139c

3. aprill tähistas 11. klassi üht kõige olulisemat päeva ehk kätte oli jõudnud uurimistöö esitamise tähtaeg!

Meie klass tegi ajalugu: 38. õpilasest esitasid oma töö ära 38! Olime kõik väga uhked, sest üle poole aasta kõvasti vaeva näinud ja kõvasti närvirakke kulutanud töö kandis lõpuks vilja. Meie klassist tulid väga eriilmelised ja erinevaid valdkondi puudutavad tööd: oli nii meditsiini-, majanduse-, psühholoogia-, ajaloo-, füüsika-, kirjanduse, kunsti- kui ka näiteks autoteemalisi töid. Osad meist olid ka nii tublid, et tegid oma UT veebruariks valmis ja esitasid selle Tartu Ülikooli Teaduskonkursile (hoiame neile põialt). Võlgneme suured tänud oma juhendajatele, kes nõustasid, aitasid ja vajadusel ka pisaraid pühkisid!

Meie uurimistöid saab vaadata SIIT:

https://drive.google.com/drive/folders/1EQekTMpzXE6myK8MD6JRZJ_xcHqVqh2k

2022. aasta sügisel liitus 11.c klassiga üheks kooliaastaks Shuji Watanabe Jaapanist.

Praeguseks on Shuji juba viis kuud Eestis elanud, proovinud verivorste, jalutanud vanalinnas ja osa võtnud Reaalkooli mitmetest traditsioonilistest üritustest. Selleks, et nii Jaapanist kui Shujist rohkem teada saada, pead edasi lugema…

Kus sa Jaapanis elad?

Minu kodu on Ichinomiya linnas Aichi prefektuuris. Nagoya on samuti Aichi prefektuuris olev linn, kuid see on Ichinomiyast palju kuulsam. Ichinomiya rahvaarv on 382 000 inimest ja linna pindala on 113 km². Ichinomiya linn on tuntud selle poolest, et see on maailma kolme kõige põhilisema villatootmispiirkonna keskuseks. Aga ma ei tea selle kohta eriti palju.

Kuidas sa sattusid Eestisse vahetusõpilaseks? 

Minu kool saadab iga aasta umbes 60 õpilast välismaale õppima (minu koolis on kokku umbes 1000 õpilast). Ma ei olnud sellest enne kooli õppima asumist kunagi varem kuulnud, kuid kui ma kuulsin vahetusaasta kohta vanematelt õpilastelt ja sõpradelt, siis tekkis ka minul soov välismaale õppima minna. 

Miks ma valisin just Eesti? Esiteks ma teadsin juba algusest peale, et tahan Põhja-Euroopasse minna. Teiseks huvitusin Eesti imelisest IT-kultuurist. Kolmandaks nägin Eesti ja Jaapani vahel sarnasusi, mõlemas riigis on sarnane saunakultuur. Ja otse loomulikult mulle meeldivad saunad. 

Mis on Eesti ja Jaapani koolisüsteemide erinevused?

Esiteks Eestis on klassid 1.–12., kuid Jaapanis on algkool 1.–6. klassini, põhikool 1.–3.  klassini ja keskkool 1.–3. klassini.  Teisisõnu käin Eestis 11. klassis, kuid Jaapanis käin keskkooli teises klassis. 

Teiseks erinevuseks on kooliaasta algusaeg. Eestis algab kool septembris ja lõppeb juunis, kuid Jaapanis algab kooliaasta aprillis ja lõpeb järgneva aasta märtsis. 

Kolmas erinevus on see, et Eestis peavad õpilased õppeainest lähtuvalt klassiruumi vahetama, kuid Jaapanis vahetavad õpetajad klassiruumi, et liikuda sinna, kus on õpilased. 

Neljandaks Jaapani õpilased koristavad oma koolimaja. Seetõttu ongi koolis haruharva koristusfirma töötajaid näha.

Viiendaks peavad Jaapani õpilased põhikoolis ja keskkoolis kandma koolivormi. 

Kuidas näeb välja sinu tavaline koolipäev Jaapanis?

Tavaliselt algavad keskkoolis tunnid kell 8.40 hommikul klassijuhatajatunniga, mis kestab kümme minutit. Seejärel on kuus või seitse 50-minutilist tundi. Neljanda ja viienda tunni vahepeal on 50-minutiline söögivahetund, teiste tundide vahel on 10-minutilised vahetunnid. Peale tunde  jäävad mõned klassi õpilased koolimaja koristama, ülejäänud õpilased lähevad koju või huviringidesse. Minu kool on aga natuke teistsugune, kool algab kell 9.15 hommikul ja meil on kolm või neli 90-minutilist tundi päevas. Teise ja kolmanda tunni vahel on tunniajane lõunapaus ja teiste tundide vahel on 10-minutilised vahetunnid. Peale selle on minu kool samasugune nagu teised keskkoolid Jaapanis.

Mis on Jaapani ja Eesti kõige suuremad erinevused?

Ma arvan, et kõige suurem erinevus on see, et eestlased räägivad enamasti rohkem kui kahte keelt, jaapanlased räägivad tavaliselt vaid jaapani keelt. Jaapanis ei lähe teisi keeli vaja. Lisaks sellele on Jaapani maastik 70% ulatuses mägine ja 30% ulatuses tasane, kuid Eesti maastik on üsna tasane. Mind üllatas Eestis see, et poisid ja tüdrukud on omavahel väga lähedased. Ja paljud teised erinevused…

Tavaliselt kirjeldatakse stereotüüpset eestlast kui tõsist, kinnist ning füüsilist kontakti mittearmastavat inimest. Kas sulle on samasugune mulje jäänud?

Ma arvan, et mõned eestlased vastavad täpselt eestlase stereotüübile, kuid need, keda mina Eestis kohanud olen, on kõik sõbralikud, rõõmsameelsed ja neile meeldib füüsiline kontakt.

Kuidas sa kirjeldaksid stereotüüpilist jaapanlast? 

Arvan, et stereotüüpilised jaapanlased on sarnased stereotüüpiliste eestlastega.

Mis on kõige levinumad spordialad, millega Jaapanis tegeletakse?

Jalgpall on kõige kuulsam spordiala Jaapanis. Mulle tundub nii. Samuti on ka pesapall väga kuulus. Arvan, et need spordialad on Jaapanis populaarsed, sest jaapanlased on head võistkonnaspordis ning omavahelises koostöös. 

Mida sa arvad verivorstidest? 

Polnud halvad, aga ma mõistan neid, kes ütlevad, et need maitsevad imelikult. 

Kas sa tunned koduigatsust? 

Ma ei ole veel koduigatsust tundnud, sest ma Jaapanis olles elasin ühiselamus ja minu elustiil on siin Eestis sarnane sellele, mis mul oli Jaapanis. 

Mis on eesti keele juures kõige naljakam?

Muidugi ü, u, o, õ, ö, a, ä. 

Mis on sinu lemmikfraas jaapani keeles ja mida see tähendab?

Inglise keeles „When in Rome, do as the Romans“, jaapani keeles „郷に入っては郷に従え“ (Gonihaitteha, gonisitagae). See tähendab, et võõrale maale, keskkonda või ühiskonda sattudes tuleks järgida sealseid viise ja kombeid, isegi kui need erinevad enda kommetest.

Ideaalne vanasõna rahvusvahelistele õpilastele.

Kas eestlased tunduvad sulle ühesugused?

Esimesed kaks nädalat ma ei suutnud eristada enda klassi tüdrukute nägusid. Aga pärast sain teada enda klassikaaslaste nimed ja siis hakkasin tasapisi nimesid ja nägusid omavahel kokku panema. 

Miks sa alati tundides magad? Mida sa siis öösel teed?

Ma olen lihtsalt unine :). Ma ei tea. Kui ma olin Jaapanis, siis ma läksin tavaliselt magama kesköö paiku ja ma ei ole sellest harjumusest lahti saanud. Jään hilja magama erinevatel põhjustel, tavaliselt vaatan YouTube’i, mängin telefonimänge, lihtsalt laman voodis jne…

Kes on Tallinna Reaalkoolis su lemmikõpetaja ja miks?

Madis Somelar. Kas mul on põhjust vaja?

Kui sa saaksid Jaapanisse kaasa võtta ainult ühe neist kolmest esemest, siis mille sa valiksid?

• kahvel Reaalkooli sööklast – iga keskmine reaalikas on selle kahvliga söönud, seega sa saaksid koju kaasa võta tükikese meist kõigist 

• tühi plastpudel – see on kõrge väärtusega, sest see sisaldab eesti õhku
• Kirju Kiisu – sa ilmselt pead selle juba lennukis ära sööma, aga see toob hetkeks tagasi kõik imelised vahetusaasta mälestused

Valiksin kahvli Reaalkooli sööklast, sest mälestused välismaal õppimisest jäävad siis alati käegakatsutavaks.

Kirjutas Birgit

21. märtsil kogunes Tallinna Reaalkooli ligi 60 noort kõnemeistrit üle Eesti.

 Kõnelejaid saabus koguni Võru- ja Valgamaalt. Nimelt toimus National Public Speaking Competition ehk vabariiklik inglisekeelne kõnevõistlus. Reaalkooli kaks esindajat olid 139.a klassi Richard Johan Kaup-Lapõnin ning 139.c klassi Johann Kristjan Laurits, kes olid saanud kaksikvõidu koolisisesel Reaal Cool kõnevõistlusel. 

Võistluse üldteemaks oli „Relations between nations are too important to be left to governments alone”, kuid kõned ise olid eri teemadel, nagu „What is culture”, „Can a society exist without laws?”, „Democracy is failing” ja „Sport has the power to change the world”, kusjuures viimane oli nii Richardi kui ka Johanni kõne teemaks.

Võistluspäeva algas avamistseremooniaga kooli aulas, kus pidas kõne ka direktor Ene Saar ning Mia-Marie Sukles (139.b) tõlkis inglise keelde. Pärast žürii tutvustamist tseremoonia lõppes ning gruppidesse jaotatud võistlejad liikusid eraldi klassiruumidesse — algas esimene voor. Esimeses voorus said kõik esitada oma ettevalmistatud kõnet ning igast grupist valiti kaks parimat, kes pääsesid edasi poolfinaali. Poolfinaalis hakkasid kõnelejad esitama impromptu kõnesid: ükshaaval lasti igal poolfinalistil valida teema. Kõne ettevalmistamiseks anti vaid 15 minutit, mille täissaamisel tuli seda kohe ka žüriile aulas esitada. 

Finaalis oli 12-st poolfinalistist järel vaid 6, sealhulgas meie realistid Richard ja Johann. Veel viimast korda esitasid kõnelejad oma algselt ettevalmistatud kõnesid. Žürii, millesse kuulusid muuhulgas USA suursaadik George P. Kent ja Suurbritannia suursaadik Ross Allen, langetasid lõpuks raske otsuse. Võitjaks valiti Sandra Näks 21. Koolist, kes kõneles seaduste vajalikkusest ühiskonnas ja teise koha pälvis Richard Kaup oma kõnega spordist. Sandra Näksi ootab järgmiseks ees Eesti esindamine rahvusvahelisel kõnevõistlusel.

Kirjutas Johann

ÕF MARIE POKAAL

Marie Pokaal on ainulaadne käsitöö- ja kristallklaas, millel on isikupärane disain ja roosa värvus. Pokaal on inspireeritud legendist, mille kohaselt imiteerib coupe pokaal Prantsusmaa kuninganna Marie Antoinette’ivasaku rinna kuju. Taaselustades seda legendi, pakume Eesti naistele uudse võimaluse äratada oma sisemine kuninganna ja see-läbi tähistada just iseennast! Meie teekond algas juba 2022. aasta veebruaris, kui esmakordselt omavahel ideid põrgatama hakkasime. Algusest peale oli meile väga oluline, et meie tootel oleks taga ka missioon.Märkasime nii ümberringi kui ka enda puhul pidevat kiirustamist ning kuidas selles sagimises tihti unustatakse tähelepanu pöörata iseendale ja enda heaolule. Sellepärast me lõimegi Marie Pokaali. Muidugi soovisime algselt koostööd teha just kohalike klaasimeistritega, kuid praeguste gaasihindade tõttu on enamik Eesti tegijatest oma uksed kahjuks sulgenud. Otsisime seejärel pikalt ja laialt Euroopast meistrit, kes meile otsitud kvaliteeti pakkuda suudaks. Lõpuks leidsime Tšehhist üle 300-aastase väärika ajalooga pereettevõtte, kellega on meil täna väga viljakas koostöö. Õpilasfirma Marie taga on neli ettevõtlikku noort Gustav Adolfi Gümnaasiumist, Tallinna Reaalkoolist ja EBS-st: Hedvig Kaing, Reti Eedra, Karl-Marten Kristenprun ja Tristan Tammis.

ÕF PELA

Meie klassivend Ants Erik Nõmper, koos Alexandra Elo, Patrik Roostfeldi ja Mihkel Ratassepaga lõi õpilasfirmaga PELA. Tegemist on huumoriga rikastatud seltskonnamänguga, kus peab kokku panema naljaka fraasi ja pildi. Nendemissiooniks on muuta noorte elu värvikamaks, tuues nad virtuaalmaailmast pärisellu, ning pakkuda lõbusaidvõimalusi sõpradega koos kvaliteetaja veetmiseks.

Õpilasfirma PELA tiimi liikmetena armastame lauamänge. Korraldame tihti lauamänguõhtuid ja armastame lauamänge nagu Dixit, Catan, Sabotöör ja Cards Against Humanity. Kuna aega on vähe, eriti seda, mida oma lähedaste ja sõpradega veedame, loeb iga hetk. Meie tahame tuua sinu ja su sõprade ellu palju rõõmu ja häid tundeid – hetki mida mäletada.Meie lauamängu on läbi testitud sadu tunde erinevate inimeste poot. Kõik laused ja pildid on valitud spetsiaalselt selleks, et eestlastel tekiks nii äratundmismomente kui ka jalust rabavaid hetki. Garanteerime, et “Mida MEEMI?!” suudab naerma ajada ka kõige tõrksamad pahurdajad ning mängu lõpus on kõigil kõhulihased kenasti valusad.

KODULEHED: www.mariepokaal.ee ; https://ofpela.ee

7. märstil käisime klassiga Kõrvemaal suuski kulutamas!

Olime siiani mõelnud, et kui märtsis suusapäev, siis lund enam küll ei ole ja saame hoopis matkale minna. Eesti ilm on aga nagu ta on ja õues oli perfektne külm suusailm. Meie päeva iseloomustab vanasõna – algul ei saa vedama, pärast ei saa pidama. Kehtib nii hommikul Kõrvemaale viiva bussi kui suusaraja tõusude kohta. Teatevõistluse panime juba esimese ringiga kinni, selles ei olnud üldse küsimust. Kretelil oli ring juba tehtud, kui teised alles suusaraja juurde jõudsid. Hirmuäratavad suusarajad ei olnud kokkuvõttes nii hirmsad. Vahepeal püüdis õpetaja Marko osad vastselt ringi lõpetanud suusatajad kinni ja üritas neid teisele ringile saata, kuid maapind tegi talle koheselt 1:0 ja üks suusakeppidest murdus pooleks. Marko tuju sellest ei langenud, sest “see pole niikuinii minu oma” ja pühkis minema. Sellele järgnes elamusterohke tuubisõit ja üllatavalt frikadellide rohke supp (ja kas peab end tõesti Kõrvemaale venitama, et head teed saada?). Igatahes soovime väga tänada kohalikke kokkasid! Koju jõudes sai suusad ilusti garaažinurka panna, et nad sealt siis uuesti aasta pärast välja võtta. Nüüd võiks lumi päriselt ära sulada. Aga oli tore, teeme teinekordki! juhhuu

Kirjutas Kaisa

Birgit ja Simone hindamas suundade stiilivalikuid…

Tehes oma hea tahte protokollis saatusliku suunavaliku, satud klassi, kus tahes-tahtmata väljenduvad suunale omased stereotüübid. Kuidas väljenduvad need aga riietuses? NB! Kõik stereotüübid on kujundatud autorite arvamuse põhjal ning stereotüüp ei kirjelda keskmisest erinevaid õpilasi!.

Reaal-programmeerimissuund

Sokid, sandaalid… Keskmine reaal-programmeerimise suuna õpilane ehk edaspidi „progeja“ vahetab hommikuti kohusetundlikult talvesaapad sandaalide vastu. Sandaalid on progejate igapäevaelus olulisel kohal, sest need aitavad varvastel hingata. Varbad peavad mõnusalt liikuda saama, sest vastasel juhul on häiritud ka ajutöö. Kujuta ette, et oled programmeerimisolümpiaadil, aga tunned, et jalanõud pitsitavad! Ajul on keeruline töötada, kui seda miski häirib. Seetõttu kannavadki esinduslikud progejad sandaale ning kõrged kohad olümpiaadidel kuuluvad just neile. 

Püüdsime kinni 11.a klassi õpilase Oskar Puki, kes on innovaatiliste progesuuna moetrendide igapäevane katsetaja. Koolis näeb teda alati pruunide sandaalidega, mis käivad krõpsuga kinni. Oskar suudab iga päev järgida moemaailma kõige olulisemat reeglit: ei tohi kanda üle 3 värvi korraga. Seda ilmestab kõige paremini see, et tema sokid on alati samasugust värvi nagu tema kampsun.

Reaal-majandussuund

Kui progesuuna tunnusmärgiks on sokid ja sandaalid, siis reaal-majanduse suuna õpilane kannab Nike Jordaneid. Jordanid olid algselt korvpallijalanõud, kuid tänapäeval on Jordanitest kujunenud väga populaarsed vabaajajalanõud. Kuna Jordaneid kannavad eelkõige spordipoisid, siis pole vaja imestada, et spordiklassiks kutsutud 12.c õpilaste seas on enamikel poistel igapäevaselt Jordanid jalas. Lisaks Jordanitele kannavad majandussuuna õpilased tavalisi Nike’i, Adidase või mõne muu spordiriietele keskendunud brändi pullovere või polosärke. Pükstel peavad alati taskud olema, sest muidu pole kuskil sularaha hoida. 11. klassi majandussuuna õpilase Joosepi arvates on kõige parem stiil just majandussuuna õpilastel. 

Reaal-inseneeria suund

Mis on aga inseneeria suuna stereotüüpiline riietus? Esimese asjana valitseb ajus tühjus… Inseneeria suuna õpilaste riietust iseloomustavad lihtsus ja praktilisus. Piisavalt suured püksitaskud on inseneeriapoistel just selleks, et suured joonlauad, pliiatsid ja mõõdulindid tasku mahuks – kunagi ei tea, mis probleem uusi parandusi vajab. Kuulujuttude järgi peaksid inseneeria suuna õpilased kõigist Reaalkooli õpilastest kõige loovamad olema, kuid kas nende loovus väljendub ka nende riietuses? Ei, muidugi mitte, see väljendub nende ideedes, riietuses hoiavad nad tagasi ja säilitavad lihtsust. 

139. lennu inseneeria suuna õpilastest püüdsime kinni Oliveri, kes väljendab meisterlikult oma stiiliga lihtsust ja praktilisust. Tahtsime aga teada kuidas Oliver ise oma kaasõpilaste stiili kirjeldab ning Oliver vastas: „Vanaisa kampsunid, lihtsakoelised ketsid ja kui enamusele otsa vaadata, siis igal õigel inseneeria õpilasel lebavad ninal ka prillid.“ Kuid mis on need salapärased poed, kus Oliver endale riideid ostmas käib? „Eks ikka Zara, Baltman ja Tommy Hilfiger,“ vastab Oliver. 

Reaal-meditsiinisuund

Igapäevaselt kitli või stetoskoobiga õpilast me koolimajas ei kohta, kuid meditsiini suuna õpilases võivad peituda siiski laialdased meditsiinialased teadmised. Argipäevases stiilis säilitatakse oma riietuses professionaalsus, kantakse pintsakuid, mille sisetaskutes võib leida just esmaabikomplektile omaseid esemeid nagu plaastrid, marlirull, desinfitseerija jpt. Külmal talveperioodil peab mediõpilane oluliseks oma kehatemperatuuri säilitamist, mistõttu võib neid kohata kõrge kaelusega kampsuneid kandmas. Samas peab nende igapäevane riietus võimaldama igal hetkel ka kitli kandmist, et Ida-Tallinna keskhaigla protseduure uudistama minna. 

Kirjutasid Simone ja Birgit

8.-9. veebruaril avanes kümnel gümnaasiumiõpilasel ja -õpetajal harukordne võimalus külastada Urmas Paedi kutsel  Euroopa Parlamenti Brüsselis.

Reisil õpiti tundma Euroopa Liidu institutsioone, kõneleti päevapoliitikast, külastastati Euroopa Ajaloo Maja ning tutvuti kohalike vaatamisväärsustega. Meie klassist käisid reisil kaasas klassivanem Ants ja Hildegard. ELi parlamendisaadik Urmas Paet oli väga külalislahe ja hea huumorisoonega ning reis oli ütlemata tore. Lisaks ELi hoonetega tutvumisele külastasime ka Picasso näitust, vaatasime ära linna sümboli – pissiva poisi kuju ja sõime palju Belgia vahvleid. Reisi tippsündmus oli aga siiski Ukraina presidendi Zelenskiy nägemine ja talle lehvitamine. Suured tänud Paedile sellise võimaluse eest!

9. jaanuaril 2023 president Zelenskiy Euroopa Parlamendis peetud kõne on vaadatav siit: https://www.wsj.com/video/video-zelensky-addresses-eu-parliament-in-brussels-meets-leaders/955951AF-996C-40B4-B1B4-07D9E26381B4.html

30. jaanuaril 2023. aastal tähistati esmakordselt ametlikku eesti kirjanduse päeva.

Kirjanduse päeva puhul viidi aulas läbi Elav Raamatukogu, mis toimub Reaalkoolis juba neljandat korda. Elav Raamatukogu toimub põhimõttel, et aulast sisse astuses võtavad lugejad endale lugejakaardi ning seejärel istuvad ühe eesti kirjaniku juurde. Kirjanik loeb seejärel ette katkendeid enda raamatutest ning võib rääkida ka kirjaniku eluseikasid. Eesti kirjanikest olid kohal Mika Keränen, Hando Runnel, Ilmar Tomusk, Friedrich Reinhold Kreutzwald, Gustav Suits, Albert Kivikas, Artur Alliksaar, Robert Kurvitz, Indrek Hargla, Anton Hanesen Tammsaare, Jaan Kross, Eduard Vilde, Juhan Liiv ja Marie Under. Raamatuid käisid lugemas õpilased 4.-12. klassini. 11.c esindus (Tuule, Mirjam, Birgit) luges ette katkendeid Jaan Krossi raamatutest. Lugesime “Wikmani poisse”, “Pöördtoolitundi” ning “Taevakivi”. Väga põnev oli kuulata Ellen Roperit ja Kristjan Suuderit 12.a klassist, kes esindasid Tammsaaret. Räägiti armastusest ning Tammsaare abielust. Samal ajal, kui meie aulas Jaan Krossi ette lugesime, lugesid meie klassikaaslased vahetunnis erinevate eesti kirjanike raamatuid, Ricol, Mariil, Maibritil ja Noral õnnestus üks vahva pilt teha ning nad said sellega Õpetajate Lehe esikaanele!

Kirjutas Birgit

26. jaanuaril toimus koolis vabalava!

Kohale sai tulla nii esinejana kui niisama publikuks, kuulama-vaatama. Oli meeleolukas õhtu, sai süüa, juua ja seinast-seina esitusi nautida. Žüriisse kuulusid Erik Mäe, Kalle Sepp (sest Ivo Linna ei saanud tulla) ja Jüri Mikk Udam (vil!128). Ka meie klassist oli kohal osalejate-esindus. Vabalava korraldasid Nora (12.c), Kadriann (12.c) ja meie oma klassist Hildegard, kes olid selle nimel viimased paar kuud kõvasti vaeva näinud ning leidnud ka läbi aastate suurimad sponsorid.Esiteks, koosseis TRELLID esitasid koos Mirjamiga oma kõige kuulsamat lugu “drillid” ning pälvisid sellega korraldajate lemmiku tiitli. Laul on reaalis kõvasti laineid löönud ja üle poole publikust laulsid sõnadega kaasa.Teiseks, Mirjam ise laulis Lenna lugu “Mina jään” ja kitarril saatis teda Jan 11.a klassist. See duo oli väga armas, Mirjami lauluhääl võimas ja lõppkokkuvõttes osutus ka publiku lemmikuks. 

Nii TRELLID kui Mirjam osalesid Vabalaval ka möödunud aastal seega kes teab, ehk võib neid ka järgmisel aastal lavalaudadel kohata…

Kirjutas Mirjam ja pildistas Erik.

Meie vinge ja alati noor klassijuhataja Madis Somelar sai 17. jaanuaril 40!

Loomulikult jätkasime traditsiooni ka see aasta ja kogu klass tuli kooli kikilipsudega. Somelar on alati väga korrektselt ja soliidselt riides ning klassis ringi vaadates tundub, et tema eeskuju on ka meie klassile edasi kandunud.  Kinkisime klassijuhatajale kalendri, et ta saaks iga kuu meie armsaid nägusid vaadata ja et ta ei unustaks ühtegi sündmust oma tihedas kalendris ära. Vahel tundub, et härral on rohkem päevi nädalas kui teistel ja tema panus koolile on tohutu. Soovime Somelarile rohkem puhkepäevi, kalleid sõpru ja unustamatuid emotsioone! Ta on tõeliselt inspireeriv klassijuhataja, hooliv isa ja alati südamega oma töö juures! Meil on temaga tõesti vedanud:)