139c

Tegime enda klassile Instagrami 2021. aasta septembri alguses. Meie konto nimeks sai @madistajad (meie klassijuhataja Madis Somelari nime järgi). Instagrami eesmärgiks on klassielu kajastamine meedias ning see aitab klassivaimu kasvatada. Üks hea Instagrami konto näitab, kui lahe üks klass tegelikult on ;). Praeguseks on klassi Instagramil juba 426 jälgijat üle terve maailma. 95,6% jälgijatest on pärit Eestist, 0,5% Belgiast, Lätist ja Leedust. Põhilise osa jälgijatest moodustavad nii nooremad kui ka vanemad õpilased meie koolist, sõbrad ja vanemad. Oleme postitanud pilte erinevatest koolisündmustest, nagu ajarännak, kooli sünnipäev, spordivõistlused, jõululaat, suusapäev jms. Lisaks postitame iganädalaselt meie tavapärasest elust meile omases keskkonnas. Storydesse (pildid ja videod, mis kestavad 24 tundi) lisame meie klassi sünnipäevalapsi ning niisama lõbusaid pilte. Tulevikus loodame klassi Instagrami postitada sama tihedalt nagu oleme seda varasemalt teinud.

Kirjutas Birgit

Meie klassi Instagrami konto link

23.04

Päev algas klassijuhataja juures Pärnus. Meie klassi rahvas ja 10.a klassi poisid, kes seal oli, ajasid õpetaja Somelariga juttu nii kaua, kuni buss tuli. Buss jõudis veidi enne kella kolme ja see viis meid Riiga. Teel sinna said enamus inimesi paar unetundi veel kätte. Riia lennujaamas läks ilusti ja keegi maha ei jäänud. Lennukis oli kurvalt vähe ruumi jalgadele, aga sai korralikult 3 tundi magada. Roomas me maandusime kurvas väikses lennujaamas, kust buss viis meid hotelli. Hotellis me istusime tunnikese fuajees, sest check-in võttis väga kaua. Olles toakaardid kätte saanud, pidime me pikka aega otsima enda tube, sest tegemist oli täieliku labürindiga. Tuppa jõudes jäid paljud kohe ka magama. Õhtul läksime me linna avastama ja tutvusime Rooma metroosüsteemiga. Meie, kes me varem jõudsime, saime Colosseumi näha juba enne teisi. Colosseumi juures einestades kuulsime, kuidas teistel Tallinnas läheb. Teistel ei läinud Tallinnas just kuigi hästi. Umbes 25 inimest pidid lennukist maha jääma, sest Wizzair oli saatnud vale lennuki. Mitte kaua pärast selle kuulmist läksime tagasi hotelli ja jäime seal ka ruttu magama. Öösel jõudsid kohale need, kes ei jäänud lennukist maha. 

Kirjutas Martin

24.04 

Kell sai 00.00. Teised olid läinud, meie, 26 inimest olime aga Tallinnas lennujaamas. Üritasime täita pabereid, et kindlustuselt raha tagasi saada. Otsisime ka välja uue võimaluse, kuidas Rooma saada. Lõpuks otsustati Helsingi kasuks. Lennule Helsingi-Rooma sai piletid kiiresti ostetud, kuid laevapiletitega läks väga kaua aega. Osad läksid vahepeal oma mõnusat ööd veetma Hiltoni hotelli. Meie aga olime kuni kella kolmeni lennujaamas. Istusime keset lennujaama põrandat. Vahepeal külastasime massaažitooli. Õnneks saime öömaja Steni juures. Kell 5.15 oli vaja juba ärgata. Hommik algas kerge smuuti ja võikuga. Edasi otse laevale. Pool kümme olime juba Helsingis ning sealt läksime rongile Vaantasse. Viis tundi lennujaamas passimist ning oligi aeg lennule asuda. Vahepeal käisime söömas (kindlustuse kulul). Meile ei öeldudki, et oleme stand by-d. Me saime lennukisse ilma ühegi takistuseta. Roomas ootas meid buss, mis viis meid hotelli. Olemegi roomas! 

Kirjutas Anna-Liisa

25.04

Linnulaulu ja kirikukellaga äratus andis märku, et aeg on jalad selga võtta. Kui mõnus hommikusöök oli söödud, oli aeg kiirelt asjad pakkida ja metroojaama marssida, sest ees ootas uus 4-tärniline Aristoni hotell. Kui kõik oma uutesse tubadesse sisse olid sätitud, oli voodis lösutamise aeg otsas ning algas meie esimene tuur Rooma kesklinnas. Diocletianuse termid, Püha Maarja basiilika, roomlaste poolt vihatud Moosese purskkaev, ​​Trinità dei Monti katoliku kirik, 135-astmelised Hispaania trepid, Piazza di Spagna väljak, kolme tänava keskel asuv kurikuulus Trevi purskkaev, Daakia sõja võitu meenutav Traianuse sammas, Piazza della Madonna väljak, Constantinuse triumfikaar, Rooma foorum ja muidugi ka Colosseum – kõik nähtud. Vahepeal limpsisime ka Trevi purskkaevu läheduses oma esimest gelatot, kuid kui Maibrit oma ,,suurepäraste’’ söömisoskustega tõestas, et see meil veel nii hästi ei edene, oli aeg edasi sammuda. Kuna hirmutav uurimistöö on veel ees, kindlustasid paljud oma õnne ja edu münti purskkaevu visates. Suure seltskonnaga reisimine osutus hetkedel väljakutsuvaks just siis, kui mõned udupead olid keset tuuri ära kadunud. Kuna aga kõik teed viivad Rooma, suutsime me taas kohtuda ja tuuriga jätkata. Kui mündid olid vette visatud, kõhud gelatot täis söödud ja 20 000 sammu ära tehtud, oligi meie esimene tuur läbi saanud. Õhtul mugisid kõik restoranis pastat ja pitsat, et ikka järgmiseks päevaks valmis olla.

Kirjutas Simone

26.04 

Käes oli teine päev, kus kõik olid Roomas kohal. Päev algas tavalisest natukene varem ja osad, kes sisse ei maganud, said hotelli all hommikusöögilauas nautida saiakesi. Liikusime suure pundiga Vatikani, et sealset muuseumi külastada. Riietus oli Vatikanis suhteliselt range arvestades ilma: ei tohtinud olla lühikeste pükstega. Enne muuseumisse pääsemist pidime väljas umbes ühe tunni piletijärjekorras ootama. Muuseumis oli palju põnevat, mida vaadata. Väga palju ajaloolisi esemeid ja kujusid. Mõned käisid ka paavsti autode näitusel, kus sai näha autosid, millega on paavsti ringi sõidutatud. Peale muuseumi käisid kõik mõnes heas restoranis söömas ja siis külastasime Santa Sabina kloostrit. Meile tegi seal ringkäigu dominikaani munk. Väljast tundus ehitis palju väiksem, aga sees ringi käies oli iga nurga taga mõni uks, kust sai kuhugi edasi. See oli selle päeva viimane ühine tegevus ja edasi läksime õhtust sööma ning siis öist Roomat nautima. 

Kirjutas Hugo

27.04

27. aprilli hommik algas meil suhteliselt varakult ja vaevaliselt. Kuigi me ärkasime tund aega enne kogunemist, siis jalgade valu ja suure une pärast  jõudsime me hommikusöögile ainult 10-minutilise ajavaruga. Huvitav külg meie hotellis oli, et sa pidid tellima hommikusöögi lauast, ilma selleta, et keegi annaks sulle valikuid, mida üldse süüa saab. Seega tuli süüa suhteliselt kiiresti. Esimene päevane sihtmärk oli Püha Peetruse basiilika. Kui me metroost maha tulime, kuulsime, et paavst oli just selle ees väljakul kõnet pidamas. Aga kahjuks, vaatamata meie tormamisele, ei oodanud ta meie tulekut ja lõpetas oma kõne varem. Edasi me läksime Inglisilla juures olevasse Hadrianuse muuseumi. Väga palju uut sealt teada ei saanud, aga vaade oli väga ilus ja võimas. Lisaks, minu väsinud jalad hindasid sealseid ilusate vaadetega pinke. Teel Panteoni juurde võtsime me ilmselt parima jäätise, mida ma terve reisi jooksul sõin. See oli kreemine, hea ning maitses nagu suvi. Lõunasööki serveeris meile teenindaja, kes oli võlutud Monika ilusast ja nooruslikust näost. „You have a face like a baby!”. Aga teenindaja võlutus Monikasse lõppes, kui ta sai aru, et Monikale ei meeldi tiramisu. Nende suhe lõppes. Pärast lõunat kõndisime oma lemmik istumiskohta Roomas. See asub Victor Emmanuel II monumendi juures, seal oli vari ning lähedal oli ka hea kvaliteediga jäätisekoht. Ekskursioonipäeva lõpetasime Colosseumiga. Grupi juhtimisel asusime Colosseumis valele teele ning oleksime peaaegu jäänud kogu Colosseumist ilma. Kuid õnneks saime kasutada oma suure grupi privileege ning trügisime õigesse kohta tagasi.

Kirjutas Anett

28.04

Neljapäeva hommik ja kõik on millegipärast väsinud. Kõik kiirustavad sööma, et lahkuda 7.30 hotellist ja minna uudistama Püha Peetruse Basiilikasse. Muidugi ei jõudnud kõik 7.30 ennast valmis ja lahkusime hiljem (nagu alati). Metroosse jõudes hoiatati meid taskuvaraste eest ja kõik läksid unisena metroo peale. Rahvast oli nii palju, et ei leidnud ühtegi tuttavat üles. Kõik olid vaikselt ja poolunes, kui järsku Joosep ärkas ja karjus üle kogu metroo: “AYO, WHAT THE F***”. Kõik vaatavad ehmunult tema poole ja selgub, et Joosep oli teolt tabanud taskuvarga, kelle käsi talle taskusse oli libisenud. Mees keda süüdistati, väitis, et ei teinud midagi, kuid siiski kuulas Joosepit, kui Joosep ütles talle “GET LOST”. Sellel mehel vedas, et Joosep vägivalda ei pidanud kasutama, sest Joosep benchib nüüd juba 105 kg. Aitäh sellele politseinikule, kes hoiatas meid taskuvaraste eest! Järsku olid kõik täiesti ärkvel ja kahtlustasid oma kõrvalseisjaid. Jõudsime siiski ilma teiste viperusteta ilusti Basiilikasse. Enne sisseastumist mõtlesin, et miks siin kogu aeg nii pikk järjekord on ja et kas see on tõesti väärt seda ootamist. Kohe kui aga sisse astusin, vajus mul suu lahti ning sealt ei tulnud sõnagi. Tegu oli tõesti võimsa ehitisega ning osadel oli võimalus isegi üles kuplisse minna. Peale seda oli meil natuke vaba aega ning kõik läksid väikeste gruppidega kuhugi sööma. Naljakas oli see, et need grupid said järsku sama ajal kuskil ristmikul täiesti juhuslikult kokku ja läksid siis sööma. Kui kõhud täis, ootas meid Palatinuse küngas ja Keisrite palee. Keegi tegelikult ei jaksanud enam ringi kõndida ja kõik tahtsid hirmsasti magada. Hildegardil hakkas halb ning otsustasime lahkuda varem, kui teised ning minna hotelli puhkama. Enne hotelli jõudmist sõime hotelli kõrval asuvas restoranis 8 maailma parimat carbonara pastat. Seejärel läksime ja magasime korraliku lõunaund. Ärgates avastasin, et olin jätnud oma koti hotelli kõrvale restorani ja paanikas jooksin sinna. Õnneks oli seal ka maailma parim teenindus ning nad olid mu koti leti taha viinud. Aitäh restoran Al Fagianetto! Pärast magamist oli energiat küllaga ning õhtu algas uue restoraniga. Seekord oli aga veidi erilisem. Tegemist oli pererestoraniga, kes pakkusid “päris” Itaalia toitu. Üks pereliikmetest andis ka klaverikontserti ja me nautisime täiega.  Peale väikest istumist otsisime melu ja mõtlesime minna Ice Bari. Pilet maksis 15€ seega kõndisime sealt lihtsalt mööda.

Kirjutas Rico

29.04

Ega siis eestlased pole ainukesed, kes tähistavad igat reedet nagu see oleks viimane! Kätte oli jõudnud RR, ehk Rooma Reede ehk vaba päev ja ka ühtlasi meie viimane täispikk päev selles imelises linnas. Pisut magushapu tunne oli südames, kui ärkasin hommikul mõeldes sellele, et juba 24 tunni pärast oleme lennuki peal sõitmas tagasi raagus puudega ja halli kodulinna. Hoolimata sellest ei lasknud me kindlasti oma reisi lõpupäeva kurbuses veeta, vaid võtsime täiega viimast! Raske on rääkida reedest kogu klassi silme läbi, kuna enamjaolt olid kõik linnapeal väiksemate satsidega laiali – kes poetänavatel tehinguid tegemas, kes pitsat söömas või hoopis veel viimaseid vaatamisväärsusi nautimas ja samme kogumas. Aga ühte võin kindlasti kõigi kohta kinnitada: jalad enam ei töötanud. Viimasel päeval oli kõige rajumalt tunda neid kümneid tuhandeid samme, mis me nädalaga olime kogunud. Olles aga sportlikud, hea tervise juures ja vastupidavad noored, tatsasime ikka linnapeal edasi. Peab tõdema, et üks mõnnamaid asju reede juures oli see, et sai rahuliku südamega hommikul voodis mõnuleda ja ei pidanud viie minutiga hommikusööki alla kugistama, et teistega metroo peale jõuda. Olin iseendaga lahke ja lasin endal pisut hiljem ärgata. Seejärel läksime Hedvigiga välja hommikust (kellaajaliselt pigem brunch) sööma. Pärast seda sain Birgiti, Rico, Steni, Kristenpruni, Simone ja Tuulega kokku ning otsustasime viimasel päeval oma viimase osa taskurahast millelegi toredale ära kulutada. Käisime Itaalia kaltsukates, hirmutavalt suures Zaras (kust, hoolimata massiivsest valikust, me ikka midagi meelepärast ei leidnud) ning sattusime ka ühele vahvale raamatuturule. Rico ja Tampere imetlesid dinosauruseraamatut ja mina soetasin omale itaaliakeelse Boccaccio „Dekameroni”, mille Itaalia kavalad müügimehed suutsid mulle ikka kahe euro võrra kallimalt maha müüa, kui tegelik hind oli. Käisime veel mõnest poest läbi ja siis oli juba aeg lõunat süüa. Teenindaja muidugi naeris meiesuguste turistide üle, kui me kõik tellisime lasanjet. Puhkasime jalga ja kuulsime küla pealt, et teised olid Rooma tänavatel näinud Lamborghini politseiautot. Sellist vaatamisväärsust vist Eestimaal ei satu niisama nägema. Tampere oli ka Zara lähistel näinud väidetavalt kõige ilusamate silmadega neiut. Kahju, et numbrit ei küsinud… Kõhud täis, kõndisime imeilusasse parki, kus nautisime maalilist vaadet ja head seltskonda. Kuskilt kaugustest sprintis täie kiirusega kohale ka Maibrit ning seejärel kõndisime hotelli tagasi. Tee peale jäi ka Goethe kuju, mis kattus hästi meie „Fausti” lugemisega. Saatsime paar päeva tagasi ka õpetaja Anu Kellale kujust pildi, mis pakkus loodetavasti ka talle pisut rõõmu. Tagasi hotellis, pidin tõele näkku vaatama ja hakkama vaikselt oma vara tagasi kohvrisse pakkima, et hommikul kergem oleks. Pesin veel umbes kümnendat ja viimast korda reisi jooksul oma tossud linnamustusest puhtaks, et õhtul saaksid need uuesti särada. Peale pakkumist sai veel ära nähtud meie kurikuulus Aristoni hotelli katus, millelt oli õhtuvalguses eriti kaunis vaade. Kõndisime veel suurema grupiga viimast korda Colosseumi juurde, tee peal sõime jäätist ja nautisime viimase õhtu võlusid. 

Mis juhtus Roomas, jääb Rooma ;))) Grazie famiglia!!!!  

Kirjutas Marii

30.04

Laupäev oli Rooma reisi viimane päev, vähemalt enamikule, sest üks grupp inimesi pidi naasma Eestisse Rootsi kaudu. Sel päeval pidime ärkama palju varem kui tavaliselt, sest 6.30 oli juba bussiga väljasõit lennujaama poole. Samuti polnud veel hotellis hommikusöögile mineku aeg alanud, mistõttu saime võileiva, jogurti, croissanti, moose ja muid toiduasju paberkotis, millest ka varasemad ärkajad ja kiiremad süüa jõudsid. Kahjuks ei jõudnud meie tellitud buss 6.30 kohale ning pidime hommikuse Rooma tänaval veidi ootama. Kui lõpuks buss umbes seitsme paiku jõudis, oli meil kiire peale minemisega, sest taga olev liinibuss ei mahtunud meist mööda. Lennujaamas läks kõik ladusalt ning sai veel viimased ostud Itaalias tehtud. Unisemad magasid järele puudu jäänud unetunde ja kõigi õnneks said kõik pardale. Lennukis oli meil üks pere umbes aastaste kaksikutega, kes reisi ajal tegid valjemat häält. Kõigile see kahjuks meelt mööda ei olnud. Pardal oli üllatavalt palju eestlasi. Riia lennujaamast liikusime kiiresti läbi ning juba kell kaks algas bussiga tagasisõit Eestisse. Enne Eesti-Läti piiri sõitis meile kahel korral vastu sõjamasinate jada ning me seisime ja vaatasime neid. Ka piiril ei läinud nii ladusalt. Dokumendikontroll käis kiiresti, kuid söömisega nii lihtsalt ei läinud. Meile oli antud aega 30 minutit, et käia tualetis ja võtta midagi süüa, kuid kui 60 inimest korraga järjekorda läheb, siis kulub aega antust rohkem. Kell viis jätkasime tagasisõitu Tallinnasse. Paljud kasutasid võimalust magada bussis, sest reis oli olnud seiklusi täis ja väsitav. Tagasi Tallinnasse, Estonia juurde jõuti umbes seitsmeks. Osadele tuldi ka plakatitega vastu.

Kirjutas Helen

2022. aasta viimasel märtsikuu päeval kutsuti meie klassist Monika Siim, Nora Parik, Henrik Johan Kitt ja Ants Erik Nõmper teaduste akadeemiasse. Esimese mulje jättis kohe akadeemia Kohtu tänava maja. Selle lasi endale ehitada 19. sajandil baltisakslane Ewald Alexander Andreas von Ungern-Sternberg.

Konverents ise oli väga hästi korraldatud. Akadeemia president Tarmo Soomere on imetlusväärselt osav kõneleja, tema mõtted kliimast olid selgelt sõnastatud ning väga huvitavad. Ta selgitas, kuidas peamised kliimasoojenemist põhjustavad tegurid oleme kindlasti ikkagi meie, inimesed. Lisaks ka, et merevee tase tõuseb pigem tänu soojuspaisumisele (mitte jääsulamisele) ja tõi võrdluse koroonakriisi ja kliimakriisi vahel. Nimelt on nad mõlemad ühiskonda polariseeriva toimega.

Teaduste Akadeemia nõuandev roll Eesti Vabariigile oli mulle samuti suureks üllatuseks. Ka akadeemia liikmeskond on tähelepanuväärne, kindlasti tahaks kunagi sinna kuuluda.

Teise paneeli kõnelejatelt sai mitmeid nippe uurimustöö tegemiseks, eriti just juhendaja vaatepunktist. Kaksikud Erkki ja Elmo Tempel on vastavalt füüsika ja keemia õpetaja ning atronoom. Nende ühiselt juhendatud uurimustööd on olnud mitmeti positiivsed, kuid tihti on esinenud ka ootustele mitte vastavaid töid. Seal juures on suurimaks pettumuseks tavaliselt õpilase enda vähene panus või liiga keerulise teema valik.

Päevajuhi eestveetud mõtlemisharjutused (küsimused) toetasid oluliselt isiklike ideede kujunemist. Kiidusõnad ka toitlustusmeeskonnale. Koha peal sai väga maitsvaid lihapirukad, smuutit ning borši. Üldiselt tekkisid konveretsiga seosas sügavalt positiivsed tunded, samuti mitmed uued ideed.

Kirjutas Ants

2. mail käisime enda eesti keele ja kirjanduse õpetaja Anu Kellaga Sakala tänava kunagises NO99 teatrimajas vaatamas VAT Teatri etendust “Faust”. “Fausti” mängitakse juba 2012. aastast. Teatrisse läksime seoses samanimelise kohustusliku kirjanduse lugemisega.  “Fausti” autor J. W. Goethe. Osades olid Katariina Libe, Margo Teder, Ago Soots, Tanel Saar, Meelis Põdersoo ning Madis Muul klaveril. Etenduse nägemine toetas “Fausti” käsitlemist tunnis, tehes mõned loetud kohad õpilastele vaatemänguga arusaadavamaks. Laval kasutati huvitavat motiivi – tähelepanu keskmes olevad näitlejad maigutasid suud ning kõrvalseisvad näitlejad tegid laval olijatele hääle. Etendust illustreerisid filmikaadrid saksa filmikunstniku Friedrich Wilhelm Murnau filmist “Faust” (1926). Kõige enam jäi etendusest kõlama see, et armastus alati võidab kurjuse. 

PS. Kahjuks ei jõudnud Sten Martin Kalle isegi teatrisse kohale, sest ta magas. 🙂

Kirjutas Birgit

“Faust” VAT Teater

“Teil võib olla universum, kuid las Itaalia jääb minu omaks.” Nii ütles üks 19. sajandi tuntuimaid heliloojaid Giuseppe Verdi. Itaalia on lisaks Rooma impeeriumi ja selle legendaarsete tegelaste, nagu Julius Caesar ja Nero, kodule ka renessanssi sünnikoht ja paistab siiani välja enda võrratu arhitektuuripärandi poolest. Itaalial on üks jalgpalli maailmameistrivõistluste ajaloo edukamaid rahvuskoondisi, riik on saanud mitmeid Oscareid enda suurepäeraste filmide eest ning on sünnimaaks mitmetele silmapaistvatele kunstiinimestele, ajaloolastele ja teadlastele. Just sellepärast pidime ka meie selle riigi kohta rohkem teada saama.

21. aprilli õhtul kell 18.00 peale pikka koolipäeva toimus meie klassil ja 10.a klassil Vana-Rooma teemaline salongiõhtu ning kui hoolikalt vaadata, võis publiku seas näha ka meie klassijuhataja poega Sassi. Kuigi pidime alustama kella kuuest, siis Reaalkoolile kohaselt lükkus meie salongiõhtu algus natukene hilisemaks. Tähtsad küsimused kõigepealt läbi arutatud ja kerged kolmkümmend minutit graafikust maas, saimegi lõpuks alustada. Nagu me kõik teame, siis Itaalia ajalugu saab alguse etruskidega ja just etruskiteemaline oli esimene esitlus. Sellele järgnesid esitlused Palatinuse künkast, Colloseumist, Circus Maximusest, Rooma foorumist, Caracalla termidest ning esimese ploki lõpetas Traianuse sammas (või oli see triumfikaar, kes seda enam mäletab). Vahepeale tegime väikese pausi ning nautisime kringlit. Teise plokiga tegi algust esitlus Tituse ja Constantinuse triumfikaartest, millele järgnesid esitlused St. Angelo kindlusest, Rooma panteonist, Püha Peetruse basiilikast ja paavstist ning Kirikuriigist. Kaks kolmandikku olulisest tarkusest käes, tegime veel igaksjuhuks ühe pausi, et olulisi teadmisi koos tüki kringliga seedida. Kolmandas ning viimases plokis kuulsime Vatikani maalidest, Sixtuse kabelist, Hispaania treppidest, Itaalia ühendamisest, Mussoliini-aegsest Itaaliast ja jõudsime lõpuks kahe viimase esitlusega tänapäeva Itaaliani. Eriliseks lemmikuks paljude seas osutus kõige viimane esitlus, sest kuidas me muidu oleks teadnud, millised on kõige paremad söögikohad Roomas. Kuigi algselt pidime lõpetama kell üheksa, siis tegelik lõpp oli umbes kell kümme, sest tarkust oli lihtsalt nii palju, et varem lõpetada ei olnud võimalik. Peale salongiõhtu lõppu jäid paljud veel kooli, et teha viimaseid ettevalmistusi meie reisiks, kuid ülejäänute jaoks oli pikk koolipäev läbi saanud.

Kirjutas Mirtel

Talvine spordipäev toimus kõikidel kümnendatel klassidel 15. märtsil. Varasemalt pidime suusatama 9. veebruaril, kuid tuli ümber planeerida, sest paljud olid haiged. Kohale jõudes oli kohe näha, et täna saab olema ilus ja päikseline ilm (albeedo oli väga suur). Laenutasime suusad ja saapad ning sõitmine võis alata. Peaaegu kõik sõitsid kohustusliku 7,5 km ja oli ka neid, kes sõitsid rohkem.

Teatevõistlus oli päeva tipphetk meie klassile. Kõik paralleelid tegid meeskonna, kus oli kolm kiiret tüdrukut ja poissi. Meie klassi tiimis olid Kretel, Birgit, Hilde, Ants, Hugo, Johann. Tiim oli meil nii võimas, et teised ei olnud võidule lähedalgi. Pärast võitu otsustas Altroff õnnest Antsule külge hüpata ja nii nad koos ka kukkusid. Kukkudes oli kuulda ka suurt praksu, Altroff ja Ants maandusid koos suusakepi peale, mis läks nende all kolmeks.

Peale seda oli kõigil veidi vaba aega suusatamiseks enne lõunasööki ja mindi veel ringe suusatama. Kui lõuna oli ära söödud, hakkasime sõitmatagasi kooli juurde. Nii sai meie suusapäev läbi.

Kirjutas Stenar

Võitjad!

Sõbrapäeva puhul korraldati gümnaasiumile võrkpalliturniir. Iga klass pani välja oma võistkonna, milles pidi olema vähemalt kaks tüdrukut. Veel nädal enne võistlust oli pool meie klassi haige, kuid tasapisi tulid inimesed tagasi kooli ja lõpuks moodustasid tugeva meeskonna: Brigitte, Helen, Maibrit, Parts, Ikla, Kristenprun, Sten ja Johann (6 mängijat platsil pluss 2 vahetusmängijat). Reedel saime kehalises harjutada ning esmaspäeval kell 13.00 käis juba vile. Olime pandud ühte alagruppi 11.c ja 12.c klassiga. Esimesena läksime üheteistkümnendike vastu. Nagu korvpallis, olid neil nüüdki väga tugevad mängijad, nt Alexi ründelöökidele ei saanud keegi vastu. Paratamatult lahkusime sellest mängust kaotajatena, seisuga 2:0 (matšid käisid kahe geimi võiduni, 15 punktini iga geim). 12. klassiga oli juba tasavägisem mäng ja meie ässade Heleni ja Brigitte oskused paistsid eriti välja. Esimese kahe geimi järel olime viigis, seega jäi vaid otsustav kolmas geim. Võit! Polnud kahtlust, et 11. klass võidab 12. klassi, seega valmistusime veel kaheks mänguks 10.a ja 12.b klassiga, et selgitada välja 4., 5. ja 6. koht. 10.a, kes olid vaevu tiimi kokku saanud, oli meile tühiasi, aga 12.b pakkus natuke rohkem pinget. Vahepeal oli Oskar Pukk end meie treeneriks nimetanud — kui on raske oma tiimi kaotusega leppida, tuleb vist uus tiim leida. Matš läks jälle kolme geimini ning maksimaalse keskendumise ja pingutuse tulemusena võtsime turniirilt kaasa väärika 4. koha. Kohtunikud hindasid Heleni mänguoskusi meie võistkonna MVP vääriliseks ning teda autasustati raamatuga „Võrkpalliõpik”. Turniiri võitjaks osutus 11.a. Siiski suutis 139.c tervele gümnaasiumile tõestada oma võrkpallivõimekust.

Kirjutas Johann

Täna, 24. jaanuaril käis meile klassijuhatajatunnis hetke välispoliitikast rääkimas riigikogu väliskomisjoni esimees Marko Mihkelson. Ta on olnud riigikogus juba ligi kakskümmend aastat ning ajakirjaniku ja poliitikuna käinud erinevates riikides.

Marko Mihkelsoni üheks põhisõnumiks oli see, et tänapäeval on maailmas väga oluline teadlikkus ning see, et inimesteni jõuaksid tõesed faktid. Murekohaks on näiteks Venemaa, mille propaganda kanaleid vaadates võibki uskuma jääda, et juba praegu ründab Lääs Venemaad ning Venemaa on sunnitud end kaitsma. Mihkelson ütles, et Venemaa on läbi aegade olnud kontinentaalne impeerium ehk tal on vajadus oma territooriume laiendada ning suurendada enda kontrolli osakaalu maailmas. Venemaa välispoliitika üheks osaks on peaaegu kogu aeg olnud sõda ja vägivald. Mihkelsoni sõnul on praegu Venemaa eesmärgiks, et Ukraina, Valgevene ja Kasahstan ei saaks täielikult demokraatlikuks ega teeks oma otsused ise. Samas on näiteks Ukrainas suurenenud inimeste hulk (paarikümne aasta jooksul u 20%-lt 60%-ni), kes sooviks, et Ukraina oleks Euroopa Liidu liikmesriik. Lähiajal peaksid Valgevenes toimuma suured õppused koostöös Venemaaga ning on väike võimalus, et kuna Ukraina pealinn Kiiev asub Valgevene lõunapiiri lähedal, kogub Venemaa vägesid Valgevenesse, et valmistuda rünnakuks. Väeüksuseid, mida Venemaa enda läänepiirile kogub tuuakse Ida-Venemaalt. Mihkelson rääkis, et Venemaa võimalikke rünnakuplaane Ukrainale on mitmeid, kuid tema arvab, et kui Venemaa Ukrainat ründab, ei ründa ta kohe vähemalt otseselt Eestit. Samas võib Venemaa Eestile korraldada küberrünnakuid või Eesti piirile tekitada migratsioonikriisi (nagu näiteks Poolas eelmisel aastal). Kokkuvõttes ei tohiks inimesed langeda hirmu lõksu, kuid peame olema olukorrast teadlikud. 

Marko Mihkelson sõidab juba kolmapäeval Kiievisse. Soovime talle edu ning aitäh.

Kirjutas Nora

Kätte oli jõudnud 3. jaanuar ja oli planeeritud järjekordne käik Pärnusse klassijuhataja juurde, aga seekord oli Madis kutsunud meid puid laduma. Jõudsime Madise juurde umbes poole kuue ajal ja seekord, mitte üllatusena, jõudsime meie jälle enne tema saabumist ja vastu võttis meid hoopis tema poeg. Kui Madis jõudis, siis hakkas ta veidi aja pärast meile süüa tegema. Osad abistasid Madist köögis ja teised vaatasid, kuidas Madise poeg ja naabri poeg mängivad Minecrafti. Õhtuöögiks pakuti kana, kartulit ja salatit. Pärast söömist mängiti kaarte, vaadati filme ning Adele’i kontserti ja mõned käisid ka saunas. Filmimaraton venis üpris pikale ja viimased läksid magama poole kuue paiku, kuigi ärgata oli vaja vara. Hommikul, kui hommikusöök söödud ja uuesti Adele’i kontsert vaadatud, läksime puid laduma. Puid oli päris suur hunnik ja kamba peale saime need tunni ajaga laotud. Pärast puude ladumist taastusime ja sõime lõunat ning siis saabus ka teine kuhi puid, mille samuti saime ära laotud. Pärast pikka ja rasket tööd hakkasime planeerima Tallinnase tagasi minemist ning kui plaanid tehtud, veetsime veel aega Madise juures, kuni oli aeg minna bussi peale, kuhu Madis meid nelja viie kaupa vedas.

Kirjutas Markus Ikla

Pildid erakogust.