Päevakirjeldus viimasest koolipäevast aastal 2022

Selle aasta viimaseks koolipäevaks oli projektipäev. Hommikut (või pigem lõunat, esimene tund algas 11.30) alustasime digimikroskoopia jõulueriga! Õp Tiina Talvi energilisel juhendamisel uuriti digimikroskoobiga kuuseokast ja -seemet, mandariini ning nelki (mõned ka oma küünealuseid). Eesmärgiks oli teha nii ilus digimikroskoobifoto, mida võiks lausa tuttavatele kinkida. Kõige parem kink on ikka isetehtud, kuid tihtilugu kingitakse üksteisele mõttetuid asju, mida tegelikult vaja pole. Järgmiseks kuulasime imestunult Kersti Veskimetsa lugusid matkamisest. 1970. aastatel käis ta tudengina Hibiinides ja teistes Venemaa mägedes oma matkaklubi sõpradega suusatamas. Nad veetsid uskumatud 8-10 päeva täiesti eraldatult lumistes mägedes, kus vahepeal polnud võimalik isegi maad ja taevast eristada. Siis arutleti turismi keskkonnasõbralikkuse üle. Tunni lõpetas lugu Kersti kõige eluohtlikumast hetkest, kus surm tundus kõigest käega puudutav- kõikidel tekkis väike hirm sisse. Kuna matkajutud kestsid arvatust kauem, jäi meil järgmiseks tunniks aega vaid 20 minutit. Selle lühikese aja sisustas väga tihedalt Kai Kiudsoo-Värv, kes hakkab meile 4. perioodil kunstiajalugu õpetama. Saime teada jõulustseeni ajaloost ja kujutusviisidest läbi aegade. Eriti huvitavad olid Austraalia aborigeenide ja tänapäevased minimalistlikud lahendused. Siis suundusime aulasse jõulukontserdile, kus esinesid segakoor, keelpillikvartett (vioolat mängis meisterlikult meie klassist Tuule), puhkpillid ning muidugi Siim Laane. Siim ei väsi meid oma klaverioskustega üllatamast, ta esines täna lausa kuuel korral ning sealhulgas paaril korral isekirjutatud looga. Kontsert tekitas väga mõnusa jõulumeeleolu, kuid juba pidimegi kiirustama Stenbocki majja.

Stenbocki majja jõudes ootas meid ees kõigepealt turvakontroll- õnneks keegi ei jäänud ukse taha. Algul liikusime tuntud pressiruumi ja riigipitsati ruumi ning sealt edasi juba kiirustasime peaministri Kaja Kallase kabinetti, kus ta meid ka ootas ning seda tutvustas. Kaja Kallas oli ääretult siiras ja sümpaatne ning jättis kõigile väga sooja mulje. Nagu alati on peaministritel kiire ning ka Kaja pidi meie seast lahkuma, et jõuda juba järgmisele kohtumisele. Edasi tutvustati meile Rohelist ja Sinist tuba, kiiruga veetsime ka aega Riigivanemate saalis, kus seintel seisid kunagised Eesti riigivanemad alates Ants Piibust lõpetades Konstantin Pätsiga. Viimaks jõudsime ka tutvuda istungite saaliga, kus ministrid tähtsaid nõupidamisi peavad. 

Kõhud tühjad, liikusime kiirel sammul kooli suunas, kus ootas meid ees jõuluõhtusöök. Enne aga andsime Madisele üle meie klassi poolt jõulukingi- vinüülimängija. Vinüülilt ABBA ,,Dancing Queeni’’ laulu kuuldes kippus Madise silma pisar, sest tuli välja, et tegemist oli asjaga, mida Some alati tahtnud on aga kunagi raatsinud endale soetada. Edasi jooksime juba aulasse, kus lauad olid kaetud ja söögilaud pungil piparkookidest ja glögist. Enne sööki luges Johann ette püha Issanda palve ning õhtusöök võis alata. Õhtujuhtideks olid see kord Marii ja Robin Juul. Õhtu jooksul esinesid Mirjam oma suurepärase häälega ja Ingrid oma osava ukulele mängimisega. Steni loodud jõuluteemaline viktoriin pani kõigi ajud ragisema ja suurest naeruhoost olid peaaegu et kõigil kõhud kõveras. Õhtu lõppedes ilmunud jõuluvana pani vahvale jõuluõhtusöömale kirsi tordile. Oli kiire ja teguderohke päev, mida mäletada.

Kirjutas Erik

Selfie peaministri seljaga:

Selfie rõõmsa peaministriga:

Lisas: lend139c 21.12.2022 22:12

Minister Tõnis Lukas ajalooõpetajana klassiruumis

Ajalootund haridus- ja teadusminister Tõnis Lukasega on kindlasti meeldejääv. Juba vahetunnis levis kuuldus, et minister on kooli raamatukogust valinud mitu teost, mida ainetunnis kasutada. Tunni algus oli klassikaline – sai nimetatud õppetunni teema ja eesmärk. Algusest peale oli tunda, et tegu on inimesega, kel on kõrgharidus ja õpetajatöö kogemus. Kunagisele ajaloo õpetamisele viitas lisaks laialdastele teadmistele Rootsi ajast ka tema hoiak. Ta liikus klassis vabalt ringi, küsis vastuseid ka tagumiste pinkide õpilastelt ning otsis endale esimese asjana kaardikepi, et kõik vajalik Euroopa kaardilt näidata. Esmalt pandi paika 17. sajandi Rootsi riigipiir, selles elavad rahvad ning tol ajal kõneldud keeled. Seejärel rääkis Tõnis Lukas, et on olemas nii konna kui ka kure perspektiiv, millest esimene keskendub väiksemale alale ehk Eestile ning teine Euroopale. Sündmused Euroopas mõjutasid väga palju ka Eesti aladel toimuvat. Selleks, et ajastust kõige paremini aru saada, tuleb arvesse võtta mõlemat perspektiivi. Tunni põhiteemaks oli küsimus: „Kas vana head Rootsi aega saab nimetada vanaks heaks ajaks?” See, kas midagi saab nimetada heaks või mitte, sõltub alati taustsüsteemist. Rootsi ajal oli nii positiivseid kui negatiivseid külgi. Näiteks kaotati reduktsiooni käigus riigimõisates pärisorjus, kuid korraldati aktiivselt nõiaprotsesse. Rootsi aega jääb Eesti vanima järjepidevalt tegutseva gümnaasiumi ning esimese ülikooli rajamine. Tõnis Lukaselt saime sellega seoses ühe uue ja väga huvitava teadmise. Nimelt sai 1632. aastal avatud Tartu Ülikooli esimeseks rektoriks mitte Johan Skytte, vaid tema poeg Jakob Skytte, kes oli ise samal ajal ka üliõpilane. Johan Skytte ei saanud ise rektoriks saada, sest ta polnud otseselt osa ülikooliperest (ei üliõpilane ega professor). Võrreldes Rootsi aega sellele järgnenud Vene ajaga, kus maad laastasid Põhjasõja-aegsed rüüsteretked, katku- ja näljahädad, võib Rootsi aega nimetada vanaks heaks Rootsi ajaks. Siinkohal tõi Lukas paralleeli 1941. aastaga, kus pärast esimest Nõukogude okupatsiooniaastat nähti sakslasi sangaritena, kuigi veel 1919. aastal nähti neis mitu sajandit kestnud orjapõlve põhjustajaid. 

Tunni lõpetas Tõnis Lukase poolt etteleotud lõik Boriss Šeremetjevi kuulsast tsitaadist Peeter I-le: „Mu härra, ei ole enam midagi hävitada…” See lause pani punkti meie tunnile nagu Põhjasõda „vanale heale Rootsi ajale“. Koondina võib öelda, et minister kõnetas õpilasi, sest ta teadis, millest ta kõneles ning suutis kaasata õppeprotsessi ka õppijaid.

Tekt on võetud Madis Somelari ja Nora Pariku poolt kirjutatud Õpetajate Lehes ilmunud artiklist, mida saab täismahus lugeda siit: Preview attachment Tõnis Lukas Tallinna Reaalkoolis.docxTõnis Lukas Tallinna Reaalkoolis.docx18 KB

Lisas: lend139c 15.12.2022 22:01

veni, vidi, vici

Arvestuste nädal sai kõva avapaugu võimlemispeoga Kalevi spordihallis. Kogu gĂĽmnaasium oli end kella kaheksaks hommikul tantsimise tippvormi viinud ja pingeline võistlus sai alata. Madistajatele on ette heidetud, et me pole palju võistlusi võitnud, kuid seekord naeratas õnn meilegi (või meie klassil liiguvad lihtsalt puusad kõige vabamalt) ja me tõime koju ESIKOHA!!!! Eks me olime palju vaeva ka ikka näinud – Hildegard ja Birgit õpetasid tantse ning me tegime proove veel reede õhtu peale ĂĽheksandat tundi. KostĂĽĂĽmivalik oli väga classy, meie tantsu teemaks oli uhke pulm. Kogu klass oli väga väga tubli ja keegi ei virisenud proove tehes. Oleme ikka tublid tantsulõvid kĂĽll!

Meie tantsuvideo on vaadatav siit:))

https://drive.google.com/file/d/1RMsc1TSpsGuJoYNoxauSRINjr3gYRQYw/view?usp=sharing


Lisas: lend139c 12.12.2022 22:31

Keskaegsete linnade projekt

NARVA / NARWA

Alustasime oma teekonda Narva Balti jaamast. Rong väljus varahommikul kell 7.55 ja viis meid 2,5 tunnisele teekonnale läbi kauni Ida-Virumaa. Pärast kohalejõudmist oli tunne, et tahaks jalgu sirutada ning hakkasime Johannese juhtimisel liikuma Narva muuseumisse. Tee peale jäi lõvi kuju. ,,Rootsi lõvi’’ kuju on püstitatud Põhjasõja Narva lahingu mälestuseks. Kuju tegi Ragnar Östberg ja see avati 1936. aastal. Lisaks nägime uut promenaadi jõe ääres ja Venemaa. Tundus, et käes oli kalahooaeg, kuna mitmed pühendunud kalastajad olid rinnuni jões. Sattusime ka väikesesse tülli tollipunktiga, kuna see oli meil tee peal ees ja pidime tegema suure kaare. Pärast rasket teekonda muuseumisse jõudes olime väga rõõmsad, et seal oli soe ja kuiv. 

Linnus

Jõudes Narva linnusesse ehk muuseumi ostsime külastuseks piletid. Meile teadmata lisandus piletitele ka audiogiid, mis täiustas meie keskaegse linnuse uurimise kogemust. Kuna muuseumi ala oli suur, liikusime kahes rühmas, sest me ei leidnud üksteist kohe üles ja otsustasime, et nii jääb siis. Audiogiid mainis meile esimese asjana, et Narvat kui asulat mainitakse kirjalikes allikates esmakordselt 1240. aastal. Taani hindamisraamatus nimetatud Narva näol polnud tegemist siiski linnaga, vaid Taani kuningale kuulunud väikese külaga. Narva sai oma Lübecki linnaõiguse 1345. aastal, kuid linnus ehitati juba 13. sajandi teisel poolel. Kohe järgmisel aastal müüdi linn Saksa Ordu Liivimaa harule. Edasi kuulsime, kuidas müür ümber ehitati, mis küll Liivi sõja ajal vastu ei pidanud väga hästi. Pärast Liivi sõda läks Narva Ivan Julmale, siis Rootsile ja pärast Põhjasõda taas Venemaale. 1845. aastal Nikolai I andis välja korralduse, et tuleb säilitada Narva kindlust, kui ajalooväärtust. Parandustega säilitatu kindluse gooti stiili. Eesti ajal jäi see linnus militaarkasutussse ja 1944. aastal sai linnus tõsise purustamise. 1950. aastal avati Narva linnamuuseum. 1953. aastal restaureesis seda meie okupandid. Kuid 1964. aastal lõpetati rahastus ja hakkas ENSV Liidu nime all eestlased seda taastama. 1970.-80. aastatel ning seal avati muuseum, kus oli üheaegselt eksponeeritud Narva linna ajalugu tutvustav püsiekspositsioon ja kümmekond ajutist näitust. 2018. aasta jaanuaris alanud Narva linnuse rekonstrueerimistööde tulemusel avati 2020. aasta juunis täielikult restaureeritud konvendihoone koos uue püsiekspositsiooniga, mis keskendub linnuse enda ajaloole alates esimeste taanlaste tulekust Narva jõe kallastele kuni tänapäevani. Siis lõppes meie audiogiid sees ja lõpuks saime jälle kokku ühes hubases toas, kus vaade Narva linnale oli väga kena. Enne lahkumist käisime veel korra linnuse sisehoovis ja siis oli edasi minek meil.

Muuseum

Muuseumis ei olnud peale meie ĂĽhtegi inimest, aga sellest hoolimata oli see väga kultuurne ja hariv kogemus. Anett sai ka kätt suruda Konstantin Pätsiga, keda ta võitis! Peale seda läksime linnuse juurde sööma ja seal nautisime toorest delikatesskana. Liikusime edasi raekoja hoone juurde, mis aga oli kahjuks renoveerimisel ja peatrepi peal olid kuhjas aiad. Siis tuli välja, et väike Stenar oli ma vihmavarju kohvikusse unustanud ja pidi ĂĽksi tagasi minema:(. Narva raekoda on ehitatud barokkstiilis ja asub Narva vanalinnas. Käsu hoone ehitamiseks andis Rootsi kuningas Karl XI ja ehitus kestis 1668-1671. Hoone ehitus põhineb LĂĽbecki ehitusmeistri Georg Teuffeli projektil, ehitusinsenerideks on Narva ehitusmeistrid Z. Hoffman sen. ja J. Bischoff ning kiviraidur H. Oracker. Raekoja torni tipus asub kullatud tuulelipp – kurg. Hoone sai II maailmasõjas tugevalt kahjustada ja 1960. aastatel restaureeriti.

Ă•igeusukirik

Teised läksid vaatama suurt imekaunist õigeusukirikut, kus oli enne just toimunud pühapäevane jumalateenistus. Novembris 1879 otsustati Narva Jaani koguduse õpetaja Friedrich Gottlieb Tannenbergi algatusel Narva ümbruse eestlastele uuesti hakata ehitama oma kirikut. Kiriku arhitekt oli Otto Pius Hippius. 21. juunil 1881 pandi kirikule nurgakivi. Huvitav on see, et kuna kirikusse pidid mahtuma kõik Kreenholmi manufaktuuri luterlastest töölised, pidi kirik alguses mahutama ligi 5000 inimest. Kirik on oma nime saanud hukkunud Aleksander II järgi. Kirik on historitsistlikus stiilis, milles on ühendatud uusromaani ja uusklassitsistlikke elemente. Kirik sai vigastada Narva pommitamise tõttu venelaste poolt 1944. aastal. Peale seda seisis kirik pikka aega tühjalt ja täitis kaubalao funktsiooni. Iseseisva Eesti Vabariigi ajal renoveeriti kirik täielikult.

Käisid Anett, Meriliis, Stenar, Liis ja Johannes.

 

 

VILJANDI / FELLIN

Lossimägi

Viljandisse jõudes sammusime esimesena Viljandi keskaegsesse linnusesse. Viljandi ordulinnus on välja kasvanud muinaslinnusest, mille 13. sajandi esimesel veerandil vallutasid ristisõdijad. 1224. aastal alustati kivikindluse rajamist, selle ehitamine kestis kokku ĂĽle kahesaja aasta. Viljandi ordulinnus oli Liivimaa Eesti kõige suurejoonelisem keskaegne linnus – seda juba oma loodusliku asendi tõttu. Kahel põhjapoolsel platool (rahvasuus Kirsimäed) paiknesid peamiselt majandusotstarbelised eeslinnused, lõunapoolsel platool (Kaevumäel) paiknes pealinnus. Kindlustuste keskne ehitus oli ordule tĂĽĂĽpiline riiaendihoone, selle suursugusest arhitektuurist annavad tunnistust väljakaevamistelt leitud kapiteelid ja raidkivid, mida hoitakse Viljandi Muuseumis ja Viljandi Pärimusmuusika Aidas. Viljandi linnuse kaitsevõime tugines oluliselt järskudele mäenõlvadele ja vallikraavidele. Oletatavasti on vallikraavid kõik looduslikku päritolu. Samuti pole selge, kas kraavid olid kuivad voi veega täidetud – arvatakse, et Viljandi järve veetase ei ulatunud keskajal vallikraavideni.Linnus oli orduajal komtuurkonna keskus, 15. sajandi lõpus aga lĂĽhiajaliselt koguni Liivimaa ordumeistri residents. 1441. aastast on teada, et Liivimaa ordu kassa asus Viljandis ning mõningail teadetel oli siin ka orduhospidal. Linnuse tähtsusele viitab muu hulgas orduvendade arv või siis meeskonna suurus. 1554. aastal on Viljandi linnusemeeskonnas loendatud ĂĽhtekokku 194 isikut, samal ajal kui komtuurkonna teistes linnustes (Põltsamaa, Laiuse, Tarvastu) oli neid tosina jagu. Kuni 1481. aastani jääb Viljandi linnus sõjasĂĽndmustest kõrvale. Siis toimub venelaste suurem sõjaretk Eestisse. Viljandi linn põletatakse maha, ent linnust vallutada ei suudeta. Ordulinnus kannatas tõsiselt Vene-Liivimaa sõja ajal 1560. aastal. Linnusele kõige purustavam oli 17. sajandi alguse Poola-Rootsi sõdade periood. Oma lõpliku sõjalise tähtsuse kaotas linnus Põhjasõjas 1700-1710. Linnuse rususid, eelkõige kivimaterjali kasutati sõdades hävinud linnahoonete taastamiseks. 1744. aastast kuulus varemetes linnuseala Viljandi mõisale. 19. sajandi alguses kasutas Viljandi mõis lossiparki karjamaana. Ilmastiku, varingute, erosiooni ning inimtegevuse pikaajalisel koosmõjul linnusemaastik stabiliseerus ning seisis puutumatuna ligi sajandi. Aastal 1826 väljastas tsaar Nikolai I korralduse Viljandi muinasmälestiste kaitsest, mis säästis linnuse varemeid lõplikust hävingust. Alles 1863. aastal said linnakodanikud mõisalt õiguse lossipargis käia. Pargi kujundamine ja linnuse korrastamine algas 1893. aastal. Suuremaid tõid tehti 1920.-1930. aastail. Suure osa töödest tegid arestandid, kes said nii oma karistuse kestust vähendada. Istutati puid, pärna- ja tammealleed, rajati teed ja sillad, paigaldati pingid ning mõisaparki ehitati laululava. Tähtsaimat informatsiooni linnuse kohta on seni pakkunud väliuuringud, eelkõige aastatel 1878-1879 toimunud kaevamised, mida juhendas toonane Viljandi gĂĽmnaasiumiõpetaja Theodor Schiemann. Paraku ei kaasnenud kaevamistega konserveerimistöid. Juba kaevamiste ajast on teateid, et nii mõnigi ehituslik sõlm varises. Tänaseks on oluline osa tollal väljapuhastatust hävinud.

Muuseum

Viljandi muuseumis oli näitus kogu linna ajaloost alates muinasajast ~9000 eKr kuni 20. sajandi lõpuni. Seal nägime muinasajast pärinevaid esemeid nagu nooleotsad, ehted, tööriistad jms. Ääretult huvitav oli vaadata, kuidas elati aastasadu tagasi. Seekord ei lugenud me lihtsalt ajalooõpikut, vaid nägime reaalseid esemeid, mida kasutati muinasajal ellujäämiseks.

Linnamüür 

Viljandi linnamüür rajati 1260.–1300. aastatel. Arvatakse, et linnamüür oli ligikaudu kolm kuni viis meetrit kõrge (tegelikult müüri kõrguse ja kaitsekäigu kuju kohta puuduvad andmed), altpoolt umbes kahe meetri paksune, kogupikkusega umbes 1,2 km ning kaitses linna kolmest küljest. Müür oli laotud rändkividest. Esmakordselt mainitakse linnust juba 1553. aastal. Liivi sõjas ning Poola-Rootsi sõjas 17. sajandi algul sai linnamüür tugevalt kahju. Mis müürist säilis, lammutati aga 18. sajandil ehitusmaterjaliks. Siiski on mitmed osad müürist praegugi nähtavad, neist suuremad on eksponeeritud Arkaadia aias ja Raekoja taga. Müüri juures oli neli torni: Moskva torn müüri idaküljel, torn müüri loodenurgas, poolringikujuline torn põhjaküljel ning umbes samasugune torn samal küljel. Sisse- kui ka väljapääsuks oli tehtud kolm väravat: Riia värav linna lääneküljel, Tartu värav põhjaküljel ja värav pääsuks järve äärde müüri idaküljel. Väravad olid tornideta. Lisaks oli müüri ümber rajatud vallikraav.

Rippsild 

Viljandi rippsild asub Viljandi ordulinnuse varemetes Kaevumäge ümbritseval vallikraavil konvendihoone läänemüüri lähedal. Tegemist on 50 meetri pikkuse jalakäijate rippsillaga, mis on malmist portaalidega ja neetliidetega kinnitatud profiilterasest tarindiga, Viljandi lossimägedes ning see on üks märkimisväärsematest sümbolitest Viljandi linnas. Sild valmistati 1879. aastal Riia firma Felser & Co poolt. Lind asus algselt Tarvastu ordulinnuse vallikraavil, kus see kergendas Tarvastu mõisniku von Mensenkampffi pereliikmete juurdepääsu linnuse varemetes asuvale kabelile. 1930. aastal kinkis mõisahärra Viljandi linnale silla metallosad ja kandetrossid. 1995. aastal rekonstrueeriti sild lõplikult Viljandi Rotary Klubi eestvedamisel ja Viljandi Metall AS abiga.

Käisid Ants, Simone, Tuule, Marii, Karl Marten, Hans ja Shuji.



 

 

RAKVERE / WESENBERG

Meie seltskond valis Rakverre minekuks ühe ilusa laupäevahommiku ning läksime Tallinnast 7.55 väljuvale rongile. Rakverre jõudes jalutasime rongijaamast linnusesse. Tee peal möödusime ka Kreutzwaldi kujust, mille juures lihtsalt pidime peatuma ja pilti tegema. Natuke mäe otsa ronimist ning jõudsime skulptuurini Tarvas, mille autoriks on skulptor Tauno Kangro. Kuju on saanud oma nime Rakvere ajaloolise nime Tarvanpää järgi ning kuju avati 15. juunil 2002, kui tähistati 700 aasta möödumist Rakverele Lübecki linnaõiguste andmisest (puhkaeestis.ee).

Linn

Vanimad jäljed Rakvere linna asustusest on pärit praeguselt Teatrimäelt ning ulatuvad 3. – 5. sajandisse. Ilmselt selle asula kaitseks rajati Vallimäele, praeguse kivilinnuse kohale puitlinnus. Nii asula Teatrmäel kui ka linnus Vallimäel on pĂĽsinud tõenäoliselt katkematuna keskajani. Muinasja lõpu, 12. – 13. sajandi linnuse ehitisest andmed peaaegu puuduvad, kuna kivilinnuse ehitamisega on kultuurkiht hävinud. 1220. aasta paiku läks linnus tõenäoliselt ilma lahinguta taanlaste valdusesse, kelle valitsuse all hakati rajama esimesi kivihooneid ja ĂĽmbritsema linnust kivimĂĽĂĽriga. Esimest korda mainitakse asulat Tarvanpea aastal 1226 Läti Henriku kroonikas. 1302. aastal sai linnuse juurde kujunenud asula LĂĽbecki õigused. 1346. aastal mĂĽĂĽs Taani kuningas Eestimaa, sealhulgas Rakvere Saksa Ordule, kes omakorda andis selle aastal 1347 Liivi Ordule. Ordu ehitas ringmĂĽĂĽrilinnusest tornide ja eeshoovidega kaitstud konvendihoone, millest sai Rakvere foogti asupaik. Liivi sõjas oli Rakvere aastail 1558-1581 venelaste võimu all ja sai tugevalt kannatada. Seejärel oli linn rootslaste käes. 1602. aastal läks Rakvere kolmeks aastaks poolakatele, kes aastal 1605 linnuse purustasid.

Linnus

Tarvase kuju juurest edasi läksimegi linnusesse. Peale meie oli seal veel ĂĽks Ungari turistide seltskond, kellega koos käisime piinakambris, kus saime ĂĽlevaate keskaja olulisematest piinariistadest. Kusjuures kasutati mõnda neist piinariistadest veel ka 20. sajandil (viimane hukkamine Hispaanias toimus alles 1975. aastal). Huvitav on fakt, et tegelikult keskajal timukad tavaliselt maski ei kandnud nagu filmides meile näidatakse. Samuti saime läbida põrgu ĂĽheksa ringi. Peale seda saime uudistada ringi linnuse hoovis, kus jalutasid ringi kitsed ja haned ning ĂĽks lammas. Meid kutsuti ka pĂĽssirohu töötuppa, kus ĂĽks muuseumitöötaja näitas, kuidas tehti pĂĽssirohtu. Ta ĂĽtles naljaga pooleks, et me ei tohi retsepti (ainult kolm komponenti) meelde jätta, sest muidu sĂĽĂĽdistatakse teda terrorismi õhutamises. Nagu me teame, leiutati pĂĽssirohi (nagu väga palju muid asjugi) kõigepealt Hiinas ning alles mitu sajandit hiljem jõudis see Euroopasse. Kui pĂĽssirohi sai valmis, suunduti hoovi, kus pĂĽssirohi põlema pandi ning „pauh” – pĂĽssirohi oli õnnestunud. Kusjuures pĂĽssirohule iseloomuliku terava/hapuka maitse tõttu kasutati seda maitseainena, sest see oli odavam kui sool. Katsest nägime, et plahvatusest jäi alles ĂĽks komponentidest, mis määris ja ummistas tulirelvi. Kuna veega ei tohtinud pĂĽssirohi kokku puutuda, puhastusvahendeid nappis ja head omadustega uriin oli kättesaadav, siis kasutatigi just viimast relvade puhastamisel.

Käisid Mirtel, Nora, Helen ja Kaisa.



 

 

TALLINN / REVAL

Tallinn ehk ajaloolise nimega Reval sai esmakordselt mainitud kroonikas 1219. aastal. Samal aastal vallutasid taanlased linna ja rajasid dominiiklaste ordu esialgse puukiriku. Seda perioodi saab nimetada ka ajalooliselt Eesti aladel üleminekuperioodiks muinasajast keskaega. Nimi Reval tuleb hirvede kukkumisest Toompea nõlvalt. On kahjuks ebaselge, miks need hirved Toompealt lahkusid, kuna tegu oli sellise kohaga nagu ülalinn. Reval on ajalooliselt jagunenud kaheks: ülalinnaks ja all-linnaks. Ülalinnas resideerusid aadlikud ja üliku ning seaalne elu võis olla vägagi peen. All-linna seevastu kutsusid koduks aga kolmandasse seisusesse kuuluvad linnakodanikud. Siiski võis alllinnast kohata ka rikkaid kaupmehi. Tallinna kohta leidub ka teisi humoorikaid fakte- eks pika ajalooga tuleb ka palju huvitavaid lugusid. 1248. aastal sai linn Lübecki linnaõiguse. Selle tulemusena hakkas pealinnas tegutsema ka kaupmeeste raad. Tallinn on tuntud hansalinnana ning sealt tuleb ka väljend, et Tallinn on ehitatud soolale. Kõige suuremad traditsioonid on keskaegses Tallinnas seotud joogikultuuriga. Arvatakse, et keskmiselt joodi päevas lausa neli liitrit õlut. Ka peeti nelja suuremat pidustusi ehk joodusid. Nendeks olid jõulujoodud, vastlajoodud, maikrahvipidu ja papagoilaskmine. Jääb müstikaks, kas iga päevas joodud liitri kohta peeti ühte üritust või ei. Küll aga on kindel see, et Tallinnas on palju traditsioone, kultuurinähtusi ja vaatamisväärsusi. 

Raeapteek

Tallinna Raeapteek on Euroopa vanim siiani samades ruumides tegutsev apteek. Apteegi täpse asutamisaasta kohta me ei tea, kuid on kindlalt kirjas, et 1442 aastal oli poel juba kolmas omanik. Raeapteek oli raehärrase ja ühiskonna koorekihi kohtumispaik. Kohtumised, mis nende kivist seinte vahel aset leidsid mõjutasid Tallinna käekäiku tohutult.Raeapteegis on müügil nii keskaegne klarett ja väga populaarne martsipan. Poest saab osta ka tänapäevaseid rohte, kuid nüüd on apteek enim tuntud muuseumina. Martsipani kasutati vanasti, et leevendada hingevalu. See on müügil veel tänaseni. Kellel hing valutab see teab, kuhu minna!

Kiek in de Kök

Kiek in de Kök on 15. sajandil ehitatud võimas paekivist kaitsetorn, mille eesmärk oli kaitsta Revalit ehk Tallinnat. Praegu töötab hoones samanimeline muuseum, mis eksponeerib keskaegseid Mustpeade vennaskonna ja Suurgildiga seotud esemeid, piinariistu, timukatööd ja keskaegset linnapilti. Esimene torn ehitati millalgi enne 1475. aastat, see oli praegusega võrreldes palju väiksem ja selle nime ei teata. Uut torni on esimest korda mainitud 1475. aastal, siis nimetati seda “uueks torniks Bolemanni sauna taga”. Torni ehitati 1483. aastani ja see oli Tallinna linnamĂĽĂĽri ĂĽks võimsamaid torne. Tornil oli algselt kuus korrust, torni kõrgus oli umbes 38 m. Torn on sõõrja põhiplaaniga ning selle läbimõõt oli jalamil umbes 17,3 m ja eenduvas ĂĽlaosas umbes 18,5 m. Kiek in de Kök on Tallinna linnamĂĽĂĽri kõige kõrgem torn. Torn sai kõvasti kannatada, kuiMoskva tsaaririigi väed 1577. aastal Tallinna piirasid, Liivi sõja mälestuseks mĂĽĂĽriti tornipaigale suured suurtĂĽkikuulid sisse.

Niguliste kirik

Niguliste kirik on pühendatud kaupmeeste ja meresõitjate pühakule Nikolausele. See ehitati ligikaudu 13. sajandi poole peal. Niguliste kirik pole tegelikult kirik, vaid muuseum. Muuseumiks sai see nõukogude ajal, kui märtsipommitamises kannatada saanud hoonet ei saanud taastada algsel kujul ehk kirikuna, sest kommunistid ei tolereerinud usku ega kirikuid. Enne pommitamist oli Niguliste kirik suursugune barokse interjööriga ehitis. Pingid olid kaunistatud vägevate nikerdustega ning olemas olid rõdud. Nigulistes on praegu eksponeeritavad kuulsad kunstiteosed nagu Rode altariretaabel, hõbekambris olevad väljapanekud, Mustpeade altar, Kristoforuse kuju ja „Surmatants”.Üks hinnatumaid kunstiteoseid terves Eestis on Lübecki meistri Hermen Rode valmistatud peakappaltar. See valmistati aastatel 1478-1481 Rode töökojas Lübecki linnas. Nigulistesse jõudis altariretaabel aastal 1481. 6,3 meetrit lai ja 3,5 meetrit kõrge altar valmis Tallinna Suurgildi ja Mustpeade vennaskonna tellimusel. Retaabel on hindamatu kunstiteos, see on tammepuidust, ülekullatud ning see on kõige vanem teadaolev teos, mis kujutab Lübecki linna. Altar on kahe tiivapaariga ja kolme vaatega. Tavaliselt võib muuseumit külastades näha retaablit poolavatund, kuid seda on täielikult avatuna võimalik näha kaks korda aastas, lihavõtetel ja nigulapäeval. Rode altar on pühendatud kaupmeeste ja meresõitjate pühakule Nikolausele ja Tallinna kaitsepühekule Püha Viktorile, mistõttu ongi retaablil poolavatud vaatel kujutatud nende kahe elulugu kuueteistkümne pildiga.Võiks öelda, et Eestis olevatest kunstiteostest on kõige hinnatum 15. sajandil loodud Bernt Notke „Surmatants”. Maali teeb erakordseks asjaolu, et see on ainus lõuendile maalitud surmatants maailmas. Kunstiteos oli algselt 30 meetrit pikk, kuid praeguseks on sellest säilinud vaid 7,5 meetrit. Notke tuntuim „Surmatants” oli Lübecki Maarja kirikus, kuid see hävis teises maailmasõjas. Sarnase teose tegi Notke Niguliste kiriku jaoks. Eestis olev „Surmatants” säilis ainult tänu sellele, et see viidi sõja ajal Järlepa mõisa varjule. Maalil on kujutatud eri seisustest inimesi tähtsuse järjekorras, igaühe vahel tantsib üks luukere, mis sümboliseerib surma. Tantsu juhatab sisse preester, talle järgneb torupilli hoidev Surm. Maali allääres jookseb alamsaksakeelne tekst, mis sisaldab dialoogi inimese ja Surma vahel. Teose põhimõte on see, et pole oluline, mis seisusest inimene on, surm ootab meid kõiki. Surm kohtleb meid võrdsetena. Surmatantsuga on seotud ka mõiste memento mori ehk „mõtle surmale”. Keskajal väga levinud katkuhaigused panid mõtlema, et mis saab inimesest peale maiset elu. Kuna surm võis oodata iga nurga taga, nauditi elu igat hetke.  

Tallinna raekoda

Raekoda on algusest peale olnud linna esindushoone ja linnavõimu sĂĽmbol. 1248. aastal sai Tallinna linn LĂĽbecki linnaõiguse, tänu millele sai Tallinna raad alustada tööd. 1404. aastal valmis uuendatud reakoja hoone sellisena, nagu me tunneme seda tänapäeval – esindusliku torni ning teisel korrusel asuvate pidulike saalidega. Tallinna raekoda on Põhja-Euroopas ainus gooti stiilis säilinud raekoda ning see kannab euroopaliku linnavõimu traditsiooni.Raekojas olevad gobeläänid, maalid ja puitnikerdused tuletasid raehärradele meelde, et linna juhtimisel tuleb jääda õiglaseks.Raekoja ĂĽks kõige olulisematest ruumidest on kodanikesaal, mis oli keskajal pidusöömingute ja koosviibimiste ruum. Kodanikesaali ehivad 1547. aastast Madalmaadest pärit gobeläänide ehk seinavaipade koopiad stseenidega kuningas Saalomoni elust. Saalomoni kujutamine oli oluline, sest ta sai enda õigluse ja aususe jumalalt. Ăśhel gobeläänil on kujutatud Saalomoni kuulsaimat lugu tema õiglusest ja tarkusest. Lugu räägib kahest naisest, kes tulevad Saalomoni juurde keerulise kĂĽsimusega. Mõlemal naisel sĂĽndis samal ajal laps, kuid ĂĽhel neist suri laps ära. Mõlemad naised väidavad, et elus olev laps kuulub neile. Selle peale ĂĽtleb Saalomon kavalusega:„Selleks, et õiglus oleks jalule seatud, raiume lapse pooleks, nii et mõlemad emad saavad pool last endale.” Lapse tõeline ema ei ole sellega nõus, vaid ĂĽtleb, et pigem antagu laps teisele emale. Sellise kavalusega paljastas Saalomon lapse päris ema. Siit tuleb ka väljend “Saalomonlik otsus”, mis tähendab targa ja õiglase otsuse langetamist väga keerulise olukorra puhul. Kodanikesaalis asuvad samuti Tallinna linna suur ja väike vapp. Suurel vapilt on kujutatud kolm lõvi, nagu Eesti vapilgi, ent Tallinna vapil on lõvidel peas kroonid. Väiksel vapil on punasel kilbil hõbedane rist. See ulatub Taani aega ning kujutab niinimetatud Danneborgi risti.Raekoja kõige tähtsam ruum on raesaal. Raesaalis käis koos Tallinna raad ehk linnavalitsus. Sinna kutsuti ainult kõige tähtsamaid kĂĽlalisi. Raesaali kasutati ka kohtusaalina, seda otstarvet rõhutavad saali seinte punane värv ja kohtumõistmisteemalised maalid. Raesaalis on väga olulised kunstiteosed, puunikerdustega kaunistatud raepingid ning kohtumõistmisega seotud piibliteemalised maalid, mis on täis sĂĽmboleid õiglusest, moraalist, tarkusest ja aususest. Raehärrade pinke tullakse vaatama igalt poolt maailmast. 1530.aastal asetati raekoja torni tippu tuulelipp, mis sai hiljem nimeks Vana Toomas. Esimene Vana Toomas sai viga 1944. aasta märtsipommitamisel ning see asendati 1952. aastal uuega. 1996. aastal raekoda renoveeriti ning teine Vana Toomas asendati kolmandaga, mis on säilinud torni otsas tänapäevani. 

Toomkirik

Tallinna Toomkiriku kui ehitismälestise ajalugu ulatub tagasi 13. sajandi esimesse kolmandikku. Riiklikus registris on koguduse esmamainimise aastaks märgitud 1233. Samas tuleb märkida, et ega kiriku asutamise aasta pole täpselt teada, kuid on väga tõenäoline, et 1219. aastal, kui taanlased Tallinna tungisid, ehitati Toompeale kohe ka kirik. Kümme aastat hiljem, 1229. aastal saabusid Taanist Tallinna dominikaani mungad, kelle eesmärgiks oli Toompeale rajada uus klooster. Dominikaani mungad alustasid praeguse toomkiriku kohale kivist klooster-kiriku ehitamist, kuid konflikt Taani kuninga vasallide ning Mõõgavendade Ordu rüütlite vahel pani kiriku ehituse seisma. Alles pärast vaenupoolte vahel rahu sõlmimist valmis uus kivist kirikuhoone. 1240.aastal sai kirikuhoone valmis ning kirik pühitseti Pühale Neitsi Maarjale. Samal aastal nimetas Taani kuningas Valdemar II kiriku Tallinna piiskopkonna peakirikuks ning Tallinna Toomkirikust sai kogu Eesti kirikute emakirik (ladina k matrix eccelesiae). Seda ülesannet on Tallinna Toomkirik täitnud juba aastasadu. Olenemata Eestimaa ja Tallinna isandatest on Tallinna Toomkirik alati olnud kirikupeade kodukirikuks. Kuni Vene ajani olid toomkiriku ülemõpetajateks piiskopid. Vene ajal kaotati piiskoppide amet ja seati sisse kindralsuperintendentide institutsioon ning seega muutus toomkirik ka kindralsuperintendentide kirikuks. Kindralsuperintendent oli ühtlasi ka toomkiriku ülemõpetajaks.

Mustpeade maja

Mustpeade vennaskonda Tallinnas on esmamainitud 1400. aastal ja selle tekke ajaks loetakse 1399. aasta. Vennaskond ühendas noori vallalisi kaupmehi enne nende Suurgildi vastuvõtmist ja välismaiseid kaupmehi, kes viibisid küll pikka aega, kuid mitte alaliselt Tallinnas. Mustpeade vennaskonna nimetus on seostatav nende kaitsepühaku Püha Mauritiusega, kes legendi järgi oli Aafrikast pärit mustanahaline. Püha Mauritiuse pea on ka vennaskonna vapimärk. Vennaskond oli tegev ainult Eesti ja Läti aladel (Tallinnas, Riias ja Tartus), mujal Euroopas on ta tundmatu. 

Tallinna linnamĂĽĂĽr

Tallinna linnamĂĽĂĽri vanimad lõigud kuuluvad 13. saj. Kujunedes lõplikult välja järgneva kolme sajandi jooksul, oli see oma aja suuremaid ja tugevamaid kaitsesĂĽsteeme kogu Põhja-Euroopas. MĂĽĂĽri otstarve oli kaitsta alllinna ning Toompead. Sellest võimsast kaitsesĂĽsteemist on tänapäeval maapealse linnamĂĽĂĽrina alles ĂĽle poole – täpsemalt 1,85 km mĂĽĂĽrifronti, 26 kaitsetorni(Seegitagune torn, Nunnatorn, Saunatorn, Kuldjala torn, Nunnadetagune torn, Loewenschede torn, Köismäe torn, Plate torn, Eppingi torn, Grusbeke-tagune torn, Renteni torn, Wulfardi-tagune torn, Paks Margareeta, Stoltingi torn, Hattorpe-tagune torn, Bremeni torn, Munkadetagune torn, Hellemani torn, Hinke torn, Assauwe torn, Kitsetorn, Kiek in de Kök, Neitsitorn, Tallitorn, Lurenburgi torn), 2 vaheväravat ja kahe eesvärava osi. LinnamĂĽĂĽri on hea vaadelda Patkuli vaateplatvormilt, paljud tornid on avatud kĂĽlastamiseks.

Käisid Birgit, Henrik, Allar-Joel ja Monika.

 

 

TARTU / DORPAT

Linn

Teame, et tänapäevase Toomemäe juurde kerkis 6. Sajandil pKr palkidest linnus. Seda tunti Tarbatu püsiasustuse nime all.  Muinasasula kujunes linnuse ja jõe vahelise ala kuivematele kohtadele. Ajalooliselt asus Tartu põhja-lõuna ja ida-lääne ühendusteede ristumiskohal ja seega olid tal tugevad eeldused kujuneda oluliseks kaubandussõlmeks. Tartut läbisid liivlaste ja latgalite kaubad, mille lõplik siht asus Põhja-Eestis. Tartut mainiti esmakordselt Jaroslav Targa sõjakäigu tõttu, mille käigus langes Tartu Vene võimu alla 30 aastaks.Venelastest vabaneti 1061. aastal sõjakäigu tulemusena. Sõjakäigus jälitati venelasi kuni Pihkvani, kuid sealt edasi ei jõutud.Järgmisel perioodil, kuni muinasaja lõpu ristisõja ja muistse vabadusvõitluseni Tartu õitseng jätkus. Arheoloogilised andmed viitavad sellele, et lisaks eestlastele resideerusid Tartus inimesed idast kui ka läänest. Tartust kujunes välja sisemaine keskus, sest ta oli omandanud muinasusundilise religioosse tugipunkti staatuse.  Viikingiajal oli Tartus pidev kaubanduslik läbikäimine, mis omakorda soosis selle arengut.Pärast ristisõdijate vallutuskäike sai Tartust (Dorpatist) Vana-Liivimaa vasallriigi ehk Tartu piiskopkonna keskus. Tartu peapiiskop allus Riia peapiiskopile, kuid aja jooksul oli mitmeid tülisid suurmaavaldajate ja orduga. Tartule avaldas mõju ka Hansa liidu tekkimine. Tallinn oli vitaalse olulisusega kauplemiseks Novgorodiga ning Tartu kaudu liikusid kaubad Pihkva suunas. Seetõttu oli Tartul väga suur roll kaubavahetuses Venemaaga. Tartule anti Tartu konföderatsiooni käigus 1304. aastal vahekohtuniku õigused Riia ja Liivi ordu vaheliste konfliktide lahendamisel. Linna üldilme oli sel ajal kaunis ning peegeldas väga hästi tolleaegsete linnaelanike võrdlemisi häid elustandardeid. 13.ja 14. sajandil olid Tartu elumajad ja tänavasillutised peamiselt puidust, kuid lisaks nendele kerkis Tartusse kividest ja tellistest piiskoplinnus, katedraal ja Jaani kirik. Näha oli ka üksikuid kivist eramaju. Alles 15. sajandil hakati linna maju tellistest ehitama, tekkisid dominiiklaste, fransisklaste ja tsistertslaste kloostrid. Tartus oli ka kaks kreeka-katoliku kirikut, sest Tartus elas tollel ajal ka venelasi. Tartus asuv venelaste linnaosa asus põhja pool ja Tartu eeslinn asus keskusest lõuna pool. Reformatsioon jõudis Tartusse hilinedes, aga see-eest tormiliselt. Alguses saadeti 1524. aastal saabunud evangelistlik jutlustaja Johann Blankenfeldi käsul linnast välja, sest piiskop Blankenfeld oli võimujanus väga ambitsioonikaks muutunud. Piiskop ütles, et kaotab enne oma viis või kümme sõrme kui lubab evangelistliku jutlustajat linna. 1524. hilissügisel oli kõnemees Melchior Hoffmann linnarahvast kiriku vastu häälestanud. Samal aastal läks Tartu piiskop Blankenfeld hoopis Riia piiskopiks. Pinged kulmineerusid mässuga 7. jaanuaril 1525. aastal, kus rünnati kirikuid, aeti kloostritest välja vaimulikke ja rööviti religioosseid institutsioone. Ainsana jäi puutumata Katariina klooster. Pärast ulatuslikke rüüstamisi püüdis raad linna rahustadaning katoliikliku kõnemehe Sylvester Tegetmeyeri abiga see õnnestuski. Selle käigus sai raad omale võimu juurde ning omandas eelnevalt kirikule kuulunud võimupositsiooni. Kirikuhooned läksid ilmalikuks otstarbeks. Esimesed luterlikud jutlustajad olid Heinrich Südert ja Franz Witte,kellest viimane tõlkis 1554. aastal eesti keelde katekismuse.1554. aastal läks Liivimaa delegatsioon Moskvasse, et pikendada endist rahulepingut. Venemaa nõudmised olid karmid ning nende hulgas oli ka Tartu maksu maksmine 45000 taalri ulatuses, millele lisandus 1000 Ungari kuldnat igal järgneval aastal. Sõjaks oli ajend olemas. Sõda algas 22. jaanuar 1588. aastal ning Tartu oli sunnitud alistuma sama aasta 18. juulil. Vallutusest hoolimata jäi luterlik kirik ja sakslaste maaomand püsima. 1571. aastal tegi Poola katse Tartut venelaste käest vallutada, ent tõrjuti tagasi. Venemaa ja Poola jesuiit Antonio Possevino sõlmisid 15. jaanuaril 1582. aastal Jam Zapolski rahulepingu, mille käigus andis Venemaa ära Liivimaa ning sealhulgas ka Tartu. Liivi sõda oli lõppenud ning sellega oli lõppenud ka Eesti keskaeg. 

Käisid Erik, Anna-Liisa, Brigitte, Kretel ja Katarina.

 

 

PAIDE / WEISENSTEIN

1154. aastal läks Liivimaa delegatsioon Moskvasse, et pikendada endist rahulepingut. Venemaa nõudmised olid karmid ning nende hulgas oli ka Tartu maksu maksmine 45000 taalri ulatuses, millele lisandus 1000 Ungari kuldnat igal järgneval aastal. Sõjaks oli ajend olemas. Sõda algas 22. jaanuar 1588. aastal ning Tartu oli sunnitud alistuma sama aasta 18. juulil. Vallutusest hoolimata jäi luterlik kirik ja sakslaste maaomand püsima. 1571. aastal tegi Poola katse Tartut venelaste käest vallutada, ent tõrjuti tagasi. Venemaa ja Poola jesuiit Antonio Possevino sõlmisid 15. jaanuaril 1582. aastal Jam Zapolski rahulepingu, mille käigus andis Venemaa ära Liivimaa ning sealhulgas ka Tartu. Liivi sõda oli lõppenud ning sellega oli lõppenud ka Eesti keskaeg.

Nelja kuninga mälestuskivi

23.04.1343 valisid Jüriöö ülestõusu alustanud eestlased enda seast neli kuningat. Need kuningad juhtisid eestlasi Tallinna piiramise ajal. Järva foogt kutsus ordumeistri, kõrgemad ordukäsknikud, Tallinna piiskopi ning eestlaste neli kuningat Paidesse läbirääkimistele. 4. mail 1343. aastal otsustas reeturlik ordumeister kuningad hukata koos nende kolme sõjasulasega ja nii ka juhtus. Vaid kümme päeva hiljem, 14. mail 1343. aastal purustati Tallinna all Sõjamäel eestlaste vägi. 1965. aastal püstitasid paidelased Vallimäele nende seitsme hukatud eesti saadiku auks mälestuskivi.

Paide PĂĽha Risti kirik

Kivist ehitatud gooti stiilis Püha Risti kirik eksisteeris Paides juba keskajal. 1. jaanuaril 1573. aastal Liivi sõja käigus Paidet piirates lasid Moskva tsaaririigi väed kiriku õhku. Pärast Paides Rootsi võimu taastamist rajati praeguse keskväljaku keskele väike puukirik. 1703. aastal põletasid Vene väed hävitusretke käigus kiriku koos linnaga maha. 1730. aastal ehitati sama hoone kohale abikirik. 1767. aastal algas keskaegse kiriku müüridele uue hoone rajamine. Kirik valmis rahapuuduse tõttu alles 1786. aastal. Kiriku torn ehitati lõuna-, mitte lääneküljele, et kirik sulanduks hästi väljaku ansamblisse. Kiriku müürid ehitati paekivist, võlvimata lagi ja torni ülaosa puust. 10. mail 1845. aastal põles kirik taas ja 1848. aastal valmis korjanduse abiga neobarokne hilisklassitsistlik hoone. Müürid ehitati kõrgemaks ja torni tippu asetati ülekullatud vaskrist ja paksust vaskplekist muna koos tuulelipuga. Oma lõpliku kuju sai hoone 1909-1910 aastatel suuremate juurdeehituste käigus. Erinevalt paljudest kirikuhoonetest asetseb Paide kiriku torn klassitsismile omaselt põhihoone keskel.

Paide ordulinnus 

Liivimaa vanem riimkroonika märgib Paide linnuse olemasolu juba 1265. aasta paiku ordumeister Konrad von Manderni ajal. Linnuse asukoht oli väga hästi valitud. See ehitati Viljandist Tallinna viiva tee äärde soise ala keskel asuvale kõrgendikule. Linnuse rajamine ei olnud vastuolus ka 1238. aastal sõlmitud Stensby lepinguga, mis keelas ordul rajada Järvamaale linnuseid ilma Taani kuninga nõusolekuta. 14.sajandil oli Paide linnus kastellilaadne nelinurkne hoonekompleks, mida ida poolt kaitses neljatahulise torniga eelõu koos vesiväravaga. Läände jäi peavärav kahe tõstesillaga, mille ette rajati 15. sajandi lõpus ning 16. sajandi alguses kahe nurgatorniga eeslinnus, millest omakorda veel lääne poole jäi nn Lossialev, mis võis olla müüriga ümbritsetud teine eeslinnus, kuhu majutati palgasõjavägi. Nõnda sai Paidest ringmüüriga ümbritsetud eeslinnustega laagerkastell. 16. sajandi lõpul asuti Paides rajama kivimüüride ette muldkindlustusi ehk bastione. 17. sajandi keskpaigaks kaotas Poola-Rootsi jätkusõdades purustatud linnus sõjalise tähtsuse ning anti koos linnaga Mäo mõisa valdusse. Pikk Hermann kui ordulinnuse kõige kauem püsinud osa restaureeriti 19. sajandi lõpul eraldiseisva romantilise keskaegse tornlinnusena. 1941. aastal laskis taganev Punaarmee torni õhku. Praegune torn, kus tegutseb muuseum, on täiesti uus ehitis. (Alliksoo et al. 2012)

Paide linna keskväljak

Paide linna keskväljak on üks omapärasemaid keskväljakuid Eestis. Väliselt mõõtmetelt suur, kujult trapetsilaadne, asudes linna plaanistruktuuris tsentraalselt ja omades linnakujunduses juhtivat kohta. Paide linna keskväljak asub täpselt Paide Püha Risti kiriku kõrval. Teisel pool keskväljakut asub Paide Raekoda. Keskväljaku ümber on kauplused ning söögikohad. Keskajal oli väljaku põhimõte sama, kaubelda ja tulu teenida. Sealsamas Paide keskväljakul loeti 25. veebruaril 1918. aastal rahvale ette Eesti iseseisvuse manifest.

Käisid Hugo, Markus, Tim, Martin ja Markus.

 

 

HAAPSALU / HAPSAL

Linn

Haapsalu loodi, kui pärast Vana-Pärnu mahapõletamist leedulaste poolt 1263. aastal otsustas Saare-Lääne piiskop Hermann Ipiiskopkonna uue keskuse rajada põhja poole turvalisemale alale. 1279 sai Haapsalu linnaõigused. 1715. aastal külastas Haapsalut tsaar Peeter I, kes tutvus Loode-Eesti sadamakohtadega ja andis tollasele kohtufoogtile Johann Tobias Jenckenilebürgermeistri ametikoha.. 1721 Uusikaupunki rahulepingu põhjal sai Venemaa endale Liivi-, Eesti- ja Ingerimaa ning osa Kagu-Soomest koos Viiburiga, Eestis lõppes Rootsi valitsusaeg ning kehtestati Venemaa võim. Kuni 1737. aastani juhtis Haapsalu linna kohtufoogt koos kahe raehärraga. 1740. aastal taastati Haapsalus bürgermeistri amet. Selleks sai senine kohtufoogt Johann Tobias Jencken. Kuni 1784. aastani koosnes Haapsalu magistraat viiest liikmest. Bürgermeistri ja kohtufoogti kõrval olid ametis kolm raehärrat. Kohtufoogt oli portooriumi- ja aktsiisihärra ning sekretär. Esimene raehärra oli majutushärra ja pruulihärra. Raesekretär tegeles lisaks protokollimisele, arvepidamisele ja asjaajamisele ka postikorraldusega. Rae teenistuses olid kohtuteener ja aktsiisiteener. Aegade jooksul mängiti tööjaotus ümber vastavalt raeliikmete huvidele. 1783 laiendati Balti provintsidele Venemaa sisekubermangudes juba 1775. aastal sisse seatud uus halduskorraldus, mis jäi kehtima kuni Katariina II surmani. 1796. aastal Balti provintside valitsemine muudeti sarnaseks Venemaa omaga. Linnade valitsemiseks loodi senise rae asemele linnaduumad, kuhu valiti esindajaid ka vähemjõukatest kihtidest. Valimisõigus anti kõigile majaomanikele, sõltumata rahvusest ja tegevusalast. Suurendati maakondade arvu. Haapsalu sai maakonna- ehk kreisilinnaks. 1797. aastal kaotati asehalduskord ja taastati magistraadid, kuid need kaotasid üha enam otsustusõigust.

Raekoda

Läksime mööda ka Haapsalu Lossiplatsi kõrval olevast Haapsalu Raekoja muuseumist. Tegemist on 1775. aastal ehitatud hilisbarokse hoonega, kus asus Haapsalu Linnavalitsus ja omavalitsus. 1949. aastal sai sellest hoonest muuseum, kus tänapäeval saab tutvuda Haapsalu kui Tsaari Venemaa kuurorti ja suvelinna arengu looga.

Linnus

Piiskopilinnuse kui piiskopkonna keskuse rajas Haapsalusse 1279. aastal Saare-Lääne piiskop Hermann von Buxhoevden, mil Haapsalu sai ka Riia linnaõiguse. Algsel kujul arvatakse linnust olevat valmis saanud aastal 1300. Linnust ehitati aga edasi järgnevate sajandite vältel vastavalt vajadusele, nt 16. sajandi alguses linnuse pindala peaaegu kahekordistus, kui laiendati kaitseehitisi idasuunas, et kaitsta pealetungide vastu maismaa suunast. Liivi sõjas põletati linnus vähemalt kolmel korral maha, kuid vallutada seda ei suudetud. Rootsi ajal kindlustati tugevalt kannatada saanud linnus lammutatud linnamüüri materjali arvelt ning linnus moderniseeriti. 1624 müüs Rootsi kuningas linnuse krahv Jacob de la Gardie’le, kes kavatses linnusest teha renessansslossi. See aga ei teostunud, sest 1688. aastal puhkenud tulekahjus linnus põles täielikult maha.

Käisid Maibrit, Mirjam, Sten, Johann, Hildegard ja ka osad 11.a klassist.

 

 

PĂ„RNU / NEU-PERNAU

Keskaegset Pärnut külastades tuleb paratamatult ette küsimus: mis on Pärnus keskaegne? Pärast pikemat aega bussis google mapsi ja turisti lehekülgede uurimist, tuli ilmsiks, et neid väga palju ei ole. Ainuke keskaegne hoone, mis õnnestus leida, oli Punane torn, kust kohapealt saime kinnitust halvale eelaimdusele. See on ainukene säilinud keskaegne hoone Pärnus. Kõik muu on hävinud, kõige hiljutisemalt teise maailmasõja märtsipommitamises. Peale sõdade on selle põhjuseks ka tõsiasi, et Vana-Pärnu, ega ka Uus-Pärnu polnud kuigi suured. Uus-Pärnu elanikkond oli keskajal alla tuhande inimese. Polnud kuigi palju hooneid, mis oleksid võinud säilida.

Punane Torn

Natukene heidutatult uurisime Punase torni muuseumit. Torn ehitati 1520. aastal, mil tehti ehitustöid linnamĂĽĂĽri ja teiste kaitseehitiste kallal. See on ainukene säilinud osa Uus-Pärnu linnamĂĽĂĽrist, täpsemalt oli see ĂĽlalinna mĂĽĂĽri kagutorn. Oma nime sai torn sellest, et tema sise- ja välissein oldi ehitatud punastest tellistest. Aja Jooksul on tornil olnud mitmeid erinevaid otstarbeid. Algselt kasutasid seda linnavahid ja palgasõdurid, kust nad linna valvasid. Torni keldrikorrust on kasutatud ka vanglana ja sellest tuleb torni keskaegne nimi – Vangitorn. 1689. aastal Karl XI koraldusel hakati Pärnut bastionaalsĂĽsteemiga kindluslinnaks ehitama ja Punane torn kaotas oma kaitsefunktsiooni. 18. sajandil tehti tornile mitmeid juurdeehitusi ja Punasest tornist sai täielik vanglahoone. Alles 1892. aastal juurdeehitused lammutatud. Säilinud andmete põhjal on Punasel tornil ka 4. korrus olnud, kuid tänaseks on see hävinud. Torni on kasutatud ka linnaarhiivina ja laoruumina. Hiljem värviti torn valgeks. Tänapäeval on sinna tehtud muuseum. Muuseumi teisel korrusel võib näha keskaegse Uus-Pärnu linna mudelit ja saab selles olnud ehitiste kohta lugeda. Kolmandal korrusel on panoraamkino, kust saab vaadata 10 minutit kestvat filmi Pärnu linna asukoha ajaloost, mis algab jääajast ja lõpetab tänapäeva Pärnuga.

Pärnu muuseum

Veel sai käidud Pärnu muuseumis. Muuseumi ette on püstitatud 19. sajandil elanud Gustav Faberge monument. Tegu oli Pärnus sündinud baltisakslasest kullasepaga, kes hiljem asutas Peterburis Faberge kullasepa äri. Seal sai ta ka omale poja Peter Carl Faberge’i, kes sai maailmas kuulsaks juveelidega kaunistatud väärismetallist lihavõttemunade valmistamisega. Neid tellisid nii Venemaa keisrikoda, kui ka Euroopa kuningakojad. Pärnu muuseumis ise räägiti Pärnu maakonna ajaloost alates muinasajast, kuni eelmise sajandini. Muinasaja esemetest võis seal näha näiteks erinevaid oda- ja nooleotsi, looma luust valmistatud kujukesi, kammkeraamikat ja ka nöörkeraamikat.

Nikolai kirik

Lõpetuseks käisime ka kohas, kus oli kunagi asunud keskaegne kirik. 13.-14. sajandil ehitati Uus-Pärnusse kaupmeeste kirik – Nikolai kirik. Kiriku kĂĽlje peal asus kabel, kus hoiti kuulsat musta söestunud risti, mis oli populaarne palverändurite sihtkoht. Arvatakse, et rist oli pärit kunagise Vana-Pärnu 1251. aastal valminud toomkiriku altarilt, mis 1263. aasta leedukate poolt tekitatud Vana-Pärnu põlengus terveks jäi. Sama rist on tänase Pärnu linna vapi peal, kus on kujutatud jumala kätt risti põlengust päästmas. Vanim säilinud Uus-Pärnu vapi kujutis on aastast 1361. Kui ennem oli rist vapil musta värvi ja valgel taustal, siis 1651. aastal rootsi ajal muutsid rootslased risti värvi kuldseks ja tausta siniseks. 1525. aastal viidi Uus-Pärnus läbi reformatsioon, kuid siiski jätkati Nikolai kirikus katoliiklikku jumalateenistus. Sellepärast viidi Nikolai kirikus juba aasta hiljem läbi pildirĂĽĂĽste, kus arvatavasti hävis ka must rist. Läbi aegade hävis Nikolai kiriku torn mitmeid kordi põlengutes. Kiriku torn põles täielikult maha aastatel 1513, 1524, 1771 ja 1885. 22. septembril 1944. aastal panid Vene armee eest taganevad Saksa väed Pärnu vanalinna põlema. Sama päeva õhtul hakkasid Vene lennukid Pärnut pommitama ja juba järgmine päev sĂĽttis Nikolai kirik. Kirik ei hävinud täielikult ja selle taastamine oleks olnud täiesti tehtav, kuid nõukogude võim takistas seda. 1954. aastal lasti Nikolai kirik õhku. Kohal, kus kunagi asus uhke kirik, asub nĂĽĂĽd 1989. aastal avatud mälestuskivi.

Käisid Jako ja Otto.

Lisas: lend139c 26.11.2022 16:34

Reaali Poiss 95

Reaali Poiss sai 13. novembril 95-aastaseks. Kahjuks ei saa me kooli kõrval näha originaalset Peeter I kuju saabastest ja kätest valatud poissi näha, kuid selle järglane on ka kĂĽllaltki hea asendus. Reaalkoolile omaselt tähistati poisi sĂĽnnipäeva suurelt. Eriti oli põhjust tähistada niivõrd ilusa numbri puhul. Päev algas meil klassijuhatajatunniga, kus meile tulid esinema Taani sõdurid Tapalt. Nad rääkisid meile elust sõdurina Tapal ning Eesti Vabariigi kaitsevõimest. Mõned tunnid veel tulid ja läksid kiiremini kui tavaliselt, sest tegu oli lĂĽhendatud koolipäevaga. Kell 10:45 kogunes terve gĂĽmnaasium ja ka 9. klass poisi juurde. Esindatud olid ka Westholm ja GAG ning Eesti toonaste liitlaste suursaadikud. Kohal oli ka Tallinna linnapea Kõlvart ning Kalevi jalaväepataljoni esindus, kes pidasid mõlemad ka kõne. Kõne pidas ka REKi president Sten Martin Kabrits. Peale tseremooniat monumendi juures koguneti staadionile, kus reamehed serveerisid meile sõdurisuppi ja moosipalle. Kõrvale sai ka sooja teed juua. Tegu oli keskmisest väga palju meeldivama söögivahetunniga. Edasi liiguti aulasse näitust vaatama. Näitusel oli näha tolle aegseid relvi ja pilte. 12:30 algas Vene teatris pikk ajalookonverents. Konverentsi alustas a-klassi Kaspar Pajo, kes rääkis Reaali Poisi loo tervele kontserdisaalile. Talle järgnesid GAGi ja Westholmi esindajad, kes kõnelesid oma koolide õpilastest ja õpetajatest vabadussõjas. Täpselt keskel rääkis meie klassi Ants Erik huvitavalt nimedest Tallinna Reaalkooli marmortahvlil – oleme ta ĂĽle väga uhked! Peale teda jutustasid Rakvere gĂĽmnaasiumi ja Hugo Treffneri gĂĽmnaasiumi esindajad oma koolide panustest Vabadussõjale. Viimasena rääkis 12.a õpilane Kristjan Suuder meie kooli ajaloomälu hoidmisest. Pikkade jutustuste vahel sai mõnikord kuulda ka Tallinna Reaalkooli meesteansambli laulmist, millesse kuuluvad ka meie klassist Karl Marten, Otto ja Erik. Päev lõppes Reaali hĂĽmni laulmisega terve saali poolt. Eesti ajaloo säilitamiseks on väga oluline tähistada ja meeles pidada niivõrd märgilisi sĂĽndmusi ning me kõik võlgneme ĂĽhe suure tänu ĂĽrituse peakorraldajale, meie armsale klassijuhatajale Madis Somelarile.

Tutvustav uudis nähtav siit! https://www.youtube.com/watch?v=2dhGpL6Lkhg

Kirjutas Martin

Pildid erakogust.



Lisas: lend139c 13.11.2022 22:13

138. lennu märgipidu

4. novembril tähistasime 12. klasside märgipidu. Peole eelnenud aktusel kinnitas Ene Saar õpilastele rinda märgid, õp. Anu Kell tuletas meile meelde õppimise naudingut ja magamise mitteolulisust ning lisaks esitati meile fantastilisi teoseid klaveril. Aktuse lõppedes tuli üheteistkümnendikel kiirelt tegutsema asuda ning koolimaja ja sööklat eelseisvaks õhtuks ette valmistada. Olles positiivselt üllatunud oma ajagraafikust kinnipidamise oskuste üle, tehti veel viimased lihvid ja pidu võis alata. Ansambel esitas kaunis ja omapärases võtmes erinevaid populaarseid lugusid, niiet ka neil, kel tantsusoovi ei olnud, oli võimalik kaasa laulda. Neid oli vast küll vähe, kes Piret otsa juhendamisel läbi viidud ringtantsudest osa ei võtnud, sest need on suurepärased meeleolutõstjad ja panevad kõik jalga keerutama. Õhtu edenedes toimus klassikalisematelt lugudelt sujuv üleminek tempokamatele. Aeg lendas märkamatult ning peagi avastasid gümnaasiumiastme esimesed klassid endale kiiruga jalanõusid jalga toppimast, kui neid majast välja lauldi. Kaheteistkümnendikel algas aga õhtusöök ja kuulduste kohaselt kestis pidu varaste hommikutundideni. Jääme ootama järgmist aastat, kui on meie kord noored majast välja ajada!

Kirjutas Kaisa

Pildid erakogust.

Lisas: lend139c 04.11.2022 22:04

Koolivaheaja lõpetas Halloween

fun fact: Halloween on 31. oktoobril peamiselt Põhja-Ameerikas peetav kõikide pühakute õhtu, mille juured on tõenäoliselt paganlikes ja keldi rituaalides.

Globaliseerumise ja peamiselt sotsiaalmeedia tõttu on Halloween viimastel aastatel ka Eestisse jõudnud ning selle puhul kuulutas REK välja klassidevahelise kostüümivõistluse. Madistajad otsustasid Maibriti eestvedamisel riietuda klounideks ja kuigi jäime võistlusel 12.b klassile alla, siis lõbus oli ikka. Tore oli näha kõiki klassikaaslasi peale vaheaega klounininade ja rõõmsate nägudega:) Õhtul korraldati keldrirave garderoobis, kus esinesid Velled 202 klassist ja Trellid. Erapooletult võib kinnitada, et Trellid olid parimad ja tõmbasid rahva käima, keda kahjuks liiga palju ei olnud.

Vaheaja peamiseks eesmärgiks oli paljudel kirjutada uurimistööd, kuid tundub, et selle tegemiseni jõudsid vähesed. Paljud meist käisid taaskord reisil: Kaisa ja Altroff TĂĽrgis (kahjuks mitte koos ;)), Anna-Liisa ja Brigitte Varssavis (koos :)), Hildergard Londonis (jälle) ning komraad Ants Kuubal. Kõige eksootilisem reis oli kindlasti neiu Urvetil Aafrikas Keenias!Koolis levisid kuuldused, et ta käis seal lõvisid taltustamas… Lisaks olĂĽmpiaadidele oleme esindatud ka teistel aladel: vaheaja kõrgsaavutused olid Johanni must vöö karates ning Nora tenniseturniiri karikas. Johann käis eraldi Itaalias eksameid tegemas – on ikka pĂĽhendumus (loodetavasti jõuab ka Rico kunagi musta vööni)!

Kokkuvõtteks võib tõdeda, et vaheaeg läks igati korda, puhkust vajasid kõik ja uurimistööga jõuab tegeleda ka õhtu enne järgmist kollokviumit.

Kirjutas Ants

Pildid erakogust.

Lisas: lend139c 31.10.2022 14:58

Jannsen, Koidula ja Jakobson

Üldjuhul on õpilased harjunud ärkama laupäeval ilma äratuseta ja iseendale sobival ajal, kuid täna olid saatusel teised plaanid. Nimelt oli 139.c klassil täna kavas suursugune kultuurireis Pärnumaa põldude ja metsade vahele. Reis algas kell 9.00 Reaali Poisi juurest, kust meid asus peale võtma omamoodi pikantse välimusega buss. Ennatlikult oli tekkinud arvamus, et terve klass oli jõudnud õigeaegselt kohale, aga võta näpust. Sellel ajal kui teised ennast mugavalt bussi istuma sättisid seikles Henrik veel Tallinna kesklinna tänavarägastikus, kuid kohale ta jõudis. Tsiteerides klassikuid, siis „Kui Henrik kodust tulema hakkas, olid teised juba laigulises bussis“ – Oskar Luts (vist).

Sõit Kurgja tallu kestis umbes 1,5 tundi, mida paljud kasutasid möödunud nädala puuduvate unetundide kompenseerimiseks. Kohale jõudes tervitas meid glamuurne talukompleks, mida kaunistas võluvalt ilus Eestimaa sügis. Siseruumi minnes tervitas meid informatiivne tuur Carl Robert Jakobsoni ning tema perekonna elu kohta, millest kõik usinasti märkmeid tegid. Taluõues asusid laut ning ka Jakobsonide elumaja, mis oli võrreldes muu kompleksiga koomiliselt väike. Aja möödudes sai muuseumi ametlik ekspositsioon avastatud ning välja tuli sume sügispäike. Sügispäike aktiveeris meie klassis sügava armastuse lehtede vastu ning ei kardetud üksteist ka nendega visata. Kõikide asjaosaliste näod olid protsessi vältel väga naerusuised ning rõõmust pakatavaid kilkeid oli kuulda igast suunast. Sedasorti lapselik ning omamoodi naiivne rõõm oli väga südantsoojendav ning erakordselt armas. Mõelda vaid, tuua õpilased teisele poole Eestit kultuurireisile ja kõige suuremaks atraktsiooniks saavad ikka sügisesed maha kukkunud lehed.

Järgmisena viidi meie klass Vändrasse, kus saime tutvuda Anton Õunapuu auks istutatud tammega ning pärast seda Johann Voldemar Jannseni kodukohaga. Jannseni kodukohas said mõned õnnelikud lugeda ka Lydia Koidula luuletusi, mis olid kõigil vahelduva eduga pähe õpitud. Järgnevalt viidi meid maakonna metropoli, Pärnusse ning tehti tuur kultuuriliselt tähtsamate kohtade tutvustuseks ning saime ära näha ka Johann Voldemari Jannseni ning Lydia Koidula ausambad. Johann Voldemar Jannseni ausamba juures tuli meie juttu kuulama ka üks kohalik kultuurihuviline. Kahjuks oli kohalik kultuurihuviline manustanud liigsetes kogustes vägijooki ning oli seetõttu seltsivas ja muidu krutskeid täis meeleolus. Pärnu kirjandusspetsialistil oli iga ajaloolise fakti kohta oma arvamus, mida otseloomulikult terve maailm kuulma pidi. Õpetaja Kella sõnul juhtub säärane situatsioon igal korral, kui ta oma õpilastega jala Pärnusse tõstab.

Kätte oli jõudnud päeva kulminatsioon, kus meil oli au Pärnu linna peale einestama minna ning õnneks või kahjuks läks ka kohalik kirjandusekspert uute seikluste poole. Instinktuaalselt viisid iga õpilase jalad Steffani pitsarestorani suunas, kuid selle kirjeldamatu soovi tappis Steffanile omane hoomamatu järjekord, mis ei oleks mahtunud meie ajalistesse parameetritesse. Kui kõhud olid kinnitatud, viis laiguline buss meid Jannsenite kodumuuseumisse, kus võtsime istet vanamoodsatel koolipinkidel. Alustasime sissejuhatusega, kuid kuulamise rõõmu ei jäetud meile kauaks, sest seltskonnaga liitus 139.c klassi kroonimata kuningas Madis Somelar. Kui ootamatult saabunud staar oli istet võtnud, siis jätkati tolleaegsete koolisüsteemi tutvustamist. Järgnevalt käisime läbi erinevad Jannsenite eluruumid, kus meile alati kübekene ajalugu tutvustati. Lõpetasime siseruumidega ning meid juhatati lava juurde, mis asus Jannsenite kodumuuseumi tagaaias. Aias kujunes suureks huviobjektiks veel õunapuu, mille viljadega paljud klassivennad ja klassiõed omal suu magusaks tegid. Pärast seda jätsime Madisega hüvasti ning alustasime sõitu pealinna poole. Kui me Tallinnasse jõudsime, siis valitses õues sügisele omane pime ja sombune ilm. Üldjoontes oli reis meeletult vahva ning ma julgen väita, et iga viimne kuid inimene jäi sellega meeletult rahule. Laupäeval kell 7.30 ärkamine nõudis tugevat iseloomu, kuid nagu öeldakse, siis kultuurist päästab vaid surm.

Kirjutas Erik

Pildid erakogust.

  

Lisas: lend139c 08.10.2022 18:56

KuukĂĽsitluse aeg!

Meie klassi kuuküsitlus: „Kui sa peaksid tänase päevaga kulutama 1000€, siis mida sa selle rahaga teeksid?“ Otsustasime korraldada klassis küsitluse (saime lisa ka paralleelklassist) ning toome ära kõige levinumad ja põnevamad vastused:)

Birgit: Sõidaks reisile Lõuna-Aafrika Vabariiki!

Hildegard: Investeeriks raha aktsiatesse nagu ühele majanduse õpilasele kohane.

Mirjam: Meie laululind läheks välismaale mõnda tuntud muusikali või teatrit vaatama.

Maibrit: Läheks sööks midagi hästi maitsvat (mmm…. sushi) ja ostaks mõne suurartisti tuuripiletid.

Sten: Ikka aktsiatesse!

Johann: Ostaks vinüülimängija ja ajatuid vinüüle (hiphop lemmikžanr) ning täiendaks riidekappi. 

Anna-Liisa: Raha läheks investeerimiseks.

Henrik: Ostaks uue telefoni.

Kristenprun: Võtaks laenu ja annaks tagatiseks 1000€. Selle väikese laenu eest ostaks Keilasse ühetoalise korteri ja üüriks seda välja. Üürnik hakkab laenu maksma ja poiss saab kunagi tasuta korteri. Milline äriplaan!

Helen: Läheks perega keeglit mängima ning ülejäänud raha annetaks kogudusse heategevuseks. Natuke ostaks ka kangaid, et õmmelda.

Anett: Kuna arvuti ostsin suvel ära, siis nüüd ostaksin tahvelarvuti juurde. Nii saab geograafia töölehti mitmelt ekraanilt teha.

Martin: Ostaks Amazonist arvutiosasid.

Shuji (vahetusõpilane Jaapanist): Ostaks masina, mis ei luba sul magama jääda (Eestis veel sellist pole, kuid Jaapanis pidi olema).

Monika: Ostaks uue telefoni (vanal on pool ekraani puudu) ja toadekoratsioone.

Markus (139.a): Ostaks kõvasti häid jooke ja ehitaks eraldi kuuri nende hoiustamiseks. Tundub, et noormehel on suur janu.

Tõnis (139.a): Ostaks rohelise kaardi, et ei peaks enam jänest sõitma, sest tal õpilaspilet kadunud?

Kaspar (139.a): Hoiab A-klassi lippu kõrgel ja investeeriks.

Kirjutas Hildegard

Pildid erakogust.

Lisas: lend139c 29.09.2022 14:06

Meie armsa kooli 141. sünnipäev

29. september on kõige olulisem päev aastas – Reaali sĂĽnnipäev!! Kool sai nĂĽĂĽd juba 141 aastaseks. Meile tulid kĂĽlla Madise ĂĽleeelmisest klassist kaks vilistlast Rebecca ja Johann: rääkisid kuidas nende elu EKAs on. Veel jagasid nad oma muljeid Reaalist nt. kuidas Johann Martin Saare ja Somelariga HIV testi tegemas käis, kuidas nad kooli katusele ronisid ja kuidas peale klassireisi 16 käskkirja said. Nad olid saanud terve eelmine aasta sõpradega Euroopas ringi reisida, mis tundus nagu ĂĽli lahe kogemus. Peale seda oli staadionil aktus, kus taustamuusikaks olid eesti muusika staple’id nagu ,,Lähen ja tulen” ja ,,Parmupillihullus”. Vihma kĂĽll sadas ja kĂĽlm oli, aga tuju oli ikka hea. Ene Saar pidas kõne, Martin Saar jagas välja olĂĽmpiaadiauhindu ja stippe, Marko jagas sprordiauhindu (sport on kehale tort!). 10-12 klassid esitasid kõik oma retsitantse. Suuremal osal olid meie tantsu liigutused juba täitsa meelest läinud, aga sellele vaatamata oli päris tore terve satsiga seda uuesti teha. Siis sõid kõik klassid kooki. Olime nii kaua õues kui võimalik, et ei peaks Kupitsa tundi tõenäosusĂĽlesandeid lahendama minema.

Kirjutas Liis

Pildid erakogust.

Lisas: lend139c 29.09.2022 14:01