Madisepäev
Pealtnäha tundus 21. september täiesti tavaline kolmapäev…
Kuid madistajad teavad, et polnud see kolmapäev nii tavaline midagi. Tegu oli nimelt sügisese madisepäevaga. Selle puhul tegime oma kallile klassijuhatajale kaardi ja ostsime uhke lille, sest ega õpetajate palga eest võitlemine, klassijuhataja ja õppealajuhataja olemine pole lihtne töö! Plaan oli enne viimast tundi Madise kabinetist läbi astuda ja päevakangelast õnnitleda, olgugi et me poleks tibatillukesse tuppa kõik korraga mahtunud. Kui õnnitlemise hetk kätte oli jõudnud ja me kabinetti astusime, tuli välja, et Madist ennast seal polnud. Võtsime siis lahti abilise nimega tunniplaan, et kadunud klassijuhatajat leida. Kõmpisime selle järgi kolmandale korrusele ja valmistusime auditooriumi uksele koputama. Harjutasime veel ukse taga laulu “Ta elagu, ta elagu, ta elaguuu…”. Kui Kristenprun lauldes ust avada proovis, oli suur nii meie pettumus kui ka naer, kui selgus, et uks oli lukus ja kedagi polnud. Üritasime siis Madisele helistada, kuid ta telefon oli välja lülitatud!? Madis Somelar oli jäljetult kadunud. Alles hiljem selgus, et ta oli sel päeval majast väljas konverentsil. Lille ja kaardi jätsime kabineti 109 lauale, lootuses, et Madis need kunagi ehk avastab:). Väike meeldetuletus lugejatele ka, et hoidke ikka oma lähedasi ja et isegi nimepäevad on väärt tähistamist!
Pühendusega meie armsale klassijuhatajale!
Kirjutas Mirjam
Pildid erakogust.
© 2024, 139c