136c

Mis on riik? Eesti keele seletav sõnaraamat ütleb, et riik on inimühiskonna organisatsioonivorm. Riigil on kolm tunnust: suveräänne riigivõim, rahvas, territoorium. Mõistes „oma riik” on midagi nii erilist, et 102 aastat tagasi otsustasime seda imet kaitsta. Tahtsime olla, mõelda ning tajuda maailma ise – läbi eestlasliku sinimustvalge prisma. Läheme aastasse 1918. Õues on detsembrile omane karge õhk. Artur Sisask istub soomusrong number 2 peal ja mõtleb enda eluaastatele ning eesootavatele lahingutele. Temas leidub sõjahirmust hoolimata soov ja tahe. Koolis oli teda inspireerinud Kalevlaste Maleva loonud Anton Õunapuu. Artur tahab olla osa Eestit vabastavast sõjast. Noore poisi näos peegeldub uhkuse ja vastutustundega segatud hirm. Tol aastal aga tegelikult ei tahetud enam sõdida. Inimesed olid väsinud I maailmasõjast ning ei nähtud võimalust, et väike Eesti võiks impeeriumite kõrval vabaks saada. Siin tulid mängu usku täis ja mõni ütleks, et naiivsed Arturi moodi noored. Nendes oli kirg vabastada riik, mis peakski kuuluma meie rahvusele. Koolinoored tõmbasid kaasa ka vanad sõjaveteranid ning nii suudeti omaalgatuslikult kokku panna inimmass, kes asus sõdima võimatu võidu nimel. Tol ajal lugesid teod, sest ainult selline võitlus lõi ühiskondi. Artur võitles seal soomusrongi peal elu tühisuse vastu ning leidis endas jõu tegutseda, mis ka tema nime igavikku ning marmortahvlile graveeris. Nii me rajasime lahing lahingu järel teed enda riigi poole. Relvad, rindejoon, varahommikused kuulirahed, perepildid ning kirjad. Kogu võitlejate elu keerles nüüd sümbolite ümber, millest oldi juba ammu väsinud. Lõpuks jõuame 1919. aasta Narva kaitselahinguteni. Nõukogude Venemaa tegi viimaseid pingutusi, et mõjuvõimu taastada. Eestlaste kaitsest aga ei suudetud läbi murda ning nii nõustuti allavandunult vaherahuga, mis algas 1920. aasta 3. jaanuari hommikul kell 10.30. Nüüdseks on antud sündmusest möödunud enam kui sada aastat. Oleme suutnud kinnitada eestikeelset haridust ja hoida kultuuri, samas elanud üle 50 aastat kestnud okupatsiooni ning üles ehitanud demokraatliku Eesti Vabariigi. Selleks, et too pärand säiliks, on vaja rahval ühiselt ja ka igal inimesel ise riiki panustada. Siinkohal toon välja novembri lõpul „Plekktrummis“ esinenud Mihkel Oviiri sõnatu. Ta olevat tahtnud 1980. aastate lõpus riigisektorist ära minna ning oli selle mõtte asjalikkust isaga arutanud. Isa oli talle aga kostnud, et kui tema Mihkel seda riiki üles ehitama ei hakka, siis kes seda ikka teeb. Ma arvan, et meis kõigis peaks olema Madis Oviirile ja Artur Sisaskile sarnaseid ideid. Meis kõigis võiks olla usku, tahtmist, ja mis peamine, kirge. Sellist leeki, mis loob ideid ja paneb tegutsema. Ei tohi ja ei saa oodata, et keegi meie eest riiki loob. Igaüks peab olema nagu Artur Sisask – oma riigi tulevikule mõtlev inimene.

See aasta toimus ühiskonnaõpetuse olümpiaad. Olime sügisel terve kursuse seda kõike õppinud ning tänu sellele oli meil mõne võrra lihtsam kui kümnendikel nink üheteistkümnendikel. Meie klassist osales 12 õpilast. Somelar nägi kõvasti vaeva ning hankis ka meile külalisesinejaid selle jaoks. Kahjuks toimusid kõik küll veebivahendusel, kuna olukord kontakttunde ei lubanud. Meile käis rääkimas Eesti Reformierakonda kuuluv Marko Mihkelson Ukrainas toimuvast, Brexitist ning USA ja ja Hiina vahelistest suhetest. Veel käis Eesti riigi peaprokurör Lavly Pering rääkimas meile võimude lahususest ning Siim Kiisler rääkis Eesti Vabariigi pensionisüsteemist ning toimunud pensionireformist. Väliskülalised muutsid õppimise kõvasti huvitavamaks. Olümpiaad ise oli veebipõhine ning selle tõttu olid mõned ülesanded veidi vigased ning raskesti mõistetavad. Õppimise käigus omandamise palju uusi teadmisi ning laiendasime enda silmaringi. Nii mõnigi meie klassi õpilastest sai kasutada ühiskonnaõpetuse olümpiaadi jaoks õpitud teadmisi eesti keele proovieksamil. Lõppkokkuvõttes tasus see pingutamine ning õppimine ennast kindlasti ära!

Kirjutas Joonas

5. oktoobril 2020. aastal tähistati Tallinna Reaalkoolis õpetajate päeva. Õpetajate kohustused võtsid üle paljud gümnasistid ning proovisid toime tulla klassitäie õpilaste juhendamise ning õpetamisega. Initsiatiivi võtsid ka mitmed 136.c klassi õpilased. Algklassidele räägiti füüsikast, keemiast ja filmindusest. Põhikooli valgustati muusika, inglise keele ja kehalise kasvatuse teemadel. Gümnaasiumiõpilased said targemaks keemias ja vene keeles. Aile, Anni, Aiko ja Sirle püüdsid 9.b klassi Kalevi staadionil karjatada. Noortele korraldati joogakursus, täpsusviskamine ning pingeline ukakas. Ülesanne ei olnud gümnaasiumineiudele üldsegi lihtne, sest 9.b osutus küllaltki uhkeks ja iseteadlikuks, kuid kuidagi suudeti kõik planeeritu ellu viia ning nalja sai. Miko, Kõss, Nikita ja Päärson (Fred oli see aeg “Rakett 69” saates) proovisid oma rebastele 10.c klassist keemia selgeks teha. Välja see neil hästi ei tulnud, peale selle, kuidas vetsupaberist puskarit teha ja kuidas oma vanaema kogemata paratsetamooliga mitte ära mürgitada, ei osanud rebased midagi tarka Kangrole öelda, kes eeldas, et me nendega terve töövihiku läbi töötasime. Samuti kõneles noorhärra Päärson dopingust, sealhulgas klostebooli ja kreatiini mõjudest. Vesinikside oli väga teemas. Rebased ei teadnudki, et puhtalt etanooli ja vee segamisel ei saa kohe viina, ning eksisid g konstandiga. Kuigi tunnist tekkis paksu pahandust, oli kõigil meeldiv kogemus ja tunni teises pooles tehtud Kahoot läks kõigile peale!

Kirjutas Sirle

8. veebruaril sõitsime kogu lennuga Kõrvemaale suusatama. Usun, et kogu lennu jaoks oli see suur kergendus, et üheks päevaks koolimajast välja sai. Lund oli sellel päeval paksult ja ilm oli ka päikseline – mida veel tahta? Kõrvemaa suusarajad olid terveks hommikuks meie päralt, suusatajaid meie lennus oli palju, nii professionaale, harrastajaid kui ka algajaid. Kõigepealt toimus teatevõistlus ning hiljem sai igaüks valida, palju suusatada soovis. Pärast mäest üles ja alla sõitmist jagas kokatädi Meelis meile maitsvat kolme erineva lihaga frikadellisuppi, mis viis paljudel keele alla. Pärast einestamist läksid osad ka mäe peale tuubitama, kõige pikema lasu tegi muidugi Olari. Meie discgolfarid Hans, Matu ja Sass läksid metsade vahele ketast loopima aga läksid nii hoogu lumistes Kõrvemaa avarustes, et oleksid peaaegu bussist maha jäänud. Lõppkokkuvõttes oli väga mõnus vaheldus tavalisele koolipäevale.

Suusaäss Stefan

Meie klassi teatevõistkond

Kirjutas Joonas

6. novembril jõudiski kohale meie gümnaasiumi kauaoodatud sündmus, meie lõpumärkide kättesaamine. Alates 12. klassi algusest oleme lugenud enda viimaseid sündmusi: viimane esimene september, viimane spordipäev, viimane ainetund ja nii edasi. Kuid nii nagu rääkis direktor Ene Saar enda kõnes, on märgiaktus koos märkidega meie täiesti esimene. 

Aktus algas reede õhtul kell kuus, õhus oli tunda juba enne elevust. Eelnevalt oli kõikidele sõnad peale loetud, et me oleksime õigeaegselt kohal. Seda me ka olime, osad pidid ju enne aktuse algust õpetajate märgid ka ära tooma. Lõpuks võtsime klassiti aula ukse ette Pudi reasse, Madis vaatas kõikide poiste lipsud üle, ja oligi minek aulasse. Aktusel pidasid imeilusa kõne Ene Saar, 136.a klassi klassijuhataja Piret Karu ja õpilane Lee Ann Madissoon. Hiljem sõpradega arutades jäi kõlama, et Pireti kõne oli täiesti Karuliku lähenemisega. Seejärel alustas direktor märkide rindadesse panekuga. Nii nagu mina, nägin ma, et ka teised vaatasid märgile järeleminevat lennukaaslast suurima uhkuse ja õnnetundega. Kõik meie ümber on ju ikka väga kalliks saanud selle gümnaasiumi jooksul. Osad meist on oodanud seda hetke kaksteist aastat. Nii said märgi rinda kõik kolm paralleeli. Vahepalana saime 10. klassi õpilaste poolt kuulda nii emotsionaalset flöödimängu kui ka võimsat klaveriesitust. Kui aga abituurium oli uhked märgid rinda saanud, oli meie kallite klassijuhatajate kord. Meie Madisele pani suure aplausi saatel märgi, mille peal seisab nüüd number 136, rinda Hugo. Järgmisena oli aineõpetajatele aeg tänu avaldada. Me tõusime püsti, pöörasime nägudega õpetajate poole ja osad õpilasted liikusid neile märke rinda panema. Omast kogemusest võin kinnitada, et ega see lihtne tegevus ei olnud. Samal ajal, kui kinnitasin märki õpetaja rinnale, pidin ikka väga korralikult varjama enda värisevaid käsi. Paremini või halvemini, lõpuks olid ka viimased õpetajad märgid kätte saanud. Sellega oli aktuse osa läbi.

Kolmandal korrusel ootas meid kõiki aga pidulik toidulaud, mille kõik oli kokku organiseerinud 11. klassi õpilased. Õhkkond oli nauditav, toit oli väga maitsev ja jagus kõigile. Magustoiduks oli valmistatud küpsisekook, mille kõrvale sai nautida kohvi või teed. Kuumimaks kaubaks osutus MySushist saadud sushi, mille järele tekkis pikk järjekord. Söögipaus oligi aeg, mil sai sõpradega maha istuda ja muljeid jagada, sest neid oli palju. Samal ajal valmistati aula ette traditsiooniliseks tseremoonia osaks, sest lõpumärgi vääriliseks saab reaalikas alles siis, kui need välja lunastada. Peatselt kutsutigi meid tagasi aulasse toostiringi. Ja otseses mõttes ringi, kõik õpilased ja õpetajad moodustasid suure ringi aulas. Meid oli nii palju, et ring oli kohati isegi mitmekihiline. Kõlas tõesti imeilusaid, lahedaid ja otse südamest öeldud tooste, kuid oli ka selliseid, mida Madis meil on keelanud öelda. Igatahes sai naerda ja soove soovitud enda lähedastele. Ei saa mainimata jätta, et pandeemia tõttu ei joonud me ühisest karikast, kus asusid kõik meie lõpumärkide tiivad, vaid igaühele kallati sealt šampanjat isiklikku klaasi. Viimaseks tuli näidend:

„Sein ei ulatu laeni

 laup ei ulatu luuni

 distants“

Näidendi koostamiseks saime klassiga Reaalkooli vilistlase Ilmar Laabani luuletuse. Tormasime kiiresti kõik klassi 111 ja panime ajud tööle, et kümne minutiga see valmis saada. Sten suutis enda superajuga välja mõelda vägagi abstraktse näidendi, või isegi võib seda pidada peformance’iks. Kui enda kolmnurga, ruudu ja ringi saime aulas esitatud, saime enda lõpumärgile tiivad tagasi. Me olime lõpuks oma märki väärt!

Ainuke asi, millest me ilma jäime, oli meie märgipidu ehk tants ja trall. Kuid selliseid järeleandmisi peame ühiselt tegema koroonakriisi ajal. Tähtis on ju ikka, et ülejäänud üritus toimub. Positiivsemast küljest saame öelda, et esimest korda Tallinna Reaalkooli ajaloos oli otseülekande pärast võimalus üritust näha ka vanematel. Ning kokkuvõttes õnnestus kogu sündmus suurepäraselt. Omame nüüd kõiki kolme Reaalkooli sümbolit nagu infinity stone‘e ning saame pidada end täisväärtuslikuks reaalikaks. Kindlasti on see hetk elus, mida me jääme mäletama!

Meie klass märgiaktusel

Klassivanem Hugo Madisele, meie klassijuhatajale, märki rinda panemas

Eric, Joonas, Olari ja Stefan uhkelt oma värskete märkidega

Rahulolevad Joonas ja Hans

Aiko Liisa, Sirle, Karmo, Aile ja Anni

Kirjutas Karmo

Arvestustenädala üks toredamaid hetki oli koosseisus 136.c + Mirja külastada härra Hanseni majamuuseumit. Ilus süda-sügisene jalutuskäik mööda Kadrioru tänavaid viis meid Anton Hansen Tammsaare kunagise kodu ja praeguse Kirjanduskeskuse majamuuseumi ukseläveni. Härra Hansen elas tolles Kadrioru historitsistlikus suvila tüüpi majas aastatel 1932–1940 ning veetis seal ka oma viimased elupäevad. Selle kohta oli meie muuseumigiidil ka paar õudusjuttu varrukast võtta, mille kohta ta meilt kui ,,realistidelt” loogilist seletust palus anda. Ta jutustas, kuidas ühel päeval, mil Tammsaare kabinet-toas tema ase pärast mitmeid aastaid muuseumitöötajate poolt ruumis õiget pidi nihutati, hakkas nimelt tiksuma kell, mis polnud üle 40 aasta sekunditki löönud. Selle müsteeriumi lahendamisega ei saanud meist kahjuks  keegi hakkama.

Kuigi me tolle müsteeriumiga jäime hätta, ei jäänud me kohe kindlasti hätta Tammsaare eluloo alaste küsimustega. Ilmnes, et Mirja on meid korralikeks Tammsaare-spetsialistideks kasvatanud ning seda tõdes ka meie muuseumigiid, kes oma igale küsimusele nagu ühest suust kiire vastuse sai. 

Üleüldiselt oli majamuuseumis huvitav ringi käia, asusime ju siiski meie kirjandushiiglase kodus! Sai uudistada ,,Elu ja armastuse” käsikirja ning külastada Hansenite imekaunist verandat, tutvuda Tammsaare kabinetiga ning mis kõige tähtsam, viibida selles samas ruumis, kus on sündinud nii paljud Tammsaare tegelased ning ideed. Meie giid oli Tammsaare osas ääretult kirglik ning saime teada palju uut ja põnevat meie armastatud kirjaniku kohta, mida õpikud tihti rääkimata jätavad. Saime rohkem aimu Tammsaarest kui inimesest: tema harjumustest, iseloomust, perekonnast. Kuulsime lugusid sellest, kuidas Tammsaares endaski suurtes kogustes ,,Tõe ja õiguse” vaimu leidus – ka tema töötas kui segane ning ei leppinud eales vähemaga kui 101%. 

Ja nii mööduski meie kirjandust-täis sügisene pärastlõuna Kadrioru ühes huvitavamas majas. 

Meie klass Tammsaare söögitoas

Sten, Kaspar ja Nikita nautimas muuseumiõhkkonda

Noor poeet Joonas Tammsaare kirjutuslaua taga

Kirjutas Helery

Esimest korda meie gümnaasiumitee jooksul saime kooli sünnipäeva tähistada õigel kuupäeval, 29. septembril. Hommikul oli küll kooli 139. sünnipäeva asemel mõtetes ühiskonna kontrolltöö, kuid see läks õnneks kõigil hästi ning saime kooli sünnipäeva tähistamist alustada positiivse noodiga. Meie klassile tuli külla Euroopa Parlamendi saadik Riho Terras, kes kunagi oli olnud Reaalkoolis riigikaitseõpetaja. Sööma saime juba peale neljandat tundi, kuna Riho Terras oli unustanud oma kella Brüsseli ajast Eesti aega keerata ning jäi seetõttu pisut hiljaks. Tema tund oli väga huvitav ja põnev. Kõigepealt andis ta meile kiire ülevaate Euroopa Liidu ajaloost ja viimastest sündmustest. Seejärel rääkis ta meile lähemalt enda tööst ning igapäevaelust Euroopa Parlamendi saadikuna ning Euroopa Liidu probleemidest ja tulevikuplaanidest. Pärast viiendat tundi läksime staadionile, kus tähistasime kogu kooliga Tallinna Reaalkooli 139. sünnipäeva. Kõigepealt kuulasime pingsalt Ene Saare kõne, millele järgnes parimate tunnustamine ja stipendiumite jagamine. Peale seda oli kord tordisöömise käes. Kammiste poolt muretsetud uhkele tordile oli kirsiks Miko toodud õunamahl. Veel enne staadionilt äraminekut esitasime üheskoos meie rebastetantsu.

Palju õnne meie armas kool!

Klassivanemad Hugo ja Mia ning klassijuhataja Madis kooki lõikamas

Kirjutas Sven

Meie klass käis 18.–20. septembril riigikaitselaagris. Laager toimus Rapla lähedal. Varasemalt tutvustatu põhjal ootasime metsarägastikku, kuid kohale jõudes ootas meid päris kena lage kompleks instruktorite majade, võrkpallivõrgu ning kuivkäimlatega. Kohal olid ka õpilased Raplast, Kohilast, Kivi-Vigalast ja Kehtnast. Saime selga vormiriided ning asusime rivistumisele, millele järgnes õhtusöök. Ka toidukorrad olid oodatust etemad. Seejärel alustasime telkide püstitamisega. Telgis magas ligikaudu 20 inimest ning telgi keskel oli ahi, mida vahetustega valvama hakati. Hämariku saabudes kutsuti iga telgi vanem koosolekule ning peatselt saime teada lipumängust: järgmisel kahel öösel proovivad 20 tegevväelast meie territooriumilt lippu varastada, mida meie kahe telgi kaupa tunniajaste intervallidega valvama peame. Samuti saime teada, et sõduritel on soojuskaamerad meie tuvastamiseks. Lepiti kokku koodsõnu üksteise tuvastamiseks ning universaalne koodsõna “ireen” hädaohu märkimiseks. Olime väga elevil öise mängu pärast. Esimesel ööl aga rünnakut ei tulnud.

Hommikuäratus oli laupäeval kell 7 – rivistuti, söödi, kasiti ning paari tunni pärast valmistuti tegevusteks. Iga tegevus kestis orienteeruvalt 1,5 tundi. Laupäeval läbisime relvaõppe, formatsioonide ja laskeasendite õppe, mängisime air soft’i ning ehitasime metsas kiiruse peale telke. Saime ka isiklikud nimesildid. Õhtu saabudes meenus taaskord lipumäng. Telgivanematele laekus uut informatsiooni: sõna “ireen” tähendab nüüdsest kõigist telkidest perimeetrile kaitsepositsioonidesse jooksmist. Kuna kompleks ise oli täiesti valgustamata, lasid instruktorid taevasse valgustusrakette. Igas telgis oli telgivanema käes nüüd ka raadiosaatja, mille kaudu pidevalt sidet hoiti. Ühtäkki hakkasid aga kostuma veidrad venekeelsed vestlused, mispeale saime teavituse, et vastased on meie raadioside sageduse avastanud ning peame kolima. Järgmisel sagedusel segati meid krüpteeritud sõnumitega morse koodis ning õudusfilmilaadsete helisalvestistega. Pühapäeva hommikuks saadi kätte 7/20-st vastasest, mis instruktorite sõnul olevat olnud seni parim tulemus üldse.

Pühapäeva hommikul oli äratus kella 8 paiku. Sõime hommikusöögiks kartulisalatit ning valmistusime viimasteks tegevusteks, milleks olid paint ball, üldfüüsiline test ning rividrill. Tegevuste lõppedes panime kokku telgid, pakkisime magamiskotid ja madratsid ning andsime ära vormiriided (nimesildid saime endale jätta). Terve nädalavahetus olid ilmad väga ilusad ning enne lahkumist saime pisut veel päikest nautida. Riigikaitselaager oli oodatust palju lõbusam ning üllataval kombel ka leebem. 

Meie klass lahinguvalmis

Reamehed Mengel, Tiit, Jakobson ja Saar

Kirjutas Liisa

Jumalateks olemiseks rebastenädalal on asi, mida enamus on meist oodanud viimased 2 aastat. Paljudki tahtsid pakkuda enda rebastele palju vägevamat ja lahedamat retsi, kui endil oli. Meie klassi teemad olid Metsik Ameerika, 80s Miami, Peaky ja Tulevik. Esmaspäeval pidi peale kooli toimuma teatejooksud ja orienteerumine vanalinnas. Kõik algas väga hästi, sest teatejooksud olid vägagi pingelised. Kahjuks ilmataadil ei olnud hea tuju ning hakkas sadama paduvihma ning mõlemad tegevused jäid ära. Teisipäeval toimus viktoriin, kus Mengel ja Stefan tutvustasid rebastele erinevaid põhitõdesid ning rääkisid erinevaid naljakaid lugusid. Kolmapäeval oli igal grupil eraldi tegevus vanalinnas. Neljapäeval oli millegi pärast nii mõnelgi õpilasel väsinud nägu peas, aga sellest hoolimata toimus peale kooli esmaspäeval ära jäänud teatejooksud. Reedel toimus peale kooli flashmob Raekoja platsil, mis läks äärmiselt edukalt. Paari tunni pärast hakkas juba rebaste ristimine. Algul toimus võimlas nädala kokkuvõte ning seejärel seoti rebastel silmad kinni ning hakati neid erinevatesse töötubadesse viima. Igal rühmal oli eraldi töötuba, kus rebastele mingit tegevust pakuti. Peale seda toimus aulas rebaste ristimine, kust igast ühest täisväärtuslik reaalikas sai.

Vaatamata sellele, et meil oli äärmiselt palju piiranguid, suutsime me korraldada ootuspärasest parema rebastenädala, mis meile kindlasti elu lõpuni meelde jääb.

Metsik Ameerika

Peaky

Tulevik

80s Miami

Kirjutas Joonas

1. september kestis meil sel aastal tunde kauem kui kõik eelnevad aastad. Madis kutsus meid juba esimesel septembrikuu päeval õhtusele piknikule. Kõik sõnad klassijuhatajatunnis peale loetud, läksime meie viimasele aktusele staadionile. Hajutamisest polnud haisugi, kõik klassid olid kokku litsutud ning ruumi oli vähe – vähemalt viibisime värskes õhus. Pärast aktust saime kaheks tunniks lastevanemateks. Leidsime oma 1. klassi jutsu üles ning näitasime meie suurt koolimaja. Direktori kabinetis oli väikesel juntsul tipphetk – sai direktori isiklikul toolil istuda ja seal pilti teha. “Lapsevanemad” aitasid lapsel juttu teha ka tulevaste klassikaaslastega. Julgen väita, et need “lapsevanemad”, kes polnud 1. klassist alates Reaalis õppinud, ei jõudnudki juntsule tutvustada Väikest maja, kus ta reaalselt õppima läheb. Pärast koolimaja tutvustust pidime laskma oma lapsekese pooleks tunniks iseseisvasse maailma – aulasse aktusele, et aabits kätte saada. Meie lennu poolt pidas kõne Eva-Lotta ning hüüe “Üks kõikide” ja “kõik ühe eest” tuli suurepäraselt välja. Pärast aktust saime korraks oma juntsukese tagasi, vaatasime, et ta Poisi juures mütsi pähe saaks, ning oligi lapsevanemakohustused läbi.

Saime hakkama oma viimase esimese septembriga! Ilusat uut kooliaasta algust!

Olari, 1. klassi laps ja Eric

136.c kuldne trio

Kirjutas Aiko-Liisa