Viimane Esimene

Ja olemegi kõik koos tagasi koolimajas!

Seekord on meie viimane esimene. Väga segased tunded tänasega – oled õnnelik, et kool hakkab läbi saama ja viimane pingutus veel, kuid samas oled kurb, sest see on meie viimane aasta oma armsa reaaliperega. Kogunesime kl 9 hommikul kooli, sest pidi algama klassijuhataja tund meie armsa Somelariga. Peale seda suundusime kõik koos aulasse, kus toimus gĂĽmnaasiumi aktus. Aktus toimus aulas, sest staadionil on nĂĽĂĽd suured mullakĂĽnkad, mida uurivad arheoloogid. Nagu tavaks, pidas kõne direktor Ene Saar. Väga imelik oli seljataha vaadata peale Saare märguannet, olles 11 aastat seda Keskraamatukogu vahtinud. Peale seda saime kõik paari peale ĂĽhe 1.klassi lapse, kellele näitasime koolimaja ning rääkisime kooliperest. Mina ja Richard (139.a) saime armsa Malini endale, kellega jõudsime veel Reporteri kaamera ette ning seda sai ka siis näha õhtul telekast. Tore, et ikka televiisorisse saime! Siis toimus väikeste esimene aktus, kus nad kõik said endale aabitsa. See tekitas väga nostalgilisi tundeid, sest mulle meenus, kuidas istusin ka seal ĂĽkskord, samamoodi nagu Malin ja kõik teised jõnglased, oodates, kuni direktor sinu nime ĂĽtleb. Peale aktust ootasid väikeseid huvitavad tunnid – keemia ja fĂĽĂĽsika. Peale tunde suundusime väikesesse majja, kus algas väikestel esimene klassijuhataja tund ning siis jätsime ka Maliniga hĂĽvasti (loe: ĂĽtlesime tsau). Ja nĂĽĂĽd saigi see trall läbi. Enne lahkumist tegime ka traditsioonilisi pilte ukse ees, Reaalkooli sildi juures. Väga meeldejääv 1. september! Ei taha ĂĽldse, et see kõik lõppeks./

Kirjutas Altroff.

Kommenteerimine on keelatud.