139c

Kätte jõudis nukker, ent teisalt ka rõõmus päev, sest helises meie viimane koolikell.

Keskpäeva paiku oli Reaalkooli nullkorrusel kuulda elevat jutusuminat. Kui jõudsin garderoobi, vaatasid mulle vastu punaste paledega ilusad talutüdrukud ja vahvad talupojad. Rahvariietega nägid kõik nii säravad välja. Kui aktus algas, kõndisime terve lennuga pudireas aulasse ning nutmine võis alata. Esiteks pidas kõne direktor Ene Saar, siis Natalja Siniorg ja siis meie Simone. Sinioru kõne oli vaimukas, kõige enam jäi meelde tema lause B klassi poistest, kes on gümnaasiumi jooksul lihasmassi kümnekordselt kasvatanud. Simone kõne oli seevastu emotsionaalne ning võttis kõige tugevamatelgi silmad märjaks: “Jäägem meenutama aegu, mil koolikaaslastega, kõhud krampis, halva nalja peale oleme naernud, garderoobis sügavaid jututeemasid pidanud, koos vene keele sõnu tuupinud, koos tantsinud, vigu teinud ja siis nendest õppinud ning kooris täna, lõpukella päeval kooliaulas hüüdnud: ,,Üks kõikide, kõik ühe eest!” Kui vaatasin vasakule, nägin nutmas Kasparit ja Chrisi A klassist ning kui vaatasin paremale nägin Henrikut lahistamas. Nunnupallid esimese ja teise klassi õpilased tegid meile kaardid ja vahtisid niisama lage. Siis läksime käsikäes koolimaja peale ringi jooksma ning laulsime mõnusaid eesti laule. C klassi ridades kõlas eriti tugevalt “Vana mehe laul”, mis jääb kahtlemata meie südametesse igavesti helisema. Õhtul läksime Rocca al Mare vabaõhumuusuemisse rehe alla seltskonnatantse tantsima. Kõige lõbusam tants oli sõnadega: “Tere, Toomas Tõnu! Lihtsalt pole sõnu. Pole ammu näinud, küll sa oled paksuks läinud!” Seda tantsime kahjuks järgmine kord juba vilistlaspäeval.

Kirjutas Birgit.

Pildistas Ingrid Kuusk.

Postitatud: Pühapäev, 14.04.2024 kell 1:18 p.l. Kategooria: 12. klass ehk abituriendid. Selle sisestuse RSS-voog: RSS 2.0