Saja päeva ball
12. klassis on iga üritus justkui meeldetuletus, et lõpetamine hiilib aina lähemale.
Iga kord paned tähele, et jälle on kuu aega vähem jäänud. Meie jaoks oli 13. märts see päev, kui oli lõpetamiseni jäänud vaid 100 päeva, ainult et sellele mõtlesime alles 22. märtsil, tähistades seda traditsioonilise saja päeva balliga. Õhtul kogunesid kooli kolmandal korrusel läikivmustades ülikondades ja frakkides noormehed ning säravates kleitides neiud. Oodates balli algust, võeti paarikaupa rivvi, tseremooniameister Richard kõige ees. Temale järgnesid prints Jan ja printsess Mirjam, paažipaarid ning nende järel tulid kõik ülejäänud. Aulasse jõudes algas õhtu esimene tants — polonees. Pealtvaatajad nautisid vaatemängu, kui üle saali võtsid kuju erinevad mustrid tantsijatest. Enne kui kõigile šampuseklaasid jagati, andsid 138. lennu prints ja printsess oma tiitlid üle Janile ja meie Mirjamile. Tuleb tänada tublisid 11-ndikke, kes katsid balliliste näljaste kõhtude jaoks lauad maitsvate suupistete ning keelekastega. Eriliselt säras rüütliturniiril Madis, kes oma südamedaamiks oli valinud Helen Kaasiku, kuid just Urmas Akerman oli rüütel, kes võitis kohuse tantsida iga naisega ballil nagu parimale rüütlile kombeks. Viimaks, kui tehtud olid turniir, grupifotod ja kellaloits, tuli aeg torti süüa. Ei hoidnud tordiga tagasi ka Madis, kes oli lubanud lõpureisiks vormi saada. Muidugi ei saa tänamata jätta ka bändi, kes terve õhtu balli meeleolu üleval hoidis.
Kirjutas Johann.
Pildistas Ingrid Kuusk.
© 2024, 139c