136c

15.aprillil toimus tutipäev koolis, kus 12.klassid said end tunda, nagu oleks just esimesse klassi astunud. Peale füüsika tundi, olid 12ndikud ehitanud ukse ette barrikaadi 2 tooliga, nii et enamus said läbi märjaks. Osadel tuli aga kaval plaan kõrvaluksest põgeneda jäädes täiesti kuivaks. Koolis pidi väga salajalt ringi liikuma, kui oli soov kuivaks jääda. Klassi sai alles viimasel hetkel minna, kuna igal pool varitsesid jumalad oma relvadega. Kõige võimsam veepüss oli kaasas Truvel, millest tulevat veesadu kartsid kõik. Enne viimast tundi, otsustasid mõned poisid, et teevad pulli ja võtavad riski, et käivad mööda 2 korrust edasi ja tagasi, kus kõik 12ndikud oma püssidega ootasid. Tulemus oli väga märg(pilt Mengelist allpool). Võib öelda, et lõpuks kõik nautisid seda päeva ja paljudel tekkis mõtteid, kuidas ise võiks meie tutipäeval oma rebaseid kiusata:)

Kirjutas Joonas

Teaduspäeva hommik algas meie jaoks väga põnevalt. Juba esimese tunni ajal tuli meile rääkima Peeter Ross, kes tutvustas meile inimkeha uurimise viisidest. Õppisime palju uut ja saime aimu sellest, mis tunne oleks meditsiini suunas õppida. Tal oli isegi inimnahka imiteeriv näidis, millega ta tutvustas meile viisi, kuidas saada kaameraga vaadata inimkeha sisse.
Meil aega puhkamiseks ei olnud ja kohe tuli järgmine loeng Lauri Illisoni poolt. Tema esitles meile enda tegemisi statistika ja füüsika valdkonnas. Nägime simulatsioone, kuidas arvuti suutis andmeid koguda ja neid graafiliselt esitada. Samuti näitas ta meile ka jube keerulist füüsika valemit, mille kallal ta oli töötanud ja tõi isegi näiteid päris elust.
Kohe järgmisena tuli Märt Belkin, kes töötab AS Postimees Grupis, täpsemalt uudisteagentuur BNS-is. Kuna me olime keemia klassis, ütles ta meile fakti, et ise oli ta suutnud ennast selles samas klassis kolm korda põlema panna. Ta esitles meile enda igapäevatööd ja saime kokku puutuda uudisteallikaga, mida iga päev ei näe. Saime teada ka veidike uudistemaailmast lähemalt ja kuidas Eesti meediafirmadel läheb. Sellel mehel jutt sujus ja tund möödus väga ruttu.
Järgmisena esitas meile Eesti toidu ajalugu Angelica Udeküll, kes on ka Patricku ema. Saime järk-järgult teada, kuidas toitumisharjumused aastatega on muutunud ning meil avanes võimalus lugeda mõndasid vanemaid ja ebatavalisi retsepte. Hakkasime juba vaikselt tundma, kuidas kõht läheb aina tühjemaks, söögivahetund oli ka ju lähedal.
Meie 5. loengu andjaks oli Elle Roosaluste, kes tutvustas meile loodusobjektide tähtsust ajaloos ja kuidas neid kaitstakse. Saime teada natuke rohkem looduskaitsealadest ja miks need just täpselt sinna rajatud on. Loeng oli väga nauditav ja esitaja ei jõudnud oma osaga isegi lõpuni, kuid kahjuks sai tund läbi ja pidime lahkuma.
Ja meie viimane esitaja oli Diana Pukspuu, kes töötas ise G4S-is Eesti finantsplaneerimise ja -analüüsi osakonna juhatajana. Saime täpsema ülevaate eelarve koostamisest ja selle olulisusest. Ei oleks kunagi osanud arvata, et aastast eelarvet tehakse kolm kuud. Süsteem, mida tutvustati oli väga keeruline ja imestasime, kuidas selle keegi üldse välja mõtles. Iga viimanegi detail oli läbi mõeldud.
Sellega lõppesid ka meie teaduspäeva loengud. Olime kuulnud kuus loengut, mis olid täiesti erinevad, kuid kõik olid väga huvitavad ja harivad. See päev oli meile hea võimalus rääkida ja erinevatel aladel tegutsevate inimestega ja saada parem ülevaade võimalustest, mis meil tulevikus on. Kõik olid oma valdkonnas väga kõrgel tasemel ja neid oli lausa lust kuulata. Kuigi Reaalkoolis on kõik päevad teaduspäevad, oli see täiesti järgmisel tasemel.

Kirjutas Fred

Ilusal reedesel pärastlõunal, kaheksandal veebruaril sõitsime gümnaasiumiga Pärnu. Pärast väsitavat koolipäeva saime õnneks veel targemaks, toimus ajalootund Vana-Rooma teemal, kus käsitlesime Caesari elu ja saavutusi, muud sahmimist oli palju nii, et nendel kellel ei kuulanud peksid omad vitsad hiljem ajaloo suulisel arvestusel. Pärnusse jõudes läksime Pärnu Issandamuutmise kirikusse, kus kiriku ülempreester Ardalion Keskküla rääkis meile Issandast, kuidas leidis tema oma tee ülempreestriks ja vastas kõigile meie küsimustele. Külastuse ajal suutis Nikita kindlaks teha, et kirikupõrand on kahe kraadise nurga all ning Joonas ei suutnud maalide pealt leida Jeesust. Pärast kirikus käimist oli kõigil võimalik Pärnut ise natuke uurida ja söömas käia, juhuslikul kombel leidis suur osa meie klassist ennast lõpuks Hesburgeri järjekorrast. Väljavalitud näidendiks sai “Kaarnakivi perenaine”. Näidend rääkis eestlastest, kelle pere sattus küüditamise ohvriks ning kes töötasid kolhoosis. Näidend kajastas tolle aja igapäevaelu, probleeme ja karmi egoismi. Näidend oli huvitav ning humoorikas, kus lõi kaasa Eesti näitlejate koorekiht eesotsas Märt Avandi ja Ago Andersoniga. Näidendi lõppedes istusime bussidesse, kus õpilased agaralt muljeid vahetasid ning pikisilmi oma peatust ootasid. Oli väga kultuurne reede, meie klass jäi reisiga väga rahule.

Kirjutas Hans

Mõnusast vaheaja embusest ning talveunest tuli ärgata, kuna kätte oli saabunud ballipäev. Ettevalmistustega balliks kippus kiireks. Aiko ja Anni kribasid pea 7 tundi külalistelisti, kuhu pidi leidma iga tulija partneri nime. Samuti pidid valmima kutsed. Raskustest hoolimata sai kõik tehtud ning peagi oligi kell 6. Välja otsiti ilusaimad kleidid ning pintsakud ja sammutigi teele. Fred ja George hõikasid välja kõik paarid, kes aulasse saabusid. Avavalsiks jätkus igati vähe ruumi. Peale seda muutus saal tühjemaks ja enamus liikus kolmandale korrusele maiustama. Ballitantse sai vihtuda kuni kella 10ni, vahepausidel sai niisama Somega ringis puusi liigutada. Kui orkester lahkus, tänasid Somelar ja Martin Saar meenetega inimesi, kes balli õnnestumisesse panustasid. Samal ajal valmistus DJ puldis Stefan, kes jätkas muusikalainel kuni keskööni. Kella 10st algas alles pidu. Olime klassiga suurimad Stefani fännid saali ees otsas.

Rahulike jõule soovib 136c

Kirjutas Anni

Paljude jaoks hakkas päev juba hommikul vara. Kell 11 algas tüdrukute kossumäng. Meie klassist tüdrukuid oli kohal 7, kuid teiste klasside tiimid sai vaevu kokku. Nalja sai, Sirle oli vapustav. Kahjuks seekord me ei võitnud – järgmine kord läheb ikka paremini. Kohe peale kossumängu sai mindud aulasse, kus juba käisid meie Madisbändi proovid. Terve päev koos bändiga aulas olemine oli suur peavalu. Kuna püha söömaaeg oli ikkagi meie enda korraldada, tuli terve päev tegutseda. Mia ja Linda tegutsesid usinasti näidendi täiustamisega. Köögis käis tegus töö kella ühest kuueni ning saalis sai 13 lauda triigitud laudlinaga kaetud ning nõudega katetud. Aeg läks kiiresti ja peagi oli kell 6 – saabusid õpetajad. Kenasti istusid kokku laudkonnad oma õpetajatega ning algaski meie õhtu. Õhtu jooksul toimus nii mõndagi. Kohe, kui sai näpistava nälja rahuldatud, algasid näidendid. Sai palju nalja. Meie klassil tuli näidend imehästi välja, kuigi harjutasime ainult ühe korra umbes 10 minutit enne pidustuse algust. Olari nägi välja pimestavalt kaunis ning üheks õhtu tipphetkeks oli meie võluv prints Some. Veel sai läbi viidud jõuluteemaline viktoriin ning saali peal jooksid ringi päkapikud Anni ja Aiko, kes korjasid vastuste lipikuid. Õhtu meeleolu oli hea ja hubane. Toit oli samuti väga maitsev. Suur õnnestumine oli meie madisbändi debüütesinemine. Õpetajatele vägagi meeldis (eriti Mirjale) ning lõpuks viisid nende viisid pea kõigi jalad tantsupõrandale. Esimestena vallutasid tantsupõranda Some koos Egle Pihlapiga ning Anni ja Aiko. Pärast peo ametlikku lõppu esines meie S10 ja nii muud teisedki leidsid end laudade pealt laulmas. Reaali aula muutus 136.c pinnaks. Aula põrand vappus mo bamba ajal. Peaaegu terve klass sai sellega oma pinged, mis päeva jooksul olid tekkinud, maandatud. Tundub, et esimene ürituse korraldamine kukkus meil hästi välja. Some oli meie üle uhke – see juba tähendab võitu! Eriliselt tuleb tänada Rooset, kes oli õhtu eestvedaja, ja ka muidugi kõiki teisi meie klassist ning paralleelidest, kes aitasid selle õhtu ellu viia.

Kirjutas Anni

Kell 7.15 Tallinna Reaalkooli õpilaste mälestushetk Tallinnas Reaali Poisi juures. Kui kõik oli Reaalikooli ees tehtud, kogunesime bussi ja algas gümnaasiumi traditsiooniline õppesõit Narva. Narva sellepärast, et 100 aastat tagasi tungis punaarmee Narva linna ja algas Eesti vabadussõda. Väidetavalt oli esialgne plaan olnud minna sinna rongiga, aga see tegi asja liiga keeruliseks. Niiet kogu gümnaasiumi peale telliti 7 bussi. Ligi 330 õpilast. Vähemalt see kord saime normaalse ja mugava bussi, mitte nagu siis, kui Jõelähtmesse sõitsime. Sõit kestis Narva 3 tundi. Tallinnast väljudes tulid alles Karmo ja Aiko bussi peale. Palju mugavam neile, aga rohkem raskusi korraldamisega. Sellepärast Some ütleski, et reaali ajaloomälu jätab selle meelde. Lisaks klassile ja klassijuhatajale oli bussis veel meie armas direktor Ene Saar, kooli psühholoog Kati Pajuman, Johann Ortin Õun (133 vil!) ning Somelari õpipoiss. Teel olles rääkis Some meile vabadussõja sissejuhatuse, mis kestis umbes 1 tund! Siis kutsus Rooset ja Mirkot ajaloolist tektsi lugema. Teised ei tohtinud magama jääda! Some tõmbas kohe kaamera välja, kui nägi kedagi magamas. Sai häid klõpse ka. Bussi taga toimus aga omaette pidu. Lasti kõlarist valjult muusikat ja karjuti kaasa. Madise kindel soov oli kuulata uut Gin Turbo lugu, et Ene Saar tutvuks ka sellega. 10.30 jõudsime Narva kohale ja võtsime giidi peale. Naisgiid ütles, et kuna kõik eestlastest giidid on võetud, siis meile sattus “Narva aktsendiga” giid. Sõitsime mööda Puškini tänavat, nägime Paul Kerese kuju ja endist elumaja asukohta. Ta oli elanud puitmajas. Tegime peatuse vaateplatvormil Eesti ja Venemaa piiril. Vaateks oli meile Narva ja teisel pool piiri asuv kindlus. Sama vaatepilti kujutati Eesti viie kroonisel. Somelar võttis Steni enda kõrvale seisma, sest laps on jutukas. Edasi sõitsime Narva Aleksandri Suurkirikusse. Saime sisse ka minna. Väga võimas kirik. Osaliselt on renoveeritud, aga palju tööd on tegemata. Istuma mahutab 2500 inimest, kokku mahub 5000 inimest! Kirik oli ehitatud Kreenholmi vabriku töötajatele, kes olid lutheri usku. Käisime ka teises piiripunktis, vaatasime Kreenholmi saart ja saime uut ja huvitavat teada kose kohta. Kell 12 toimus Narva-Jõesuus Riigikülas Vabadussõja alguse 100. aastapäevale pühendatud mälestussündmus. Sündmusel pidas kõne Eesti Vabariigi president ja Narva Eesti Gümnaasiumi abituriendi Silver Ilmenski. Pakase ilmaga pikalt paigal seista oli piinarikas. Kõrvad ja varbad olid nii külmunud, et hakkas isegi soe. Riigiküla lahingu mälestusmärgi juurde asetati orkestri saatel pärjad. Sündmuse lõppedes läksime pudireas bussidesse, et keha sooja supiga soojaks saada. Mööda Narva promenaadi jõudsimegi välja vanalinna. Kell 13 pakus Narva Kaitseliidu malevkond Narva raekoja platsil sõdurisuppi.Kell 14 toimus Narva kolledžis päevakohane kõnekoosolek. Tervitusega astub üles Narva kolledži direktor Kristina Kallas. Ajaloost annavad ülevaate tuntud ajaloolased Ago Pajur, Peeter Kaasik ja Merike Jürjo. Reaalkooli õpilased esinevad muusikalise etteastega. Kogu üritus saalis venis nii pikaks, et lõpus vaevu keegi kuulas ja aru sai, mida räägiti. Tagasiteel sai mõnuga puhata ning muidugi tagaosas toimus jällegi pidu. Oli väga tegevusterohke päev!

Kirjutas Karmo

Klassivanem Hugo

President Kersti Kaljulaid

Marakratt Sten

13. novembril käis meil tunnis Marian Vares, kes õppis esimeses klassis, millele Somelar tunde andis pärast ülikoolist tulemist. Ta rääkis meile oma muljetest tolleaegsest Madisest. Samuti rõhutas ta meile väärtushinnanguid, mida Madis suutis neis paika panna. Peale selle tuli juttu ka tema haridusteest ja kogemusest Ameerikas raamatuid müües. Hetkel töötab Marian Tallinna Tuule lasteaias. Peale selle on Marian ka noortekonverentsi Lahe Koolipäev eestvedajaks. Seejuures tõdes ta, et tehes mitut tööd korraga, on tihti ajaga kitsas käes ning on väga oluline oma aega planeerida. Meie klassist käis Mariani veetud projektil osalemas Hugo ning temalt oli kuulda, et üritus oli päris huvitav ja tore.

Kirjutas Georg

Õpetaja Piret Karu korraldusel läksime kogu lennuga teisipäeval, 30. novembril, Jõelähtme karstialale. Millegipärast sai just meie klass kõige niruma bussi. Karstiväljal oli õudsalt külm, vaatasime seal maa-aluse jõe mõju karsti tekkimisele. Tegime ka klassiga toreda pildi karstiseenel. Millegipärast pidime Some soovil pildistamise ajal ütlema kõik ,,hernesupi” asemel ,,Joonas”. Poisid kohtusid ka hea luuaga. Käisime vaatamas ka Jägala juga, Linnamäe hüdroelektrijaama, fossiile ning ka enne kristust ehitatud Jägala Jõesuu linnamäe kindlusest allesjäänud valli. Toetasime ka kohalikku Koogi poodi, tehes selle ees reklaami eesmärgil pildi. Oli väga tore ja hariv õppepäev.

Kirjutas Hugo

Tänavust kooli sünnipäeva ei pidanud me õigel kuupäeval (29.sept), vaid hoopis teisipäeval 2.oktoobril. Viimastel aastatel on paistnud päike ja on olnud kuiv, kuid see aasta oli vihmane ja päris külm. Meie klassile tuli külla vilistlane Rait Roosve (vil! 91), kes jutustas meile hommikul vara oma perekonna lugudest Tallinna Reaalkoolis ja rollist Eesti ajaloos. Kõik olid veidi unised, eriti härra Mengel, kes mediteeris terve tunni. See, kuidas ta suutis seostada Eesti ajalugu ja Reaalkooli ajalugu oli muljetavaldav. Pärast viiendat tundi asusime staadionile, et sättida korda laud ühiseks sööminguks. Laua tassisime kohale väikesest majast, Kammiste vend valmistas maitsvad kringlid ning koostööl oli valminud ka küpsisetort, kaunistusega “137”. Direktor Ene Saare kõne ajal sadas hoolega vihma, Mirko vihmavari oli võetud appi koogi varjamiseks vihma eest. Pärast magustoite ja staadionil tantsimist suundusime rõõmsalt tagasi tundidesse.

Palju õnne meie armas kool!

Kirjutas Aiko

4. Oktoobril käis osa klassist koos klassijuhataja Somelari, tema naise Betty ja kahe 133. lennu vilistlase Johann Ortin Õuna ja Rebecca Peetsiga Estonia teatris vaatamas Pjotr Tšaikovski balletti „Luikede järv”. Istusime rõdul, kust oli väga hästi näha nii lava kui ka orkestrit. Lisaks tantsule oli väga ilus ka balleti muusikaline osa. Peale etendust läksime kõik koos kooli, kus see osa klassist, kes balletti vaatamas ei käinud, oli valmistanud meile õhtusöögi. Seal liitus meiega ka kolmas 133. lennu vilistlane Stenver Pärn. Kui me kohale jõudsime, selgus, et söök pole veel päris valma, aga sellest polnud midagi, sest saime niikaua balleti kohta muljeid vahetada. Lõpuks toodi lauale kauaoodatud kanakarri ja riis, aga enne sööma hakkamist luges meie armas klassivend Sten muidugi ka söögipalve. Söök oli maitsev ja tuju oli hea.

Loodan, et selliseid toredaid õhtuid koos klassiga tuleb tulevikus veel.

Kirjutas Johann Mattias