139c

Täna oli nimelt 139.c klassil kavas suursugune kultuurireis Pärnumaa põldude ja metsade vahele.

Reis algas kell 9.00 Reaali Poisi juurest, kust meid asus peale võtma omamoodi pikantse välimusega buss. Ennatlikult oli tekkinud arvamus, et terve klass oli jõudnud õigeaegselt kohale, aga võta näpust. Sellel ajal kui teised ennast mugavalt bussi istuma sättisid seikles Henrik veel Tallinna kesklinna tänavarägastikus, kuid kohale ta jõudis. Tsiteerides klassikuid, siis „Kui Henrik kodust tulema hakkas, olid teised juba laigulises bussis“ – Oskar Luts (vist).

Sõit Kurgja tallu kestis umbes 1,5 tundi, mida paljud kasutasid möödunud nädala puuduvate unetundide kompenseerimiseks. Kohale jõudes tervitas meid glamuurne talukompleks, mida kaunistas võluvalt ilus Eestimaa sügis. Siseruumi minnes tervitas meid informatiivne tuur Carl Robert Jakobsoni ning tema perekonna elu kohta, millest kõik usinasti märkmeid tegid. Taluõues asusid laut ning ka Jakobsonide elumaja, mis oli võrreldes muu kompleksiga koomiliselt väike. Aja möödudes sai muuseumi ametlik ekspositsioon avastatud ning välja tuli sume sügispäike. Sügispäike aktiveeris meie klassis sügava armastuse lehtede vastu ning ei kardetud üksteist ka nendega visata. Kõikide asjaosaliste näod olid protsessi vältel väga naerusuised ning rõõmust pakatavaid kilkeid oli kuulda igast suunast. Sedasorti lapselik ning omamoodi naiivne rõõm oli väga südantsoojendav ning erakordselt armas. Mõelda vaid, tuua õpilased teisele poole Eestit kultuurireisile ja kõige suuremaks atraktsiooniks saavad ikka sügisesed maha kukkunud lehed.

Järgmisena viidi meie klass Vändrasse, kus saime tutvuda Anton Õunapuu auks istutatud tammega ning pärast seda Johann Voldemar Jannseni kodukohaga. Jannseni kodukohas said mõned õnnelikud lugeda ka Lydia Koidula luuletusi, mis olid kõigil vahelduva eduga pähe õpitud. Järgnevalt viidi meid maakonna metropoli, Pärnusse ning tehti tuur kultuuriliselt tähtsamate kohtade tutvustuseks ning saime ära näha ka Johann Voldemari Jannseni ning Lydia Koidula ausambad. Johann Voldemar Jannseni ausamba juures tuli meie juttu kuulama ka üks kohalik kultuurihuviline. Kahjuks oli kohalik kultuurihuviline manustanud liigsetes kogustes vägijooki ning oli seetõttu seltsivas ja muidu krutskeid täis meeleolus. Pärnu kirjandusspetsialistil oli iga ajaloolise fakti kohta oma arvamus, mida otseloomulikult terve maailm kuulma pidi. Õpetaja Kella sõnul juhtub säärane situatsioon igal korral, kui ta oma õpilastega jala Pärnusse tõstab.

Kätte oli jõudnud päeva kulminatsioon, kus meil oli au Pärnu linna peale einestama minna ning õnneks või kahjuks läks ka kohalik kirjandusekspert uute seikluste poole. Instinktuaalselt viisid iga õpilase jalad Steffani pitsarestorani suunas, kuid selle kirjeldamatu soovi tappis Steffanile omane hoomamatu järjekord, mis ei oleks mahtunud meie ajalistesse parameetritesse. Kui kõhud olid kinnitatud, viis laiguline buss meid Jannsenite kodumuuseumisse, kus võtsime istet vanamoodsatel koolipinkidel. Alustasime sissejuhatusega, kuid kuulamise rõõmu ei jäetud meile kauaks, sest seltskonnaga liitus 139.c klassi kroonimata kuningas Madis Somelar. Kui ootamatult saabunud staar oli istet võtnud, siis jätkati tolleaegsete koolisüsteemi tutvustamist. Järgnevalt käisime läbi erinevad Jannsenite eluruumid, kus meile alati kübekene ajalugu tutvustati. Lõpetasime siseruumidega ning meid juhatati lava juurde, mis asus Jannsenite kodumuuseumi tagaaias. Aias kujunes suureks huviobjektiks veel õunapuu, mille viljadega paljud klassivennad ja klassiõed omal suu magusaks tegid. Pärast seda jätsime Madisega hüvasti ning alustasime sõitu pealinna poole. Kui me Tallinnasse jõudsime, siis valitses õues sügisele omane pime ja sombune ilm. Üldjoontes oli reis meeletult vahva ning ma julgen väita, et iga viimne kuid inimene jäi sellega meeletult rahule. Laupäeval kell 7.30 ärkamine nõudis tugevat iseloomu, kuid nagu öeldakse, siis kultuurist päästab vaid surm.

Kirjutas Erik

Pildid erakogust.

Meie klassi kuuküsitluse vastused on teie ees!

„Kui sa peaksid tänase päevaga kulutama 1000€, siis mida sa selle rahaga teeksid?“ Otsustasime korraldada klassis küsitluse (saime lisa ka paralleelklassist) ning toome ära kõige levinumad ja põnevamad vastused:)

Birgit: Sõidaks reisile Lõuna-Aafrika Vabariiki!

Hildegard: Investeeriks raha aktsiatesse nagu ühele majanduse õpilasele kohane.

Mirjam: Meie laululind läheks välismaale mõnda tuntud muusikali või teatrit vaatama.

Maibrit: Läheks sööks midagi hästi maitsvat (mmm…. sushi) ja ostaks mõne suurartisti tuuripiletid.

Sten: Ikka aktsiatesse!

Johann: Ostaks vinüülimängija ja ajatuid vinüüle (hiphop lemmikžanr) ning täiendaks riidekappi. 

Anna-Liisa: Raha läheks investeerimiseks.

Henrik: Ostaks uue telefoni.

Kristenprun: Võtaks laenu ja annaks tagatiseks 1000€. Selle väikese laenu eest ostaks Keilasse ühetoalise korteri ja üüriks seda välja. Üürnik hakkab laenu maksma ja poiss saab kunagi tasuta korteri. Milline äriplaan!

Helen: Läheks perega keeglit mängima ning ülejäänud raha annetaks kogudusse heategevuseks. Natuke ostaks ka kangaid, et õmmelda.

Anett: Kuna arvuti ostsin suvel ära, siis nüüd ostaksin tahvelarvuti juurde. Nii saab geograafia töölehti mitmelt ekraanilt teha.

Martin: Ostaks Amazonist arvutiosasid.

Shuji (vahetusõpilane Jaapanist): Ostaks masina, mis ei luba sul magama jääda (Eestis veel sellist pole, kuid Jaapanis pidi olema).

Monika: Ostaks uue telefoni (vanal on pool ekraani puudu) ja toadekoratsioone.

Markus (139.a): Ostaks kõvasti häid jooke ja ehitaks eraldi kuuri nende hoiustamiseks. Tundub, et noormehel on suur janu.

Tõnis (139.a): Ostaks rohelise kaardi, et ei peaks enam jänest sõitma, sest tal õpilaspilet kadunud?

Kaspar (139.a): Hoiab A-klassi lippu kõrgel ja investeeriks.

Kirjutas Hildegard

Pildid erakogust.

29. september on kõige olulisem päev aastas – Reaali sünnipäev!!

Kool sai nüüd juba 141 aastaseks. Meile tulid külla Madise üleeelmisest klassist kaks vilistlast Rebecca ja Johann: rääkisid kuidas nende elu EKAs on. Veel jagasid nad oma muljeid Reaalist nt. kuidas Johann Martin Saare ja Somelariga HIV testi tegemas käis, kuidas nad kooli katusele ronisid ja kuidas peale klassireisi 16 käskkirja said. Nad olid saanud terve eelmine aasta sõpradega Euroopas ringi reisida, mis tundus nagu üli lahe kogemus. Peale seda oli staadionil aktus, kus taustamuusikaks olid eesti muusika staple’id nagu ,,Lähen ja tulen” ja ,,Parmupillihullus”. Vihma küll sadas ja külm oli, aga tuju oli ikka hea. Ene Saar pidas kõne, Martin Saar jagas välja olümpiaadiauhindu ja stippe, Marko jagas sprordiauhindu (sport on kehale tort!). 10-12 klassid esitasid kõik oma retsitantse. Suuremal osal olid meie tantsu liigutused juba täitsa meelest läinud, aga sellele vaatamata oli päris tore terve satsiga seda uuesti teha. Siis sõid kõik klassid kooki. Olime nii kaua õues kui võimalik, et ei peaks Kupitsa tundi tõenäosusülesandeid lahendama minema.

Kirjutas Liis

Pildid erakogust.

19. septembril toimus Riigikogus rahvusvaheline konverents „Suurpõgenemine 1944 ja meie“ ja ka madistajad oli esindatud.

Veidi tausta ka (õige reaalikas peaks seda peast teadma): suurpõgenemine (peamiselt paadipõgenemine naaberriikidesse) oli massiline põgenemine sissetungiva Punaarmee eest 1944. aasta suvel ja sügisel.

Anna-Liisa: Riigikokku minnes oli korralik turvakontroll (nagu oleks lennujaamast käinud). Kontrolliti ID-kaarti ning ka kotid valgustati läbi.  Konverents koosnes mitmest osast: kõigepealt esitlused, siis väike vahepaus ja siis jälle esitlused.  Osad ettekandjad olid meil ka tunnis varem rääkimas käinud (Jaak Rakfeldt ja Kristi Vuht Allpere) ja kuulsin mõnda esitlust mitmendat korda. Esinejaid oli nii Lätist, Leedust kui ka USAst. Mõni neist rääkis oma isiklikust kogemusest seoses põgenemisega. Lätist ja Leedust esinejad kirjeldasid nende riikide ajalugu ning millal lahkusid viimased paadid(1944 november). Sõna võtsid ka meie armsad õpetajad Madis Somelar ja Anu Kell. Somelar rääkis esitluses „Suur põgenemine ja Välis-Eesti meie õpikutes“ sellest, kui palju kajastatakse suurpõgenemist ajalootundides: hetkel pühendatakse sellele üks akadeemiline tund, kuid tema meelest tuleks seda põhjalikumalt käsitleda. Tegemist on siiski eestlastele väga tähtsa ajaloolise sündmusega, mis mõjutas paljusid ja pani aluse suurematele väliseesti kogukondadele. Anu kell rääkis kirjanduse tunnis õpetatavast väliseesti kirjandusest. Lisaks peatus ta eraldi Siuru rühmituse kirjanikel, kellest neli kuuest põgenesid. Tervest konverentsist jäi kõlama mõte, et Eestis peaks rohkem tähelepanu pöörama Suur põgenemisele ning väliseestlastele. Seda nii hariduses kui ka riiklikul tasandil. Konverents lõppes paneelvestlusega. Hiljem oli suurpõgenemise monumendi avamine Niguliste kiriku kõrval ning etendus põgenikest.

Konverentsi saab vaadata lingilt: https://www.youtube.com/watch?v=pyIekaWe78E 

Kirjutas Anna-Liisa

Pildid erakogust.

Pealtnäha tundus 21. september täiesti tavaline kolmapäev…

Kuid madistajad teavad, et polnud see kolmapäev nii tavaline midagi. Tegu oli nimelt sügisese madisepäevaga. Selle puhul tegime oma kallile klassijuhatajale kaardi ja ostsime uhke lille, sest ega õpetajate palga eest võitlemine, klassijuhataja ja õppealajuhataja olemine pole lihtne töö! Plaan oli enne viimast tundi Madise kabinetist läbi astuda ja päevakangelast õnnitleda, olgugi et me poleks tibatillukesse tuppa kõik korraga mahtunud. Kui õnnitlemise hetk kätte oli jõudnud ja me kabinetti astusime, tuli välja, et Madist ennast seal polnud. Võtsime siis lahti abilise nimega tunniplaan, et kadunud klassijuhatajat leida. Kõmpisime selle järgi kolmandale korrusele ja valmistusime auditooriumi uksele koputama. Harjutasime veel ukse taga laulu “Ta elagu, ta elagu, ta elaguuu…”. Kui Kristenprun lauldes ust avada proovis, oli suur nii meie pettumus kui ka naer, kui selgus, et uks oli lukus ja kedagi polnud. Üritasime siis Madisele helistada, kuid ta telefon oli välja lülitatud!? Madis Somelar oli jäljetult kadunud. Alles hiljem selgus, et ta oli sel päeval majast väljas konverentsil. Lille ja kaardi jätsime kabineti 109 lauale, lootuses, et Madis need kunagi ehk avastab:). Väike meeldetuletus lugejatele ka, et hoidke ikka oma lähedasi ja et isegi nimepäevad on väärt tähistamist!

Pühendusega meie armsale klassijuhatajale!

Kirjutas Mirjam

Pildid erakogust.

Rebastenädal toimus see aasta 12.-16. septembril.

Selleks ajaks oli meil kõigil juba kohale jõudnud, et me ei olegi enamkõige nooremad gümnaasiumis. Väga põnev oli uusi nägusid koolis näha ja vaadata, kuidas kõik nii eeskujulikult koolimütsi kandsid. Nagu rebastenädalal ikka tavaks, siis 11ndikud (seekord meie) tundsime sageli end natukene väljajäetuna. Iga teine vahetund oli kuulda läbi klassiukse aulast retsitantsu laulu…IT’S GOING DOWN, I’M YELLING TIMBERRRR… Tekkis kohe eelmise aasta nostalgia ja igatsus oma jumalate järele, kes nüüd oma teed on läinud ja paljud neist ka välismaale kolinud. Kooli peal kõndides kohtasin ma väga huvitavate kostüümidega rebaseid – muidugi poisse, kellel kontsad ja kleit seljas, jõuluvanasi, ehitajaid jne… Endal tulid ka juba erinevad ideed pähe, et millist tantsu teha ning missugused gruppe moodustada järgmine aasta. Õnneks saime siiski osa rebastenädala reedel toimuvast peost, kus esinesid ka meie klassi bänd TRELLID!!! Menu oli suur ja publik hingetu. Samuti käisid paljud meist vaatamas rebastetantsu flashmobi Vabaduse väljakul. Tants polnud muidugi nii äge, kui meie oma aga siiski väga naljakas. Usun (tegelikult tean), et 12ndikud ja nende rebased jäid selle nädalaga väga rahule!

NB!!!!!! Trellide uus laul on kuulatav ka Spotifyst: https://open.spotify.com/track/1O9jQG6Jkus9Qtn8JPjCl9?si=f2769cb74eca4c0b 

Kirjutas Hans Joosep

Pildid erakogust ja uutelt rebsudelt.

Teine september sai 11. klassis grandioosse alguse: käes oli spordipäev!

Saime ennast taas toestada! Tingimused olid kaugeltki ideaalsetest: sügis oli ennast teatavaks teinud kareda külma ja jaheda tuulega. Õnneks pidasime me kõik vapralt ilmastikule vastu ning lõpetasime raja elusana (keegi metsa ka ei jäänud). Kahjuks küll karikaid me seekord koju ei toonud, kuid emotsioonid olid vaatamata sellele laes. Tegime ära enda rivaalidele ja võtsime endile lennu parimate orienteerujate tiitli. Uhke võidu tõid meile Henrik ja Markus, kes läbisid kõik vahepunktid uskumatu 34 minutiga!!! See oli konkurentidest lausa 3 minuti võrra etem.

Spordipäeval saime esimest korda kanda ka oma uhiuusi spordisärke. Klassi spordisärgite orgunn oli paras ettevõtmine. Nägime mitmeid kuid vaeva, et saaksime endale disainida just meie klassile perfektsed särgid. Üks asi oli kohe kindel: värv on valge. A klass oli omale juba musta värvi krabanud ja teadsime, et tasuks valida neutraalse värvi, kui lisame veel juurde paar värvilist sponsorite logo. Teine ülesanne: nimede valimine. Andsime vabaduse igale õpilasele valida enda särgile üks vahva nimi ja number. Peamine oli see, et nimed oleks iseloomustavad, loomingulised ja humoorikad. Ja seda need kindlasti ka olid. Nimede hulka kuulusid nii kunagised Minecrafti kasutajanimed, hüüdnimed kui ka koduaadressid. Ka numbrid olid üsna omapärased: füüsika valemitest temperatuurideni. Kui särkide suurused, nimed ja numbrid olid valitud jäi üle veel disainida klassilogo, mida me kõik uhkusega oma rinnal kanname. Madistajate logol on kujutatud meie tugevat ja madistavat Madist, Reaali sõrmus sõrmes ja ikoonilised sakid ümber. Tegime ka paar kirjavahetust mõne südamelähedase sponsoriga (kes ei vedanud meid sugugi alt) ning panime ka nende logod oma klassisärkidele.Kokkuvõttes nägid särgid uhked välja ja madistaja tundis juba kaugelt ära! Sportlikku sügist!

Kirjutasid Henrik ja Marii.

Pildid erakogust.

Pikk ja sündmusterohke suvi on jäänud selja taha ning põnev ja vähem unetunde nõudev uus kooliaasta ees!

Lisaks uurimistööga tegelemisele jõudsid paljud meist suve jooksul ka ringi reisida ja välismaad imetleda. Kiikame korra ajas tagasi ja vaatame, kus erinevates paikades jõudsid madistajad ära käia!

Anna-Liisa Nurembergi linnast Saksamaal: Tavaline päevakava sisaldas kahte muuseumi (ikkagi Anu Kella õpilane) ja palju jalutamist. Meil oli katuserõdu, kust saime nautida ilusat vaadet ja naabritega juttu puhuda. Kohtusime ameeriklaste, prantslaste, sakslaste ja brasiillastega.

Anett Amsterdamist, Alpidest ja Prantsusmaast: Juulis veetsin ma kaks nädalat Amsterdami Ülikooli suve kursustel ja võin ausalt öelda, et need olid ühed lahedamad kaks nädalat minu elus. Lisaks kursuse materjalidele õppisin seal palju teiste riikide, inimeste ja ka enda kohta. Augustis käisin sõpradega Prantsusmaal. Hiljem ühines reisiga minu isa, kellega me uudistasime mööda Alpe ringi.

Meriliis Inglismaast: Käisin suvel Londonis tädi töö juures investeerimispangas “work experience’il”. Pole isegi majanduses aga seal oli päriselt lahe. Lisaks käisin Ed Sheerani kontserdil, Oxfordis, Thamesi peal sõitmas ja tädi hiiglasliku Scooby-Doo koeraga jalutamas. Reis pani proovile mu iseseisvuse ning täiskasvanulikkuse ja ma arvan, et ‘kaootiline’ on hea sõna selle kirjeldamiseks.

Marii Norrast: Möödunud juulis käisime pere ja sõpradega Norras kahenädalasel paadireisil. Külastasime mitmeid loodussadamaid ja linnu, sealhulgas Stavanger ja Bergen ning saime näha vapustavaid vaateid fjordidest.

Mirtel Itaaliast, Šveitsist ja Prantsusmaast: Sõitsime perega Põhja-Itaalias ringi, käisime Veneetsias, Veronas ning Garda järves ujumas. Sõitsime Alpides ning käisime korraks ka Šveitsis. Läksime läbi Mont Blanci tunneli ka Prantsusmaale, kus käisime Lyonis. Teel tagasi Itaaliasse käisime ka Monacos, kus nägime Printsi paleed ja Monte Carlo kasiinot.

Nora Kreekast: Ma käisin perega Rhodose saarel Kreekas. Ilm oli soe ja päikseline. Me ujusime palju Vahemeres ja mängisime natuke omavahel tennist. Veel külastasime reisil lähedalasuvat Halki saart, kus olid väga ilusad pastelset värvi majad ning helesinise läbipaistva veega rand ja sadam. 

Maibrit Hollandist: Palju kunstimuuseume sai külastatud, näiteks Van Goghi muuseum ja Moco. Rattad nr 1 sõiduvahend, aga valgusfoore on ainult mõni üksik, seega hoida silmad lahti. Toredad inimesed, aga väga mustad tänavad, seega üldine mulje 7/10.

Hildegard Oxfordist Inglismaal: Suvel sain unustamatu Oxfordi kogemuse, kui osalesin St. Clare`i rahvusvahelises keeltekoolis. Tutvusin inimestega üle maailma, sain uusi sõpru,  õppisin palju erinevate kultuuride kohta ning nautisin palju üht maailma kauneimat ülikoolilinna.

Birgit Itaaliast: Itaallased on kõige avatumad inimesed üldse – võõrad saavad kiiresti omavahel sõbraks ja põse peale musi ei jää ka saamata! Kõige lahedam oli külastada Genova linna alla kuuluvat mägiküla, kus oli võimalik näha Itaalia külaelu kasside ja kihutavate mopeedidega.

Mirjam Kanadast: Torontosse 49h hiljem kohale jõudes jäid kadunuks kohvrid ja toredatele kohalikele eestlastele tuli laulda täpselt sellistena nagu Tallinnast lahkunud olime. Käisime lõbustuspargis, niisama Torontos jalutamas, Niagara Falls´i juures. Viimased päevad oma reisist veetsime sääskede keskel ilma neti ja levita Seedriorus (eestlaste küla(?) Kanadas).

Karl Marten neljast riigist: See suvi sattusin hoopis kolme riiki, see tähendab NELJA. Alustasime Hollandist, liikusime edasi Hispaaniasse ja lõpetasime Horvaatias. Kus neljas siis? Eks iga eestlane teab, et Helsingist on lennupiletid odavamad, seega loeme Soome ka ära .

Ants Sitsiiliast: Oli soe, tore, mõnus… Tõin Etna vulkaanilt Piret Karule ühe laavakivi kaasa, vaatasin maffia filme (ja nagu päris maffia ületasin kiirust). Väga olulisel kohal oli kokkamine, minu “skillid” peaaegu kahekordistusid. Selgeks said nii lasagne, risotto kui ka Tiramisu.

Loodame, et teil kõigil oli samuti nii vahva suvi ja inspireerivat uut õppeaastat!:))

Kirjutas Hildegard

Pildid erakogust.

Tegime enda klassile Instagrami 2021. aasta septembri alguses. Meie konto nimeks sai @madistajad (meie klassijuhataja Madis Somelari nime järgi). Instagrami eesmärgiks on klassielu kajastamine meedias ning see aitab klassivaimu kasvatada. Üks hea Instagrami konto näitab, kui lahe üks klass tegelikult on ;). Praeguseks on klassi Instagramil juba 426 jälgijat üle terve maailma. 95,6% jälgijatest on pärit Eestist, 0,5% Belgiast, Lätist ja Leedust. Põhilise osa jälgijatest moodustavad nii nooremad kui ka vanemad õpilased meie koolist, sõbrad ja vanemad. Oleme postitanud pilte erinevatest koolisündmustest, nagu ajarännak, kooli sünnipäev, spordivõistlused, jõululaat, suusapäev jms. Lisaks postitame iganädalaselt meie tavapärasest elust meile omases keskkonnas. Storydesse (pildid ja videod, mis kestavad 24 tundi) lisame meie klassi sünnipäevalapsi ning niisama lõbusaid pilte. Tulevikus loodame klassi Instagrami postitada sama tihedalt nagu oleme seda varasemalt teinud.

Kirjutas Birgit

Meie klassi Instagrami konto link

23.04

Päev algas klassijuhataja juures Pärnus. Meie klassi rahvas ja 10.a klassi poisid, kes seal oli, ajasid õpetaja Somelariga juttu nii kaua, kuni buss tuli. Buss jõudis veidi enne kella kolme ja see viis meid Riiga. Teel sinna said enamus inimesi paar unetundi veel kätte. Riia lennujaamas läks ilusti ja keegi maha ei jäänud. Lennukis oli kurvalt vähe ruumi jalgadele, aga sai korralikult 3 tundi magada. Roomas me maandusime kurvas väikses lennujaamas, kust buss viis meid hotelli. Hotellis me istusime tunnikese fuajees, sest check-in võttis väga kaua. Olles toakaardid kätte saanud, pidime me pikka aega otsima enda tube, sest tegemist oli täieliku labürindiga. Tuppa jõudes jäid paljud kohe ka magama. Õhtul läksime me linna avastama ja tutvusime Rooma metroosüsteemiga. Meie, kes me varem jõudsime, saime Colosseumi näha juba enne teisi. Colosseumi juures einestades kuulsime, kuidas teistel Tallinnas läheb. Teistel ei läinud Tallinnas just kuigi hästi. Umbes 25 inimest pidid lennukist maha jääma, sest Wizzair oli saatnud vale lennuki. Mitte kaua pärast selle kuulmist läksime tagasi hotelli ja jäime seal ka ruttu magama. Öösel jõudsid kohale need, kes ei jäänud lennukist maha. 

Kirjutas Martin

24.04 

Kell sai 00.00. Teised olid läinud, meie, 26 inimest olime aga Tallinnas lennujaamas. Üritasime täita pabereid, et kindlustuselt raha tagasi saada. Otsisime ka välja uue võimaluse, kuidas Rooma saada. Lõpuks otsustati Helsingi kasuks. Lennule Helsingi-Rooma sai piletid kiiresti ostetud, kuid laevapiletitega läks väga kaua aega. Osad läksid vahepeal oma mõnusat ööd veetma Hiltoni hotelli. Meie aga olime kuni kella kolmeni lennujaamas. Istusime keset lennujaama põrandat. Vahepeal külastasime massaažitooli. Õnneks saime öömaja Steni juures. Kell 5.15 oli vaja juba ärgata. Hommik algas kerge smuuti ja võikuga. Edasi otse laevale. Pool kümme olime juba Helsingis ning sealt läksime rongile Vaantasse. Viis tundi lennujaamas passimist ning oligi aeg lennule asuda. Vahepeal käisime söömas (kindlustuse kulul). Meile ei öeldudki, et oleme stand by-d. Me saime lennukisse ilma ühegi takistuseta. Roomas ootas meid buss, mis viis meid hotelli. Olemegi roomas! 

Kirjutas Anna-Liisa

25.04

Linnulaulu ja kirikukellaga äratus andis märku, et aeg on jalad selga võtta. Kui mõnus hommikusöök oli söödud, oli aeg kiirelt asjad pakkida ja metroojaama marssida, sest ees ootas uus 4-tärniline Aristoni hotell. Kui kõik oma uutesse tubadesse sisse olid sätitud, oli voodis lösutamise aeg otsas ning algas meie esimene tuur Rooma kesklinnas. Diocletianuse termid, Püha Maarja basiilika, roomlaste poolt vihatud Moosese purskkaev, ​​Trinità dei Monti katoliku kirik, 135-astmelised Hispaania trepid, Piazza di Spagna väljak, kolme tänava keskel asuv kurikuulus Trevi purskkaev, Daakia sõja võitu meenutav Traianuse sammas, Piazza della Madonna väljak, Constantinuse triumfikaar, Rooma foorum ja muidugi ka Colosseum – kõik nähtud. Vahepeal limpsisime ka Trevi purskkaevu läheduses oma esimest gelatot, kuid kui Maibrit oma ,,suurepäraste’’ söömisoskustega tõestas, et see meil veel nii hästi ei edene, oli aeg edasi sammuda. Kuna hirmutav uurimistöö on veel ees, kindlustasid paljud oma õnne ja edu münti purskkaevu visates. Suure seltskonnaga reisimine osutus hetkedel väljakutsuvaks just siis, kui mõned udupead olid keset tuuri ära kadunud. Kuna aga kõik teed viivad Rooma, suutsime me taas kohtuda ja tuuriga jätkata. Kui mündid olid vette visatud, kõhud gelatot täis söödud ja 20 000 sammu ära tehtud, oligi meie esimene tuur läbi saanud. Õhtul mugisid kõik restoranis pastat ja pitsat, et ikka järgmiseks päevaks valmis olla.

Kirjutas Simone

26.04 

Käes oli teine päev, kus kõik olid Roomas kohal. Päev algas tavalisest natukene varem ja osad, kes sisse ei maganud, said hotelli all hommikusöögilauas nautida saiakesi. Liikusime suure pundiga Vatikani, et sealset muuseumi külastada. Riietus oli Vatikanis suhteliselt range arvestades ilma: ei tohtinud olla lühikeste pükstega. Enne muuseumisse pääsemist pidime väljas umbes ühe tunni piletijärjekorras ootama. Muuseumis oli palju põnevat, mida vaadata. Väga palju ajaloolisi esemeid ja kujusid. Mõned käisid ka paavsti autode näitusel, kus sai näha autosid, millega on paavsti ringi sõidutatud. Peale muuseumi käisid kõik mõnes heas restoranis söömas ja siis külastasime Santa Sabina kloostrit. Meile tegi seal ringkäigu dominikaani munk. Väljast tundus ehitis palju väiksem, aga sees ringi käies oli iga nurga taga mõni uks, kust sai kuhugi edasi. See oli selle päeva viimane ühine tegevus ja edasi läksime õhtust sööma ning siis öist Roomat nautima. 

Kirjutas Hugo

27.04

27. aprilli hommik algas meil suhteliselt varakult ja vaevaliselt. Kuigi me ärkasime tund aega enne kogunemist, siis jalgade valu ja suure une pärast  jõudsime me hommikusöögile ainult 10-minutilise ajavaruga. Huvitav külg meie hotellis oli, et sa pidid tellima hommikusöögi lauast, ilma selleta, et keegi annaks sulle valikuid, mida üldse süüa saab. Seega tuli süüa suhteliselt kiiresti. Esimene päevane sihtmärk oli Püha Peetruse basiilika. Kui me metroost maha tulime, kuulsime, et paavst oli just selle ees väljakul kõnet pidamas. Aga kahjuks, vaatamata meie tormamisele, ei oodanud ta meie tulekut ja lõpetas oma kõne varem. Edasi me läksime Inglisilla juures olevasse Hadrianuse muuseumi. Väga palju uut sealt teada ei saanud, aga vaade oli väga ilus ja võimas. Lisaks, minu väsinud jalad hindasid sealseid ilusate vaadetega pinke. Teel Panteoni juurde võtsime me ilmselt parima jäätise, mida ma terve reisi jooksul sõin. See oli kreemine, hea ning maitses nagu suvi. Lõunasööki serveeris meile teenindaja, kes oli võlutud Monika ilusast ja nooruslikust näost. „You have a face like a baby!”. Aga teenindaja võlutus Monikasse lõppes, kui ta sai aru, et Monikale ei meeldi tiramisu. Nende suhe lõppes. Pärast lõunat kõndisime oma lemmik istumiskohta Roomas. See asub Victor Emmanuel II monumendi juures, seal oli vari ning lähedal oli ka hea kvaliteediga jäätisekoht. Ekskursioonipäeva lõpetasime Colosseumiga. Grupi juhtimisel asusime Colosseumis valele teele ning oleksime peaaegu jäänud kogu Colosseumist ilma. Kuid õnneks saime kasutada oma suure grupi privileege ning trügisime õigesse kohta tagasi.

Kirjutas Anett

28.04

Neljapäeva hommik ja kõik on millegipärast väsinud. Kõik kiirustavad sööma, et lahkuda 7.30 hotellist ja minna uudistama Püha Peetruse Basiilikasse. Muidugi ei jõudnud kõik 7.30 ennast valmis ja lahkusime hiljem (nagu alati). Metroosse jõudes hoiatati meid taskuvaraste eest ja kõik läksid unisena metroo peale. Rahvast oli nii palju, et ei leidnud ühtegi tuttavat üles. Kõik olid vaikselt ja poolunes, kui järsku Joosep ärkas ja karjus üle kogu metroo: “AYO, WHAT THE F***”. Kõik vaatavad ehmunult tema poole ja selgub, et Joosep oli teolt tabanud taskuvarga, kelle käsi talle taskusse oli libisenud. Mees keda süüdistati, väitis, et ei teinud midagi, kuid siiski kuulas Joosepit, kui Joosep ütles talle “GET LOST”. Sellel mehel vedas, et Joosep vägivalda ei pidanud kasutama, sest Joosep benchib nüüd juba 105 kg. Aitäh sellele politseinikule, kes hoiatas meid taskuvaraste eest! Järsku olid kõik täiesti ärkvel ja kahtlustasid oma kõrvalseisjaid. Jõudsime siiski ilma teiste viperusteta ilusti Basiilikasse. Enne sisseastumist mõtlesin, et miks siin kogu aeg nii pikk järjekord on ja et kas see on tõesti väärt seda ootamist. Kohe kui aga sisse astusin, vajus mul suu lahti ning sealt ei tulnud sõnagi. Tegu oli tõesti võimsa ehitisega ning osadel oli võimalus isegi üles kuplisse minna. Peale seda oli meil natuke vaba aega ning kõik läksid väikeste gruppidega kuhugi sööma. Naljakas oli see, et need grupid said järsku sama ajal kuskil ristmikul täiesti juhuslikult kokku ja läksid siis sööma. Kui kõhud täis, ootas meid Palatinuse küngas ja Keisrite palee. Keegi tegelikult ei jaksanud enam ringi kõndida ja kõik tahtsid hirmsasti magada. Hildegardil hakkas halb ning otsustasime lahkuda varem, kui teised ning minna hotelli puhkama. Enne hotelli jõudmist sõime hotelli kõrval asuvas restoranis 8 maailma parimat carbonara pastat. Seejärel läksime ja magasime korraliku lõunaund. Ärgates avastasin, et olin jätnud oma koti hotelli kõrvale restorani ja paanikas jooksin sinna. Õnneks oli seal ka maailma parim teenindus ning nad olid mu koti leti taha viinud. Aitäh restoran Al Fagianetto! Pärast magamist oli energiat küllaga ning õhtu algas uue restoraniga. Seekord oli aga veidi erilisem. Tegemist oli pererestoraniga, kes pakkusid “päris” Itaalia toitu. Üks pereliikmetest andis ka klaverikontserti ja me nautisime täiega.  Peale väikest istumist otsisime melu ja mõtlesime minna Ice Bari. Pilet maksis 15€ seega kõndisime sealt lihtsalt mööda.

Kirjutas Rico

29.04

Ega siis eestlased pole ainukesed, kes tähistavad igat reedet nagu see oleks viimane! Kätte oli jõudnud RR, ehk Rooma Reede ehk vaba päev ja ka ühtlasi meie viimane täispikk päev selles imelises linnas. Pisut magushapu tunne oli südames, kui ärkasin hommikul mõeldes sellele, et juba 24 tunni pärast oleme lennuki peal sõitmas tagasi raagus puudega ja halli kodulinna. Hoolimata sellest ei lasknud me kindlasti oma reisi lõpupäeva kurbuses veeta, vaid võtsime täiega viimast! Raske on rääkida reedest kogu klassi silme läbi, kuna enamjaolt olid kõik linnapeal väiksemate satsidega laiali – kes poetänavatel tehinguid tegemas, kes pitsat söömas või hoopis veel viimaseid vaatamisväärsusi nautimas ja samme kogumas. Aga ühte võin kindlasti kõigi kohta kinnitada: jalad enam ei töötanud. Viimasel päeval oli kõige rajumalt tunda neid kümneid tuhandeid samme, mis me nädalaga olime kogunud. Olles aga sportlikud, hea tervise juures ja vastupidavad noored, tatsasime ikka linnapeal edasi. Peab tõdema, et üks mõnnamaid asju reede juures oli see, et sai rahuliku südamega hommikul voodis mõnuleda ja ei pidanud viie minutiga hommikusööki alla kugistama, et teistega metroo peale jõuda. Olin iseendaga lahke ja lasin endal pisut hiljem ärgata. Seejärel läksime Hedvigiga välja hommikust (kellaajaliselt pigem brunch) sööma. Pärast seda sain Birgiti, Rico, Steni, Kristenpruni, Simone ja Tuulega kokku ning otsustasime viimasel päeval oma viimase osa taskurahast millelegi toredale ära kulutada. Käisime Itaalia kaltsukates, hirmutavalt suures Zaras (kust, hoolimata massiivsest valikust, me ikka midagi meelepärast ei leidnud) ning sattusime ka ühele vahvale raamatuturule. Rico ja Tampere imetlesid dinosauruseraamatut ja mina soetasin omale itaaliakeelse Boccaccio „Dekameroni”, mille Itaalia kavalad müügimehed suutsid mulle ikka kahe euro võrra kallimalt maha müüa, kui tegelik hind oli. Käisime veel mõnest poest läbi ja siis oli juba aeg lõunat süüa. Teenindaja muidugi naeris meiesuguste turistide üle, kui me kõik tellisime lasanjet. Puhkasime jalga ja kuulsime küla pealt, et teised olid Rooma tänavatel näinud Lamborghini politseiautot. Sellist vaatamisväärsust vist Eestimaal ei satu niisama nägema. Tampere oli ka Zara lähistel näinud väidetavalt kõige ilusamate silmadega neiut. Kahju, et numbrit ei küsinud… Kõhud täis, kõndisime imeilusasse parki, kus nautisime maalilist vaadet ja head seltskonda. Kuskilt kaugustest sprintis täie kiirusega kohale ka Maibrit ning seejärel kõndisime hotelli tagasi. Tee peale jäi ka Goethe kuju, mis kattus hästi meie „Fausti” lugemisega. Saatsime paar päeva tagasi ka õpetaja Anu Kellale kujust pildi, mis pakkus loodetavasti ka talle pisut rõõmu. Tagasi hotellis, pidin tõele näkku vaatama ja hakkama vaikselt oma vara tagasi kohvrisse pakkima, et hommikul kergem oleks. Pesin veel umbes kümnendat ja viimast korda reisi jooksul oma tossud linnamustusest puhtaks, et õhtul saaksid need uuesti särada. Peale pakkumist sai veel ära nähtud meie kurikuulus Aristoni hotelli katus, millelt oli õhtuvalguses eriti kaunis vaade. Kõndisime veel suurema grupiga viimast korda Colosseumi juurde, tee peal sõime jäätist ja nautisime viimase õhtu võlusid. 

Mis juhtus Roomas, jääb Rooma ;))) Grazie famiglia!!!!  

Kirjutas Marii

30.04

Laupäev oli Rooma reisi viimane päev, vähemalt enamikule, sest üks grupp inimesi pidi naasma Eestisse Rootsi kaudu. Sel päeval pidime ärkama palju varem kui tavaliselt, sest 6.30 oli juba bussiga väljasõit lennujaama poole. Samuti polnud veel hotellis hommikusöögile mineku aeg alanud, mistõttu saime võileiva, jogurti, croissanti, moose ja muid toiduasju paberkotis, millest ka varasemad ärkajad ja kiiremad süüa jõudsid. Kahjuks ei jõudnud meie tellitud buss 6.30 kohale ning pidime hommikuse Rooma tänaval veidi ootama. Kui lõpuks buss umbes seitsme paiku jõudis, oli meil kiire peale minemisega, sest taga olev liinibuss ei mahtunud meist mööda. Lennujaamas läks kõik ladusalt ning sai veel viimased ostud Itaalias tehtud. Unisemad magasid järele puudu jäänud unetunde ja kõigi õnneks said kõik pardale. Lennukis oli meil üks pere umbes aastaste kaksikutega, kes reisi ajal tegid valjemat häält. Kõigile see kahjuks meelt mööda ei olnud. Pardal oli üllatavalt palju eestlasi. Riia lennujaamast liikusime kiiresti läbi ning juba kell kaks algas bussiga tagasisõit Eestisse. Enne Eesti-Läti piiri sõitis meile kahel korral vastu sõjamasinate jada ning me seisime ja vaatasime neid. Ka piiril ei läinud nii ladusalt. Dokumendikontroll käis kiiresti, kuid söömisega nii lihtsalt ei läinud. Meile oli antud aega 30 minutit, et käia tualetis ja võtta midagi süüa, kuid kui 60 inimest korraga järjekorda läheb, siis kulub aega antust rohkem. Kell viis jätkasime tagasisõitu Tallinnasse. Paljud kasutasid võimalust magada bussis, sest reis oli olnud seiklusi täis ja väsitav. Tagasi Tallinnasse, Estonia juurde jõuti umbes seitsmeks. Osadele tuldi ka plakatitega vastu.

Kirjutas Helen