139c

Aprilli algul oli meil viimane kultuuripäeviku tähtaeg

– nagu ikka, siis mõni veetis öö magamata ja teine tõi juba paar päeva varem päeviku Anu Kellale ära. Kultuuripäevikut on tõesti väga ajakulukas kirjutada, kuid sellele vaatamata on see meid kolme aasta jooksul palju arendanud. See on andnud meile võimaluse kujundada oma seisukoht ühiskondlikes probleemides, arendanud analüüsimisvõimet ja silmaringi. Selle tähtsa sündmuse auks paneme ka ajaveebi ühe lühendatud versiooni Eriku kultuuripäeviku viimasest retsensioonist.

16. märtsil käisime klassiga oma viimasel teatrikülastusel Draamateatris. Kokku oleme Anu Kellaga käinud kolme aasta jooksul kuuel erineval teatrietendusel, mis on aasta kohta rohkem kui Eesti keskmisel inimesel. Algupärasena on “Eisenstein” kirjutatud Mihhail Durnekovi poolt, kes on Venemaa opositsioonilise teatri Teatr.doc üks juhtkujusid. Näidend räägib maalimakuulsast filmirežissöörist Sergei Eisensteinist (1898-1948), kes saab Stalinilt tellimuse teha suurfilm Ivan Julmast. Eisenstein arutab filmi tegemist oma emaga, siis abikaasaga ja ka helilooja Sergei Prokofjeviga. Samal ajal võetakse riigi luureteenistusse tööle Saveli Kondrašov. Tema ihaldatud ülemus Zoja Soboleva teeb Savelile ülesandeks jälgida kõrvalkorteris elavat Eisensteini ja panna kirja iga tema öeldud sõna. Saveli peab jälgima, et Eisenstein ei peidaks Ivan Julma filmi ära mingit salajast Stalini-vastast sõnumit. Kord satub Eisenstein tänaval Saveliga vestlema ning hiljem tunneb temas ära oma naabri. Saveli läheb koos Eisensteiniga Saksamaa suursaadiku vastuvõtule, kuhu ilmub ka Zoja. Suursaadik Friedrich-Werner von der Schulenburgilt saab Zoja salajase vihje Saksamaa peatsest kallaletungist Venemaale. Lootuses, et nii tähtsa info edastamisega Stalinile on nende elu edaspidi muretu, veedavad Zoja ja Saveli öö koos. Stalin aga Zoja ettekannet ei usu ning pärast pikka piinamist Zoja tapetakse. Saveli, kellele Eisenstein oli avaldanud oma idee tulevase filmiga Stalinit häbistada, otsustab seda võimudele mitte ette kanda. „Ivan Julma“ I osa jõuabki kinolinadele ning ka II osa filmimine viiakse lõpule. Venemaal keelatakse aga selle sisu ära ning Saveli hukatakse filmi mõtte varjamise eest. Valminud film jõuab siiski Ameerikas kinodesse ning Stalini soov näidata ennast selles filmis karmi, kuid vajaliku valitsejana, ei täitu.

Ma arvan, et etenduse põhiidee saab võtta kokku etenduse viimase lausena kõlanud tsitaadiga ,,Kunst elab türannid üle”. Etendus prooviski eelkõige näidata seda, kui suur roll on ühiskonnas loojal. Looja suurest rollist saab aru ka Nõukogude Liit, mille tõttu otsustatakse üldse Eisensteini sellise põhjalikkusega jälgida, nagu seda näidendis tehakse. Minu silmis püüab etendus öelda, et loojal on inimühiskonnas alati määramatult suur roll ning seda, et igaüks saab oma veendumuste eest võidelda ka totalitaarses ja vohava tsensuuriga ühiskonnas. Just sõna on totalitaarse ühiskonna kõige võimsam ja seetõttu ka võimu poolt kardetuim relv, sest sõna võib panna ühiskonda haarama relvi, mitte alluma ja oma peaga mõtlema – täpselt seda totalitaarne võim ei taha. Minu silmis püüdis etendus rõhutada ka seda, kuidas iga inimene peaks ka diktaruuririigis seisma alati enda südametunnistuse eest, mitte alluda millelegi, mille puhul inimene tegelikult teab, et see on oma olemuses halb. Kindlasti oli etendusel strateegiliselt paigutatud tugev võrdluspunkt ka tänapäeva Venemaaga, kus tegelikult ei ole midagi muutunud: kunstnikud on endiselt tsenseeritud, inimesi piinatakse endiselt tõe rääkimise eest ja inimesed elavad tegelikult repressioonides. Siiski rõhutab etendus ka tänapäeva ühiskonna kontekstis, kuidas looja seda kõike mõjutada saab, sest hoolimata türanni püüdlustest, siis ,,Kunst elab alati türannid üle”.

Foto Draamateatri etendusest “Eisenstein”: https://www.draamateater.ee/lavastus/eisenstein

ETV saate Rakett69 (2023/24 hooaja) pardale astus meie klassivanem Ants Erik!

Oma kogemustest ja teda inspireerinud õpetajatest räägib ta intervjuus Delfile.

Täismahus artikkel: https://forte.delfi.ee/artikkel/120275310/raketlane-ants-erik-nomper-onnelik-olemine-on-valik

Tallinna Reaalkooli abiturient Ants Erik Nõmper sattus Rakett69 võistlusele juhuslikult: ühes füüsikatunnis otsustati end koos klassivendadega kirja panna, kuid saatesse pääses vaid tema. Kuigi laupäeval tuli tal pardalt maha astuda, sai Ants Erik hindamatuid kogemusi – lisaks esinemisoskusele kasvas ka pingetaluvus. Noormees leiab, et keerulistest olukordadest välja tulles õpibki inimene kõige rohkem.

End kõige enam inspireerinud õpetajaks peab Ants Erik aga gümnaasiumiastme klassijuhatajat Madis Somelari. „Ta võtab oma klassi kui inimesi, mitte kui järjekordset tööülesannet. Lisaks meis õigete väärtuste kasvatamisele pühendub õpetaja Somelar ka meie maailmapildi avardamisele. Oleme käinud klassireisil Roomas ja Usbekistanis, külastanud Riigikogu ja Stenbocki maja, kohtunud erinevate poliitikutega ja saanud jõulukingiks raamatu „Tõde ja Õigus“. Samuti on ta meid õpetanud Ukraina eest seisma – iganädalaselt organiseerib ta kooli kogukonnale Ukraina-teemalisi videovestlusi erinevate ekspertidega.“

Noormees usub, et õpetajad ei ole lihtsalt lapsehoidjad – nad kujundavad meie tulevikku. „Tahan, et kõik Eesti lapsed (kunagi ka minu omad) saaksid õppida sama heade õpetajate käe all nagu mina. Praeguse karjäärimudeli ja töökoormusega me aga ainult peletame inimesi õpetajaametist eemale. Loodan, et muutus tuleb varsti, sest muidu variseb juba praegu pragunev haridussüsteem kokku. Aitäh kõigile minu senistele õpetajatele! Hindan Teid väga!“…

22. jaanuaril algas Eestis õpetajate tähtajatu streik: valitsuselt sooviti 10 miljonit lisaraha palkade tõstmiseks ning reformi haridussüsteemis, mis leiaks lahenduse õpetajate järelkasvule ja karjäärimudelile.

Streigiga otsustasid liituda pea kõik Reaalkooli õpetajad (97%). G5 koolide õpilasesinduste eestvedamisel käisid ka enam kui 20 meie klassi õpilast Toompeal meeleavaldusel – reaalist oli üle 100 noore! Ilm oli üpris külm ja tuul kõva, kuid seisime üheskoos vapralt õpetajate eest. Streik kestis tund aega ning selle aja jooksul võtsid sõna mitmed õpetajad, Eesti Õpetajate Liidu juht R. Voltri, linnapea M. Kõlvart ja kunagine haridusminister Tõnis Lukas. Õpetajad olid lubanud streikida tähtajatult ehk meid ootas ees vaba nädal. Veidi kahju, sest abiturientidena nagunii varsti lõpetame, kuid loomulikult on see protest vajalik – tuleb tähelepanu juhtida olulistele murekohtadele ja tegematajätmistele Eesti rahva tuleviku nimel. Samuti oli see n-ö vaheaeg ka hästi ajastatud, sest enamus välismaa ülikoolide kandideerimise tähtajad olid saabumas ning koolis oli olnud pingeline aeg.

Pikemalt kirjutas olukorrast meie klassijuhataja Somelar järgnevas ERRi artiklis: “Töötasu tõus on vajalik, et noorest õpetajast kasvaks erakordne ja pädev õpetaja, kelle suurim panus on suurepärase õpiruumi pakkumine õppijale.”

LOE SIIT: https://www.err.ee/1609173088/madis-somelar-opetajate-koige-olulisem-sonum-uhiskonnale

(Uuendus: Eesti Haridustöötajate Liit (EHL) võttis riikliku lepitaja juures vastu valitsuse ettepaneku tõsta õpetajate palga alammäära 1820 eurole ja lõpetada töötuli.)

Tšatšatšaaaaa 1…2… kauaoodatud päev (7. detsember) oli pärast pikki tunde ja proove võimlasaalis lõpuks käes – TANTSUVÕISTLUS.

Meie tantsu teemaks oli suur depressioon ehk 1929. aastal Ameerika Ühendriike tabanud börsikrahh. Kava oli väiksemagi detailini läbi mõeldud ja mitu korda läbi harjutatud, kostüümid oli välja valitud, osad detailid oli isegi Mirjam meisterdanud ja nüüd jäi ainult suruda esinemisnärv alla ja õpitud tants rahvale esitada. Nagu traditsioonile omane, jäetakse magustoit viimaseks ja nii ka esinesime meie kõige viimasena, et kogu tantsuvõistlusele justkui kirss tordile panna. Ei möödunud kaua, kuni selguski võitja….. Otse loomulikult 139.c!!!! Nagu mainis ka Marko Mett, on raske esikohale saada, siis veelgi raskem on sellel püsida, kuid seda me tegime, sest võidu tõime koju ka eelmine aasta. Aitäh Hildegardile, kes oli kava autor ja imelise koreograafia tegi ning Antsule, kes võistlustantsu meile selgeks õpetas ja loomulikult ka tervele 139.c-le, sest teamwork makes the dream work!

TANTSUVIDEO: https://drive.google.com/file/d/1OYiMYPBcFGHdAI8tjCwZ3s8gbA3GizZJ/view?usp=drivesdk

Kirjutas Simone.

Väikese vahepalana otsustas Birgit ühel täiesti tavalisel koolipäeval kirjutada igas tunnis paar luulerida.

Esimese vaatuse esimene stseen tragöödiast “Olla või mitte kooliõpilane?”

KERLI KUPITS

Kui mul on kaks pikka sirget ja nad asuvad ühel tasandil nii vingelt

ning neil üks punkt ühine ainult, need sirged lõikuvateks nimetatut.

KERSTI VESKIMETS

Neerud siin, neerud seal, neerud iga nurga peal.

Päsmakeses esmasuriin. Mürgitus olla saab vaid piin.

MONIKA SIIM

Tundi teile annan nüüd,  teist targimad teha on mu püüd.

Johannes pärast veel räägib. Kuid minu kõht söögivahetundi näebki.

ANU KELL

            Kultuuripäevikud kõigil lauale laotud?

            Ega te ometi und endil kaotand?  

HAMLET

            Olla või mitte olla – see on küsimus. Mis oleks üllam – vaimus taluda

kõik nooled, mida vali saatus paiskab, või, tõstes relvad hädamere vastu,

vaev lõpetada? Surra, magada – muud midagi, sest nõnda uinudes

kaoks hinghepiin ja kõik need tuhat häiret,  mis meie liha pärib looduselt.

10. novembril toimus abiturientide traditsiooniline märgipidu, mille peremeheks oli nimekirjast 139. õpilane Chris-Robin ja perenaiseks Hildegard. Õhtu möödus kiirelt hea muusika, mõnusa seltskonna ja Piret Otsa tantsude tuules.  Tantsulaule doseerinud bänd DB Fingers sai Reaali pere tantsusõlme lahti harutatud ning viisakas riietuses sai tantsitud, nii et pintsakud pidid lahkuma.Muy maravilloso’lt tantsisid Marie Kelder ja Jakob Aus. Saal sädeles imetlusest rõõmuhüüete taustal, kui see paar tantsulava vallutas.

„Välja-välja koolimaja seest, sest aeg on minna magama, kel märki pole ees!“

Kuigi meile öeldi, et see laulurida on eelkõige siiras meeldetuletus rebastele ja uurimistöölistele koju minemiseks, siis paratamatult oli hea tunne teha väiksema lennunumbriga klassidele selgeks, et aeg on Une-Mati juurde minna. Eelmine aasta oli muidugi veidi niru tunne juba kell üheksa peolt lahkuda – kriminaalselt vara –, sest 138. lennu liikmed laulsid meid samamoodi välja. Aga eks see üleolek olegi  abiturientide eelis, mis tuleb välja teenida läbi higi, vere, pisarate ja arvestuste nädalatega. Seejärel suundusid abituriendid sööklasse pidulikule õhtusöögile, mille oli korraldanud 11. klass. See oli lihtsalt suurepärane – kuulsime ka saladuskatte all, et peolauale andis vürtsi üks Eesti tipprestoranis töötanud noormees ning mitmed nimekad sponsorid. 

Tseremoniaalseid saladusi avaldamata võib öelda, et toostide ütlemine oli märgipeo kõige siiramaid ja emotsionaalsemaid hetki. Sellel hetkel oli tunda Reaalkooli pere südamete lõkendust. 

Siin ka valik mahlakamaid tooste:

„Ärgem üritagem võita, otsustagem võita.“

„¡Arriba, abajo, al centro, pa’ dentro!“

„Midagi pole parata, märk tahab rinda karata…“

„…Ei mina saa teda keelata, ta tuleb rinda keerata.“

Kirjutas Birgit

Pildistas Ingrid Kuusk

5. oktoobril oli õpetajate päev ning abiturientidena oli meie kord anda tundi noorematele koolikaaslastele.

Olime koos Birgiti ja Katarinaga valmistanud ette tunni 4.a klassile ning suundusime hommikul Pärnu maantee koolimaja klassi nr 34. See kolmanda korruse nurgal asuv klass oli kunagi olnud ka meie koduklassiks. Uksest sisse astudes oli esmamulje üpris vali. Asjalikud neljandikud olid pannud püsti disko: mängis muusika ning põlesid värvilised tulukesed. Tahvlile oli kirjutatud luuletus õpetaja Triinu-Liisile ning õpetaja lauale oli kuhjatud lilli ja komme, et oma õpetajat tänada. Helises tunnikell ning pingutusega õnnestus meil õpilaste tähelepanu köita ning selgitada neile ülesannet, mille olime nende jaoks koostanud. Samuti tutvustasime neile lühidalt Reaali Poisi ajalehte. Meie eesmärgiks oli koostada 4.a klassi ajaleht. Selleks jagasime nad neljastesse gruppidesse ning andsime igale grupile ühe A4 lehe ja pabersedeli ülesandega. Ajaleht koosnes esilehest, koomiksist, lugemissoovituste leheküljest, sügisluuletusest, õpetaja Triinu-Liisi mõistekaardist, naljakast punamütsikese seiklusest ning ilmateatest. Ülesanded kätte jaganud, liikusime klassis ringi ja aitasime. Klassi tagumises nurgas oli üks poistegrupp, kes tahtsid kangesti midagi naljakat teha ning nad küsisid, kas nad võivad ära minna, kui neil valmis on (neil muidugi veel ei olnud). Nad pidid kirjutama lõbusa jutu punamütsikesest, kuid seal pidid olema mainitud Coca-Cola, jalgpall ja Reaalkool. Lõpuks ütles Birgit, et kui nad teevad 500 kükki, siis võivad nad koju minna. See rahustas kolme poissi ning nad hakkasid juttu kirjutama, neljas aga asus hoogsalt kükke tegema. Kui ta neid juba natuke aega teinud oli, lisasime igaks juhuks, et ka õpetaja Triinu-Liis peab olema sellega nõus, et poiss peale 500 kükki koju läheb ja sellega võib raskeks minna. See ei näinud teda heidutavat ning jätsime kolm poissi kirjutama ja ühe kükke tegema. Tõsiselt üllatas meid luuletajate grupp, kelle sügise teemaline luuletus oli väga heade riimidega ja ilus. Koomiksi koostajad olid väga korralikud ning tuletasime neile vahepeal meelde, et aeg hakkab otsa saama, kuid õnneks jõudsid nad ilusti valmis. Lugemissoovitused ja õp Triinu-Liisi iseloomustav mõistekaart tulid vahvad. Ilmateade oli fantaasiarikas ning Tartus on oodata jahusadu, mis katab terve maa valge vaibaga. Esikaas tuli värviline ja neljandikud valisid ajalehe nimeks „Tark reaalikas”. Tunni lõpus tuli iga grupp tahvli ette. Natuke nõudis pingutust, et õpilased üksteise töid kuulaksid, kuid alati tunnustati üksteist sooja aplausiga. Leheküljed panime järjest tahvlile ning ajaleht oligi valmis! Meie planeeritud ülesanne õnnestus täpselt nii lahedalt, kui me lootsime. Üldiselt oli väga lõbus tund ning klassist väljudes oli kummaliselt vaikne, sest nooremad õpilased on ikka energiat täis.

Kirjutas Nora

29. septembril tähistas Reaalkool oma sünnipäeva!

Tuleb siiski meeles pidada, et meie väärikas kool sai alguse esimese direktori Peeter Osse juhtimisel 1881. aastal. Meie klassile algas kooli sünnipäev klassikalise eesti keele ja kirjandusega. Anu Kell tutvustas meile kahte erinevat viisi, kuidas saada riigieksami kirjandi eest maksimumpunkte: loogiline ja hästi üles ehitatud kirjand või kastist välja mõtlev ning simapaisev variant. On vist üsna selge, kumma variandi meie klassi õpilased valivad. Kehaline kasvatus oli koolis: tüdrukud pidid käima jalutamas (3 km) ja poisid pidid kooli sünnipäeva puhul 142 korvi viskama.Kassijuhataja tunnis käis meile rääkimas reaali vilistlane ja endine peaminister Taavi Rõivas teemal “Kuidas saada peaministriks?”. Ta rääkis oma kogemustest Õismäe linnaosa esimehena ja kuidas ta võitis kõige olulisema valijate grupi (60+ naised) südamed. Kuidas väiksesed asjad, mis inimestele korda lähevad, alatiseks meelde jäävad. Samuti kirjeldas ta väga lustakalt seda, kuidas Ansipi tagasiastumisel ja Siim Kallase peaministrikandidatuuri järsku lõppu olid just Rõivas ja Pevkur need, kellest võinuks saada uus peaminister. Rõivas oli erkaordselt karismaatiline – mõni ime, et ta populaarne poliitik oli. Ka oma skandaale suutis ta huumoriga käsitleda.Sünnipäevaaktus toimus parklas, sest staadion oli ju üles kaevatud. Jagati diplomeid ja stipendiumied olümpiaadisaavutuste eest. Samuti sai meie klassist tunnnustuse Mirjam Koppel – palju õnne!!! Kõigil oli nii hea meel,sest Mirjam oli selle igati ära teeninud. Lisaks sai Meriliis stipendiumi äramärkimise teenimise eest Euroopa tüdrukute matemaatikaolümpiaadil. Kalle tehtud brownied olid imehead ja ka alkoholivaba mull lisas asjale vürtsi. Sünnipäev, mida mäletada!

Kirjutas Ants

Kui nüüd ülimalt aus olla, on kõige oodatum Reaali traditsioon muidugi rebaste nädal.

Sellel aastal, 2023, said seda kõige rohkem nautida uustulnukad 141. lennust ja muidugi nende armsad õpetajad. Rebaste nädala teemaks olid riigid.

Kurjakuulutav 18. september oli lõpuks nii 139. kui ka 141. lennu jaoks kätte jõudnud. Ootusärevuses rebased ei suutnud ära oodata, missugune päev neid ees ootab. Koolis võis kohata erinäolisi gruppe: India, Mehhiko, USA, Seeneriik, Saareriik ja veel mitmed. Kui ebamugavad ja kohati paljastavad seelikud olid selga sobitatud, algas ametlikult Reaali rebaste ristimine… Hundid said end tõelise kõrgklassina tunda ja lasta oma rebastel täita iga nende soov, alates Hesburgerist burgerite ja poest suši või Beliefi toomisest kuni piinlike etteastete või isegi „WAP-i“ tantsimiseni. Pärast igavaid tunde ootas rebaseid Snelli staadionil sportmängud – jah, sportmängud. Oma treenitust said rebased demonstreerida muna vedamise, prügikotis jooksmise või koguni oma tiimikaaslate kandmisega – seda kõike mööda Snelli staadionit. 

Järgnevatel päevadel ärkasid rebased koos päikesega, et tantsu õppida. „Don’t stop the party“ sai rebaste nädala juhtlauseks, sest pidu tõesti kestab veel ja kestis ka teisipäeval. Päeva lõpus ootas rebaseid hoopis mõttespordi mäng – viktoriin. Ragistatud ajud, higised käed ja ärevil olek, mis võistlejaid valdasid, tõid võiduedu Vana-Roomale. Kaotajatel polnud põhjust muretsemiseks, sest üsna pea said nad enda oskusi näidata kolmapäevasel orienteerumisel. Vietnami grupp tegi kõigile silmad ette ja näitas, kuidas õigesti orienteeruda. Pärast seda seadsid kurnatud orienteerujad end vanalinna poole korteritesse, et oma kaotusvalu või võidurõõmu tähistada. 

„On see öö või hommik?“ See küsimus valdas enamust, kes hommikul kella seitsmeks end auditooriumisse kohale pidid vedama. Algas hariv ja üks segasemaid loenguid, sest räägiti vandenõuteooriatest, mis ajasid kõik eelnevad teadmised Reaalkoolist ja elust täiesti pahupidi. Samal ajal nautisid sügavat und hundid, kes olid kooli jõudes kordades värskemad kui rebased.

Reede keskpäeval kogunesid kõik kirjud ja karvalised üheskoos Viru tänavale, et blokeerida sealne liiklus ja ühtlasi demonstreerida oma puusahöörituste amplituudi ehk oma tantsuoskusi. Usun, et kõigil osalistel ja pealtvaatajatel kordub ikka veel peas laulu refräänlause: „DON’T STOP THE PARTY“.

Reede tõotas midagi pühalikku… Koolipäeva lõpus anti huntidele kõigest mõned minutid, et õnnis protsess koos mitmete töötubadega ette valmistada. Nii saabusid kohale rebased, silmad kinniseotud, kui hundid neid mööda kõige kahtlasemaid trajektoore töötubadesse vedasid. Pärast kiirkohtingut, tantsukursust ja palju muud suundusid rebased küünlavalgel aulasse. Laua tagaistusid klassijuhatajad ja paar munka. Pühaliku vande ja allkirja andmisega olid 141. uustulnukad pühitsetud täisväärtuslikeks Reaalkooli gümnasistideks – niiviisi lõppes 2023. aasta rebaste nädal. Aitäh korraldajatele ja kõigile, kes vähegi abiks olid! Aitäh ka rebsudele, et nii vastutulelikud ja eeskujulikud olite!

Nagu paljud teavad, siis oli septembri kolmandal täisnädalal Reaali rebaste nädal. Tänavuseks gruppide teemaks olid riigid: Araabia Ühendemiraadid, Vana-Rooma, India, Vietnam, USA, Saareriik, Imedemaa, Seeneriik, Mehhiko, Vatikan, Inglismaa ja Hiina. Minul õnnestus sattuda Seeneriigi gruppi. Tegelikult algasid rebaste nädalaga seotud üritused juba 8. septembril, kui toimus rebaste koosolek, kus meile selgitati rebaste nädala plaani ja muid korraldusega seotud asju. Nädal pärast koosolekut ehk neljapäeval, 14. septembril hakkas kümnendikel pihta gruppide otsimine. Sama nädala laupäeval toimus meil esimene üritus koos oma grupiga. Selleks oli tutvumispidu, kus saime rohkem teada enda grupikaaslastest ja huntidest.

18 septembril see kõik algaski. Algas gümnaasiumi üks lahedamaid nädalaid. Esmaspäeval oli meil plaanis riikidevaheline spordivõistlus, kus võisteldi nii munajooksus, kotijooksus kui ka naistekandmises ning veel paljudel erinevatel aladel. Teisipäeval oli kavas viktoriin, kus küsimused olid peamiselt 139. lennu kohta. Kolmapäeval toimus rebastel orienteerumine. Orienteerumises oli vaja igas punktis ülesanne edukalt sooritada: kõndida pimesi, praadida muna, teha tants ning võimalikult kiiresti pudel vett ära juua. Neljapäeval oli meil kell seitse hommikul juba loeng, kus meile räägiti maast ja ilmast ning Reaalkoolist.

Jõudis kätte reede, see kõige põnevam päev. Reede päeval olid meil viimased tantsuproovid ning kell 16 leidis aset rebaste flashmob Viru tänaval. Pealtvaatajaid oli üpris palju ja mina isiklikult jäin esitusega rahule. Pärast esinemist oli meil natukene aega, et keha kinnitada ja ennast ristimiseks valmis panna. Ristimistseremoonia nägi välja selline, et me pidime panema enda silmad salliga kinni, liikuma huntide juhtimisel koolimaja peal ringi ja täitma erinevaid ülesandeid. Lõpuks jõudsime me aulasse, kus rebased pandi gruppide kaupa ringidesse istuma. Meilt võeti silmakatted peast ära, avanes kurjakuulutav vaade – algas ristimine. Kõik kutsuti riikide kaupa ette ning pididime laskuma põlvele ja ristama käed, et vanne lugeda. Pärast vande lugemist ristiti meid mõõkadega täisväärtuslikeks Tallinna Reaalkooli gümnasistideks. Laupäeval oli meil kavas traditsiooniline koristamine, mis toimus tänavu Männiku järve ääres. 

Ma jäin väga rahule meie rebaste nädalaga, kõik tegevused olid väga toredad ja pakkusid võistlushimu. Tants oli ka väga lahe ja jääb pikaks ajaks meelde.

Kirjutas Simone

NB: Tantsuvideo vaadatav siit —>https://www.youtube.com/watch?v=-4WfdncG3KM

Ja olemegi kõik koos tagasi koolimajas!

Seekord on meie viimane esimene. Väga segased tunded tänasega – oled õnnelik, et kool hakkab läbi saama ja viimane pingutus veel, kuid samas oled kurb, sest see on meie viimane aasta oma armsa reaaliperega. Kogunesime kl 9 hommikul kooli, sest pidi algama klassijuhataja tund meie armsa Somelariga. Peale seda suundusime kõik koos aulasse, kus toimus gümnaasiumi aktus. Aktus toimus aulas, sest staadionil on nüüd suured mullakünkad, mida uurivad arheoloogid. Nagu tavaks, pidas kõne direktor Ene Saar. Väga imelik oli seljataha vaadata peale Saare märguannet, olles 11 aastat seda Keskraamatukogu vahtinud. Peale seda saime kõik paari peale ühe 1.klassi lapse, kellele näitasime koolimaja ning rääkisime kooliperest. Mina ja Richard (139.a) saime armsa Malini endale, kellega jõudsime veel Reporteri kaamera ette ning seda sai ka siis näha õhtul telekast. Tore, et ikka televiisorisse saime! Siis toimus väikeste esimene aktus, kus nad kõik said endale aabitsa. See tekitas väga nostalgilisi tundeid, sest mulle meenus, kuidas istusin ka seal ükskord, samamoodi nagu Malin ja kõik teised jõnglased, oodates, kuni direktor sinu nime ütleb. Peale aktust ootasid väikeseid huvitavad tunnid – keemia ja füüsika. Peale tunde suundusime väikesesse majja, kus algas väikestel esimene klassijuhataja tund ning siis jätsime ka Maliniga hüvasti (loe: ütlesime tsau). Ja nüüd saigi see trall läbi. Enne lahkumist tegime ka traditsioonilisi pilte ukse ees, Reaalkooli sildi juures. Väga meeldejääv 1. september! Ei taha üldse, et see kõik lõppeks./

Kirjutas Altroff.