Kui ma hakkasin mõtlema millest kirjutada, mis on see, mida ma saaksin enesest anda, mida oleks huvitav lugeda, mis looks väärtust, midagi, mis poleks lihtsalt väike väärtusetu ĂĽlesande täitmise eesmärgil kirjutatud (kopeeritud) tekst, siis kui päris aus olla, ei pidanud ma tegelikult mõtlemagi. Teadsin koheselt millest ma kirjutada tahan, olin otsuse juba enesele teadvustamata teinud. Kõige ĂĽldisemalt saab seda, millest otsustasin kirjutada, nimetada filosoofiaks. Kuigi ma teadsin millest ma ĂĽldjoontes kirjutada tahan, tekkis mul probleem. Nimelt olen ma viimased 2-3 aastat aktiivselt ja tulemuslikult tegelenud filosoofiaga. Selle töö tulemusena olen jõudnud selleni, et olen kirjutanud pea 100-lehekĂĽljelise teose, milles olen käsitlenud eksistentsiaalsed ja moraalsed probleeme, kirjeldanud põhimõtteid, kuidas elada mõtestatult ning sõnastanud uskumused ja reeglid, mida järgides elada jms.Â
Olete ehk märganud, et olen ĂĽsna rõõmsameelne ja muretu. See pole aga midagi pinnapealset või teeseldut, vaid see tõepoolest ongi nii ning olen selle saavutanud tehtud töö tulemusena. See töö pole kĂĽll lõppenud, see ei lõppe kunagi, kuid tulemused on olemas sellele vaatamata. Minu kirjutise puhul on tegemist tervikuga, mis on seotud ning põimitud õpetus ja millest ei saa võtta osa välja nii, et see oleks lõpuni põhjendatud. Probleem seisnebki selles, et selleks, et rääkida selle teose sisust, kas või mingist osast, tuleb toetuda ka paljudele teistele aspektidele, mis omakorda viivad järgmiste seletuskäikudeni jne. Ka see, kuidas ma selle kirjutanud olen ning kuidas olen jõudnud mingitele seisukohtadele, vajaks tohutult põhjalikku selgitust. Kokkuvõttes peaksin oma filosoofia põhjendatud avamiseks kirjutama niivõrd mahukalt, et see poleks absoluutselt kooskõlas antud ĂĽlesande ei ajalise ega mahulise piiritlusega. Võiksin kĂĽll esitada mõnegi huvitava osa, kuid ilma kontekstita jääks see siiski teatud aspektides põhjendamatuks. Kõigele eeltoodule vaatamata, otsustasin ma siiski millestki huvitavast kirjutada. Valisin selleks teema, mis kõnetaks võimalikult palju lugejaid, millega on kõik igapäevaselt seotud ja mis on minu jaoks tugevalt filosoofiaga seotud teema, milles filosoofiaga tegelemine tõi minu jaoks revolutsiooni – raha. Ăśtlen ka siinkohal ära, et lõpuni ma oma seisukohti ning motiive antud formaadis seletada ei jõua.Â
Olgu sa kes tahes ja kus tahes, raha mõjutab sind! See mõju võib olla otsesem või kaudsem, suurem või väiksem, kuid see on siiski olemas. Raha on miski, millest ajalooliselt kogu ĂĽhiskonnas pea igal pool, kodudes, koolides ja meedias, räägitakse liiga vähe, liiga taunivalt. Kõikide inimeste elu keerleb mingil määral ĂĽmber raha, kuid sellele vaatamata räägitakse sellest kahetsusväärselt vähe avameelselt. Minu arvates on see vale ning see ei peaks nii olema. Põhjus, miks suurem osa ĂĽhiskonnast sõltub rahasse kui tabuteemasse on muidugi lihtne ja ilmselge – inimeste ahnus ja kadedus. Ahnust ja kadedust on inimestest võimatu välja juurida, selleks pole tegelikult ka põhjust. Ahnus, kogu aeg rohkem ja paremini, on inimloomuses väga sĂĽgavalt sees. See on evolutsiooniliselt vajalik olnud ning on mingil määral ka tänapäeval. Usun aga, et kui rahast avatumalt rääkida, inimeste teadlikkust ning rahalist olukorda selle läbi parandada, suudavad rohkem inimesi loobuda kadedusest teiste vastu, mis soodustab rahast avatumalt rääkimist jne.Â
Usun, et olete kõik mingil määral kuulnud investeerimisest, rahalisest vabadusest, säästmisest ja kõigest muust sellisest. Võib-olla olete te isiklikust huvist tulenevalt ka uurinud mõne sellise teema kohta, vaadanud mõne video, lugenud mõne artikli või raamatu. Ehk olete isegi oma teekonda rahalise vabaduse suunas alustanud või äkki on mõni teie seast lausa rahalise vabaduse varakult saavutanud. Olgu te sellel teekonnal kus tahes, ma soovin teile oma eesmärkideni jõudmiseks edu!Â
Mina pole veel rahalise vabaduseni jõudnud, kuid olen kindlalt selle poole teel. Otsustasin teiega jagada osakest minu senisest teekonnast. Ma pole sĂĽndinud hõbelusikas suus. Esimesed 5-6 kooliaastat sain oma pisikest taskuraha ja kulutasin selle ka kohe ära kui selle sain, nagu tavaline laps ikka, polnud ma midagi erilist. 12-13aastaselt hakkasin perioodiliselt koguma raha suuremate asjade ostuks. Mõnisada eurot siin ja mõnisada eurot seal. Nii läks see kuni aasta 2018 alguseni. 2018. aasta alguses otsutasin ma alustada teekonda, mille eesmärgiks on saavutada olukord, kus minu jaoks olulised otsused ei sõltu rahast.Â
Alustasin nagu ikka, taskurahast säästmisega. Lisaks tegin siin-seal võimalusel väiksemaid tööotsi. Hakkasin aktiivselt lugema ja uurima rahalise vabaduse ja investeerimise kohta. Mõne kuu möödudes õnnestus mul esimest korda elus näha oma pangakontol neljakohalist arvu. Teadsin, et olen võimeline oma suuremat eesmärki saavutama ning lükkasin selle saavutamiseks järgmise käigu sisse. Aga mis minu täpsemaks eesmärgiks ikkagi oli ja miks? Minu jaoks on ääretult oluline elada mõtestatult. Minu jaoks on väga keeruline teha midagi, millel ma ei näe mitte mingit eesmärki. Kogu elu on olnud õhus küsimused, kelleks ma saan, mida ma tulevikus teen, mida ma pean selle saavutamiseks tegema, millise suurema eesmärgi suunas ma püüdlen jne. 2018. aasta algul üheksanda klassi õpilasena olid need küsimused minu jaoks senise elu kõige aktuaalsemal kohal. See teadmatus ja ebakindlus tuleviku osas tekitas aga pingeid. Selle probleemi lahendamiseks otsustasin alustada teekonda rahalise vabaduse suunas. Rahalise vabaduse poole püüeldes on kogu aeg siht silme ees ning selle nimel vaeva nähes tekib üsna kiirelt teadmine, et sa teed oma eluga midagi kasulikku ja jõuad kuhugi. Selline tegevus võtab kõrgkooli eriala ja ameti valikute ees pingeid maha, sest muudab raha vähem oluliseks faktoriks. Tuleb teadmine, et sa ei pea ameti valikul rahaga arvestama ning hakkad ausamalt mõtlema sellele, mida sa tõeliselt oma elus teha tahad. See vähendab pingeid ja suurendab oma tegevuse edukuse tunnet oluliselt. Minul kaasnes sellega ka see, et hakkasin tõeliselt õppima enda jaoks ning õppimine eesmärgiga ülikooli ja seejärel raha teenimiseks tööle minna (ja edasi?) kadus ära ning see tegi õppimise tohutult palju lihtsamaks.
Kes aga arvab, et raha pole elus eriti oluline, siis ma nõustun! Just sel põhjusel tahangi ma teha otsuseid rahast sõltumatult, olla vaba. Vabadus ei peitu mitte uhkes autos, vaid teadmises, et saad seda endale lubada. Me käitume, nagu oleksid mugavus ja luksus elu põhinõuded, samas kui meie tõeliselt õnnelikuks tegemiseks on vaja vaid midagi, millesse me suhtuksime vaimustusega. Raha on elus siiski mõningal määral oluline. Raha ostab vabaduse teha oma unistused teoks ning tegeleda sellega, mida armastad.
Päralejõudmise saladuseks on alustamine ning ka mina alustasin 2018. aastal enda teekonda rahalise vabaduseni. Järgnevalt esitan pealiskaudse ja lihtsustatud ĂĽlevaate oma senisest teekonnast. 2018. aasta algul oli mul alla tuhande euro ning ma alustasin säästmist. Kevadel tegin ma oma elu esimese investeeringu. Suvel läksin esimest korda nii-öelda päris tööle ja tegin oma teise investeeringu. Jätkasin tulude suurendamist ja kulude vähendamist. 2019. aasta suvel jätkasin jällegi töötamist, tegin kolmanda suurema investeeringu ning käisin 18. sĂĽnnipäeva puhul notaris kinnisasja lepingut allkirjastamas. SĂĽgisel väljastasin ĂĽhe ärilaenu ning aasta lõpus on kavas taas suurem investeering kinnisvarasse. Vähem kui kahe aastaga olen jõudnud vähem kui tuhandeeurosest netoväärtusest ja olematust passiivsest sissetulekust, olukorda, kus mulle kuulub Tallinna kesklinnas kinnisvara, olen väljastanud ärilaenu ning iga kuu laekub minu pangaarvele ilus kolmekohaline summa raha, mille teenimiseks pole ma pidanud tööl käima. Oma tegevuskava alusel jõuan ma juba 2022. aastal rahalise vabaduseni ehk minu passiivsed tulud ĂĽletavad kõik minu kulud. Maakeeli öelduna ei peaks ma enam kunagi tööl käima ning sissetulek aina kasvab liitintressi arvelt.Â
Vähem kui kaks aastat tööd ja tehtu saab lühidalt kokku võtta ühe lõiguga. Tundub lihtne, kas pole? Ja mis seal salata, asi polegi nii keeruline, kui teemaga mitte kursis olevale inimesele võib tunduda. Sa kas usud, et suudad midagi teha, või usud, et ei suuda – mõlemal juhul on sul õigus. Mina olen enese võimekusse rahalise vabaduse saavutamises alati uskunud. Selle jutu eesmärk pole uhkustada enda saavutustega, vaid jagada enda kogemusi sel väheräägitud teemal, et julgustada ka teisi tegema esimesi samme sel teekonnal.
Kui see pole üldse nii keeruline, siis miks kõik teised ka sellega ei tegele? Ma arvan, et selleks on mitmeid põhjuseid. Kuna ma ei taha liiga pikale minna, siis mainin neist vaid mõned ning selgitan lühidalt miks need ei peaks rahaasjadega mittetegelemise põhjusteks olema. Üks põhjustest võib olla see, et oodatakse ühte maagilist hetke – õiget aega alustamiseks. Oodatakse seda kõige õigemat aega alustamiseks, kui turul on soodne seis, kui on piisavalt raha, aega ja motivatsiooni. Minu arvamus selle kohta on see, et ära oota! Aeg ei ole kunagi täiesti õige. See on üks suurimaid vigu mida elus tehakse, ka teistel elualadel. Oodatakse “seda” hetke. Seda ei tule. Alati on midagi, mis pole perfektne, kunagi ei teki seda tunnet, et nüüd ma olen täiesti valmis ja tean kõike. Tuleb lihtsalt alustada. Nagu kuulus hiina filosoof Laozi oleks öelnud investeerimise kohta: “Ka miljonieurone investeerimisportfell peab algama esimesest sendist”.
Teiseks põhjuseks finantsilise heaoluni jõudmise teekonna mitte alustamises on kindlasti kanatlikkuse puudumine. Tundub ju nii mõttetu ja aeganõudev tegevus, kui võiksid samal ajal vaevaga teenitud raha kohese heaolu tarbeks kasutada. Ei saa saada last ühe kuuga, rasestades üheksa naist. Head asjad võtavadki aega. Aeg on investori parim sõber.
Kolmandaks takistuseks rahalises mõttes muretu elu teel on hirm eksida ja raha kaotada. Risk ja tootlus on korrelatsioonis ning ĂĽkskõik kui väike see ka poleks, on risk igasuguse investeeringu puhul olemas. Ei taha ju keegi higi ja pisaratega säästetud rahast ilma jääda. Ă„ra karda eksida! See, kes pole iial eksinud, pole iialgi pĂĽĂĽdnud teha midagi uut. Kes midagi teeb, teeb ka vigu, kuid ta ei tee kunagi kõige suurimat viga – ei midagi. Mõne oma parima õppetunni saame oma vigadest ja ebaõnnestumistest. Mineviku viga on tuleviku edu ja tarkus. Kui sa oled teinud vigu, on sul alati teine võimalus. Sa võid alata uuesti igal hetkel, mille sa valid, sest see, mida me kutsume ebaõnnestumiseks, ei ole mahakukkumine, vaid lamamajäämine.
Osa noortest mõtleb, et alustab säästmist ja investeerimist siis, kui ĂĽlikool on lõpetatud ja on leitud kõrgepalgaline töö, kĂĽll siis läheb asi libedalt. Kui varasemalt pole rahaasjadega teadlikult tegelemisega alustatud ja finantsdistsipliini kasvatatud, siis ĂĽldjuhul väga libedalt ei lähe. Tänapäeval enimlevinud haigus on elustiili orjus: töö pakub sissetulekut, sissetulek tekitab elustiili, elustiil sunnib töötama ja otsast peale. Finantsdistsipliin on sissetuleku suhtes pime. Inimesel, kel puudub finantsdistsipliin pole vahet, kas ta teenib 500 või 500000 eurot kuus, ta kulutab sama palju kui teenib. Inimesed ostavad rahaga mida neil pole, asju mida nad ei vaja, et avaldada muljet inimestele, kes neile korda ei lähe. Finantsdistsipliiniga inimesel pole jällegi vahet, kas teenib 500 või 500000 eurot kuus. Ta kulutab täpselt nii palju kui vajab täisväärtuslikuks eluks.Â
Algus pole kunagi kerge, kuid soovitan soojalt seda teha. Kaevake auk valmis, istutage oma rahapuu maha ning hoolitsege tema eest. Aeg kasvatab rahapuud ning mida edasi aeg läheb, seda kiiremini see kasvab. Aitäh kõigile lugejatele ja küsimuste korral võib alati minu poole pöörduda. Kirjutatu täpsustuseks pean veel igaks juhuks ära mainima, et kui mõnele teie seast on jäänud lugedes mulje, nagu ma arvaksin end olevat kellestki kuidagi mingis aspektis targem või parem, siis kinnitan, et nii see ei ole. Usun siiski, et kõigil on loetust midagi võtta. Olgu selleks uus teadmine minu kohta, kinnitus, et ma ei oska kirjutada, motivatsioon või midagi muud. On suurepärane, kui keegi minu kirjatüki lõpuni luges ja see kellelegi korda läks. Sellega on minu eesmärk täidetud. 🙂
Kirjutas Marek