139c

5. oktoobril oli õpetajate päev ning abiturientidena oli meie kord anda tundi noorematele koolikaaslastele.

Olime koos Birgiti ja Katarinaga valmistanud ette tunni 4.a klassile ning suundusime hommikul Pärnu maantee koolimaja klassi nr 34. See kolmanda korruse nurgal asuv klass oli kunagi olnud ka meie koduklassiks. Uksest sisse astudes oli esmamulje üpris vali. Asjalikud neljandikud olid pannud püsti disko: mängis muusika ning põlesid värvilised tulukesed. Tahvlile oli kirjutatud luuletus õpetaja Triinu-Liisile ning õpetaja lauale oli kuhjatud lilli ja komme, et oma õpetajat tänada. Helises tunnikell ning pingutusega õnnestus meil õpilaste tähelepanu köita ning selgitada neile ülesannet, mille olime nende jaoks koostanud. Samuti tutvustasime neile lühidalt Reaali Poisi ajalehte. Meie eesmärgiks oli koostada 4.a klassi ajaleht. Selleks jagasime nad neljastesse gruppidesse ning andsime igale grupile ühe A4 lehe ja pabersedeli ülesandega. Ajaleht koosnes esilehest, koomiksist, lugemissoovituste leheküljest, sügisluuletusest, õpetaja Triinu-Liisi mõistekaardist, naljakast punamütsikese seiklusest ning ilmateatest. Ülesanded kätte jaganud, liikusime klassis ringi ja aitasime. Klassi tagumises nurgas oli üks poistegrupp, kes tahtsid kangesti midagi naljakat teha ning nad küsisid, kas nad võivad ära minna, kui neil valmis on (neil muidugi veel ei olnud). Nad pidid kirjutama lõbusa jutu punamütsikesest, kuid seal pidid olema mainitud Coca-Cola, jalgpall ja Reaalkool. Lõpuks ütles Birgit, et kui nad teevad 500 kükki, siis võivad nad koju minna. See rahustas kolme poissi ning nad hakkasid juttu kirjutama, neljas aga asus hoogsalt kükke tegema. Kui ta neid juba natuke aega teinud oli, lisasime igaks juhuks, et ka õpetaja Triinu-Liis peab olema sellega nõus, et poiss peale 500 kükki koju läheb ja sellega võib raskeks minna. See ei näinud teda heidutavat ning jätsime kolm poissi kirjutama ja ühe kükke tegema. Tõsiselt üllatas meid luuletajate grupp, kelle sügise teemaline luuletus oli väga heade riimidega ja ilus. Koomiksi koostajad olid väga korralikud ning tuletasime neile vahepeal meelde, et aeg hakkab otsa saama, kuid õnneks jõudsid nad ilusti valmis. Lugemissoovitused ja õp Triinu-Liisi iseloomustav mõistekaart tulid vahvad. Ilmateade oli fantaasiarikas ning Tartus on oodata jahusadu, mis katab terve maa valge vaibaga. Esikaas tuli värviline ja neljandikud valisid ajalehe nimeks „Tark reaalikas”. Tunni lõpus tuli iga grupp tahvli ette. Natuke nõudis pingutust, et õpilased üksteise töid kuulaksid, kuid alati tunnustati üksteist sooja aplausiga. Leheküljed panime järjest tahvlile ning ajaleht oligi valmis! Meie planeeritud ülesanne õnnestus täpselt nii lahedalt, kui me lootsime. Üldiselt oli väga lõbus tund ning klassist väljudes oli kummaliselt vaikne, sest nooremad õpilased on ikka energiat täis.

Kirjutas Nora

29. septembril tähistas Reaalkool oma sünnipäeva!

Tuleb siiski meeles pidada, et meie väärikas kool sai alguse esimese direktori Peeter Osse juhtimisel 1881. aastal. Meie klassile algas kooli sünnipäev klassikalise eesti keele ja kirjandusega. Anu Kell tutvustas meile kahte erinevat viisi, kuidas saada riigieksami kirjandi eest maksimumpunkte: loogiline ja hästi üles ehitatud kirjand või kastist välja mõtlev ning simapaisev variant. On vist üsna selge, kumma variandi meie klassi õpilased valivad. Kehaline kasvatus oli koolis: tüdrukud pidid käima jalutamas (3 km) ja poisid pidid kooli sünnipäeva puhul 142 korvi viskama.Kassijuhataja tunnis käis meile rääkimas reaali vilistlane ja endine peaminister Taavi Rõivas teemal “Kuidas saada peaministriks?”. Ta rääkis oma kogemustest Õismäe linnaosa esimehena ja kuidas ta võitis kõige olulisema valijate grupi (60+ naised) südamed. Kuidas väiksesed asjad, mis inimestele korda lähevad, alatiseks meelde jäävad. Samuti kirjeldas ta väga lustakalt seda, kuidas Ansipi tagasiastumisel ja Siim Kallase peaministrikandidatuuri järsku lõppu olid just Rõivas ja Pevkur need, kellest võinuks saada uus peaminister. Rõivas oli erkaordselt karismaatiline – mõni ime, et ta populaarne poliitik oli. Ka oma skandaale suutis ta huumoriga käsitleda.Sünnipäevaaktus toimus parklas, sest staadion oli ju üles kaevatud. Jagati diplomeid ja stipendiumied olümpiaadisaavutuste eest. Samuti sai meie klassist tunnnustuse Mirjam Koppel – palju õnne!!! Kõigil oli nii hea meel,sest Mirjam oli selle igati ära teeninud. Lisaks sai Meriliis stipendiumi äramärkimise teenimise eest Euroopa tüdrukute matemaatikaolümpiaadil. Kalle tehtud brownied olid imehead ja ka alkoholivaba mull lisas asjale vürtsi. Sünnipäev, mida mäletada!

Kirjutas Ants

Kui nüüd ülimalt aus olla, on kõige oodatum Reaali traditsioon muidugi rebaste nädal.

Sellel aastal, 2023, said seda kõige rohkem nautida uustulnukad 141. lennust ja muidugi nende armsad õpetajad. Rebaste nädala teemaks olid riigid.

Kurjakuulutav 18. september oli lõpuks nii 139. kui ka 141. lennu jaoks kätte jõudnud. Ootusärevuses rebased ei suutnud ära oodata, missugune päev neid ees ootab. Koolis võis kohata erinäolisi gruppe: India, Mehhiko, USA, Seeneriik, Saareriik ja veel mitmed. Kui ebamugavad ja kohati paljastavad seelikud olid selga sobitatud, algas ametlikult Reaali rebaste ristimine… Hundid said end tõelise kõrgklassina tunda ja lasta oma rebastel täita iga nende soov, alates Hesburgerist burgerite ja poest suši või Beliefi toomisest kuni piinlike etteastete või isegi „WAP-i“ tantsimiseni. Pärast igavaid tunde ootas rebaseid Snelli staadionil sportmängud – jah, sportmängud. Oma treenitust said rebased demonstreerida muna vedamise, prügikotis jooksmise või koguni oma tiimikaaslate kandmisega – seda kõike mööda Snelli staadionit. 

Järgnevatel päevadel ärkasid rebased koos päikesega, et tantsu õppida. „Don’t stop the party“ sai rebaste nädala juhtlauseks, sest pidu tõesti kestab veel ja kestis ka teisipäeval. Päeva lõpus ootas rebaseid hoopis mõttespordi mäng – viktoriin. Ragistatud ajud, higised käed ja ärevil olek, mis võistlejaid valdasid, tõid võiduedu Vana-Roomale. Kaotajatel polnud põhjust muretsemiseks, sest üsna pea said nad enda oskusi näidata kolmapäevasel orienteerumisel. Vietnami grupp tegi kõigile silmad ette ja näitas, kuidas õigesti orienteeruda. Pärast seda seadsid kurnatud orienteerujad end vanalinna poole korteritesse, et oma kaotusvalu või võidurõõmu tähistada. 

„On see öö või hommik?“ See küsimus valdas enamust, kes hommikul kella seitsmeks end auditooriumisse kohale pidid vedama. Algas hariv ja üks segasemaid loenguid, sest räägiti vandenõuteooriatest, mis ajasid kõik eelnevad teadmised Reaalkoolist ja elust täiesti pahupidi. Samal ajal nautisid sügavat und hundid, kes olid kooli jõudes kordades värskemad kui rebased.

Reede keskpäeval kogunesid kõik kirjud ja karvalised üheskoos Viru tänavale, et blokeerida sealne liiklus ja ühtlasi demonstreerida oma puusahöörituste amplituudi ehk oma tantsuoskusi. Usun, et kõigil osalistel ja pealtvaatajatel kordub ikka veel peas laulu refräänlause: „DON’T STOP THE PARTY“.

Reede tõotas midagi pühalikku… Koolipäeva lõpus anti huntidele kõigest mõned minutid, et õnnis protsess koos mitmete töötubadega ette valmistada. Nii saabusid kohale rebased, silmad kinniseotud, kui hundid neid mööda kõige kahtlasemaid trajektoore töötubadesse vedasid. Pärast kiirkohtingut, tantsukursust ja palju muud suundusid rebased küünlavalgel aulasse. Laua tagaistusid klassijuhatajad ja paar munka. Pühaliku vande ja allkirja andmisega olid 141. uustulnukad pühitsetud täisväärtuslikeks Reaalkooli gümnasistideks – niiviisi lõppes 2023. aasta rebaste nädal. Aitäh korraldajatele ja kõigile, kes vähegi abiks olid! Aitäh ka rebsudele, et nii vastutulelikud ja eeskujulikud olite!

Nagu paljud teavad, siis oli septembri kolmandal täisnädalal Reaali rebaste nädal. Tänavuseks gruppide teemaks olid riigid: Araabia Ühendemiraadid, Vana-Rooma, India, Vietnam, USA, Saareriik, Imedemaa, Seeneriik, Mehhiko, Vatikan, Inglismaa ja Hiina. Minul õnnestus sattuda Seeneriigi gruppi. Tegelikult algasid rebaste nädalaga seotud üritused juba 8. septembril, kui toimus rebaste koosolek, kus meile selgitati rebaste nädala plaani ja muid korraldusega seotud asju. Nädal pärast koosolekut ehk neljapäeval, 14. septembril hakkas kümnendikel pihta gruppide otsimine. Sama nädala laupäeval toimus meil esimene üritus koos oma grupiga. Selleks oli tutvumispidu, kus saime rohkem teada enda grupikaaslastest ja huntidest.

18 septembril see kõik algaski. Algas gümnaasiumi üks lahedamaid nädalaid. Esmaspäeval oli meil plaanis riikidevaheline spordivõistlus, kus võisteldi nii munajooksus, kotijooksus kui ka naistekandmises ning veel paljudel erinevatel aladel. Teisipäeval oli kavas viktoriin, kus küsimused olid peamiselt 139. lennu kohta. Kolmapäeval toimus rebastel orienteerumine. Orienteerumises oli vaja igas punktis ülesanne edukalt sooritada: kõndida pimesi, praadida muna, teha tants ning võimalikult kiiresti pudel vett ära juua. Neljapäeval oli meil kell seitse hommikul juba loeng, kus meile räägiti maast ja ilmast ning Reaalkoolist.

Jõudis kätte reede, see kõige põnevam päev. Reede päeval olid meil viimased tantsuproovid ning kell 16 leidis aset rebaste flashmob Viru tänaval. Pealtvaatajaid oli üpris palju ja mina isiklikult jäin esitusega rahule. Pärast esinemist oli meil natukene aega, et keha kinnitada ja ennast ristimiseks valmis panna. Ristimistseremoonia nägi välja selline, et me pidime panema enda silmad salliga kinni, liikuma huntide juhtimisel koolimaja peal ringi ja täitma erinevaid ülesandeid. Lõpuks jõudsime me aulasse, kus rebased pandi gruppide kaupa ringidesse istuma. Meilt võeti silmakatted peast ära, avanes kurjakuulutav vaade – algas ristimine. Kõik kutsuti riikide kaupa ette ning pididime laskuma põlvele ja ristama käed, et vanne lugeda. Pärast vande lugemist ristiti meid mõõkadega täisväärtuslikeks Tallinna Reaalkooli gümnasistideks. Laupäeval oli meil kavas traditsiooniline koristamine, mis toimus tänavu Männiku järve ääres. 

Ma jäin väga rahule meie rebaste nädalaga, kõik tegevused olid väga toredad ja pakkusid võistlushimu. Tants oli ka väga lahe ja jääb pikaks ajaks meelde.

Kirjutas Simone

NB: Tantsuvideo vaadatav siit —>https://www.youtube.com/watch?v=-4WfdncG3KM

Ja olemegi kõik koos tagasi koolimajas!

Seekord on meie viimane esimene. Väga segased tunded tänasega – oled õnnelik, et kool hakkab läbi saama ja viimane pingutus veel, kuid samas oled kurb, sest see on meie viimane aasta oma armsa reaaliperega. Kogunesime kl 9 hommikul kooli, sest pidi algama klassijuhataja tund meie armsa Somelariga. Peale seda suundusime kõik koos aulasse, kus toimus gümnaasiumi aktus. Aktus toimus aulas, sest staadionil on nüüd suured mullakünkad, mida uurivad arheoloogid. Nagu tavaks, pidas kõne direktor Ene Saar. Väga imelik oli seljataha vaadata peale Saare märguannet, olles 11 aastat seda Keskraamatukogu vahtinud. Peale seda saime kõik paari peale ühe 1.klassi lapse, kellele näitasime koolimaja ning rääkisime kooliperest. Mina ja Richard (139.a) saime armsa Malini endale, kellega jõudsime veel Reporteri kaamera ette ning seda sai ka siis näha õhtul telekast. Tore, et ikka televiisorisse saime! Siis toimus väikeste esimene aktus, kus nad kõik said endale aabitsa. See tekitas väga nostalgilisi tundeid, sest mulle meenus, kuidas istusin ka seal ükskord, samamoodi nagu Malin ja kõik teised jõnglased, oodates, kuni direktor sinu nime ütleb. Peale aktust ootasid väikeseid huvitavad tunnid – keemia ja füüsika. Peale tunde suundusime väikesesse majja, kus algas väikestel esimene klassijuhataja tund ning siis jätsime ka Maliniga hüvasti (loe: ütlesime tsau). Ja nüüd saigi see trall läbi. Enne lahkumist tegime ka traditsioonilisi pilte ukse ees, Reaalkooli sildi juures. Väga meeldejääv 1. september! Ei taha üldse, et see kõik lõppeks./

Kirjutas Altroff.

Kohe pärast kevadkontserti järgmine üritus: Riigikaitselaager, mis toimus 26.-28. mail.

Kiire kevadine periood ei andnud puhkust, nüüd kohe lendasime (mitte otseses mõttes) nädalavahetuseks Raplamaale kusagile Kaiu kanti telkidesse ööbima. Kuid juba enne koolis olid meie lahked 12. klassi õpilased jagamas meile oma varasemaid kogemusi, et milleks valmistuda ja mida oodata. Enamus kuulasid ka nende soovitusi ja eriti oldi valmis unetuteks öödeks.

Lahkudes koolist, oli enne kohale jõudmist veel üks peatus ja see oli lasketiiru juures. Paljude jaoks oli see esimene kord relvast lasta ning nii saadi lõpuks kogeda meie relva Rahet, millega kaitstakse Eesti riiki. Edasi oli mõnus jõuda laagri platsile, saime valida endale sobiva suuruse riigikaitse outfit´i ja reede päeval ning õhtul ei pidanud veel midagi pingutavat tegema: telk püsti, asjad sisse ja puud ööks valmis panna. Öösel algasid lõpuks esmased katsetused, kohe öörahu ajal tuli „HÄIRE” ja püsti, õue ning oma kohale valvama. Edasi tuli gruppidel teha öövalve tiirud ja muidu oli rahulik.

Laupäeva hommik algas vara ja siis kohe suunduti oma tegevuste juurde. Neid tegevusi läbisime kaheksa erinevat, igaühele anti tund aega. Silmapaistvamad olid marssimine, mis oli tegelikult üpris range ja keeruline, siis maskeering, kus said sodida oma sõbra näo täis, ja viimaks miinivälja läbimine, sest plahvatuse ajal lähedal olles said võpatada ja hetkeks kurdistuda. Mitmed nautisid ka meditsiiniõppe punkti, kus said teistel žguttiga vereringe peatada ihuliikmes.

Nüüd isiklikult kõige raskem osa laagrist, laupäeva öö. Peale keskööd algas kohe iga 20-30 minuti tagant õue jooks, kus ilmad olid ääretult jahedad, väsimus oli peal ja pidev paranoia, et kas on midagi näha või kuulda. Öö oleks saanud raskem olla, kuid see pidev väljaminek lõpetati varem, mis algselt pidi lõppema kell viis, kuid lõpetati kell kolm. Meile öeldi, et me olime nii head, et see sai varem läbi, kuid usun ka võimalust, et oldi meie, surmväsinute, vastu lahked. Minu kaastunne neile, kelle ahju valveaeg oli kella kolme ja viie vahemikus. 

Pühapäeva hommik oli nüüd kõige mugavam, sest oli teada, et sellist ööd enam ei tule siin ja täna saadakse ka koju, kuigi kõik koju ei tahtnud minna, sest ees oli ootamas jõhker koolinädal ja laager oli lõbus olnud. Siis oma viimasel päeval oli jäänud veel kaks tegevust. Esiteks paintball, mis läks kiirelt, see oli enamuste jaoks lõbus ning laagri oodatuim hetk ikkagi. Oli õnnetuid, kes said värviga juustesse, nii et pealagi oli oranž. Viimasena oli ühe inimese telgi ülespanek, mis enam nii põnev ei olnud, see eest ikkagi hea oskus, mida omada. Nüüd oli aeg viimaseks lõunaks, telk kokku pakkida ja bussi ootama hakata. See kõik läks ka kärmelt ja olimegi nüüd lahkumas laagrist. Täiesti väärt kogemus!

Kirjutas Stenar

25. mail toimus Tallinna Reaalkoolis iga-aastane kevadkontsert!

Sellele eelnes paarinädalane kevadväsimus (tüdimus) – kõik olid koolitöödest nii kurnatud, et kontserti organiseerimiseks jäi vähe motivatsiooni. Kogu pinge kogunes eelnevale nädalale, kus miski polnud kindel – kas kevadkontsert üldse saab toimuda? Kes ja kuidas esinevad? AGA nagu tavaliselt, kõik sujus…25. maiks olid imekombel esinejad valmis kontserti andma. Ja nii oligi… Tuli üks imeline kontsert, mida kiitsid peaaegu kõik kohalolijad. Eriti lahe oli kuulda tagasisidet nagu “kuidas Reaalis küll nii palju musikaalseid ja andekaid noori on?” Muusikat oli palju, nii klaverikontserte, Rock and Rolli, koorimuusikat, Siim Laane omaloomingut, keelpillitriot, puhkpillikvintetti ja palju muud… Kokkuvõttes terviklik kontsert! Loodetavasti saame ka järgmine kevad õpilaste esitluses muusika nautida! Aitäh, õpetaja Eve Karp, et nii pühendunult meid ikka ja alati muusikalainele viid! Nauditav oli kuulata ja veel vingem esineda 🙂

Kirjutas meie laulik Kristenprun ja pildid tegi Simone.

Meie klassijuhataja Madis Somelar on juba üle kümne aasta osalenud erinevates projektides, mis on suunatud inimõiguste õpetamisele, noorte osalusele ja õpilaste kodanikupädevuste arendamisele.

Ajalooõpetajana on ta meie tundidesse kutsunud erinevaid esinejaid (M. Tsahkna, T.  Lukas jne..) ning koostöös Haridusministeeriumi ja Norraga käis meil taaskord üks põnev õpetaja külas. 18. mail andis meile tundi Tartu Ülikoolis inimõiguste aktivistiks õppiv üliõpilane Jennifer Nwaka. Ta rääkis meile, et tahab inimõiguste aktivistiks saada sellepärast, et ta on Nigeeriast ja seal inimõiguste arvestamisega on tõsised probleemid. Ta õpib Eestis selleks, et oma kodumaale tagasi minna ning inimõiguste eest võidelda. Selle jaoks tuleb kõigepealt aru saada ja õppida, mis inimõigused on, ja milleks nad vajalikud on. Klassis tekkis põnev diskussioon ja Jennifer küsis ka meilt, kas me oleksime nõus ebaõigluse olemasolul inimõiguste eest välja astuma. Tema üllatuseks polnud enamus selleks valmis, kuid kollektiivselt leidsime, et see on nii sellepärast, et Eestis on inimõigused tagatud ja kriisi pole (kui see tuleks, oleksid vastused ilmselt teised). Jõudsime järeldusele, et Eestis on ikka hea elada ja et me peaksime rohkem väärtustama oma riiki. Tunni lõpus rõhutas Jennifer inimlikkust ja seda, et alati tuleb inimesi aidata, sest see hoiab ühiskonda koos ja kui sina seda ei tee, ei pruugi seda ka keegi teine teha. Seega julge hundi rind on rasvane!

Kirjutas Allar

Teisipäeval, 9. mail tähistatakse Euroopa päeva, millega pühitsetakse rahu ja ühtsust Euroopas.

Euroopa Liidu päev on ühtlasi ka 1950. aasta Schumani deklaratsiooni aastapäev. Selle tähtsa päeva puhul külastasime koos paralleelklassiga Stenbocki maja, kus toimusid erinevad üritused. Peaminister Kaja Kallas andis riigivanemate saalis tundi teemal “Euroopa tulevik – kuidas rohepööre koos ära teha?” Avatud diskussioonis räägiti näiteks, mida teeb Eesti kliimaprobleemide lahendamiseks, kuidas selleni kõige efektiivsemalt jõuda ning samuti tuumajaamade rajamise vajalikkusest. Päev oli peaministri jaoks eriti eriline, sest ta pälvis aasta eurooplase tiitli. Kallas ütles tiitlit vastu võttes järgnevat: “Mäletan, et kuidas 25 aastat tagasi tahtis Eesti saada Euroopa Liitu – pidasime läbirääkimisi, töötasime liitumistingimuste täitmise nimel ja üritasime kõiki veenda, et Eesti kuulub Euroopasse. Nüüd olemegi meie see Euroopa, kuhu tahab kuuluda ka Ukraina ning püüdlevad teisedki riigid. See muutus on toimunud pea märkamatult ning me ei mõtle sellele igapäevaselt, aga palju Eesti edust ja heaolust on just tänu Euroopa Liidule.” Paljud meist soovisid talle ka isiklikult õnne, tegid pilti ja Somelar andis  lilled. Õpetaja oli nii ähmi täis, et õnne soovimise asemel ütles ainult “Euroopa!”. Juhtub ka parimatel. 

Kirjutas Hildegard ja pildid tegi Altroff.

24. aprill – 3. mai käis 139.c ja 139.a klass Usbekistanis!

25.04 Taškent

Esimene hommik Usbekistanis ja ärgata oli nii mõnus ning soe! Hinnad olid riigis meie mõistes väga odavad ning tundsime end rikaste eurooplastena. Usbekistani sommi kurss oli u. 12 000 sommi = 1€.Esimene päev külastasime Timuri muuseumi ja sinna kõndides oli tunda Usbekistani päevast kuumust. Päike kõrvetas, kuid imehea päikesekreem päästis päeva. Riigi pealinn Taškent oli kohati väga uhke ja samuti ka räämas, kesklinnas oli nõukogudelik arhitektuur (suursugused betoonist hooned, palju rõhku hoone fassaadile pandud), kuid juba paar kvartalit kesklinnast kaugemale minnes oli tegu üsna Lasnamäe-sarnase linnaga.Käisime ka ühes väga ägedas toidukohas, kus peamine toit, mida müüdi, oli üks nende rahvusroog plov. Nad näitasid ka, kuidas plovi tehakse (seal üüratutes nõudes tule kohal, kus segamislabidas oli inimestest pikem) ja teenindajad olid väga külalislahked. Näha oli ka, kuidas valmistatakse erilist ringikujulist saia. Plovi kohapealt, toit oli seal imeline, aga võib olla eestlase jaoks liiga rasvane. Üleüldiselt oli õhtu pärast seda chill ja inimesed said nüüd korraks lõõgastuda pärast pikka päeva. Kõik puhkasid erinevalt, kas läksid linna peale või oli sees, mida iganes nende tujud ei soovinud.

26.04 Khiiva

Rangelt võttes algab 26. aprill kell 00.00 ja meie jaoks tähendas see rõõmsat jutuvadinat platzkartis. Sõitsime Taškendist Khiivasse 14 tundi kohaliku rongiga ehk platzkardiga, kus ööbisime kuue kaupa erinevates vaguni osades. Kell 2 öösel pandi vagunis tuled kustu ja suunati kõik magama. Öö rongis oli paljude jaoks väga uus kogemus ning juhtus nii mõndagi põnevat. Kuna moslemiiigis ei ole lühikeste pükstega magamine kuidagi aktsepteeritav, siisvaguniülem tegi märkuse meile, et vahetaksime riided ära. Samuti nägime huvitavat peremudelit, kus oli mees, kellel oli mitu naist. See oli meile päris suur kultuurišokk.Kell 11.00 jõudsime Khiiva linna. Meie hotelli nimi – Lokomotiv Khiva. Hotellis oli kõik vajalik: bassein, korralikud toad ja toitlustus. Lõpuks ometi saime end puhtaks pesta! Lõunasöögiks pakuti meile mitmeid maitsvaid eelroogi. Pearoaks oli aga friteeritud kala (Khiiva asub kõrbes ning kala tundus kuidagi väga tehislik). Kell 14.00 algas Khiiva linna tuur. Jagunesime kaheks grupiks, üks grupp inglise ja teien vene keelne. Linnas nägime järgmisi vaatamisväärsusi: Kalta minor Minarett, Kunya-Arki tsiadell, Islam Khoja Medrese, Juma Mošee ja Toshhovli palee.Päeva tippsündmus oli aga õhtusöök. Kohalik Khiiva perekond tutvustas meile kohalikke laule ja tantse. Paljud kisti kaasa ja kõik said oma liigutusterepertuaari täiendada. Õhtu lõpetasime rongis tantsimisega. Sealt edasi liikusid kõik edasi, kes oma tuppa, kes parki ja kes veel linna avastama. Ööõhk oli meeldivalt soe. Juttu ja muusikat jagus kauaks; ka vanalinnavaated, eriti kautserestoranist, olid jahamatavad. Maga jõudsid viimased 4.30 hommikul.

28.04 Buhhaara

28. aprill algas Khiivas platzkartis ning kell 00.20 jõudsime Buhhaarasse. Bussisõit hotelli, osad tegid kiire ööujumise ning siis magama. Hommikusöök oli korralik ning suundusime avastama Buhhaarat, mis oli üks Siiditee äärsetest linnadest. Kohe hotelli kõrvalt leidsime Usbekistani vanima mošee (Magok-i-Attari mošee), mis ehitati 9. ja 10. sajandil. Jalutasime edasi ja möödusime Poi Kalyani mošeekompleksist, mida Ants meile Aleksander Noore uurimistöö abil tutvustas (lisaks olime Antsuga teinud ju salongiõhtul Buhhaarast ettekande). Järgmisena seadsime sammud Buhhaara kindlusesse ning vaatasime seal ringi. Siis jalutasime tagasi hotelli poole ning kätte oli jõudnud siesta! Kõik said rahulikult lõunat süüa ja peale seda hüpata jahutavasse basseini, mis oli igati sobilik peale 30-kraadises linnas tehtud ekskursiooni. Väike puhkehetk ning jätkus tutvumine kultuuriga. Külastasime medreset, mille kenas siseõues maitseti mooruspuu marju. Edasi mindi jällegi Poi Kalyani mošee juurde ning tüdrukud pidid oma juuksed salliga katma. Kahjuks meid palveruumidesse ei lastud, teiste sõnul 2019. a reisil oli see veel võimalik. Mošee sisehoovis tegi Madis meile ülevaate, mida ja miks oleme külastanud, rääkis natuke islamist ning edasistest plaanidest. Vabatahtlikel oli võimalik jalutada Ismail Samani mausoleumi juurde, mis välimuselt on väga kompaktne ning sümmeetriline. Piret Otsa juhtimisel suundusime järgmisena Nasreddini kuju juurde. See oli juba üpriski hotelli lähedal ning sellega oligi kultuuri- ja päikeserohke päev lõppenud. Igaüks sai nüüd oma äranägemise järgi õhtusöögiks koha valida. Lisaks tegime värskendava supluse basseinis. Somelar oli meile päeval rääkinud, et teisi ei tohi vette lükata, võib õnnetus juhtuda. Samas palus just õhtusel suplusel Stenar, et lükkaksin ta basseini, sest nii on tal kergem külma vette minna. Tegin, nagu palutud, kuid peale lükkamist vaatasin selja taha – mööda oli läinud (ning juhtunut oma silmaga näinud) ei keegi muu kui Madis ise. Peale seda ajasime veel juttu ning loodetavasti puhkavad kõik homseks välja, sest ootab ees tegus päev.

30.04. Samarkand

Oli see vast kultuuri külastusi täis päev! Päev algas vaibavabrikuga, kus saime näha kuidas kuulsaid Usbekistani vaipu tehakse ning nägime ka väga erinevaid disaine ja mustreid vaipadel. Giid rääkis isegi inglise keeles (olgugi et kõige põhjapanevamat infot ta meile ei rääkinud). Peale seda oli paberivabrikusse minek. Seal oli tipphetk see, kui teed pakuti sinistest kruusidest, millel oli kuldne äär. Usbekistani paber pidavat olema parem kui Hiina oma, sest seda poleeriti kiviga. Peale seda oli Ulugbeki observatoorium, pärast seda oli nekropol kust oli võimalik osta käekell “Olex”. Nekropolist trulule kõndides ostsid väga mitmed ühest auto pagasiruumist saia (müüdi kahekaupa ning teist saia ei suutnud keegi ära süüa). Siis oli turul aeg ringi vaadata. Kes soetas omale vaiba, kes tahtis osta teekomplekti, mida oli paberivabrikus näinud. Algul oli plaanis kümnes kohas käia, kuid saime aru, et ei jõua ajaliselt, seega jätsime paar asja ära. Läksime hotelli ning öeldi, et õhtul on üllatus ja pange uhked riided selga. Seda ka kõik tegid ning õhtu veetsime restoranis Samarkand. Seal sai tantsida ning oli viiekäiguline õhtusöök. Terve lend oli tantsuplatsil, kui kõlaritest tuli Põhja-Tallinna “Lähen ja tulen”. Kohalikud olid samuti tantsuhimulised. Naised tegid enda kätte liigutustega tantsu ning mehed oma tantsu. Kuna Sassil oli sünnipäev järgmine päev, tegime üllatuseks selle, et töötajad tõid välja koogi ja üle restorani oli kuulda sünnipäevalaulu. Pärast tõstsime Sassi ning õnnitlesime teda. Aitäh, Signe, selle imelise üllatuse eest!!! See oli tõeliselt vinge õhtu.

02.05 Taškent

2. mai hommikuks oli kõige rohkem sõdalasi rajalt maas, sest soole peristaltika ei pidanud usbekistani toitudele ja kraaniveele vastu. Reisil oli kah oldud juba omajagu. Väsimusele ja iiveldusele vastu seisnud vintsked sellid asusid hommikul Taškendi suurima turu poole. Kes liikusid taksoga, kes metrooga. Taškendi metrood on ühed kõige kenamad metrood maailmas. Seevastu taksoga sõitmine teeb südame alt õõnsaks, sest tagumistel istujatel pole turvavööst kippu ega kõppu, suunatuld ei näidata ning linnas sõitmise kiirus on 80km/h. Tashkendi turg oli vapustav! Putkade viisi odavaid off-brand riideid, puuvilju, pähkleid, siidsalle, taldrikuid, lambaliha jne. Turul saime esimest korda tunda kohalike müüjate väga entusiastlikku müügitehnikat: astuti teele ette, katsuti ning karjuti:”Девушка, девушка!” Kuna tegemist oli meie reisi viimase päevaga, siis kulutati ära oma rahajäänused ning osteti kodustele head paremat. Kella ühe paiku päeval, kui UV-indeks oli 9 ja päike sillerdas meie piimvalgetel eesti kehadel, pidime olema tagasi oma tagasihoidlikus hotellitoas. 1800 minuti pärast hüppasime tellitud bussile, Reaali mütsid peas, sest peatselt pidime jõudma Usbekistani parimasse kooli. Kooli nimi usbekistani keeles on Muhammad Al-Xorazmiy nomidagi Axborot Texnologiyalariga Ixtisoslashgan Maktab. Vot see oli suur üllataja! Me arvasime 136.c klassi video põhjal, et külastame mingit maakooli, kus ei peaks isegi viisakad riided seljas olema. Poisid lootsid isegi korvpalli mängida. Kuid kohalikud õpilased olid riietatud ametlikesse mustvalgetesse riietesse, õppehoone oli uhkete suurte akende ja kalli tehnikaga, nähes välja nagu TalTech. Igal aastal on vastuvõtuprotsent 1,1%, seega koolis õpivad hoolikalt valitud taibud. Kõige lahedam ruum koolis oli puhketuba, kus saab mängida Playstationit. Kõik õpilased, kellega rääkisime, olid silmnähtavalt intelligentsed. Nende inglise keele tase on kõrge võrreldes ülejäänud usbekkidega, nad räägivad keskelt läbi C1 tasemel. Kool on IT-kallakuga, viimases kahes klassis on õpilased spetsialiseerunud erinevatele IT-valdkonna harudele. Näiteks küberturvalisus, graafiline disain ja inseneeria. Üldiselt soovivad õpilased välismaale ülikooli minna, mainiti NYU-d, Princetoni ja Saksamaad. Venemaa ja Ukraina sõja osas oli neil neutraalne arvamus. Üks erand siiski oli, kes väidetavalt oli täielikult Venemaa poolt ja toetas sõda. Toomas Tirs, Eesti suursaadik Kasaštanis ja teistes stan-maades, rääkis meile oma tööst, energeetikast ning elust ja olust. Kui tuli aeg lahkuda, andsin oma kuldsete sakkidega koolimütsi sümboolsusest intelligentsete usbeki õpilaste vastu enda uuele sõbrale Zumradile. Meie peame neid meeles ja nemad meid! Jõudsime sellisel ajal oma hotellidesse, et unevõlgnikud said oma uned enne viimast õhtut natukenegi tasa teha. Viimastel õnnistatud õhtutundidel Usbekistanis ei saanud väga rajult pidutseda, sest pidime varahommikul lennukile minema ning, ei saa salata, pidutsetud oli ka juba piisavalt. Õhtustasime õdusas india toidukohas, mis oli õdus ainult selle hetkeni, kui Mono ja Willu leidsid oma toitudest klaasikillud. Peale õhtusööki mõistsime, et rahakotid on meil veel liiga pungil, mistõttu liikusime edasi ühe peene hotelli katusebaari. Hinnad olid seal piisavalt mõistlikud, kuigi Eestis oleks säärases kohas joogid maksnud mitte 7€ vaid 20€. See oli üks parimatest õhtutest Usbekistanis. Joogid maitsesid samuti imeliselt! Õhtu lõpuks levis üle A-klassi hotelli, et “ou, mis su rice purity testi skoor on”. Altroff ja Richard said piinlikult madala skoori, nemad on vist pahad poisid olnud. Markus Maripuu esitas endale väljakutse, et enne 20. eluaastat on ta skoor alla 20. Eks me näe. Kui silmad hakkasid A-klassi hotellis kinni vajuma, ei lasknud Chris ja Maripuu meil veel magama minna ning seetõttu otsustasime magavat Kaspar Pajot kiusata. Viisime ta tuppa kõlari ning lasime talle rong Toomase unelaulu. Head ööd ja peatse õnda hommikuni! Nii möödus meie reisi viimane päev!

Soovime kogu klassiga tänada meie klassijuhatajat Madis Somelari, huvijuht Piret Otsat, Signe Kapsit ja Erkki Veismanni! See oli tõesti paljude jaoks elu vingeim reis!

Kooli lõpetamine on elus üks oluline etapp, mis tähistab üleminekut ühest eluetapist teise.

Minu vanad klassikaaslased 138. lennust mängivad minu elus olulist rolli. Koos läbitud aastad ja jagatud mälestused aitasid luua tugeva sideme ning tunde, et oleme osa ühest suuremast perest.

Lõpukella aktusel meenutati gümnaasiumi helgeimaid hetki ning kuulati 12.b klassijuhataja Tatjana Truuväärti armast kõne. Siis andsid 12. klassi õpilased esimese klassi noortele oma kaardi, saades neilt vastu ka endale mälestuseks kaardi. Lõpukell kõlanud, Konstantin Türnpu lahkumislaul lauldud, siirduti aulast käsikäes inimketina välja erinevaid klasse ning linna taasavastama.

Kui nägin oma vanu klassikaaslasi lõpukellal, tuletas see mulle meelde, et meie ühised koolipäevad on nüüd läbi saamas. Mõte sellest, et suurem osa meie elust jääb minevikku ja kõik lähevad eri suundadesse, tekitas minus kurbust. Kurbus võis tekkida ka sellest, et järgmine õppeaasta me neid enam kooli peal ei näe ning oleme edaspidi koolis kõige vanemad (mis on ka veits hirmuäratav ja põnev).

Üritus oli mälestusväärne ja tuletas meile meelde, et gümnaasium ei kesta igavest ning seda tuleb nautida seni, kuni see kestab. Sõnum 138. lennule: ärge kartke luua uusi sõpru ning avastada uusi seiklusi. Oleme tänulikud ühistele mälestustele ja edaspidi pühendame aega uutele algustele. Jõudu ja jaksu, 138. lend!

Kirjutas Hans Joosep

Pildistas meie armas fotograaf Ingrid Kuusk.