139c

Pärast jõule, 27. detsembril oli meil jõuluball. Enamik õpilasi tulid kaaslastega, kuid mõned tulid ka üksi. Lõpuks sai tantsukursustel omandatu ära kasutada, aga hakkama said ka need, kes tantsukursustel ei käinud. Ball oli meeleolukas: tantsida sai palju, vestelda sai palju, sai jälgida tantsivaid õpetajaid, süüa kringlit, mis keele alla viis ning mõne uue inimesega sai ka tuttavaks. Orkester, kelle muusika saatel tantsima pidime, oli suurepärane. Äärmiselt huvitav oli kuulata ka meisterliku tehnikaga mängitud klaveripala. Pärast ametlikku tantsuosa oli aeg diskolaadseks tantsimiseks, mis oli vabam ning ääretult lõbus. Kogu üritus oli vahva ning kõigile meeldis. Ootame juba järgmist balli!

Kirjutas Allar

Endel satsiga

Ball VS paralleelmaailm: 305 klassi ees ühel tavalisel esmaspäeval

Kenad ballilised! PS. Kontsadel tantsimine ehk ilu nõuab ohvreid.

19. detsembril oli meie lennul ühine jõuluõhtusöök. Õhtujuhid olid kõigi kolme paralleeli klassivanemad. Aulasse olid pandud valmis lauad ning igas lauas istus vähemalt üks õpetaja ning õpilased. Igal klassil oli ka oma meelelahutus etteaste. Õhtu keskel toimus ka Kahoot, mis oli hea meelelahutus. Pärast said lauad minema viidud ning natuke tantsitud. Õhtu sujus mõnusalt ning õhtujuhid tegid head tööd. Kokkuvõttes oli meeleolukas ja kõhtu täitev elamus.

Kirjutas Markus (Parts)

Pildistas meie Simone

Keerutame jalga

REBASTE NÄDALA IGATSUS 🙂

Kuldsete lokkidega megamees

Meie põrsanäidend. “Kas sa oled vesi? Sest ma ei suuda ilma sinuta elada.”

Johannes Tampere. (Ta ei käi meie klassis.)

9. detsembril käisime esimest korda klassiga uisutamas. Kõigil oli väga hea tuju kui peale matemaatika valiktundi õue sai, ka karmid miinuskraadid ei seganud kedagi. Klassivanem Ants näitas eeskuju, olles silmapaistvaim isik jääl oma neoonoranži jope ja siniste tunkedega. Monika uisutas algul ilma jopeta, väites, et tal pole külm, kuid siis kukkus ja kaotas korraks oma nägemise ja kuulmise (kõik on hästi!). Ricot ja Hans Joosepit nägi jääl rohkem siruli kui püsti. Kõigil oli väga hea tuju ning vaieldamatult oli see parim osa kõigi päevast. Ketikull haaras endaga kaasa terve klassi ning suur 139C müür blokeeris nii mõnegi juhusliku uisutaja teed (siiski tundus see ka neile nalja tegevat). Peale uisutamist läks kolmandik klassist punaste põskedega Caffeine’i ja tegi tasa selle jupikese vaba aega, mis peale uisutamist tekkinud oli. 

Kirjutas Meriliis

Novembrikuus toimusid poiste klassidevahelised korvpallimängud. Meie klassi tiimi koostamiseks läks väga kaua aega, sest konkurents klassis oli väga suur ning pidime nii mõnegi ässa kahjuks välja jätma. Peale pikka testimist ühel söögivahetunnil võimlas, otsustasime meie klassi esindama panna Rico, Altroffi, Kalle, Kristenpruni, Antsu, Partsi, Johanni ja Otto, kes kõik tegid väga head tööd ning näitasid oma tugevat vaimu. Meie esimesel mängul 11.a klassi vastu osales ka Väljari (seekord päriselt trenniriietes), kuid edaspidistel mängudel otsustasime Väljarist teha hoopis massööri või füsioterapeudi, kus korvpalliga tal tegemist polnud. Tol mängul puudus muide meie suurim staar Lebron James (Altroff), mille tõttu pidime lõpuks võtma vastu kaotuse paarislennult. Piinlik. Mis kõige parem, meid loositi “juhuslikult” 11.c klassiga samasse alagruppi, kus iga poiss onkossusEesti tulevik. Aga see meid ei heidutanud, läksime vapralt, sirge seljaga sõtta, aga võtsime ikkagi vastu napi kaotuse, 6:50. Ei, ärge minge segadusse, see pole mingi äratus, vaid ikkagi lõppskoor. Pidime midagi ette võtma poistega, nii ei tohtinud enam kunagi juhtuda. Isegi kehalise kasvatuse tundides hakkasime pingsalt harjutama, et  oleksime meie viimaseks mänguks 12.a vastu valmis. Oleks ikka hea lõpetada raske turniir ühe uhke võiduga, kas pole? Mängu ajal olid poisid väga keskendunud, suutsime isegi sebida meile kaks legendaarset kossuässa, Kaspar Pajo (10.a) ja Robin Juuli (10.b) treeneriteks, kes aitasid meie mängu korrigeerida ning paremaks teha. Suutsime realiseerida umbes kaks viset korvi alt umbes kolmekümne viiest viskest. Poisid panid hullu. Lõpuks läks isegi müramiseks, Antsu prillid lendasid siia ja sinna. Rico ei saanud kordagi korvile ega lauale pihta. Kristenprun, kes mängis  leiukastist leitud riietega, otsustas lihtsalt keset mängu ära kaduda. Kalle lihtsalt väga ei tajunud. Õnneks Altroff lammutas ja tassis meie tiimi, visates pooled meie punktidest ja isegi ühe kolmese, mille tõttu ta ei suutnud õhtul magama jääda. Tol päeval andsime endast kõik selles väikeses võimlas, kuid ikkagi jäi seis 30:19, abiturientide kasuks. Pidime kurbusega koju minema, sest turniiritabelis oli 10.c taga üks ümar 0. See-eest, oleme ikkagi uhked meie poiste üle, kes andsid endast parima iga mäng ning toetasid ja motiveerisid üksteist.

Piff, mis su number on? 10!!!

Kirjutas Joosep

17. detsembril oli oodata midagi vägevat – “Eurovisioon” Tallinna Reaalkoolis. Nädal aega kestnud arvestuste nädal, tantsuproovid, näidendiproovid ja jõuluõhtusöögi korraldamine olid jätnud reaalikatesse oma jälje, kuid reedeõhtune jõulupidu tekitas kõigis ootusärevust. Õnneks lõppes sellel reedel meie koolipäev peale kuuendat tundi ja saime aeroobikasaalis veel kolmveerand tundi õhtuseid tantse harjutada ja kostüüme selga proovida. Peale meid tulid saali üheteistkümnendikud, kes krimpsutasid nägusid aeroobikasaalis nüüd sisalduva higi- ja võidulõhna peale (võidulõhn sellepärast, et meie tantsuliigutused olid võidule määratud).

Kella kuue paiku hakkas koolimaja täituma esinemislembeliste eurooplastega. 10.c hispaanlased kogunesid 303 klassiruumi, kus lauad kattusid vaikselt suupistetega. Klassiruumi täitis macho chilli con carne hermosa energía. Viimaste tantsuproovide kõrvalt ei unustanud mõelda oma klassijuhataja Madise peale, kes sellel õhtul otsustas meiega mitte viibida, sest me ei olnud sellel nädalal just kõige akadeemilisemalt käitunud. See-eest toetas klassikollektiivi üllatuslikult Jako, keda tavaliselt vabatahtlikelt kooliüritustelt leida ei või.  

Esimesena astusid lavale verinoored ehk kümnendikud. Avapaugu andis 10.a klassi üldse mitte nii kehv esitlus! Neis leidus särtsu küll. Siis oli meie kord lavale särama minna. Kõigepealt vaatasime ekraanilt Rico antud intervjuud, mis tõi naerupisarad palgeile, ning seejärel vaheklippe meie klassist oma loomulikus keskkonnas (Martin kuulamas Äripäeva taskuhäälingut või kpopi või mõtle ise, mida ta sinu arvates kuulab). Lõpuks oli etteaste algamas. Esimesena täitsid lava suvemeeleoluga “The Ketchup Song” tantsijad, teisena imiteerisid Martin Väljari ja Erik Saue malbete häältega kuraasikaid naislauljaid, kolmandana vuntside ja nokamütsidega poistebändiks transformeerunud “I Love You Mi Vida” tantsijad, neljandana bikiinides kutid ja särtsakas härra roosa ukulelega. Etteaste lõppes sellega, et kõik tantsijad olid korraga laval, Rico tehtud remix mängis, võimsad tantsuliigutused ja tõstmised said tehtud ning bikiinidega tantsijate kõhtudele kirjutati suurelt ESPAÑA. Tehtud ja timmis (@juksaar)! Esitusejärgset intervjuut kutsuti tegema Altroff ning ta ütles kohtunikule üpris krõbedad sõnad – “ei taju biiti”. 

Teistel esitlustel polnud väga viga, aga kui aus olla siis meie klassi üldsusele jättis paarislend kõige kuivema mulje, see-eest meie jumalad, 12.c klassi liikmed, said päris hästi hakkama. Hääletus toimus läbi Google Formsi, kuid selle hääletuse miinus oli see, et enda poolt sai hääletada ning Formsi oli võimalik edastada ka põhikoolile. Meie klass pälvis Oskar Puki eriauhinna, mille andis üle Oskar isiklikult. Suureks üllatuseks osutus võitjaks 11.a, aga kui seda asja lähemalt uurida, siis märkame, et see on ikkagi progeklass, kes võib enda sellealaseid oskusi ära kasutada. 

Üritus oli võimas, kõlas koolihüüd, toimus mosh-pit ning esitused olid vapustavad. Loodan, et järgmine aasta vihume sama usinasti tantsu ning et meie klassijuhataja viibib meiega koos. 

Kirjutas Birgit

Pilidistas Paul Nurk

Ketchup Song

Martin ja Erik puusi keerutamas

vuntsid, nokatsid ja professionaalsed tantsuliigutused = parim poistebänd

HISPAANIAAAAA

Marii, Oskar Puki eriauhind käes, surumas Oskar Pukiga kätt

Esimesel päeval kui Reaalkooli tulin, olin ma veidi ebakindel. Kuna tulin Tallinna Muusikakeskkoolist, siis tegelesin pigem muusikaga ja vähem muude õppeainetega. Sellepärast kartsin, et ma ei saa nii hästi hakkama ning mul oli ettekujutus, et õpetajad on väga ranged ja õpilased minust palju targemad. Tuli aga välja, et kõik õpetajad on imelised – nad siiralt hoolivad noorte õpingutest ja on väga abivalmid. Mu vanas koolis olid samuti toredad õpetajad, kuid ma ei tajunud sellist pühendumust oma õppeainele ja õpilastele nii palju kui Reaalis. Veel rohkem üllatasid mind õpilased – sellist abivalmidust ja pühendumust mis Reaalkooli noortel on, ei ole ma mujal näinud. Nad on valmis tohutult vaeva nägema, et saada häid tulemusi ning nõus rõõmuga ka teisi aitama. Mu eelmises koolis olid paljud sarnaselt pühendunud muusikale, kuid Reaalis on seda veelgi rohkem näha. Kõige suurem erinevus mu vana kooli ja nüüdse vahel on kooli lisategevuste hulk. Minu jaoks teebki see Reaalkooli eriliseks, et siin tehakse koolikogemus nii mitmekülgseks ja lahedaks. Õpilased ja õpetajad näevad palju vaeva erinevate ürituste ja väljasõitudega, mis teeb neil osalemise väga toredaks. Reaalis ei ole kindlasti lihtne, kuna tase on palju kõrgem kui mu eelmises koolis, aga saan aru, et kõik millega praegu vaeva näen, tuleb mulle ülejäänud elus kasuks.

Kirjutas Liis

Septembrist novembrini käisime klassiga tantsukurustel – valss, samba, tša-tša-tšaa, džaiv, rumba – teate küll.

Julgen väita, et meie kallid tantsuõpetajad Ryszard ja Maia pugesid meile ilusti südamesse. Ei olnud kedagi, kellele nad ei oleks meeldinud… Ühelt poolt kasulik ja igati produktiivne, teiselt poolt mõnus ja rahustav tegevus esmaspäeva õhtusse.

Tantsida oskab igaüks, kuid teha seda elegantselt, vot see on juba teine tase. Õnneks meie tantsuõpetajatega polnud see mingi probleem. Nüüd suudame me kõik taskupõhjast välja tõmmata samba, rumba või mis iganes muu puusaliigutusoskuse. PS! Meie klassi poiste puusad liikusid isegi LIIGA hästi. Maia pidi neid pidevalt korrale kutsuma: „Puusi liigutavad ainult tüdrukud!!!“

Lisaks sellele, et terve meie klass oskab nüüd vähemalt kümmet tantsu, suudame me imeliselt läbi viia ka Ryszardi hingerahuotsingut. Põlved lukust lahti, tunne end mõnusalt, hinga sügavalt sisse, vii oma käed üles/alla/paremale/vasakule – või noh, mida iganes me tegema pidime (oli see jooga, meditatsioon või mis iganes muu asi) tõi see meie hinge tõelise rahu ja peletas minema kõik halvad emotsioonid. Nüüdsest oleme me klassikaaslased, kes on leidnud oma sisemise rahu.

Kirjutas Kristenprun

11. septembril sammusid madistajad õppimisest tekkinud pingeid võrkpalliplatsile leevendama. Meeskondi oli neli ja kui teha umbkaudne arvutus (38:4=9,5), siis selgub, et ühes meeskonnas oli rahvast päris tihedalt. Sellest hoolimata sai mängida küll. Kõige vahvam moment mängudest oli see, kui Allar lõi palli jalaga hästi kõrgele, aga siis ta suss lendas kaasa.

Video madistajatest võrku mängimas (0.25 on natuke näha Allari sussi lendamas!)

Ma ei teinud katseid, sorry. – Rico

Ma käisin samal ajal trennis. – Anett 

Ärkasin kell 9 üles, soovisin teistele edu ja läksin magama tagasi. – Martin

Ma ei teinud katseid. – Henrik 

Ärkasin üles, küsisin oma vanas klassigrupis, kes katseid teevad ning siis jätkasin oma tavapäraste tegevustega.- Johannes Lokotar

Ma ei teinud katseid. – Sarah

Ärkasin suure ärevusega üles ning sõin hommikusööki tohutult närveerides. Jõin 2 tassi kanget kohvi ja läks katsete tegemiseks. Alustades katsete tegemist oli veriff juba omadega lukus ja sinna läks ligikaudu 6-7 minutit. Kõigi katsete jaoks oli aega vähe ja eesti keeles jõudsin tehtud ligikaudu pooled ülesanded, matemaatika sain valmis ja füüsika jäi ka poolikuks. Pärast lõpetamist tegin ca pooleteisetunnise jalutuskäigu, sest pinge oli laes ja sellest oli vaja toibuda. – Erik

Ärkasin hommikul varem, et mingeid teemasid veel viimast korda üle kontrollida. Ma olin väga närvis, oksendasin korduvalt- see võis tulla ka sellest, et olin hommikusöögi vahele jätnud ja mitu šokolaadi söönud.. Veriff jamas veidi, aga sain lõpuks sisse. Olin katsete jaoks ainult eesti keelt õppinud ja peale ülesannete lahendamist tundus kogu õppimine tühja tööna. Peale eesti keelt olin suhteliselt leppinud sellega, et reaalikat minust ei saa. Õnneks oli matemaatika lihtsam. Peale tööd jõudis kohale ühe ülesande õige vastus, aga selleks oli juba hilja. Füüsika oli samuti palju kergem, kui ma olin oodanud. Inglise keelt tehes kartsin, et on sama jama nagu eesti keelega ja kiirustasin. Olin viimase ülesande juures ja jäänud oli veel üle 15 minuti. Kahetsesin, et lugemise ja teiste ülesannetega kiirustasin ja veetsin ülejäänud 15 minutit viimast ülesannet kontrollides. Peale katseid nägin, et matemaatikaõpetaja oli mulle kirjutanud, et katsetel osalemine ei vabanda matemaatika töö õigel ajal mitte sooritamist. Katseid lõpetades oli piiratud ajaga töös 60 minutist alles jäänud 5 ja üritasin lootusetult ülesandeid lahendada. Mul õnnestus 30% saada ja kui ma järeltöö 100% sain keeldus õpetaja seda välja panemast ja pani hoopis kahe töö keskmise. Sain matemaatikas enda esimese kahe, aga õnneks õnnestus mul Reaalkooli sisse saada. – Monika

Veits närveerisin aga muidu no pressure. – Sten

Nädalaid enne katseid vaatasin, mida umbes küsitakse ning kasutasin ka võimalust end proovile panna harjutustestidel. Avastasin, et füüsikaga võib probleeme tekkida, sest meie õpetaja oli sügisel alustanud elektriõpetusega ning tundus, et mõned nädalad enne päris teste pidi meil see õpik läbi saama. Lootsin, et jõuame midagi soojusest ka õppida. Siiski küsisin üle igaks juhuks, et kas me hakkame varsti ka soojusõpetusega tegelema, mille peale ta vastas umbes midagi sellist, et jätab selle praegu kõrvale ning võib-olla räägib sellest midagi kevadel . See ehmatas, sest füüsikatest koosnes peamiselt soojusõpetusest ja elektriõpetusest küsiti märkimisväärselt vähem. Seega sain ma iseseisvalt ühe-kahe nädalaga lugeda läbi terve õpiku, teha konspekte, lahendada ülesandeid ja muudki, kuid siiski ei saanud ma kõigest aru. Sellegipoolest olen endaga ja tulemusega rahul, sest kooli võeti vastu. Seetõttu tegelesin muude teemadega vähem, kuid üldiselt kordasin kõike. Testide tegemine oli natuke ärev, sest seal oli Veriff’iga probleeme ning kartsin, et aega jääb puudu. Eesti keel tõestas seda nii, et lõpus unustasin isegi suvaliselt vastata valikvastustega küsimustele, mille eest saaks mõnedki punktid õnnega. Ka inglise keelt alustasin harjumuspäraselt kiirustades, kuid seal oli ülesandeid vähem ning lõpetasin selle testi enne aja täitumist. – Helen