Higi ja verega riiki kaitsmas

Kohe pĂ€rast kevadkontserti jĂ€rgmine ĂŒritus: Riigikaitselaager, mis toimus 26.-28. mail.

Kiire kevadine periood ei andnud puhkust, nĂŒĂŒd kohe lendasime (mitte otseses mĂ”ttes) nĂ€dalavahetuseks Raplamaale kusagile Kaiu kanti telkidesse ööbima. Kuid juba enne koolis olid meie lahked 12. klassi Ă”pilased jagamas meile oma varasemaid kogemusi, et milleks valmistuda ja mida oodata. Enamus kuulasid ka nende soovitusi ja eriti oldi valmis unetuteks öödeks.

Lahkudes koolist, oli enne kohale jĂ”udmist veel ĂŒks peatus ja see oli lasketiiru juures. Paljude jaoks oli see esimene kord relvast lasta ning nii saadi lĂ”puks kogeda meie relva Rahet, millega kaitstakse Eesti riiki. Edasi oli mĂ”nus jĂ”uda laagri platsile, saime valida endale sobiva suuruse riigikaitse outfitÂŽi ja reede pĂ€eval ning Ă”htul ei pidanud veel midagi pingutavat tegema: telk pĂŒsti, asjad sisse ja puud ööks valmis panna. Öösel algasid lĂ”puks esmased katsetused, kohe öörahu ajal tuli „HÄIRE” ja pĂŒsti, Ă”ue ning oma kohale valvama. Edasi tuli gruppidel teha öövalve tiirud ja muidu oli rahulik.

LaupĂ€eva hommik algas vara ja siis kohe suunduti oma tegevuste juurde. Neid tegevusi lĂ€bisime kaheksa erinevat, igaĂŒhele anti tund aega. Silmapaistvamad olid marssimine, mis oli tegelikult ĂŒpris range ja keeruline, siis maskeering, kus said sodida oma sĂ”bra nĂ€o tĂ€is, ja viimaks miinivĂ€lja lĂ€bimine, sest plahvatuse ajal lĂ€hedal olles said vĂ”patada ja hetkeks kurdistuda. Mitmed nautisid ka meditsiiniĂ”ppe punkti, kus said teistel ĆŸguttiga vereringe peatada ihuliikmes.

NĂŒĂŒd isiklikult kĂ”ige raskem osa laagrist, laupĂ€eva öö. Peale keskööd algas kohe iga 20-30 minuti tagant Ă”ue jooks, kus ilmad olid ÀÀretult jahedad, vĂ€simus oli peal ja pidev paranoia, et kas on midagi nĂ€ha vĂ”i kuulda. Öö oleks saanud raskem olla, kuid see pidev vĂ€ljaminek lĂ”petati varem, mis algselt pidi lĂ”ppema kell viis, kuid lĂ”petati kell kolm. Meile öeldi, et me olime nii head, et see sai varem lĂ€bi, kuid usun ka vĂ”imalust, et oldi meie, surmvĂ€sinute, vastu lahked. Minu kaastunne neile, kelle ahju valveaeg oli kella kolme ja viie vahemikus. 

PĂŒhapĂ€eva hommik oli nĂŒĂŒd kĂ”ige mugavam, sest oli teada, et sellist ööd enam ei tule siin ja tĂ€na saadakse ka koju, kuigi kĂ”ik koju ei tahtnud minna, sest ees oli ootamas jĂ”hker koolinĂ€dal ja laager oli lĂ”bus olnud. Siis oma viimasel pĂ€eval oli jÀÀnud veel kaks tegevust. Esiteks paintball, mis lĂ€ks kiirelt, see oli enamuste jaoks lĂ”bus ning laagri oodatuim hetk ikkagi. Oli Ă”nnetuid, kes said vĂ€rviga juustesse, nii et pealagi oli oranĆŸ. Viimasena oli ĂŒhe inimese telgi ĂŒlespanek, mis enam nii pĂ”nev ei olnud, see eest ikkagi hea oskus, mida omada. NĂŒĂŒd oli aeg viimaseks lĂ”unaks, telk kokku pakkida ja bussi ootama hakata. See kĂ”ik lĂ€ks ka kĂ€rmelt ja olimegi nĂŒĂŒd lahkumas laagrist. TĂ€iesti vÀÀrt kogemus!

Kirjutas Stenar



Lisas: lend139c 26.05.2023 19:09

GĂŒmnaasiumi kevadkontsert

25. mail toimus Tallinna Reaalkoolis iga-aastane kevadkontsert!

Sellele eelnes paarinĂ€dalane kevadvĂ€simus (tĂŒdimus) – kĂ”ik olid koolitöödest nii kurnatud, et kontserti organiseerimiseks jĂ€i vĂ€he motivatsiooni. Kogu pinge kogunes eelnevale nĂ€dalale, kus miski polnud kindel – kas kevadkontsert ĂŒldse saab toimuda? Kes ja kuidas esinevad? AGA nagu tavaliselt, kĂ”ik sujus
25. maiks olid imekombel esinejad valmis kontserti andma. Ja nii oligi
 Tuli ĂŒks imeline kontsert, mida kiitsid peaaegu kĂ”ik kohalolijad. Eriti lahe oli kuulda tagasisidet nagu “kuidas Reaalis kĂŒll nii palju musikaalseid ja andekaid noori on?” Muusikat oli palju, nii klaverikontserte, Rock and Rolli, koorimuusikat, Siim Laane omaloomingut, keelpillitriot, puhkpillikvintetti ja palju muud
 KokkuvĂ”ttes terviklik kontsert! Loodetavasti saame ka jĂ€rgmine kevad Ă”pilaste esitluses muusika nautida! AitĂ€h, Ă”petaja Eve Karp, et nii pĂŒhendunult meid ikka ja alati muusikalainele viid! Nauditav oli kuulata ja veel vingem esineda 🙂

Kirjutas meie laulik Kristenprun ja pildid tegi Simone.

Lisas: lend139c 25.05.2023 07:40

InimĂ”igused on ĂŒhiskonna alus

Meie klassijuhataja Madis Somelar on juba ĂŒle kĂŒmne aasta osalenud erinevates projektides, mis on suunatud inimĂ”iguste Ă”petamisele, noorte osalusele ja Ă”pilaste kodanikupĂ€devuste arendamisele.

AjalooĂ”petajana on ta meie tundidesse kutsunud erinevaid esinejaid (M. Tsahkna, T.  Lukas jne..) ning koostöös Haridusministeeriumi ja Norraga kĂ€is meil taaskord ĂŒks pĂ”nev Ă”petaja kĂŒlas. 18. mail andis meile tundi Tartu Ülikoolis inimĂ”iguste aktivistiks Ă”ppiv ĂŒliĂ”pilane Jennifer Nwaka. Ta rÀÀkis meile, et tahab inimĂ”iguste aktivistiks saada sellepĂ€rast, et ta on Nigeeriast ja seal inimĂ”iguste arvestamisega on tĂ”sised probleemid. Ta Ă”pib Eestis selleks, et oma kodumaale tagasi minna ning inimĂ”iguste eest vĂ”idelda. Selle jaoks tuleb kĂ”igepealt aru saada ja Ă”ppida, mis inimĂ”igused on, ja milleks nad vajalikud on. Klassis tekkis pĂ”nev diskussioon ja Jennifer kĂŒsis ka meilt, kas me oleksime nĂ”us ebaĂ”igluse olemasolul inimĂ”iguste eest vĂ€lja astuma. Tema ĂŒllatuseks polnud enamus selleks valmis, kuid kollektiivselt leidsime, et see on nii sellepĂ€rast, et Eestis on inimĂ”igused tagatud ja kriisi pole (kui see tuleks, oleksid vastused ilmselt teised). JĂ”udsime jĂ€reldusele, et Eestis on ikka hea elada ja et me peaksime rohkem vÀÀrtustama oma riiki. Tunni lĂ”pus rĂ”hutas Jennifer inimlikkust ja seda, et alati tuleb inimesi aidata, sest see hoiab ĂŒhiskonda koos ja kui sina seda ei tee, ei pruugi seda ka keegi teine teha. Seega julge hundi rind on rasvane!

Kirjutas Allar



 

Lisas: lend139c 18.05.2023 15:05

Elagu Euroopa ja Kaja Kallas!

TeisipĂ€eval, 9. mail tĂ€histatakse Euroopa pĂ€eva, millega pĂŒhitsetakse rahu ja ĂŒhtsust Euroopas.

Euroopa Liidu pĂ€ev on ĂŒhtlasi ka 1950. aasta Schumani deklaratsiooni aastapĂ€ev. Selle tĂ€htsa pĂ€eva puhul kĂŒlastasime koos paralleelklassiga Stenbocki maja, kus toimusid erinevad ĂŒritused. Peaminister Kaja Kallas andis riigivanemate saalis tundi teemal “Euroopa tulevik – kuidas rohepööre koos Ă€ra teha?” Avatud diskussioonis rÀÀgiti nĂ€iteks, mida teeb Eesti kliimaprobleemide lahendamiseks, kuidas selleni kĂ”ige efektiivsemalt jĂ”uda ning samuti tuumajaamade rajamise vajalikkusest. PĂ€ev oli peaministri jaoks eriti eriline, sest ta pĂ€lvis aasta eurooplase tiitli. Kallas ĂŒtles tiitlit vastu vĂ”ttes jĂ€rgnevat: “MĂ€letan, et kuidas 25 aastat tagasi tahtis Eesti saada Euroopa Liitu – pidasime lĂ€birÀÀkimisi, töötasime liitumistingimuste tĂ€itmise nimel ja ĂŒritasime kĂ”iki veenda, et Eesti kuulub Euroopasse. NĂŒĂŒd olemegi meie see Euroopa, kuhu tahab kuuluda ka Ukraina ning pĂŒĂŒdlevad teisedki riigid. See muutus on toimunud pea mĂ€rkamatult ning me ei mĂ”tle sellele igapĂ€evaselt, aga palju Eesti edust ja heaolust on just tĂ€nu Euroopa Liidule.” Paljud meist soovisid talle ka isiklikult Ă”nne, tegid pilti ja Somelar andis  lilled. Õpetaja oli nii Ă€hmi tĂ€is, et Ă”nne soovimise asemel ĂŒtles ainult “Euroopa!”. Juhtub ka parimatel. 

Kirjutas Hildegard ja pildid tegi Altroff.



Lisas: lend139c 09.05.2023 16:30

Meie Usbekistani kroonikad ehk reisi viis kÔige erilisemat pÀeva

24. aprill – 3. mai kĂ€is 139.c ja 139.a klass Usbekistanis!

 

25.04 TaĆĄkent

Esimene hommik Usbekistanis ja Ă€rgata oli nii mĂ”nus ning soe! Hinnad olid riigis meie mĂ”istes vĂ€ga odavad ning tundsime end rikaste eurooplastena. Usbekistani sommi kurss oli u. 12 000 sommi = 1€.Esimene pĂ€ev kĂŒlastasime Timuri muuseumi ja sinna kĂ”ndides oli tunda Usbekistani pĂ€evast kuumust. PĂ€ike kĂ”rvetas, kuid imehea pĂ€ikesekreem pÀÀstis pĂ€eva. Riigi pealinn TaĆĄkent oli kohati vĂ€ga uhke ja samuti ka rÀÀmas, kesklinnas oli nĂ”ukogudelik arhitektuur (suursugused betoonist hooned, palju rĂ”hku hoone fassaadile pandud), kuid juba paar kvartalit kesklinnast kaugemale minnes oli tegu ĂŒsna LasnamĂ€e-sarnase linnaga.KĂ€isime ka ĂŒhes vĂ€ga Ă€gedas toidukohas, kus peamine toit, mida mĂŒĂŒdi, oli ĂŒks nende rahvusroog plov. Nad nĂ€itasid ka, kuidas plovi tehakse (seal ĂŒĂŒratutes nĂ”udes tule kohal, kus segamislabidas oli inimestest pikem) ja teenindajad olid vĂ€ga kĂŒlalislahked. NĂ€ha oli ka, kuidas valmistatakse erilist ringikujulist saia. Plovi kohapealt, toit oli seal imeline, aga vĂ”ib olla eestlase jaoks liiga rasvane. ÜleĂŒldiselt oli Ă”htu pĂ€rast seda chill ja inimesed said nĂŒĂŒd korraks lÔÔgastuda pĂ€rast pikka pĂ€eva. KĂ”ik puhkasid erinevalt, kas lĂ€ksid linna peale vĂ”i oli sees, mida iganes nende tujud ei soovinud.

26.04 Khiiva

Rangelt vĂ”ttes algab 26. aprill kell 00.00 ja meie jaoks tĂ€hendas see rÔÔmsat jutuvadinat platzkartis. SĂ”itsime TaĆĄkendist Khiivasse 14 tundi kohaliku rongiga ehk platzkardiga, kus ööbisime kuue kaupa erinevates vaguni osades. Kell 2 öösel pandi vagunis tuled kustu ja suunati kĂ”ik magama. Öö rongis oli paljude jaoks vĂ€ga uus kogemus ning juhtus nii mĂ”ndagi pĂ”nevat. Kuna moslemiiigis ei ole lĂŒhikeste pĂŒkstega magamine kuidagi aktsepteeritav, siisvaguniĂŒlem tegi mĂ€rkuse meile, et vahetaksime riided Ă€ra. Samuti nĂ€gime huvitavat peremudelit, kus oli mees, kellel oli mitu naist. See oli meile pĂ€ris suur kultuuriĆĄokk.Kell 11.00 jĂ”udsime Khiiva linna. Meie hotelli nimi – Lokomotiv Khiva. Hotellis oli kĂ”ik vajalik: bassein, korralikud toad ja toitlustus. LĂ”puks ometi saime end puhtaks pesta! LĂ”unasöögiks pakuti meile mitmeid maitsvaid eelroogi. Pearoaks oli aga friteeritud kala (Khiiva asub kĂ”rbes ning kala tundus kuidagi vĂ€ga tehislik). Kell 14.00 algas Khiiva linna tuur. Jagunesime kaheks grupiks, ĂŒks grupp inglise ja teien vene keelne. Linnas nĂ€gime jĂ€rgmisi vaatamisvÀÀrsusi: Kalta minor Minarett, Kunya-Arki tsiadell, Islam Khoja Medrese, Juma MoĆĄee ja Toshhovli palee.PĂ€eva tippsĂŒndmus oli aga Ă”htusöök. Kohalik Khiiva perekond tutvustas meile kohalikke laule ja tantse. Paljud kisti kaasa ja kĂ”ik said oma liigutusterepertuaari tĂ€iendada. Õhtu lĂ”petasime rongis tantsimisega. Sealt edasi liikusid kĂ”ik edasi, kes oma tuppa, kes parki ja kes veel linna avastama. ÖöÔhk oli meeldivalt soe. Juttu ja muusikat jagus kauaks; ka vanalinnavaated, eriti kautserestoranist, olid jahamatavad. Maga jĂ”udsid viimased 4.30 hommikul.

28.04 Buhhaara

28. aprill algas Khiivas platzkartis ning kell 00.20 jĂ”udsime Buhhaarasse. BussisĂ”it hotelli, osad tegid kiire ööujumise ning siis magama. Hommikusöök oli korralik ning suundusime avastama Buhhaarat, mis oli ĂŒks Siiditee ÀÀrsetest linnadest. Kohe hotelli kĂ”rvalt leidsime Usbekistani vanima moĆĄee (Magok-i-Attari moĆĄee), mis ehitati 9. ja 10. sajandil. Jalutasime edasi ja möödusime Poi Kalyani moĆĄeekompleksist, mida Ants meile Aleksander Noore uurimistöö abil tutvustas (lisaks olime Antsuga teinud ju salongiĂ”htul Buhhaarast ettekande). JĂ€rgmisena seadsime sammud Buhhaara kindlusesse ning vaatasime seal ringi. Siis jalutasime tagasi hotelli poole ning kĂ€tte oli jĂ”udnud siesta! KĂ”ik said rahulikult lĂ”unat sĂŒĂŒa ja peale seda hĂŒpata jahutavasse basseini, mis oli igati sobilik peale 30-kraadises linnas tehtud ekskursiooni. VĂ€ike puhkehetk ning jĂ€tkus tutvumine kultuuriga. KĂŒlastasime medreset, mille kenas siseĂ”ues maitseti mooruspuu marju. Edasi mindi jĂ€llegi Poi Kalyani moĆĄee juurde ning tĂŒdrukud pidid oma juuksed salliga katma. Kahjuks meid palveruumidesse ei lastud, teiste sĂ”nul 2019. a reisil oli see veel vĂ”imalik. MoĆĄee sisehoovis tegi Madis meile ĂŒlevaate, mida ja miks oleme kĂŒlastanud, rÀÀkis natuke islamist ning edasistest plaanidest. Vabatahtlikel oli vĂ”imalik jalutada Ismail Samani mausoleumi juurde, mis vĂ€limuselt on vĂ€ga kompaktne ning sĂŒmmeetriline. Piret Otsa juhtimisel suundusime jĂ€rgmisena Nasreddini kuju juurde. See oli juba ĂŒpriski hotelli lĂ€hedal ning sellega oligi kultuuri- ja pĂ€ikeserohke pĂ€ev lĂ”ppenud. IgaĂŒks sai nĂŒĂŒd oma Ă€ranĂ€gemise jĂ€rgi Ă”htusöögiks koha valida. Lisaks tegime vĂ€rskendava supluse basseinis. Somelar oli meile pĂ€eval rÀÀkinud, et teisi ei tohi vette lĂŒkata, vĂ”ib Ă”nnetus juhtuda. Samas palus just Ă”htusel suplusel Stenar, et lĂŒkkaksin ta basseini, sest nii on tal kergem kĂŒlma vette minna. Tegin, nagu palutud, kuid peale lĂŒkkamist vaatasin selja taha – mööda oli lĂ€inud (ning juhtunut oma silmaga nĂ€inud) ei keegi muu kui Madis ise. Peale seda ajasime veel juttu ning loodetavasti puhkavad kĂ”ik homseks vĂ€lja, sest ootab ees tegus pĂ€ev.

30.04. Samarkand

Oli see vast kultuuri kĂŒlastusi tĂ€is pĂ€ev! PĂ€ev algas vaibavabrikuga, kus saime nĂ€ha kuidas kuulsaid Usbekistani vaipu tehakse ning nĂ€gime ka vĂ€ga erinevaid disaine ja mustreid vaipadel. Giid rÀÀkis isegi inglise keeles (olgugi et kĂ”ige pĂ”hjapanevamat infot ta meile ei rÀÀkinud). Peale seda oli paberivabrikusse minek. Seal oli tipphetk see, kui teed pakuti sinistest kruusidest, millel oli kuldne ÀÀr. Usbekistani paber pidavat olema parem kui Hiina oma, sest seda poleeriti kiviga. Peale seda oli Ulugbeki observatoorium, pĂ€rast seda oli nekropol kust oli vĂ”imalik osta kĂ€ekell “Olex”. Nekropolist trulule kĂ”ndides ostsid vĂ€ga mitmed ĂŒhest auto pagasiruumist saia (mĂŒĂŒdi kahekaupa ning teist saia ei suutnud keegi Ă€ra sĂŒĂŒa). Siis oli turul aeg ringi vaadata. Kes soetas omale vaiba, kes tahtis osta teekomplekti, mida oli paberivabrikus nĂ€inud. Algul oli plaanis kĂŒmnes kohas kĂ€ia, kuid saime aru, et ei jĂ”ua ajaliselt, seega jĂ€tsime paar asja Ă€ra. LĂ€ksime hotelli ning öeldi, et Ă”htul on ĂŒllatus ja pange uhked riided selga. Seda ka kĂ”ik tegid ning Ă”htu veetsime restoranis Samarkand. Seal sai tantsida ning oli viiekĂ€iguline Ă”htusöök. Terve lend oli tantsuplatsil, kui kĂ”laritest tuli PĂ”hja-Tallinna “LĂ€hen ja tulen”. Kohalikud olid samuti tantsuhimulised. Naised tegid enda kĂ€tte liigutustega tantsu ning mehed oma tantsu. Kuna Sassil oli sĂŒnnipĂ€ev jĂ€rgmine pĂ€ev, tegime ĂŒllatuseks selle, et töötajad tĂ”id vĂ€lja koogi ja ĂŒle restorani oli kuulda sĂŒnnipĂ€evalaulu. PĂ€rast tĂ”stsime Sassi ning Ă”nnitlesime teda. AitĂ€h, Signe, selle imelise ĂŒllatuse eest!!! See oli tĂ”eliselt vinge Ă”htu.

02.05 TaĆĄkent

2. mai hommikuks oli kĂ”ige rohkem sĂ”dalasi rajalt maas, sest soole peristaltika ei pidanud usbekistani toitudele ja kraaniveele vastu. Reisil oli kah oldud juba omajagu. VĂ€simusele ja iiveldusele vastu seisnud vintsked sellid asusid hommikul TaĆĄkendi suurima turu poole. Kes liikusid taksoga, kes metrooga. TaĆĄkendi metrood on ĂŒhed kĂ”ige kenamad metrood maailmas. Seevastu taksoga sĂ”itmine teeb sĂŒdame alt ÔÔnsaks, sest tagumistel istujatel pole turvavööst kippu ega kĂ”ppu, suunatuld ei nĂ€idata ning linnas sĂ”itmise kiirus on 80km/h. Tashkendi turg oli vapustav! Putkade viisi odavaid off-brand riideid, puuvilju, pĂ€hkleid, siidsalle, taldrikuid, lambaliha jne. Turul saime esimest korda tunda kohalike mĂŒĂŒjate vĂ€ga entusiastlikku mĂŒĂŒgitehnikat: astuti teele ette, katsuti ning karjuti:â€Đ”Đ”ĐČушĐșĐ°, ĐŽĐ”ĐČушĐșĐ°!” Kuna tegemist oli meie reisi viimase pĂ€evaga, siis kulutati Ă€ra oma rahajÀÀnused ning osteti kodustele head paremat. Kella ĂŒhe paiku pĂ€eval, kui UV-indeks oli 9 ja pĂ€ike sillerdas meie piimvalgetel eesti kehadel, pidime olema tagasi oma tagasihoidlikus hotellitoas. 1800 minuti pĂ€rast hĂŒppasime tellitud bussile, Reaali mĂŒtsid peas, sest peatselt pidime jĂ”udma Usbekistani parimasse kooli. Kooli nimi usbekistani keeles on Muhammad Al-Xorazmiy nomidagi Axborot Texnologiyalariga Ixtisoslashgan Maktab. Vot see oli suur ĂŒllataja! Me arvasime 136.c klassi video pĂ”hjal, et kĂŒlastame mingit maakooli, kus ei peaks isegi viisakad riided seljas olema. Poisid lootsid isegi korvpalli mĂ€ngida. Kuid kohalikud Ă”pilased olid riietatud ametlikesse mustvalgetesse riietesse, Ă”ppehoone oli uhkete suurte akende ja kalli tehnikaga, nĂ€hes vĂ€lja nagu TalTech. Igal aastal on vastuvĂ”tuprotsent 1,1%, seega koolis Ă”pivad hoolikalt valitud taibud. KĂ”ige lahedam ruum koolis oli puhketuba, kus saab mĂ€ngida Playstationit. KĂ”ik Ă”pilased, kellega rÀÀkisime, olid silmnĂ€htavalt intelligentsed. Nende inglise keele tase on kĂ”rge vĂ”rreldes ĂŒlejÀÀnud usbekkidega, nad rÀÀgivad keskelt lĂ€bi C1 tasemel. Kool on IT-kallakuga, viimases kahes klassis on Ă”pilased spetsialiseerunud erinevatele IT-valdkonna harudele. NĂ€iteks kĂŒberturvalisus, graafiline disain ja inseneeria. Üldiselt soovivad Ă”pilased vĂ€lismaale ĂŒlikooli minna, mainiti NYU-d, Princetoni ja Saksamaad. Venemaa ja Ukraina sĂ”ja osas oli neil neutraalne arvamus. Üks erand siiski oli, kes vĂ€idetavalt oli tĂ€ielikult Venemaa poolt ja toetas sĂ”da. Toomas Tirs, Eesti suursaadik KasaĆĄtanis ja teistes stan-maades, rÀÀkis meile oma tööst, energeetikast ning elust ja olust. Kui tuli aeg lahkuda, andsin oma kuldsete sakkidega koolimĂŒtsi sĂŒmboolsusest intelligentsete usbeki Ă”pilaste vastu enda uuele sĂ”brale Zumradile. Meie peame neid meeles ja nemad meid! JĂ”udsime sellisel ajal oma hotellidesse, et unevĂ”lgnikud said oma uned enne viimast Ă”htut natukenegi tasa teha. Viimastel Ă”nnistatud Ă”htutundidel Usbekistanis ei saanud vĂ€ga rajult pidutseda, sest pidime varahommikul lennukile minema ning, ei saa salata, pidutsetud oli ka juba piisavalt. Õhtustasime Ă”dusas india toidukohas, mis oli Ă”dus ainult selle hetkeni, kui Mono ja Willu leidsid oma toitudest klaasikillud. Peale Ă”htusööki mĂ”istsime, et rahakotid on meil veel liiga pungil, mistĂ”ttu liikusime edasi ĂŒhe peene hotelli katusebaari. Hinnad olid seal piisavalt mĂ”istlikud, kuigi Eestis oleks sÀÀrases kohas joogid maksnud mitte 7€ vaid 20€. See oli ĂŒks parimatest Ă”htutest Usbekistanis. Joogid maitsesid samuti imeliselt! Õhtu lĂ”puks levis ĂŒle A-klassi hotelli, et “ou, mis su rice purity testi skoor on”. Altroff ja Richard said piinlikult madala skoori, nemad on vist pahad poisid olnud. Markus Maripuu esitas endale vĂ€ljakutse, et enne 20. eluaastat on ta skoor alla 20. Eks me nĂ€e. Kui silmad hakkasid A-klassi hotellis kinni vajuma, ei lasknud Chris ja Maripuu meil veel magama minna ning seetĂ”ttu otsustasime magavat Kaspar Pajot kiusata. Viisime ta tuppa kĂ”lari ning lasime talle rong Toomase unelaulu. Head ööd ja peatse Ă”nda hommikuni! Nii möödus meie reisi viimane pĂ€ev!

Soovime kogu klassiga tÀnada meie klassijuhatajat Madis Somelari, huvijuht Piret Otsat, Signe Kapsit ja Erkki Veismanni! See oli tÔesti paljude jaoks elu vingeim reis!

Lisas: lend139c 25.04.2023 16:26

AjuvÀÀnajad

Jah, 139.c Ă”pilased otsustasid ka lĂ”puks enda podcast’i Ă€ra teha!

Selle auvÀÀrt ettevĂ”tmise saatejuhid on: mina ehk Johannes ja Monika. Lisaks on meiega ka meie kallis mĂ€nedĆŸer Pipi ja meie taga seisab ka KarjÀÀristuudio.

PĂ”himĂ”tteliselt juhtus kĂ”ik vĂ€ga kiiresti. Oli idĂŒlliline neljapĂ€eva Ă”htu ja Monika kĂŒsis mult, et kas ma tahaksin ka meediaklubiga liituda. Algul ma kĂŒll kahtlesin, kuid kui ma kuulsin, et saan Meediaklubis Maria RannavĂ€ljaga kohtuda, siis mĂ”tlesin davai, teeme Ă€ra. Ja esimene kohtumine oligi juba reedel. Tegu oligi siis podcast’i koolitusega, mida juhtis Maria RannavĂ€li. Reedel tegi ta meile selgeks pĂ”hitĂ”ed ning seejĂ€rel moodustasime grupid ja saime ĂŒlesandeks enda podcast’i kontseptsioon paika panna. Lisaks minule ja Monikale liitus meiega ka Pipi. Monikal tuli koheselt ka suurepĂ€rane idee. PĂ”himĂ”tteliselt, meie saatekontseptsioon ongi justkui vĂ€itlus/vaidlus podcast, kus me siis saame omavahel vĂ”i saatekĂŒlalisega vaielda.

LaupĂ€eval avaneski meil siis vĂ”imalus salvestada meie esimene nĂ€idisepisood. Ettevalmistus lĂ€ks hĂ€sti ja ka saate filmimine lĂ€ks imeliselt. Prooviepisoodi tegime gĂŒmnaasiumite ebavĂ”rdsuse teemal. Peale salvestust juhtus tĂ”eline ime. Meie juurde tuli karjÀÀristuudio juht ja ĂŒtles, et kui me ise oleme huvitatud, siis nad paneksid ka omalt poolt meie podcast’ile Ă”la alla. Olime lihtsalt vaimustuses ja sĂ”itsime kodudesse esimest saadet ette valmistama. Õhtu jooksul selgus ka fakt, et Pipi meiega kahjuks ikkagi kaamera ees kaasa teha ei saa, kuna tal on praegu elus kiired ajad. Praeguseks olemegi jĂ”udnud esimese saate Ă€ra salvestada ja teise saate plaan on vĂ€lja töötamisel.

Teemade koha pealt me ise armastame öelda, et me vÀitleme teemadel, mis meie kuulajaid ka pÀriselt huvitavad. Teemad vÔivad olla vÀga abstraktsed, kuid ette vÔib tulla ka vÀga harivaid teemasid. Esimese teema kohta vÔin hetkel öelda nii palju, et tegemist on teemaga, millest pigem tahetakse vaikida ja millega vÀga tegeleda ei taheta. Aga eks te kuulete ise.

Esimene episood on meil hetkeseisuga meilil ja ootab ĂŒleslaadimist, mis juhtub niipea kui vĂ”imalik. Veelkord aitĂ€h ka KarjÀÀristuudiole, kes meie tegemisi toetab.

Meie podcast’i link: https://youtube.com/@ajuvaanajad

Head kuulamist!

Kirjutas Johannes

Lisas: lend139c 22.04.2023 06:29

Viimane lÔpukell enne meie viimast lÔpukella

Kooli lĂ”petamine on elus ĂŒks oluline etapp, mis tĂ€histab ĂŒleminekut ĂŒhest eluetapist teise.

Minu vanad klassikaaslased 138. lennust mĂ€ngivad minu elus olulist rolli. Koos lĂ€bitud aastad ja jagatud mĂ€lestused aitasid luua tugeva sideme ning tunde, et oleme osa ĂŒhest suuremast perest.

LĂ”pukella aktusel meenutati gĂŒmnaasiumi helgeimaid hetki ning kuulati 12.b klassijuhataja Tatjana TruuvÀÀrti armast kĂ”ne. Siis andsid 12. klassi Ă”pilased esimese klassi noortele oma kaardi, saades neilt vastu ka endale mĂ€lestuseks kaardi. LĂ”pukell kĂ”lanud, Konstantin TĂŒrnpu lahkumislaul lauldud, siirduti aulast kĂ€sikĂ€es inimketina vĂ€lja erinevaid klasse ning linna taasavastama.

Kui nĂ€gin oma vanu klassikaaslasi lĂ”pukellal, tuletas see mulle meelde, et meie ĂŒhised koolipĂ€evad on nĂŒĂŒd lĂ€bi saamas. MĂ”te sellest, et suurem osa meie elust jÀÀb minevikku ja kĂ”ik lĂ€hevad eri suundadesse, tekitas minus kurbust. Kurbus vĂ”is tekkida ka sellest, et jĂ€rgmine Ă”ppeaasta me neid enam kooli peal ei nĂ€e ning oleme edaspidi koolis kĂ”ige vanemad (mis on ka veits hirmuĂ€ratav ja pĂ”nev).

Üritus oli mĂ€lestusvÀÀrne ja tuletas meile meelde, et gĂŒmnaasium ei kesta igavest ning seda tuleb nautida seni, kuni see kestab. SĂ”num 138. lennule: Ă€rge kartke luua uusi sĂ”pru ning avastada uusi seiklusi. Oleme tĂ€nulikud ĂŒhistele mĂ€lestustele ja edaspidi pĂŒhendame aega uutele algustele. JĂ”udu ja jaksu, 138. lend!

Kirjutas Hans Joosep


Pildistas meie armas fotograaf Ingrid Kuusk.

Lisas: lend139c 20.04.2023 16:46

SalongiÔhtu

NeljapĂ€eval kell kuus kogunesime koos 139. a klassiga koolimajas, et pidada maha enne klassireisi ĂŒks suurejooneline Usbekistani-teemaline salongiĂ”htu.

Enamus meist oli ette valmistanud esitluse mĂ”nest huvitavast kohast vĂ”i ajaloolĂ”igust Usbekistani kohta, et oleksime siiski kohale jĂ”udes haritud eurooplased. Alustati riigi geograafiast, rÀÀgiti islami usust, varasematest usundidest ning muidugi Timurist. Vaatasime ĂŒle neli peamist linna: Tashkent, Khiva, Samarkand ja Bukhara ning tutvusime nende ajalooga. RÀÀkisime ka toidukultuurist, erinevatest kohalikest söögikohtadest ja lĂ”puks ka transpordist. Üritus kestis kokku keskeltlĂ€bi neli tundi – oli meeleolukas, vahepeal lubati ennast kĂ”psude ja muude suupistetega turgutada (tahaks teada, kes paki vegan viinereid tĂ”i). LĂ”puks olid kĂ”ik aga siiski nii vĂ€sinud, et tĂ€helepanu enam eriti linnade ajaloo kuulamiseks ei jĂ€tkunud ning tagaread tegelesid pigem juba muude tegevustega. LĂ”puks jĂ”uti vĂ€lja ka Rico ning Hildegardi eestvedamisel korraldatud Usbekistani-teemalise moeshowni, kus esitleti reisiks sobivaid riideid, mis enamikus olid eelmise pĂ€eva Humanast kokku aetud saak. LĂ”puks jĂ”udis ka salongiĂ”htu lĂ”pule ning ĂŒsna hĂ”redaks jÀÀnud ridadest viimased said samuti koju viimaseks koolipĂ€evaks vĂ€lja magama minna. Usbekistani reisiks oli salongiĂ”htul kĂŒll kĂ”ik vajalik esindatud ja ĂŒle kuulatud.

Kirjutas Tuule

Poisid riideid valimas:

Poisid riideid kandmas:

Lisas: lend139c 20.04.2023 16:16

Õpilaste teadustööde riiklik konkurss

Nagu ka iga teine 11. klassi Ôpilane, siis oli minu selle Ôppeaasta suur katsumus uurimistöö koostamine.

Tegelikkuses vĂ”ib öelda, et see katsumus veel kĂ€ib, sest oma töö kaitsmine on meil kĂ”igil veel ees. Ma vĂ”tsin juba uurimistöö koostamise alguses eesmĂ€rgi esitada oma töö Õpilaste teadustööde riiklikule konkursile. See on iga-aastane vĂ”istlus, kus parimad tol aastal kirjutatud (ja vĂ”istlusele esitatud tööd) saavad tunnustatud. Konkursi esimeseks vooruks pidin lihtsalt oma töö Ă€ra esitama ning lootma, et ĆŸĂŒriile mu töö ĂŒldse meeldib. Õnneks vist meeldis, nii et mĂ€rtsi kesksel sain teate, et mu töö on vĂ€lja valitud teise vooru. Teine voor toimus Eesti Rahva Muuseumis Teadusfestivali raames, kus kĂ”ik Ă”pilased pidid oma uurimistöid postri kaudu tutvustama. 

Postri koostamine oli suhteliselt vaevarikas, sest kuidas valida, millised mĂ”tted sinu töös on olulisemad kui teised, samas kui sa oled need ise higi ja pisaratega kirjutanud.  Aga tehtud see sai ning pĂ€rast vĂ€lja printimist oli ikka uhke tunne ka nĂ€ha oma uurimistöö tulemusi. Mina ja Mirel asusime Tartusse teele juba Ă”htul enne vĂ”istluse algust, sest meil kummalgi polnud soovi minna kell 6 hommikul vĂ€ljuvale rongile. Selle asemel nautisime oma iluund ning sĂ”ime hotelli hommikusööki. Hommikul ERMi jĂ”udes oli seal juba sigin-sagin kĂ€imas – kĂ”ik panid oma postreid ĂŒlesse, vabatahtlikud tormasid paaniliselt ringi ning festivali kĂŒlalised juba piilusid ukse tagant. Meile anti graafikud, mille alusel ĆŸĂŒrii liikmed meid kĂŒlastavad ning meie töid hindavad. Lisaks kĂ€isid ilma graafikuta ringi erinevate ettevĂ”tete esindajad, kes konkursil eripreemiaid jagasid. 

Esimesed paar korda oma uurimistöö tutvustamine oli pĂ€ris keeruline, sest mul polnud aimugi, mis on teiste jaoks huvitav ning vajalik teada. Kuid pĂ€eva peale sai asi juba tĂ€itsa kĂ€ppa. Õnneks olid kĂ”ik kĂŒlalised ning ka ĆŸĂŒrii vĂ€ga toredad ning vĂ€hemalt nĂ€iliselt vĂ€ga huvitatud uurimistöö tutvustusi kuulama. Kuna pĂ€ev oli pikk, siis anti meile vahepeal ka sĂŒĂŒa. LĂ”unalauas selgus, et reaalikaid oli Tartusse jĂ”udnud pĂ€ris palju – lausa 10. PĂ€rast lĂ”unat jĂ€tkus agar töö presenteerimine. 

PĂ€rast Ă”htusööki ERMis lĂ€ksime hotelli ning kuna pĂ€ev oli olnud pikk ning intensiivne, siis jĂ€ime kohe ka magama. JĂ€rgmisel pĂ€eval jĂ€tkus tööde esitamine lĂ”unani ning pĂ€rast seda jĂ”udis kĂ€tte iga vĂ”istluse tipphetk – autasustamine. Eripreemiaid oli vĂ€lja pannud ĂŒle 30 erineva asutuse ning lisaks siis riiklikud preemiad. Mul Ă”nnestus vĂ”ita kolm eripreemiat – Kaitseministeeriumilt, TalTech-ilt ning ka vĂ”imaluse esindada Eestit Rahvusvahelisel Ć veitsi talentide foorumil. Igal juhul soovitan kĂ”igil oma töö jĂ€rgmine aasta konkursile esitada, sest kogemus, mille see annab, on ĂŒlilahe.

Kirjutas Anett



Lisas: lend139c 11.04.2023 08:12

President ja minister tunde andmas

TeisipÀeval, neljandal aprillil toimus koolis teaduspÀev.

See oli Reaalkoolis juba 19. teaduspĂ€ev. TeaduspĂ€eval esinevad oma ala professionaalid ja jagavad oma tarkusi. KĂ”igepealt kĂ€is meile rÀÀkimas Tallinna Lennujaama keskkonna mĂ”ju analĂŒĂŒsidega tegelev neiu 128. lennust. Ta kinnitas, et Reaali haridusega on igal pool lihtsam, mullateadus pole kĂ”igile ning Eestis on kĂ”ige parem elada. Ühtlasi rÀÀkis ta meile, kuidas peale gĂŒmnaasiumit ĂŒlikooli valida. Meile esines ka Madis Kallas, ta rÀÀkis meile tervislikest eluviisidest ja oma eesmĂ€rkide saavutamisest. Samuti paljastas ta, et on karsklane, Ă”ppis ĂŒlikoolis 5 aastat kehakultuuri, saavutas kĂŒmnevĂ”istluses peaaegu 8000 punkti (28 jĂ€i puudu), lĂ”petas sportlaskarjÀÀri 26-aastaselt kui purustas mĂ”lemad oma Achilleused, elab Saaremaa metsas palkmajas, on korraga nii riigikogu liige kui minister. Ta julgustas Eesti poliitikuid enda nĂ€itel vigade eest vastutust vĂ”tma ning mitte lihtsalt ministri ametist sama palgaga riigikogu komisjoni esimehe kohale taanduma. Lisaks ĂŒtles ta, et eluaastatel 13-21 arenevad kĂ”ige mahukamalt 21. sajandi kĂ”ige olulisemad ajufunktsioonid nagu suhtlusoskus, empaatiavĂ”ime jne. SeetĂ”ttu peab sellel perioodil kĂ”ikidest meelemĂŒrkidest hoiduma. Ta ĂŒtles, et kahjuks on sellel eluperioodil kĂ”ige raskem karsklaseks jÀÀda. KĂ€isime ka aktusel, kus esines president Toomas Hendrik Ilves ja autasustati tublisid olĂŒmpiaadilisi. Ilves ĂŒtles oma kĂ”nes, et kuigi Eesti on PISA testide osas esirinnas, on siin siiski palju teaduse puudust. Samuti julgustas ta meid tarbima teaduslikku meediat, olema ĂŒhiskonnakriitilised ja eristama fakte arvamustest. Sellel pĂ€eval oli kĂŒll vĂ€ga uhke reaali Ă”pilane olla!

Kirjutas Katarina



Lisas: lend139c 04.04.2023 17:31