal Ameerika Ühendriike tabanud börsikrahh. Kava oli väiksemagi detailini läbi mõeldud ja mitu korda läbi harjutatud, kostüümid oli välja valitud, osad detailid oli isegi Mirjam meisterdanud ja nüüd jäi ainult suruda esinemisnärv alla ja õpitud tants rahvale esitada. Nagu traditsioonile omane, jäetakse magustoit viimaseks ja nii ka esinesime meie kõige viimasena, et kogu tantsuvõistlusele justkui kirss tordile panna. Ei möödunud kaua, kuni selguski võitja….. Otse loomulikult 139.c!!!! Nagu mainis ka Marko Mett, on raske esikohale saada, siis veelgi raskem on sellel püsida, kuid seda me tegime, sest võidu tõime koju ka eelmine aasta. Aitäh Hildegardile, kes oli kava autor ja imelise koreograafia tegi ning Antsule, kes võistlustantsu meile selgeks õpetas ja loomulikult ka tervele 139.c-le, sest teamwork makes the dream work!

TANTSUVIDEO: https://drive.google.com/file/d/1OYiMYPBcFGHdAI8tjCwZ3s8gbA3GizZJ/view?usp=drivesdk

Kirjutas Simone.

Väikese vahepalana otsustas Birgit ühel täiesti tavalisel koolipäeval kirjutada igas tunnis paar luulerida.

Esimese vaatuse esimene stseen tragöödiast “Olla või mitte kooliõpilane?”

KERLI KUPITS

Kui mul on kaks pikka sirget ja nad asuvad ühel tasandil nii vingelt

ning neil üks punkt ühine ainult, need sirged lõikuvateks nimetatut.

KERSTI VESKIMETS

Neerud siin, neerud seal, neerud iga nurga peal.

Päsmakeses esmasuriin. Mürgitus olla saab vaid piin.

MONIKA SIIM

Tundi teile annan nüüd,  teist targimad teha on mu püüd.

Johannes pärast veel räägib. Kuid minu kõht söögivahetundi näebki.

ANU KELL

            Kultuuripäevikud kõigil lauale laotud?

            Ega te ometi und endil kaotand?  

HAMLET

            Olla või mitte olla – see on küsimus. Mis oleks üllam – vaimus taluda

kõik nooled, mida vali saatus paiskab, või, tõstes relvad hädamere vastu,

vaev lõpetada? Surra, magada – muud midagi, sest nõnda uinudes

kaoks hinghepiin ja kõik need tuhat häiret,  mis meie liha pärib looduselt.