Vaktsineerimine koolis 21.08.2021
21. augusti päikselistel hommikutundidel olin olude sunnil minemas kella üheksaks Tallinna Reaalkooli. Sellele eelnenud õhtul olin isamaalist kultuuri nautimas öölaulupeol, seega oli koju saabumise kellaaeg hiline ning unetundide arv oli väiksem kui üldiselt suvevaheajale kohane. Asusin Reaalkooli õppima väljastpoolt, seega vaktsineerimisel abistamine oli ka minu esmatutvumine kooliga. Kool, mis kevadel tundus nii kauge ja ihaldusväärne, oli järsku saanud kooliks, kus ma veedan oma elu järgmised kolm aastat. Uksest sisse astudes sain koheselt tutvust teha Piret Otsaga, kes agaralt meile tööülesandeid jagas.
Vaktsineerimine leidis aset ajal kus valitsus oli inimeste vaktsineerima meelitamiseks toonud välja erinevaid kinkekaarte, tasuta pileteid, jäätist jne. Loosis olid esindatud isegi 2 iPadi, millest ühe võitmist ma oma silmaga näha sain. Kuna asjade jagamine toimus loosiga, siis mulle ja mu tulevasele klassiõele langes oluline ülesanne anda inimestele pileteid, mille alusel nad saavad pärast 15-minutilist ooteaega loosis osaleda. Kell oli märkamatult saanud 10 ning sisenesid esimesed kaitsepookimist soovivad inimesed. Esimene huviline oli vanem proua, kes rääkis ainult vene keelt. Vaatasin oma n-ö kolleegiga tõtt, et kes temaga nüüd rääkima peaks – kommunikeerida oli ju kuidagi vaja. Õnneks sattus just sellel hetkel meist mööduma Piret Otsa, kes ütles, et loterii vene keeles on это лотерея. Sealt edasi kulges vaktsineerimine kuni lõunasöögini suuremate vahejuhtumiteta.
Lõunasööki oli meil au süüa õpetajate toas ning sealt pärineb ka mu esimene näost näkku kohtumine Ene Saarega, kellega ma olin virtuaalsel sisseastumisvestlusel juba kokku puutunud. Lõunasöögiks saime seljankat ning ka mingit sorti saiakesi, mille täpseid atribuute mu mälu enam ei võta.
Pärast söömist oli mul ca 10 min vaba aega ning selle kasutasin ma täisväärtuslikult kooli peal uidates ja 138. lennu esindajatega õppetööst rääkides. Naasnud tööpostile, hakkas vaktsineerima tulnud inimeste arv järsult kasvama ning saime tutvust teha ka erinevate ajakirjandusväljaannete esindajatega. Mul avanes isegi võimalus anda Postimehele intervjuu, mis juba samal õhtul uudise kujul avaldati. Täiesti sürreaalne kogemus oli näha iseenda nime sellise väljaande uudisloos.
Meie kõrvale olid asunud ka kiirabitöötajad, juhuks kui kellelgi peaks hakkama pärast vaktsineerimist halb ja, võta näpust, hakkaski. Tekkis olukord, kus üks naine oli tulnud saama oma esimest vaktsiinidoosi ning umbes 3-4 minutit peale süsti saamist viibutas ta käega, sest tal hakkas pilt eest kaduma. Õnneks olid kiirabitöötajad kiired reageerima ning ta pandi kohe lamavasse positsiooni, kus temaga edasi tegeleti. Natukene aega läks mööda ning kiirabiarstid otsustasid, et kasulikum on ta haiglasse viia, sest temaga on vaja edasi tegeleda. Tassisime käesoleva naise kanderaamil koolist välja ning pärast seda naasime tagasi oma tööpositsioonile. Pärast värvikirevat vahejuhtumit tekkis mul ka küsimus kiirabitöötajale, kes kooli valvama jäi, küsisin, kas selliseid asju juhtub vaktsineerimistel tihti ning tema vastas naljatades, et neid juhtub haruharva, aga alati siis kui tema tööl on.
Sellest hetkest edasi kulges vaktsineerimine rahulikult ning 14.00 oli saabunud järgmine brigaad, kes minu ülesannet kuni varaste õhtutundideni jätkas. Kahe päeva peale sai vaktsineeritud 274 inimest, mis osadel andmetel oli Tallinna koolidest parim tulemus, nii et abistamise võib igati edukaks ja õnnestunuks lugeda.
Kirjutas Erik
© 2024, 139c