Arhiveeritud - kategooria: ‘Määratlemata’

Riigikaitselaager

Meie klass käis 18.–20. septembril riigikaitselaagris. Laager toimus Rapla lähedal. Varasemalt tutvustatu põhjal ootasime metsarägastikku, kuid kohale jõudes ootas meid päris kena lage kompleks instruktorite majade, võrkpallivõrgu ning kuivkäimlatega. Kohal olid ka õpilased Raplast, Kohilast, Kivi-Vigalast ja Kehtnast. Saime selga vormiriided ning asusime rivistumisele, millele järgnes õhtusöök. Ka toidukorrad olid oodatust etemad. Seejärel alustasime telkide püstitamisega. Telgis magas ligikaudu 20 inimest ning telgi keskel oli ahi, mida vahetustega valvama hakati. Hämariku saabudes kutsuti iga telgi vanem koosolekule ning peatselt saime teada lipumängust: järgmisel kahel öösel proovivad 20 tegevväelast meie territooriumilt lippu varastada, mida meie kahe telgi kaupa tunniajaste intervallidega valvama peame. Samuti saime teada, et sõduritel on soojuskaamerad meie tuvastamiseks. Lepiti kokku koodsõnu üksteise tuvastamiseks ning universaalne koodsõna “ireen” hädaohu märkimiseks. Olime väga elevil öise mängu pärast. Esimesel ööl aga rünnakut ei tulnud.

Hommikuäratus oli laupäeval kell 7 – rivistuti, söödi, kasiti ning paari tunni pärast valmistuti tegevusteks. Iga tegevus kestis orienteeruvalt 1,5 tundi. Laupäeval läbisime relvaõppe, formatsioonide ja laskeasendite õppe, mängisime air soft’i ning ehitasime metsas kiiruse peale telke. Saime ka isiklikud nimesildid. Õhtu saabudes meenus taaskord lipumäng. Telgivanematele laekus uut informatsiooni: sõna “ireen” tähendab nüüdsest kõigist telkidest perimeetrile kaitsepositsioonidesse jooksmist. Kuna kompleks ise oli täiesti valgustamata, lasid instruktorid taevasse valgustusrakette. Igas telgis oli telgivanema käes nüüd ka raadiosaatja, mille kaudu pidevalt sidet hoiti. Ühtäkki hakkasid aga kostuma veidrad venekeelsed vestlused, mispeale saime teavituse, et vastased on meie raadioside sageduse avastanud ning peame kolima. Järgmisel sagedusel segati meid krüpteeritud sõnumitega morse koodis ning õudusfilmilaadsete helisalvestistega. Pühapäeva hommikuks saadi kätte 7/20-st vastasest, mis instruktorite sõnul olevat olnud seni parim tulemus üldse.

Pühapäeva hommikul oli äratus kella 8 paiku. Sõime hommikusöögiks kartulisalatit ning valmistusime viimasteks tegevusteks, milleks olid paint ball, üldfüüsiline test ning rividrill. Tegevuste lõppedes panime kokku telgid, pakkisime magamiskotid ja madratsid ning andsime ära vormiriided (nimesildid saime endale jätta). Terve nädalavahetus olid ilmad väga ilusad ning enne lahkumist saime pisut veel päikest nautida. Riigikaitselaager oli oodatust palju lõbusam ning üllataval kombel ka leebem. 

Meie klass lahinguvalmis

Reamehed Mengel, Tiit, Jakobson ja Saar

Kirjutas Liisa

29.09.2020

Rebastenädal

Jumalateks olemiseks rebastenädalal on asi, mida enamus on meist oodanud viimased 2 aastat. Paljudki tahtsid pakkuda enda rebastele palju vägevamat ja lahedamat retsi, kui endil oli. Meie klassi teemad olid Metsik Ameerika, 80s Miami, Peaky ja Tulevik. Esmaspäeval pidi peale kooli toimuma teatejooksud ja orienteerumine vanalinnas. Kõik algas väga hästi, sest teatejooksud olid vägagi pingelised. Kahjuks ilmataadil ei olnud hea tuju ning hakkas sadama paduvihma ning mõlemad tegevused jäid ära. Teisipäeval toimus viktoriin, kus Mengel ja Stefan tutvustasid rebastele erinevaid põhitõdesid ning rääkisid erinevaid naljakaid lugusid. Kolmapäeval oli igal grupil eraldi tegevus vanalinnas. Neljapäeval oli millegi pärast nii mõnelgi õpilasel väsinud nägu peas, aga sellest hoolimata toimus peale kooli esmaspäeval ära jäänud teatejooksud. Reedel toimus peale kooli flashmob Raekoja platsil, mis läks äärmiselt edukalt. Paari tunni pärast hakkas juba rebaste ristimine. Algul toimus võimlas nädala kokkuvõte ning seejärel seoti rebastel silmad kinni ning hakati neid erinevatesse töötubadesse viima. Igal rühmal oli eraldi töötuba, kus rebastele mingit tegevust pakuti. Peale seda toimus aulas rebaste ristimine, kust igast ühest täisväärtuslik reaalikas sai.

Vaatamata sellele, et meil oli äärmiselt palju piiranguid, suutsime me korraldada ootuspärasest parema rebastenädala, mis meile kindlasti elu lõpuni meelde jääb.

Metsik Ameerika

Peaky

Tulevik

80s Miami

Kirjutas Joonas

29.09.2020

Viimane esimene september

1. september kestis meil sel aastal tunde kauem kui kõik eelnevad aastad. Madis kutsus meid juba esimesel septembrikuu päeval õhtusele piknikule. Kõik sõnad klassijuhatajatunnis peale loetud, läksime meie viimasele aktusele staadionile. Hajutamisest polnud haisugi, kõik klassid olid kokku litsutud ning ruumi oli vähe – vähemalt viibisime värskes õhus. Pärast aktust saime kaheks tunniks lastevanemateks. Leidsime oma 1. klassi jutsu üles ning näitasime meie suurt koolimaja. Direktori kabinetis oli väikesel juntsul tipphetk – sai direktori isiklikul toolil istuda ja seal pilti teha. “Lapsevanemad” aitasid lapsel juttu teha ka tulevaste klassikaaslastega. Julgen väita, et need “lapsevanemad”, kes polnud 1. klassist alates Reaalis õppinud, ei jõudnudki juntsule tutvustada Väikest maja, kus ta reaalselt õppima läheb. Pärast koolimaja tutvustust pidime laskma oma lapsekese pooleks tunniks iseseisvasse maailma – aulasse aktusele, et aabits kätte saada. Meie lennu poolt pidas kõne Eva-Lotta ning hüüe “Üks kõikide” ja “kõik ühe eest” tuli suurepäraselt välja. Pärast aktust saime korraks oma juntsukese tagasi, vaatasime, et ta Poisi juures mütsi pähe saaks, ning oligi lapsevanemakohustused läbi.

Saime hakkama oma viimase esimese septembriga! Ilusat uut kooliaasta algust!

Olari, 1. klassi laps ja Eric

136.c kuldne trio

Kirjutas Aiko-Liisa

29.09.2020

Väljasõit Vargamäele

Saime paar päeva enne ekskursiooni kinnituse, et kuulujutud vastavad tõele ning meil tuleb ette võtta terve lennuga sõit Vargamäele. Usun, et paljud tulid juba lihtsalt selle pärast, et üle poole aasta oma lennukaaslasi kõiki koos näha.Alustasime siis enda reisiga 26. augusti hommikul kell pool kümme. Sõittu sisustas Some uudiste, mis olid pärit nii tema enda elust, koolist kui ka ERR uudiste portaalist.Kohale jõudes jagunemise klasside kaupa gruppidesse ning nii algas meie tuur. Rääkisime sellest, et pea kõik seal õuel ei olegi Tammsaare isa ehitatud, vaid on ikkagi rekonstruktsioon. Potsa ja giid rääkisid ka, kuidas ikka neidudel öösiti külas käidi ja et selleks puhuks ikka külast pillimängija kaasa võeti, et tüdrukud ikka poisid sisse laseks. Mõistsime, et elame ikka luksuslikku elu, sest tollal elas kogu pere ikka ühes väikses pimedas toas. Tüdrukud pidid kuni murdeeani käima taluõuel ringi pika linasest särgiga. Poisid said püksid jalga, kui nad karja läksid. Kui oli pesupäev, siis said ennast esimesena pesta peremees ja perenaine ja siis sama veega järgemööda kõik teised pereliikmed.Kui rääkida täpsemalt Tammsaarest, siis kordasime sama, mida olime ka varasemalt kirjanduse tundides rääkinud. Saime teada, et meie eesti keele õpetaja Mirja Bluum on kaugelt Tammsaare sugulane. (!) Hiljem proovisime ise Tammsaare tekstide põhjal kirjutatud näidenditest erinevaid stseene ette mängida. Oli päris meeleolukas.Kogule harivale osale järgnes püha söömaaeg. Samal ajal saime Potsa ja Martin Saare infominutite osaliseks. Meile räägiti kui vägev, aga ka vaevarohke aasta meil tulemas on.Nüüd oli lõpuks aeg sohu minna! Pakkisime oma kodinad kokku ning hakkasime kõmpima. Tempo oli päris hea, nii et taha väga vaadata ei tasunud. Sai lauldud ja loodust nauditud.Pärast tempokat rännakut oli aeg minna tagasi bussi ja sõita koju saabuvat kooliaastat ja tegemisi ootama.

Miko ja Tammsaare

Olari ja imeilus raba

Vaade Vargamäe õuele

Kirjutas Annika

29.09.2020

Keskaegne Pärnu

13.-14. sajandil oli Saksa Ordu üks tugipunkte Liivimaal Perona linn, mis paiknes samanimelise jõe kaldal. 1263.aastal rüüstasid ja põletasid linna leedulased, peale mida asusid linna kodanikud elama praeguse Pärnu jõesuudme vastaskaldale. Sinna ehitas Saksa Ordu linnuse ja pani ametisse komtuuri.

Uus-Pärnu linn asustati 5. aprillil 1265 Saksa Ordu Liivimaa meistri privileegiga. Linna asukoha valikul sai määravaks soodne sadamapaik. Uus-Pärnu oli üks viiest ringmüüriga ümbritsetud Eesti linnast koos Tallinna, Tartu, Narva ja Viljandiga. Arvata võib, et tollane linn ordulossi ees ei olnud palju suurem kui 5 hektarit, mis tegi aga Uus-Pärnust ühe suurema linna Liivimaal.

16. sajandil elas siin ligikaudu 600, koos eeslinnadega umbes 1100 elanikku. Keset Uus-Pärnut paiknes turuplats, mis oli linna süda. Idaküljel asus Nikolai kirik Püha Risti kabeliga, põhjaküljel raekoda ja vaekoda. Põhjast lõunasse läbis linna peatänav, mis kulges turuplatsi ja linnakiriku vahelt Riia väravani, kust viis tee mööda mereranda Riiga.

Linnas käis elu linnaõigusesse koondatud reeglite, kohustuste ja vabaduste järgi. Kuna tuli laastas linna mitmeid kordi, kutsuti kodanikke üles ka tuleohutusele: „Igaüks vaadaku oma tule järele enne, kui häda tõuseb”. Kuid linnamüüridest väljaspool lubati palju rohkem. Näiteks „Kui keegi tabatakse teise mehe aias, sündigu temale seal mis tahes, selle üle pole kohut”.

Seegi Maja

Seegi Maja on Pärnu teadaolevalt kõige vanem maja. Hoone ehitati 1658. aastal Pühavaimu kiriku vaestemaja alusmüüridele. Hoone kiviseinte asetuse ja nende strateegiliste seoste järgi oletavad arheoloogid, et 17. sajandi keskel hospidal-seegi rajamisel kasutati ära varasema keskaegse ehitise kivimüüre, mis on ehitatud 1250. – 1350. aasta vahel, hoone täpset vanust ei õnnestunud arheoloogidel siiski tuvastada.

Tänane välisilme on taastatud 17. sajandi võtmes restaureerimisarhitektide  Rein Raie ja Leevi Soku projekti järgi. 1998. aastal hoone rekonstrueerimise käigus avastasid arheoloogid mitmeid põnevaid leide 14.-15. Sajandist, mis viitavad veel varasema kivikõrtsi jälgedele. Leiti keedunõudest tulnud potikilde, noateritusluisk, tulekivi, liivi sõdalase kukru mündid. Oletatakse, et tegemist oli Jürgen Kratze kõrtsiga, mis 1544 müüdi Tori kirikhärrale Michel Schwedersile, kes omakorda ostis maja oma tütrele Elsabele.

1580 anti krunt kuningas Stephan Bathory privileegi alusel Pärnu linnale ja 1658 ehitati sinna seek, mis andis nime ka Hospidali tänavale. Hospidal tähistas keskajal eraldus- ja hoolekandehaiglat, olles nime saanud hospidaliitidelt – vaeste ja haigetega tegelenud hoolekande munkadelt. Hospitaliitide vennaskonnad tekkisid IX sajandil. Haigete kaitsepühakud olid Lazarus ja St. Rochus.

Seek tähendas keskajal haigete ja invaliidide varjupaika, mida peeti üleval annetustest. Hiljem sai seek rahvakeeles nime: vanadekodu. Hospidali 1 maja on nimetatud hospidal-seegiks. Seekides oli ühendatud ülalpidamine ja ravimine. 

1816 müüs magistraat vana seegimaja samas kvartalis asuvale eksport-import kaubamajale Hans Dietrich Schmidt (1741 -1942), maja kasutati kõrvalhoonena.

Seegi maja

Punane torn

Punane torn on keskaegse Pärnu linnakindlustuse üks osa, 15. sajandil linnamüüri kagunurka ehitatud vangitorn. See on ainus säilinud Uus-Pärnu hansalinna kaitsetorn. Nime sai raudkividest torn seda seest ja väljast katnud telliskivivoodri järgi. 17. sajandil oli torn neljakorruseline ning 6 meetri sügavuse vanglakorrusega. Säilinud on kolm korrust.

19. sajandi lõpul kohandati hoone linnaarhiiviks ja järgmise saja aasta jooksul on ruume kasutatud erinevatel otstarvetel.

Punane torn

Tallinna värav

Üks esinduslikum rootsi mälestis on Pärnus Tallinna värav, mida nimetati Rootsi ajal  kuningas Karl X Gustavi auks Carl Gustafi väravaks.

Värav ehitati 1690-ndatel aastatel Erik Dahlbergi abilise Paul von Esseni jooniste järgi. Paul von Essen oli kindlustusinsener, kes tänu kuninganna Kristina hoolitsusele sai Civita-Vecchia sadamas jälgida Bernini töid. Eestisse tuli ta 1666. aastal. Enne kui ta sai ülesande juhatada kindluseehitajate tööd Pärnus, töötas ta Tallinnas, kus tegi mitmete ühiskondlike hoonete jooniseid. Tema esimene plaan Carl Gustafi värava jaoks kandis ilmselgeid jälgi Itaalia reisi muljetest. Kuid seda plaani ei kiitnud Dahlberg heaks. Mõne aasta pärast tuli von Essen uute joonistega, mis olid mõjutatud Dahlbergist. Nüüd läks plaan läbi ja ehitus võis alata. Värav sai valmis 1669. aastal. Välisviimistluselt on värav väga sarnane Konungsporteniga (Kuningavärav), linnaväravaga, mille Dahlberg joonestas Narvale, kuid mida kunagi ei hakatudki ehitama. Üks muistend pajatab, et kord tuli vaenlaste eest põgenedes Karl XII Pärnusse. Kui kuningas jõudis Carl Gustafi värava juurde, oli see suletud. Karl XII koputas oma haavatud ja veritseva käega väravale, mis ka kohe talle avati. Värava juurde tilkusid aga mõned kuninglikud veretilgad, mille eest pärnakad veel meie sajandilgi hoolitsevad, värvides need igal aastal punase värviga üle.

Teine mälestis Karl XII on Pärnus Rüütli tänav 21 majal olev hobuseraud. Räägitakse, et hobune kaotas raua, kui kuningas 1700. aastal läbi linna Narva peale ratsutas. Seda peeti halvaks endeks.

Tallinna värav

Karl XII hobuseraud

Kirjutasid: Marie, Aleksander, Linda, Hans, Mia, Johann Mattias

22.06.2020

Keskaegne Narva

Hermanni linnus

Enne praegust linnust oli sellel kohal 1220. Aastatel taanlaste rajatud puitlinnus, mille põletas Novgorodi vürsti väesalk 1294. aastal maha. Praeguse linnuse vanimad osad ehitati 14. sajandi alguses, kui taanlased hakkasid endise puitlinnuse asemele kastelli ehitama. Kastelli loodenurgas oli nelinurkne torn, millest sai hiljem Pikk Hermann. Eestis on kokku neli Pikka Hermanni: Tallinnas, Narvas, Paides ja Kuressaares. Kunagi oli ka Tartus Pikk Hermann. 14. sajandi jooksul tehtud laienduste hulka kuulusid kastelli põhjaküljele rajatud väiksem eeshoov ja suurem eeshoov lääneküljel. 1342. aprillil põletasid vene väed jälle linnuse maha. 1345. aastal Taani kuningas Valdemar IV poolt Narvale kinnitatud Lübecki linnaõigused viitavad linna ja linnuse kiirele taastamisele.

Hermanni linnus

Aleksandri suurkirik

Narva Aleksanrdi Suurkirik on historitsistlikus stiilis kirik, millel on ka neoromaanika ja neoklassitsismi elemente. 1879. aastal otsustati, et Narva ümbrusesse võiks rajada eestlastele kirik. Kiriku nurgakivi laoti maha 1881. aasta suvel ning valmis kirik pühitseti sisse 3 aastat hiljem. Kirik nimetati tsaar Aleksander II järgi, kes 1881. aastal oli atentaadi käigus hukkunud. Kuna ehitust finantseeris Kreenholmi Manufaktuuri omanik ning suur hulk töölistest olid luterlased (5000 töölist), sai antud kirikust luterlik kirik. Kuigi Joaaru sai vabadussõjas pommitamiste käigus tugevalt kahjustada, jäi Aleksandri kirik kahjustusteta. See-eest teise maailmasõja pommitamiste ajal sai Aleksandri kirik mürskudega pihta. 1962. aastal võeti kirik koguduselt ära ning sinna tuli asemele töökoda ja ladu. 1990. aastal algasid taastamistööd. Kuna kiriku taastamine oli kulukas, kuulutas kogudus 2015. aastal välja pankroti ning kiriku ostis ära riik.

Aleksandri suurkirik

Poisid ja Aleksandri suurkirik

Victoria ja Spesi bastion

Victoria bastion (ladina keeles victoria ‘võit’) ja Spesi (spes ladina keeles tähendab ‘lootus’) poolbastion on Rootsi riigitegelase ja sõjaväeinseneri Erik Dahlbergi projekti järgi Narva linnakindlustuse täiendamisel aastatel 1683–1704 ehitatud bastionid. Mõlemad bastion asuvad Narva jõe ääres, Spes lõunapoolseim ja  Victoria Põhjapoolseim jõeäärne bastion. Narva Victoria bastioni kohta võib kõhklusteta öelda, et see on võitja läbi aegade. Oma 300-aastase ajaloo jooksul on bastion sattunud paljude sõdade keeristesse, teeninud eri aegadel eri riike ning võtnud suurte väejuhtide käe all väärikalt vastu nii võite kui ka kaotusi. 21. sajandi algul õigustas Victoria bastion veel kord oma nime – pärast täielikku restaureerimist sai temast jälle võitja! Bastion muutus üheks piirkonna põhiliseks turismimagnetiks, mis meelitab ligi kõiki, kes soovivad kuulda kaasahaaravaid lugusid ning tunnetada bastioni jõudu ja võimsust.Victoria bastioni esiseina kõrgus on 16 meetrit. Sisemüüri (nn bastioni keha) paksus on üle 3 meetri. Kõrged ja võimsad esiküljed iseloomustavad kõiki Dahlbergi projektide alusel ehitatud kaitserajatisi.Bastioni sisse on ehitatud kahekorruselised kasematid, mille kõrgus on 2−3 meetrit ja laius 2 meetrit. Kahekorruselised kasematid suurendasid bastioni lahinguvõimsust: bastionide peal asuvatele kahuritele lisaks oli vaenlast võimalik tulistada bastioni siseruumides asuvatest kahuritest ja musketitest.

Victoria ja Spesi bastion

Raekoda

Narva raekoda on 17. sajandi teisel poolel barokkstiilis ehitatud linna kohtu- ja valitsushoone, mis asub Narva vanalinnas. Hoone stiilis on segunenud saksa, rootsi ja itaalia arhitektuuri mõjud. Raekoja platsi arhitektuurilisse koosseisu kuulusid omal ajal raekoja hoone, börsihoone, linnaapteek ning jõukate rootsi linnakodanike elumajad. Ehitamiseks andis käsu Rootsi kuningas Karl XI. Ehitustööd toimusid Lübecki ehitusmeistri Georg Teuffeli projekti järgi. Raekoja ehitustööd algasid 1668. aastal ja kestsid 1671. aastani. Sellele järgnes veel omakorda 4 aastat, mille jooksul tehti hoones siseviimistlustöid.1939. aastal paigutati Narva raekojale esimese hoonena Eestis kodanliku õhukaitse kinnisvaramärk. Narva linn hävines 1944. aasta märtsipommitamise käigus, mis purustas suure osa vanalinna ehitistest. Raekoja puhul hävis torn, katus, vahelaed, tugevalt said kahjustada portaali figuuridegrupp ja trepp. Raekoda taastati restaureeriti aastatel 1960–1963, arhitekt Henno Potti ja insener H. Uuetalu juhtimisel. Taastatud hoones tegutses nõukogude ajal Viktor Kingissepa nimeline Narva Pioneeride Palee. Narva raekojaplatsi ääres asub Tartu Ülikooli Narva Kolledž, kus õpetatakse näiteks haridusteaduseid, psühholoogiat, politoloogiat ja majandusteaduseid. Tänapäeval on raekoja hoone külastajatele suletud, aga linnal on plaan avada see tulevikus ka turistidele ja külalistele.

Narva raekoda

Kasarmu aidahoone (kunstigalerii)

Narva Muuseumi Kunstigalerii asub 18. sajandi teisel poolel Gloria bastionile ehitatud vanas magasiaidas, aadressil Vestervalli 21. Kasarmu aidahoone on tüüpiline 18. sajandi kolmanda veerandi sõjaväeehitis. Lihtne kahekorruseline varaklassitsistlikus laadis hoone viilkatuse, katusekorruse ja kolme vintskapiga. Kandvad seinad ja postid olid kivist, vahelaed puidust. Analoogiline ait ehitati Ivangorodi kindluse nn. Suurde Bojaarilinna. 19. sajandil rekonstrueerti ait kasarmuks, tuntud kui “polgukasarm”. II maailmasõjas sai kasarm tugevasti kannatada. 1950.-ndatel aastatel ehitati see aga ümber tehase õppekorpuseks. 1991. Aastast alates on sellest kasarmu aidahoone Narva muuseumi kunstigalerii.

Kirjutasid Henrik, Patrick, Nikita ja Kaspar

21.05.2020

Keskaegne Haapsalu

Linna ajalooline saksakeelne nimi on Hapsal, 1279. aastal sai Haapsalu Riia linnaõiguse. Linna hakati ehitama pärast Vana-Pärnu põletamist. Haapsalu elanikkond koosnes suures osas baltisakslastest ning ka rannarootslastest. Kammisted on rannarootslased ning ka baltisakslased. 1559. Aastal ostis Taani kuningas Frederik II piiskopkonna ning kinkis selle oma vennale hertsog Magnusele, kes sai Saare-Lääne piiskopiks 1560. aasta alguses. 1573. aastal liideti valdused Taani kuninga aladega. Järgnevalt kuulus see Rootsi kuningale Gustav II Adolfile. Järgnevalt kuulus see Venemaa keisririigi koosseisu ja 1715 külastas Haapsalu tollane tsaar Peeter I. Ametlikult kuulus Haapsalu Venemaa keisririigile alles 1721. aasta Uusikaupunki rahulepinguga. Haapsalu on kolmest küljest merega piiratud linn, mille suurus on kasvanud 10,59 ruutkilomeetrile.

Vanalinn

Vanalinn on Haapsalu elamurajoon, kus tänapäeval asetsevad mitmed restoranid ning ka mitmed elamud. Selle võib jagada keskaegseks ja 20. saj kuurortpiirkonnaks. Haapsalu vanalinna kõrval asetsev Väike Viik on paljude lemmik ujumiskoht ning sealgi asub restoran. Samuti on Väike Viik üks Haapsalu inimeste lemmikõlu. 

Haapsalu vanalinn

Haapsalu linnus

Haapsalu linnus on rajatud samal ajal kui Haapsalu linn ise. See oli põhiline tugipunkt. Linnus sai kahjustada Liivi sõjas, kuid moderniseeriti Rootsi kuninga poolt. Linnus on seejärel saanud mitmeid kordi kahjustada, kuid seda restaureeriti pidevalt. Vahepeal oli linnus nii purunenud, et linnarahvas kasutas seda karjamaana. Linnusega on seotud ka legend Valgest Daamist. Tol ajal ei lubatud naistel linnusesse siseneda, kuid see ei peatanud ühel tüdrukul end poisiks riietumast ning linnusesse sisenemast. Kui saadi aru, et ta on hoopis tüdruk, müüriti ta seina sisse ning jäeti ta sinna surema. Valget Daami on “näha” augusti kuus siis, kui taevas on täiskuu. Hetkel asub varametes muuseum.

Haapsalu linnuse muuseumi sissekäik

Poisid kahuritega

Haapsalu linnuse siseõu

Kutid Haapsalu linnuse varemete ees

Uuemõisa mõis

Uuemõisa mõis on Haapsalu lähistel asuv mõis, mida on esmamainitud aastal 1539, kui see oli piiskopimõis. Mõisa kahekorruseline järelklassitsistlik peahoone on valminud hiljem, 1833. aastal. Peahoone on järelklassitsistlikus stiilis. 1920. aastatel ehitati hoone Karl Burmani projekti järgi  taas ümber ja hoonele lisandusid ühekorruselised tiibhooned. Sellega moodustus hiigelpikk ehitis. Praegu asub hoones Ridala vallavalitsus Uuemõisa Lasteaed – Algkool. Mõisa Valge saal on hea kontserdipaik.

Uuemõisa mõisa fassaad

Kirjutasid: Kammiste, Kivilo, Kõss, Laats ja Roose

13.05.2020

Meie klassi mõtted distantsõppest

Distantsõppe on hea vaheldus ja proov Eesti haridusele. Mulle see sobib, usun, et ka paljudele teistele. Eestis võiks tekkida koole, mis ongi distantsõppega, sest kindlalt on veel inimesi, kellele meeldiks enda aega planeerida, ärgata siis kui on soovi, õppida omas tempos. Kahjuks aitab distantsõpe süvendada alkoholismi ning motivatsioon on hakanud järk-järgult kaduma. Õnneks on olemas CS:GO.

-Johann Kammiste

Väga mõistlik asi. Käikski koolis ainult nii. 

-Kaspar Päärson

Mulle meeldib distantsõpe. Tegelikult pole minu jaoks midagi väga muutunud, sõpru mul nkn ei olnud. Iga hommik ärkan kell 8, pesen hambad, joon kohvi, siis istun arvuti taha ja alustan koolitööd. Minu lemmik videotundideks on kunst ja füüsika. Kuigi alguses oli õpetajatel raske ümberkorralda õppetööd, siis tänaseks on juba kõik tipp-topp. Ainuke asi, mis mulle distantsõppe juures ei meeldi on see, et ma ei näe oma lemmikõpetajaid. Igatsen kohutavalt vene keelt ja Erika Vatselit. Ootan juba kooli!!!

-Olari

Tööpäeva, nädalavahetuse ja koolivaheaja erinevus on peaaegu et märkamatu. 24h tunni tagant saabub uus hommik, seejärel uus lõuna ja uus õhtu. Tööpäevade ainuke eripära on see, et tõusen kell 8 ja vahest on mõned videotunnid. Õppimine on jaotunud iga päeva peale nädalas. Võiks arvata, et distantsõppega on keerulisem õppimisse süveneda, aga minu puhul on see just vastupidi. Lõpuks on aega ka tegeleda asjadega, millega varem ei jõudnud või ei viitsinud. Ma olen täiesti üllatavaid uusi talente avastanud. Üle kõige on isolatsioon see, mis vaikselt mõistust minema viima hakkab. Inimestest tunnen tõesti väga suurt puudust. Aga muidu distantsõpe on päris huvitav uus asjake, millega me siin nüüd siis tutvume ja muidu väga hullu polegi. 

-Sirle

Kodus on keskenduda raskem kui koolis, kuid oma päeva saan ise planeerida. Rohkem aega jääb magamiseks ja spordi tegemiseks.

-Karl Tani

Alguses tundus distantsõpe päris tore. Sai ise oma aega planeerida jne. Pärast esimest paari nädalat on motivatsioon suuresti hääbunud. Tunnen pidevalt väsimust. Iga päeva lõpus tuleb mulle üllatuseks, et päev järsku nii kähku läbi sai. Samas päeval aeg venib. Tunnen nüüd, kui vähe aega mul tegelikult on või kui lühike see aeg tegelikult on. Võib-olla üldse mõlemat. Tegevused, millega karantiini algul oma aega täitsin, ei paku mulle enam eriti rõõmu. Väga raske on õigeks ajaks ärgata. Paradoksaalsel kombel kipun iga õhtuga hiljem magama jääma, kuigi ma tegelikult vihkan öösel üleval ülemist. Öösel tunnen end veel rohkem isoleerituna kui päeval. Ma pole karantiini algusest peaaegu kellegagi näost näkku kohtunud. Siiski ei saa ma peaaegu kunagi tõesti üksi olla ja seda nautida, sest üks vanematest töötab nüüd kodust.  Mälestused mineviku normaalsusest tekitavad valu. Näen kogu aeg järjest veidramaid unenägusid. Püüan neile tähendust mitte omistada. Vahel ärritun väga kergesti. Üleüldse tundub see kõik parajalt jabur ja ebareaalne.

-Nikita

Sõnale distantsõpe on praeguseks tulnud juurde mõrkjas-magus maik. Magusaks teeb selle asjaolu, et on võimalus ise aega ja õppimisi planeerida. Õppemaht on ikka suur, kuid praeguseks olen ajaplaneerimisega rohkem harjunud ning ka õpetajad tajuvad nüüd paremini, kui palju on mõistlik õpilastele teha anda. Päevad üldiselt mööduvad kiiresti ja ise tihtipeale ei märkagi, kui õhtu on juba käes. Pean ütlema, et olen selle ajaga arvuti päris omaks võtnud. Kooli minnes saab olema tükk tegemist, et käsitsi konspektide kirjutamine jälle omaks võtta. Olen üks klassikalistest karantiinis inimestest, kes on nüüd leidnud aega, et tegeleda asjadega, milleni varem nii hästi ei jõudnud. Olen jõudnud tagasi klaveri mängimise juurde, võtan pea iga päev kätte kitarri ning käin jooksmas (kui põlvevalu seda lubab). Elul poleks päris vigagi, kui ainult sõpradest ja headest tuttavatest nii suurt puudust ei tunneks. Eks see ole distantsõppe mõrkjas pool.

-Annika

Mulle distantsõpe vahelduseks meeldib. Distantsõppel on omad puudujäägid, kuid seda on ka tavalisel õppetööl, seega vahelduseks on see sobiv ja tegelikult minu arvates isegi arendav lahendus. Distantsõppe raames saavad õpilased panna proovile oma ajaplaneerimise oskuse, distsipliini, enesemotivatsiooni ning iseseisva õppimise oskuse. Tänapäeva maailmas, kus üha rohkem tööd on võimalik teha nii-öelda arvuti tagant lahkumata, on need oskused üha olulisemad. Õpilaste üle on vähem järelvalvet ning on suurem vajadus oma hariduse eest ise vastutada. Iga päev jääb alles aeg, mis muidu kulus kooli minekuks valmis saamiseks, kooli minekule, koolis teiste järele ootamisele, koolist koju tulekule jne. Distantsõpe võimaldab veeta rohkem aega oma perekonnaga ning usun, et inimestel on lõpuks võimalik rohkem aega veeta ka iseendaga ning pöörata vähem tähelepanu välisele, mis on samuti vahelduseks kasulik. Distantsõppe ei suuda aga asendada tavalist õppetööd täielikult, eriti kannatab vahetu sotsiaalse suhtluse aspekt, mille olulisust ei tasu alahinnata. Seega ma loodan, et hiljemalt järgmise õppeaasta teiseks pooleks stabiliseerub olukord piisavalt, et on võimalik jätkata vähemalt osaliselt tavapärase õppetööga. Loodan ka, et õpilaste kooli tagasi saatmisega ei kiirustata, sest sellel võivad olla veel palju kurvemad tagajärjed. Elu ja tervis on siiski palju olulisemad, kui lühiajaliselt suurem vahetu sotsialiseerumine ning suurem kontroll õppetöö üle. Kokkuvõttes vastutab igaüks oma elu ja hariduse eest ise ning teeb otsuseid, mis tunduvad otsuse tegemise hetkel kõige mõistlikumad.

-Marek

Distantsõpe on väga omanäoline, mis sisaldab omajagu plusse kui ka miinuseid. Hommikul ei kulu aega bussisõidule, mis pikendab unetunde, aga keskendumine kodus on rohkem häiritud kui koolis. Proovile pannakse õpilaste ajaplaneerimine, mis on kindlasti hädavajalik oskus ülikoolis. Vahelduseks on järjepidev koduõpe tore, aga kui pandeemiline viiruse levik lõppeb, sooviks klassiruumi tagasi õppima asuda.

-Hans Robert

Alguses tundus tore, aga viimasel ajal hakkab veits üle viskama. Motivatsioon asjade tegemiseks langeb iga päevaga ja unegraafik on ka paigast ära. Ma olen kahjuks selline, kes pigem elab etteantud graafiku järgi, sest ise oma aega ma planeerida pikas perspektiivis ei suuda.

-Miko

Distantsõpe on veidike sürreaalne, kuid minul ei ole selle vastu midagi. Koolitööd saab kiirelt tehtud ja aega jääb üle piisavalt. Saab tegeleda ka spordiga ja nautida meelelahutust. Koolitööd on enamasti hästi korraldatud ja tore on näha õpetajaid kord nädalas. Aga loodan, et järgmine kooliaasta on ikka tavaline, kuna kodus õpin tunduvalt vähem.

-Fred

Distantsõpe pole päris vist minu teema. Ei tea, kas asi on minus kinni, aga õppeaeg venib väga pikale. Täpsemalt õpin terve päev. Toolil istudes lähevad kannikad juba lamedaks. Kergem oleks tegutseda rutiini järgi, aga seda saavutada kodus istudes pole kõige kergem. Videotunnid aitavad rutiini kujunemisel kaasa, aga see ei tähenda, et nendele lisaks võib topeltmahus kodutöid anda.Õnneks saab katsetada asju, mida muidu teha ei luba, nagu näiteks vuntsi kasvatamine. Tore on ka inimestest vahepeal puhkust saada. Igatsus mõnede vastu ka aina suureneb.Unetunnid saab õnneks ka täis magatud. Perega on välja kujunenud ka uusi traditsioone, mida koos saame teha.

-Karmo

Eks kõikide asjade juures on plusse ja miinuseid, aga minu jaoks on distantsõppe juures tugevalt ülekaalus see miinuste osa. Kuigi maht on mõnes mõttes väiksem, nt vene keelt tuleb õppida vaid kord nädalas, on koolipäevad veninud terve päeva pikkuseks. Pigem on olukord muutunud selliseks, et õpin 20 minutit ja leian uue põhjuse, et maja peale kondama minna, kas hoolitsen oma juuretise või tärkavate taimede eest. Kohe üldse ei kutsu selle õppimise poole. Kas küsimus on üldises madalas motivatsioonitasemes või eriolukorra masenduses, vastust mina anda ei oska, aga paras korralagedus on see õppimine küll. Pean tõdema, et see endine koolirutiin ei olnudki nii hull, pigem andis lootust, et kui päev üle elada, on õhtu või vähemalt nädalavahetus puhkamiseks. Nüüd pole sedagi. Päevad ja ööd on kokku sulanud, nädalavahetust nagu ei olegi. Isegi vaheajal ei saanud korralikult puhata. Üks ainsaid positiivseid külgi kogu eriolukorra juures on see, et saan olla kodulinnas ja perega aega veeta, aga eks sellest kipub ka juba üle viskama. Selgub, et ka juba 8-aastane laps ei suuda iseseisvalt aega veeta.

-Elina

Alguses olin isolatsioonist täielikus vaimustuses. Esimesed paar nädalat tegelesin suure hurraaga oma poolelijäänud projektidega ning avastasin Eesti loodust. Muidugi passisin niisama ka. Küll aga sain varsti aru, et see ikka ei ole päris minu teema – pikslite abil kellegi teise nägemine ja kuulamine mulle ei sobi. Vahetu kontakt õpilase ja õpetaja vahel moodustab väga suure osa minu õppimisprotsessist, seega on veidike tunne, et olen siin karantiinis rumalamaks jäänud, vähemalt kooliainetes. Küll aga on mul õnneks olnud aega end teistel teemadel harida ning olen selle eest karantiinile tänulik. Siiski võtaks ma hea meelega nii kiiresti kui võimalik üheotsapileti tagasi “normaalsesse” ellu. 

–Helery

Eks iga muutus ole algul tore, aga eks nagu iga asjaga muutus see ka distantsõppega. Varasem soov püsida kodus ja mitte kooli minna on asendunud vajadusega õpikeskkonna järele. Tõsi ta on, et aega on palju, et õppida, aga samas on ka aega, et teha kõike muud ebavajalikku. Algne hurraa sportida on ka nüüd kadunud nädalaks… Mitmes nädal nüüd ongi? Eks see olukord paneb kõik proovile ja õpilased ning õpetajad pole ainsad, kes uute oludega peavad kohanema. Ainus motivatsioon, mis veel alles on on nädalate lugemine suvevaheajani, mis tundub nii lähedal ja samas nii kaugel. 

–Patrick

Üks paras ameerika mägi on see legendaarne distantsõpe olnud küll. Oma tagasihoidlikus isikus on minul keeruline  Eesti mastaabis mingeid järeldusi teha, kuid võin uhke kodanikuna kuulutada, et vähemalt Šveitsi väljaannetes hinnatakse Eestit kõige edukamaks distantsõpet läbi viivaks riigiks. Nimelt oli üleminek väidetavalt äärmiselt kerge ja peaaegu et olematu. Siinkohal on paslik nõustuda, sest tõepoolest on praegune olukord vähemalt minu jaoks võrdlemisi meeldiv. Päevad on küll mõne halva, aga siiski millegipärast naljaka nalja ja kohatiste sügavamõttelise vetsuvestluse võrra vaesem, kuid kui iseendaga rääkimise märgatavalt kasvanud sagedus välja arvata, on kõik kulgenud normaalselt ja mõnusalt. 

– Aile

Sisemuses tunnen, et distantsõpe on oma vabaduste näol mõnus. Tegelikkuses olen sellises staadiumis, et arvutis on mänge juba nõnda palju mängitud, et väga enam ei viitsi, seega olen hakanud õppimist edasi lükkama “Tõe ja õiguse” lugemisega. Jäägu lugeja enda tõlgendada, kas ma naudin või mitte distantsõpet.

-Mirko

Distantsõpe on üldiselt koolist mugavam: põhimõtteliselt saab toimetada oma unegraafiku järgi ja õppida ükskõik millal. Kodus on aga raske keskenduda ja palju on probleeme laiskusega. Samas on ka kodus istumine igavaks muutunud, aga see õppeaasta kooli tagasi minna oleks ka pärast sellist vahet tüütu olnud. Lõpuaktused ja muud üritused võik ikka päriselt toimuda. Kunagi varem pole ma elus nii ebatervislikult toitunud kui praegu. Kokkuvõtteks on maailmas olukord kindlasti huvitav ja see on midagi, mis alatiseks meelde jääb.

-Kevin

Minu jaoks on distantsõpe väga mugav lahendus. See annab suurepärase võimaluse planeerida oma aega õpilase perspektiivist suurimate hüvangute saamiseks, kuna saab reguleerida paremini unetunde ning leida kõige ärksamad tunnid õppetööga tegelemiseks. Säärane paindlikkus on igaühele kasulik ning kuigi hetkel kannatab pisut igapäevaelu sotsiaalaspekt, saab loodetavasti selle suvel korvata.

-Liisa Rita

Distantsõpe võimaldab paindlikku töö- ja unegraafikut, mis tõttu on tunduvalt vähem õppimisega seotud stressi. Kahjuks on distantsõpe vähendanud motivatsiooni õppimiseks.

-Rasmus Rannala

Minu jaoks kirjeldab distantsõpet kõige paremini salm Dagö laulust „Migreen”:

Ja on külm,

Mu hullumaja pööningul

Trambib ringi kari tüüpe

Ja nad räuskavad mind nurka

Mind, mu oma enda peas

Distantsõpe lisab küll potentsiaalset paindlikkust ajaplaneerimisse, kuid minu kui halva ajaplaneerija jaoks on selle näol tegemist pigem naasmisega depressiooni juurde. Positiivse poolena olen hakanud nautima looduses viibimist oluliselt rohkem kui eelnevalt ning leian ennast üha rohkem koeraga jalutades sügavalt metsast.

-Sten-Markus Reintam

Distantsõpe on väga mugav. Kuna ma elan koolist kaugel ja õpin hilistundideni, siis ma saan enda vajaliku une kätte ja võin ärgata hiljem. Koormus pole ka sama suur ning rohkem on aega enda arendamiseks muudes valdkondades. 

-Joonas Richard Roose

Ma arvan meil on väga vedanud, et käime praegu just 11. klassis. Meid ei oota ees ei katsed ega ka eksamid, mille tõttu puudub ka stress ja teadmatus, et mis saab edasi. Praegune olukord võimaldab ka harjutada ülikooliks, kus enamus õppimisest toimub iseseisvalt, mille tõttu on ka aja planeerimine ja distsipliin väga olulisel kohal.

-Marie

Mulle meeldib distantsõpe praegu veel. Kahjuks arvan, et mõndades ainetes jäävad mõningad olulised teadmised selle tõttu omandamata. Varem elasin nädalavahetuste nimel, aga seda lõbu enam ei saa. Suvel ka väga midagi ei toimu ja selle kõige tõttu on mul vahel end väga raske motiveerida.

-Mengel

Distantsõppel on omad miinused ja plussid. Minu jaoks on õppimine ja ülesannete täitmine kodus palju keerulisem kui koolis. Raske on end õppima sundida, kuna kodus on mitmeid segavaid faktoreid, nagu arvuti ja telekas, ja mitte kedagi, kes sind kontrolliks. Produktiivsus võrreldes koolis õppimisega on kõvasti langenud ja samuti on keerulisem õppida, kui pole õpetajat, kellelt saaks küsimusi küsida ning kes keerulisemaid asju lahti seletaks. Küll aga tuleb märkida, et hommikul normaalsel ajal ärkamine ning endale sobiva ajakava järgi tegutsemine on väga mõnus. Rohkem aega jääb koolivälisteks tegevusteks, spordi tegemiseks ja uurimistöö viimased nädalad oleksid olnud kindlasti streesirohkemad, kui oleks samal ajal pidanud koolis käima. Õpetajate poolt korraldatavad videotunnid on seni igati toredad ja informatiivsed olnud.

-Mattias Tamm

Alguses on vähem õppida ja jätkus motivatsiooni iga päev koos klassikaaslastega teha ülesanded kiiresti ära. Mida rohkem aeg läinud edasi seda aeglasemini saavad koolitükid tehtud, videotunnid on osades ainetes meeldivad, kuid vahel lihtsalt kulutavad päevast aega. Rohkem aega olnud enesearendamiseks ning saanud õppida materjale, mis päriselt huvitavad + jääb aega mängimiseks. Meeleldi käiksin koolitundides, saab rohkem arutleda ja nalja õppimise käigus.

-Henrik

Üldjoontes olen uue töörütmiga harjunud. Distantsõpe annab õpilasele võimaluse oma aega õppeainete vahel paremini jaotada. On küll raske end motiveerida, aga soovi korral on võimalus tegutseda produktiivselt ja pühenduda rohkem ka koolivälistele tegevustele. On õpetajaid, kelle nõutav koormus on väiksem, kui tavaliselt, aga õnneks leidub neid, kes selle augu kohe kuhjaga ära täidavad. 

-Georg

Distantsõppe kohta on öelda suuremas osas häid sõnu. Aeg on õpilase enda planeerida, aega ei kulu transpordi peale, mis minu jaoks oli suur ajakulu. Stressi on vähem, saab õppida iseenda jaoks, mitte ei pea mõtlema järgneva vastamise peale hirmutundega. Eriti on hea viibida õues värskes õhus, motiveerides ennast õppetundide vahepeal. Tänu videokõnedele saab hoida sidet lähedastega ning õpetajatega. Minu jaoks toimib distantsõpe suurepäraselt.

– Aiko Liisa

Nagu on tore aga ei ole ka. Mingi hetk muutusid kõik päevad halliks massiks, kus eile, täna ja homme olid kõik samasugused. Aprilli nagu ei mäletagi. Isiklikult mulle ei meeldi absoluutselt see olukord, kuigi olen sellega juba ära harjunud. Tahaks tegutseda ja linna minna ja pidutseda :((. Thank god, et meie sellel aastal ei lõpeta… nii kahju on kaheteistkümnendikest.

-Anni

Distantsõppel on kindlasti positiivseid ja ka negatiivseid külgi. Mulle väga meeldib, et me ei pea kohutavalt vara ärkama, et bussile jõuda ja tunde järjest koolis istuma. Kuna ajakava on vaba saab näiteks hommikul päikest nautida ja õhtu poole õppimisega tegeleda ning saab tegeleda ka muude huvidega. Siiski nõuab see head planeerimist, sest puudub motivatsioon ja väga keeruline on kodus keskenduda õppimisele. Natukene tundub, et mingid tähtsad teemad jäävad praegu omandamata. Kindlasti on meil vedanud, et käime 11 klassis, sest vähemalt me ei jää ilma tähtsatest sündmustest lõpetamisega seoses. Väga ootan, et eriolukord saaks juba läbi ja saab naasta tavapärase elu juurde.

-Linda

06.05.2020

Keskaegne Tartu

Tartu keskajal 

Esimene märge Tartust kui linnast leiti 13. sajandi keskpaigast pärit ürikutest, linnaks sai ta hiljemalt 1262. aastal, kuid tõenäoliselt tunduvalt varem. Hansa Liidu liikmena tunnistati Tartut 13. sajandi lõpul, oletavalt pärast Riia liitumist, kuid enne teisi Eestimaa linnu. Tartust sai tolle aja kohta tüüpiliselt edukas saksa kaubalinn, sest Tartu asus Pihkvasse ja Novgorodi suunduval kaubateel. Kui Pihkva ja Novgorodi allutamist Moskvale vähenes Tartu tähtsus kaubalinnana. Linna jõukusest tõestavad muuhulgas ka arheoloogilised leiud. 13. ja 14. sajandi üleminekuajast on Tartust leitud väga haruldasi, Süürias või Veneetsias valmistatud peekrite kilde. Tartu oli Riia ja Tallinna järel suuruselt kolmas linn Vana-Liivimaal. 1224. aastal pärast eestlaste muistse vabadusvõitluse lõppu Mandri-Eestis ja Tartus asunud puidust muinaslinnuse vallutamist ristisõdijate poolt, hakati püstitama kividest Tartu piiskopilinnust ning ehitus valmis 1230. aastal, kuid seda täiendati 16. sajandini alguseni.

Linnuse ümber tekkinud linn kandis saksapärast nime Dorpat, mis eestikeeles tähendab Tartut. Linnast sai 1224. aastast alates Lihula piiskopkonna keskus (al 1233. Tartu piiskopkond). Praegusele Tartu ülikooli peahoone asukohale rajati tollal Püha-Maarja kirik. Emajõe ja Tartu all-linna vahele rajati tornidega linnamüür, mille pikkuseks oli ligi kaks kilomeetrit, ning Toomemäel asuvale linnusele Emajõega ühenduses olev vallikraav. Linnamüüril asetsevate tornide arvu pole täpselt teada, kuid kõige rohkem ajalooallikad toob selleks arvuks 27, millest üheksas asus ka värav. Tähtsaimad linnaväravad olid Emajõe poole suunatud Vene värav, Jakobi värav ja Saksa värav. Kõik Tartu väravad jms kindlustused hävisid 1708. aastal Põhjasõjas Vene armee poolt sooritatud kahjustustööde ajal. Keskajale tüüpiline värav lossihärra maavalduste ja all-linna vahel Tartus puudus.

Kindlustustööd olid vajalikud eelkõige Vene vägede tõrjumiseks: Tartut ja selle ümbrust ründasid ja rüüstasid Vene väed 1234. ja 1262. aastal. Esimesel korral vallutasid nad Tartu asula, kuid mitte piiskopilinnuse, teiseks korraks olid Tartu kivimüürid aga juba valmis ja venelased ei suutnud linna vallutada.

15. sajandi alguses oli Tartus üheksa kirikut, rohkesti aedu ning linna ilu kiitsid oma reisikirjades paljud rännumehed. Tartus elas keskaja lõpul kuni 6000 inimest. 15. sajandi lõpu veerandil püstitati Peeter-Pauli katedraali lääneküljele 67 meetri kõrgused tornid, mis olid kõrgemad kui kuskil mujal tolleaegses Ida-Euroopas.

Tartu piiskopkonna suhted Pihkva ja Novgorodiga olid läbi sajandite kahetised: ühelt poolt sõltus piiskopkonna ja linna heaolu suures osas kaubandusest venelastega, samas oli pidevalt piirikonflikte ja sõdugi. Kuni 15. sajandi lõpuni olid suhted tavaliselt siiski normaalsed. Seoses Moskva Suurvürstiriigi esilekerkimise ja Novgorodi ning Pihkva minekuga selle võimu alla halvenesid Tartu ja kogu Vana-Liivimaa suhted idanaabritega aga tunduvalt.

1480/1481. aasta talvel käisid Moskva väed Liivimaa-Pihkva sõja käigus Liivimaad, sealhulgas ka Tartu ümbruskonda rüüstamas. 1494. aastal suleti Hansa kaubakontor Novgorodis. Vastuseks sellele lõhuti Tartus novgorodlaste kirik. 1501. aastal, enne Liivimaa-Moskva sõja algust, vangistati Tartus mitukümmend Vene kaupmeest, süüdistades neid Toomkiriku aarete röövimises. Sama aasta lõpus toimus venelaste uus rüüsteretk, mille käigus Tartu ümbrus taas rängalt kannatada sai. 1502. aastal järgnes sellele aga liivimaalaste edukas vasturünnak, misjärel sõlmiti Moskva ja Pihkvaga rahu, mida pikendati korduvalt kuni 1554. aastani.

Tartu vaade aastal 1553

Tartu Jaani kirik 

Eesti arhitektuuripärandi hulgast moodustavad vahest kõige hinnalisema osa keskaegsed ehitismälestised. Viimaste seas omakorda kuulub eriline koht Tartu Jaani kirikule. Seda eelkõige ehitusskulptuuri pärast. Kirikut kaunistavad nii seest kui ka väljast arvukad ehisdetailid. Kõik need on valmistatud terrakotast, s. o põletatud savist.

Tartu Jaani kirik on keskaegne telliskirik Tartus, mis on tuntud oma terrakotafiguuride poolest. Samal kohal on kirik asunud hiljemalt 13. sajandi esimesest poolest, praeguse hoone vanimad osad pärinevad 14. sajandist.Jaani kirik ehitati tõenäoliselt 14. sajandi esimesel kolmandikul kolmelöövilise basiilikana.  Kirik on ajaloo jooksul olnud korduvalt varemetes, viimati aastatel 19442005. Kirik on pühitsetud Ristija Johannesele.

Jaani kiriku terrakotaskulptuurid on kuulsad selle poolest, et need pole mitte ühe või mõne vormi abil stantsitud, vaid kõik kujud – algselt üle tuhande – on ükshaaval savist valmistatud, nii et igaüks neist on isenäoline. Praeguseks on säilinud ligikaudu 200 skulptuuri. Ühe hüpoteesi järgi kujutavad need kunagisi Tartu linna kodanikke.

Tartu Jaani kirikut puudutav ürikuline teave on napp ja seega ebapiisav kiriku ehitusajaloo rekonstrueerimiseks. Esmakordselt on kirikut mainitud juba 14. sajandil. Ürikutest on teada, et 1323. aastal määras paavst Johannes XXII Tartu Jaani kiriku plebaaniks Tartu toomkiriku kanooniku Berardus Suerwerdina. Arheoloogilised andmed on kiriku algajaloo osas kõnekamad ning nendest võib järeldada, et ilmselt on kirik rajatud varem hoonestatud alale.

Kirikut on korduvalt purustatud ja rekonstrueeritud, aga hoolimata sellest on kiriku keskaegne üldkuju säilinud. Tugeva läänetorniga kolmelöövilisele basilikaalsele pikihoonele liitub piklik polügonaalse lõpmikuga koor, mille põhjaküljel paikneb käärkamber. Pikihoone lõunaküljel oli nn Lüübeki kabel – meenutus ajast, mil Tartu hansalinnana vahendas ennekõike Lüübeki ja Venemaa kaubandust.Kirikut kaunistavad nii seest kui ka väljast arvukad ehisdetailid. Kõik need on valmistatud terrakotast, põletatud savist. Kiriku väliskujunduses domineerib võimas läänetorn.

Kirik sai vigastada Vene- Liivi sõjas 16. sajandil, selle tornikiiver on  mitmeid kordi välgulöögist süttinud. Juba 17. sajandil asuti rekonstrueerima Lüübeki kabelit.Osa kirikust hävis Põhjasõjas 1708. aastas. 1820.-30. aastail rekonstrueeriti kiriku interjöörid G. F. W. Geisti Kavade kohaselt, üritades ruumi muuta antiiktempli sarnaseks. Paraku oli see vist suurim hoop ehitisele kogu tema ajaloos. Tolle ajani oli säilinud enamik interjööri skulptuure. Need ei sobinud aga klassitsistlike vormikaanonitega ning raiuti põhilises osas maha. Säilisid üksnes kujud, mida oli lihtsam kinni müürida või krohvida. Alates 1899 restaureeriti kiriku fassaadid Riia arhitekti W. Bockslaffi juhtimisel. Nüüd eemaldati seintelt hilisemad krohvikihid ning päevavalgele tulid välisskulptuurid.

Kirjeldatud kujul säilis kirik kuni Teise maailmasõjani. 1944. aasta augustis Nõukogude vägede pealetungil põles ka Jaani kirik. Ööl vastu 26. augustit 1944 pommitasid linnast taganenud sakslased Tartut. Süttis ka Jaani kirik, tules lagunes müüride krohv ning paljastusid ammu unustatud keskaegsed skulptuuri. Kirik jäi rohkem kui 50 aastaks varemetesse. 2002. aastal hakkas ehitustöid, eesmärgiks lõpetada kiriku taastamistööd 2004. aasta detsembris. 

Meie ja Tartu Jaani kirik

Tartu Jaani kirik

Tartu toomkirik 

Apostlitele Peetrusele ja Paulusele pühitsetud ning Toomemäele nime andnud Tartu toomkirik on üks suurimaid ning ainus kahe torniga keskaegseid kirikuid Eestis. Kirikut hakati ehitama 13. sajandil ning seda täiendati 16. sajandi alguseni. Viimasena valmisid kirikutornid. 

Reformatsiooni ajal kannatas toomkirik pildirüüste all, 10. jaanuaril 1525, mil linnakodanikud tungisid kirikusse, purustasid pühakute kujusid ja krutsifikse. Reformatsiooni järel jäi kirik tühjaks ja hakkas lagunema. Liivi sõja käigus laastasid seda venelased. 1582. aasta järel, mil Tartu langes poolakate kätte, tehti plaane toomkiriku renoveerimiseks ja uuesti kasutuselevõtuks, kuid järgnenud Poola-Rootsi sõjad nurjasid need kavatsused. Rootsi võimu ajal lagunes toomkirik edasi, kuid matusepaigana jäi see kasutusele kuni 18. sajandini. Toomkirikust on leitud eriti ohtralt just rootsiaegseid matuseid, mille juures oli sageli panustena münte. Lisaks matusepaigale kasutati kirikut ka heinaküüni ja kuurina.

Varemeis toomkirik on üks Vana-Liivimaa silmapaistvamaid tellisgootika näiteid. 16. sajandil oli toomkirik Ida-Euroopa suurim kirikuhoone ja tellisehitis. Tartu toomkiriku kalmistu oli mitte koguduse surnuaed, nagu näiteks Tartu Jaani kiriku kalmistu, vaid keskaja ühiskonna eliidi matmispaik. Toomkirik on ainus hoone, mis on Toomemäel laiunud keskaegsest linnaosast tänaseni säilinud. Aastal 1802, mil taasavati Tartu ülikool, annetas Venemaa keiser Aleksander I Toomemäe koos kõigi sealsete ehitistega ülikoolile. Toomkiriku varemete kooriosa kujundati arhitekt Johann Wilhelm Krause kavandite järgi ülikooli raamatukoguks. Toomkirikus tegutseb teaduse ja ülikoolihariduse ajalugu tutvustav Tartu ülikooli muuseum.

Seni viimaseks suuremaks muudatuseks on toomkiriku tornide renoveerimine, misjärel need 2005. aastal huvilistele avati. Seejärel tekkinud Piiskopliku Tartu Toomkiriku Taastamise Selts on püüdnud saavutada kiriku taastamist oma keskaegses hiilguses Lübecki Maarja kiriku eeskujul. 

Meie ja Tartu toomkirik

Tartu toomkirik

Kirjutasid Eric, Olari, Mengel, Stefan, Sten ja Külvi

30.04.2020

Tartu õppekäik 2020

Kolmandal veebruaril viibis kogu Tallinna Reaalkooli gümnaasium Tartus õppepäeval. Seda seetõttu, et eelmisel päeval oli just möödunud 100 aastat Tartu rahu sõlmimisest. See õppekäik oli ühtlasi ka viimane Tallinna Reaalkooli poolt Eesti Vabariik (EV) 100 raames korraldatud üritus. Reisi tulemusena suurenes õpilaste teadlikkus Tartu rahu sõlmimisest, Tartu ajaloost ja Eesti vabadussõja lõpu perioodist ning täiustusid nende teadmised Eesti esimesest põhiseadusest. 

Õppepäeva tegevuste hulka kuulusid mitmed rikastavad külastused. Eesti Üliõpilaste Seltsi majas tutvustas EÜSi esimees Kerdo Kristjan Tamm külalistele seltsi ajalugu ja selle hoonet. Tartu Linnamuuseumi visiidil said õpilased ülevaate linna ajaloost alates muinasajast kuni Tartu rahuni. Tartu Ülikoolis tehti külalistele tuur ning tutvustati ülikooli pööningul olevaid kartsereid. Külastati Tartu Ülikooli kunstimuuseumit, kus oli võimalik vaadelda antiikkunsti. Jaan Poska Gümnaasiumis võõrustas Tallinna Reaalkooli õpilasi selle kooli õpilasesindus, kes tegid ringkäigu koolimajas ning näitasid muuseumist kohale toodud lauda, millel kirjutati alla Tartu rahulepingule. Toomemäel asuvas Tartu Ülikooli muuseumis olev näitus andis põhjaliku ülevaate üliõpilaste elust läbi sajandite ning Tartu Ülikooli ajaloost alates loomisest kuni tänaseni. Samuti tutvustati Tartu Ülikooli aulas eelmainitu ajalugu. Õpilastel oli võimalus tutvuda Tartu linnaga ning käia vaatamas Julius Kuperjanovi hauda Raadi kalmistul. Koostöös Hugo Treffneri Gümnaasiumiga pakuti õpilastele võimalust einestada. 

Pärastlõunal koguneti Tartu Ülikooli aulasse, mis on üks hiilgavamaid klassitsistliku arhitektuuri näiteid terves Eestis. Kõik aulat ehtivad 28 joonia stiilis sammast on puidust ning seest õõnsad, mis koos teiste puidust detailidega tagab saalis võrratu akustika. Sai nautida 1883. aastal poeglaste erakoolina rajatud Hugo Treffneri Gümnaasiumi 136. sünnipäevaks valminud etendust “Tartu Vaim” ja ammutada teadmisi kahe Tartu Ülikooli dotsendi ettekande näol. Ajaloodoktor Ago Pajur esines äärmiselt hästi artikuleeritud ja karismaatilise käsitlusega Vabadussõjast ja Tartu rahulepingu kujunemisloost. Õiguse ajaloo ja Rooma õiguse dotsendi Hesi Siimets-Grossi esitus käsitles Asutava Kogu tegevust Eesti Vabariigi 1. põhiseaduse koostamisel. Ettekanded andsid tajumuse sellest, kuidas üks väikerahvas ja ka selle hulka kuuluvad üksikisikud võivad terve Euroopa ajalugu mõjutada. 

Valik õpilaste arvamusi õppekäigust:

“Heaks sissevaateks õpilaste väärtushinnangutele osutus nendevaheline diskussioon. Teemaks: Tartu Ülikooli aulat ehtivate sammaste stiil.” – Liisa Rita Viitung 136.c

“Minul isiklikult tekkis sügav aupaklikkus Eesti riigi loojate ning kõigi iseseisvuse kaitsjate ees.” – Hugo Kivilo 136.c

“Õppekäik Tartusse oli meile kui Eesti tulevikuinimestele väga oluline sündmus, sest see tõi päriselt korduvalt jutustatud Eesti algusloo meieni. Ilma oma ajalugu lahti mõtestamata on raske mõista praegust olukorda, kuid see kõik on vajalik, et ehitada üles veelgi parem Eesti.” – Annika Õunapuu 136.c

Kirjutasid Nikita ja Kaspar

10.02.2020