Jannsen, Koidula ja Jakobson
Täna oli nimelt 139.c klassil kavas suursugune kultuurireis Pärnumaa põldude ja metsade vahele.
Reis algas kell 9.00 Reaali Poisi juurest, kust meid asus peale võtma omamoodi pikantse välimusega buss. Ennatlikult oli tekkinud arvamus, et terve klass oli jõudnud õigeaegselt kohale, aga võta näpust. Sellel ajal kui teised ennast mugavalt bussi istuma sättisid seikles Henrik veel Tallinna kesklinna tänavarägastikus, kuid kohale ta jõudis. Tsiteerides klassikuid, siis „Kui Henrik kodust tulema hakkas, olid teised juba laigulises bussis“ – Oskar Luts (vist).
Sõit Kurgja tallu kestis umbes 1,5 tundi, mida paljud kasutasid möödunud nädala puuduvate unetundide kompenseerimiseks. Kohale jõudes tervitas meid glamuurne talukompleks, mida kaunistas võluvalt ilus Eestimaa sügis. Siseruumi minnes tervitas meid informatiivne tuur Carl Robert Jakobsoni ning tema perekonna elu kohta, millest kõik usinasti märkmeid tegid. Taluõues asusid laut ning ka Jakobsonide elumaja, mis oli võrreldes muu kompleksiga koomiliselt väike. Aja möödudes sai muuseumi ametlik ekspositsioon avastatud ning välja tuli sume sügispäike. Sügispäike aktiveeris meie klassis sügava armastuse lehtede vastu ning ei kardetud üksteist ka nendega visata. Kõikide asjaosaliste näod olid protsessi vältel väga naerusuised ning rõõmust pakatavaid kilkeid oli kuulda igast suunast. Sedasorti lapselik ning omamoodi naiivne rõõm oli väga südantsoojendav ning erakordselt armas. Mõelda vaid, tuua õpilased teisele poole Eestit kultuurireisile ja kõige suuremaks atraktsiooniks saavad ikka sügisesed maha kukkunud lehed.
Järgmisena viidi meie klass Vändrasse, kus saime tutvuda Anton Õunapuu auks istutatud tammega ning pärast seda Johann Voldemar Jannseni kodukohaga. Jannseni kodukohas said mõned õnnelikud lugeda ka Lydia Koidula luuletusi, mis olid kõigil vahelduva eduga pähe õpitud. Järgnevalt viidi meid maakonna metropoli, Pärnusse ning tehti tuur kultuuriliselt tähtsamate kohtade tutvustuseks ning saime ära näha ka Johann Voldemari Jannseni ning Lydia Koidula ausambad. Johann Voldemar Jannseni ausamba juures tuli meie juttu kuulama ka üks kohalik kultuurihuviline. Kahjuks oli kohalik kultuurihuviline manustanud liigsetes kogustes vägijooki ning oli seetõttu seltsivas ja muidu krutskeid täis meeleolus. Pärnu kirjandusspetsialistil oli iga ajaloolise fakti kohta oma arvamus, mida otseloomulikult terve maailm kuulma pidi. Õpetaja Kella sõnul juhtub säärane situatsioon igal korral, kui ta oma õpilastega jala Pärnusse tõstab.
Kätte oli jõudnud päeva kulminatsioon, kus meil oli au Pärnu linna peale einestama minna ning õnneks või kahjuks läks ka kohalik kirjandusekspert uute seikluste poole. Instinktuaalselt viisid iga õpilase jalad Steffani pitsarestorani suunas, kuid selle kirjeldamatu soovi tappis Steffanile omane hoomamatu järjekord, mis ei oleks mahtunud meie ajalistesse parameetritesse. Kui kõhud olid kinnitatud, viis laiguline buss meid Jannsenite kodumuuseumisse, kus võtsime istet vanamoodsatel koolipinkidel. Alustasime sissejuhatusega, kuid kuulamise rõõmu ei jäetud meile kauaks, sest seltskonnaga liitus 139.c klassi kroonimata kuningas Madis Somelar. Kui ootamatult saabunud staar oli istet võtnud, siis jätkati tolleaegsete koolisüsteemi tutvustamist. Järgnevalt käisime läbi erinevad Jannsenite eluruumid, kus meile alati kübekene ajalugu tutvustati. Lõpetasime siseruumidega ning meid juhatati lava juurde, mis asus Jannsenite kodumuuseumi tagaaias. Aias kujunes suureks huviobjektiks veel õunapuu, mille viljadega paljud klassivennad ja klassiõed omal suu magusaks tegid. Pärast seda jätsime Madisega hüvasti ning alustasime sõitu pealinna poole. Kui me Tallinnasse jõudsime, siis valitses õues sügisele omane pime ja sombune ilm. Üldjoontes oli reis meeletult vahva ning ma julgen väita, et iga viimne kuid inimene jäi sellega meeletult rahule. Laupäeval kell 7.30 ärkamine nõudis tugevat iseloomu, kuid nagu öeldakse, siis kultuurist päästab vaid surm.
Kirjutas Erik
Pildid erakogust.
  
© 2024, 139c