Arhiveeritud - kategooria: ‘Määratlemata’

Keskaegne Pärnu

13.-14. sajandil oli Saksa Ordu üks tugipunkte Liivimaal Perona linn, mis paiknes samanimelise jõe kaldal. 1263.aastal rüüstasid ja põletasid linna leedulased, peale mida asusid linna kodanikud elama praeguse Pärnu jõesuudme vastaskaldale. Sinna ehitas Saksa Ordu linnuse ja pani ametisse komtuuri.

Uus-Pärnu linn asustati 5. aprillil 1265 Saksa Ordu Liivimaa meistri privileegiga. Linna asukoha valikul sai määravaks soodne sadamapaik. Uus-Pärnu oli üks viiest ringmüüriga ümbritsetud Eesti linnast koos Tallinna, Tartu, Narva ja Viljandiga. Arvata võib, et tollane linn ordulossi ees ei olnud palju suurem kui 5 hektarit, mis tegi aga Uus-Pärnust ühe suurema linna Liivimaal.

16. sajandil elas siin ligikaudu 600, koos eeslinnadega umbes 1100 elanikku. Keset Uus-Pärnut paiknes turuplats, mis oli linna süda. Idaküljel asus Nikolai kirik Püha Risti kabeliga, põhjaküljel raekoda ja vaekoda. Põhjast lõunasse läbis linna peatänav, mis kulges turuplatsi ja linnakiriku vahelt Riia väravani, kust viis tee mööda mereranda Riiga.

Linnas käis elu linnaõigusesse koondatud reeglite, kohustuste ja vabaduste järgi. Kuna tuli laastas linna mitmeid kordi, kutsuti kodanikke üles ka tuleohutusele: „Igaüks vaadaku oma tule järele enne, kui häda tõuseb”. Kuid linnamüüridest väljaspool lubati palju rohkem. Näiteks „Kui keegi tabatakse teise mehe aias, sündigu temale seal mis tahes, selle üle pole kohut”.

Seegi Maja

Seegi Maja on Pärnu teadaolevalt kõige vanem maja. Hoone ehitati 1658. aastal Pühavaimu kiriku vaestemaja alusmüüridele. Hoone kiviseinte asetuse ja nende strateegiliste seoste järgi oletavad arheoloogid, et 17. sajandi keskel hospidal-seegi rajamisel kasutati ära varasema keskaegse ehitise kivimüüre, mis on ehitatud 1250. – 1350. aasta vahel, hoone täpset vanust ei õnnestunud arheoloogidel siiski tuvastada.

Tänane välisilme on taastatud 17. sajandi võtmes restaureerimisarhitektide  Rein Raie ja Leevi Soku projekti järgi. 1998. aastal hoone rekonstrueerimise käigus avastasid arheoloogid mitmeid põnevaid leide 14.-15. Sajandist, mis viitavad veel varasema kivikõrtsi jälgedele. Leiti keedunõudest tulnud potikilde, noateritusluisk, tulekivi, liivi sõdalase kukru mündid. Oletatakse, et tegemist oli Jürgen Kratze kõrtsiga, mis 1544 müüdi Tori kirikhärrale Michel Schwedersile, kes omakorda ostis maja oma tütrele Elsabele.

1580 anti krunt kuningas Stephan Bathory privileegi alusel Pärnu linnale ja 1658 ehitati sinna seek, mis andis nime ka Hospidali tänavale. Hospidal tähistas keskajal eraldus- ja hoolekandehaiglat, olles nime saanud hospidaliitidelt – vaeste ja haigetega tegelenud hoolekande munkadelt. Hospitaliitide vennaskonnad tekkisid IX sajandil. Haigete kaitsepühakud olid Lazarus ja St. Rochus.

Seek tähendas keskajal haigete ja invaliidide varjupaika, mida peeti üleval annetustest. Hiljem sai seek rahvakeeles nime: vanadekodu. Hospidali 1 maja on nimetatud hospidal-seegiks. Seekides oli ühendatud ülalpidamine ja ravimine. 

1816 müüs magistraat vana seegimaja samas kvartalis asuvale eksport-import kaubamajale Hans Dietrich Schmidt (1741 -1942), maja kasutati kõrvalhoonena.

Seegi maja

Punane torn

Punane torn on keskaegse Pärnu linnakindlustuse üks osa, 15. sajandil linnamüüri kagunurka ehitatud vangitorn. See on ainus säilinud Uus-Pärnu hansalinna kaitsetorn. Nime sai raudkividest torn seda seest ja väljast katnud telliskivivoodri järgi. 17. sajandil oli torn neljakorruseline ning 6 meetri sügavuse vanglakorrusega. Säilinud on kolm korrust.

19. sajandi lõpul kohandati hoone linnaarhiiviks ja järgmise saja aasta jooksul on ruume kasutatud erinevatel otstarvetel.

Punane torn

Tallinna värav

Üks esinduslikum rootsi mälestis on Pärnus Tallinna värav, mida nimetati Rootsi ajal  kuningas Karl X Gustavi auks Carl Gustafi väravaks.

Värav ehitati 1690-ndatel aastatel Erik Dahlbergi abilise Paul von Esseni jooniste järgi. Paul von Essen oli kindlustusinsener, kes tänu kuninganna Kristina hoolitsusele sai Civita-Vecchia sadamas jälgida Bernini töid. Eestisse tuli ta 1666. aastal. Enne kui ta sai ülesande juhatada kindluseehitajate tööd Pärnus, töötas ta Tallinnas, kus tegi mitmete ühiskondlike hoonete jooniseid. Tema esimene plaan Carl Gustafi värava jaoks kandis ilmselgeid jälgi Itaalia reisi muljetest. Kuid seda plaani ei kiitnud Dahlberg heaks. Mõne aasta pärast tuli von Essen uute joonistega, mis olid mõjutatud Dahlbergist. Nüüd läks plaan läbi ja ehitus võis alata. Värav sai valmis 1669. aastal. Välisviimistluselt on värav väga sarnane Konungsporteniga (Kuningavärav), linnaväravaga, mille Dahlberg joonestas Narvale, kuid mida kunagi ei hakatudki ehitama. Üks muistend pajatab, et kord tuli vaenlaste eest põgenedes Karl XII Pärnusse. Kui kuningas jõudis Carl Gustafi värava juurde, oli see suletud. Karl XII koputas oma haavatud ja veritseva käega väravale, mis ka kohe talle avati. Värava juurde tilkusid aga mõned kuninglikud veretilgad, mille eest pärnakad veel meie sajandilgi hoolitsevad, värvides need igal aastal punase värviga üle.

Teine mälestis Karl XII on Pärnus Rüütli tänav 21 majal olev hobuseraud. Räägitakse, et hobune kaotas raua, kui kuningas 1700. aastal läbi linna Narva peale ratsutas. Seda peeti halvaks endeks.

Tallinna värav

Karl XII hobuseraud

Kirjutasid: Marie, Aleksander, Linda, Hans, Mia, Johann Mattias

22.06.2020

Keskaegne Narva

Hermanni linnus

Enne praegust linnust oli sellel kohal 1220. Aastatel taanlaste rajatud puitlinnus, mille põletas Novgorodi vürsti väesalk 1294. aastal maha. Praeguse linnuse vanimad osad ehitati 14. sajandi alguses, kui taanlased hakkasid endise puitlinnuse asemele kastelli ehitama. Kastelli loodenurgas oli nelinurkne torn, millest sai hiljem Pikk Hermann. Eestis on kokku neli Pikka Hermanni: Tallinnas, Narvas, Paides ja Kuressaares. Kunagi oli ka Tartus Pikk Hermann. 14. sajandi jooksul tehtud laienduste hulka kuulusid kastelli põhjaküljele rajatud väiksem eeshoov ja suurem eeshoov lääneküljel. 1342. aprillil põletasid vene väed jälle linnuse maha. 1345. aastal Taani kuningas Valdemar IV poolt Narvale kinnitatud Lübecki linnaõigused viitavad linna ja linnuse kiirele taastamisele.

Hermanni linnus

Aleksandri suurkirik

Narva Aleksanrdi Suurkirik on historitsistlikus stiilis kirik, millel on ka neoromaanika ja neoklassitsismi elemente. 1879. aastal otsustati, et Narva ümbrusesse võiks rajada eestlastele kirik. Kiriku nurgakivi laoti maha 1881. aasta suvel ning valmis kirik pühitseti sisse 3 aastat hiljem. Kirik nimetati tsaar Aleksander II järgi, kes 1881. aastal oli atentaadi käigus hukkunud. Kuna ehitust finantseeris Kreenholmi Manufaktuuri omanik ning suur hulk töölistest olid luterlased (5000 töölist), sai antud kirikust luterlik kirik. Kuigi Joaaru sai vabadussõjas pommitamiste käigus tugevalt kahjustada, jäi Aleksandri kirik kahjustusteta. See-eest teise maailmasõja pommitamiste ajal sai Aleksandri kirik mürskudega pihta. 1962. aastal võeti kirik koguduselt ära ning sinna tuli asemele töökoda ja ladu. 1990. aastal algasid taastamistööd. Kuna kiriku taastamine oli kulukas, kuulutas kogudus 2015. aastal välja pankroti ning kiriku ostis ära riik.

Aleksandri suurkirik

Poisid ja Aleksandri suurkirik

Victoria ja Spesi bastion

Victoria bastion (ladina keeles victoria ‘võit’) ja Spesi (spes ladina keeles tähendab ‘lootus’) poolbastion on Rootsi riigitegelase ja sõjaväeinseneri Erik Dahlbergi projekti järgi Narva linnakindlustuse täiendamisel aastatel 1683–1704 ehitatud bastionid. Mõlemad bastion asuvad Narva jõe ääres, Spes lõunapoolseim ja  Victoria Põhjapoolseim jõeäärne bastion. Narva Victoria bastioni kohta võib kõhklusteta öelda, et see on võitja läbi aegade. Oma 300-aastase ajaloo jooksul on bastion sattunud paljude sõdade keeristesse, teeninud eri aegadel eri riike ning võtnud suurte väejuhtide käe all väärikalt vastu nii võite kui ka kaotusi. 21. sajandi algul õigustas Victoria bastion veel kord oma nime – pärast täielikku restaureerimist sai temast jälle võitja! Bastion muutus üheks piirkonna põhiliseks turismimagnetiks, mis meelitab ligi kõiki, kes soovivad kuulda kaasahaaravaid lugusid ning tunnetada bastioni jõudu ja võimsust.Victoria bastioni esiseina kõrgus on 16 meetrit. Sisemüüri (nn bastioni keha) paksus on üle 3 meetri. Kõrged ja võimsad esiküljed iseloomustavad kõiki Dahlbergi projektide alusel ehitatud kaitserajatisi.Bastioni sisse on ehitatud kahekorruselised kasematid, mille kõrgus on 2−3 meetrit ja laius 2 meetrit. Kahekorruselised kasematid suurendasid bastioni lahinguvõimsust: bastionide peal asuvatele kahuritele lisaks oli vaenlast võimalik tulistada bastioni siseruumides asuvatest kahuritest ja musketitest.

Victoria ja Spesi bastion

Raekoda

Narva raekoda on 17. sajandi teisel poolel barokkstiilis ehitatud linna kohtu- ja valitsushoone, mis asub Narva vanalinnas. Hoone stiilis on segunenud saksa, rootsi ja itaalia arhitektuuri mõjud. Raekoja platsi arhitektuurilisse koosseisu kuulusid omal ajal raekoja hoone, börsihoone, linnaapteek ning jõukate rootsi linnakodanike elumajad. Ehitamiseks andis käsu Rootsi kuningas Karl XI. Ehitustööd toimusid Lübecki ehitusmeistri Georg Teuffeli projekti järgi. Raekoja ehitustööd algasid 1668. aastal ja kestsid 1671. aastani. Sellele järgnes veel omakorda 4 aastat, mille jooksul tehti hoones siseviimistlustöid.1939. aastal paigutati Narva raekojale esimese hoonena Eestis kodanliku õhukaitse kinnisvaramärk. Narva linn hävines 1944. aasta märtsipommitamise käigus, mis purustas suure osa vanalinna ehitistest. Raekoja puhul hävis torn, katus, vahelaed, tugevalt said kahjustada portaali figuuridegrupp ja trepp. Raekoda taastati restaureeriti aastatel 1960–1963, arhitekt Henno Potti ja insener H. Uuetalu juhtimisel. Taastatud hoones tegutses nõukogude ajal Viktor Kingissepa nimeline Narva Pioneeride Palee. Narva raekojaplatsi ääres asub Tartu Ülikooli Narva Kolledž, kus õpetatakse näiteks haridusteaduseid, psühholoogiat, politoloogiat ja majandusteaduseid. Tänapäeval on raekoja hoone külastajatele suletud, aga linnal on plaan avada see tulevikus ka turistidele ja külalistele.

Narva raekoda

Kasarmu aidahoone (kunstigalerii)

Narva Muuseumi Kunstigalerii asub 18. sajandi teisel poolel Gloria bastionile ehitatud vanas magasiaidas, aadressil Vestervalli 21. Kasarmu aidahoone on tüüpiline 18. sajandi kolmanda veerandi sõjaväeehitis. Lihtne kahekorruseline varaklassitsistlikus laadis hoone viilkatuse, katusekorruse ja kolme vintskapiga. Kandvad seinad ja postid olid kivist, vahelaed puidust. Analoogiline ait ehitati Ivangorodi kindluse nn. Suurde Bojaarilinna. 19. sajandil rekonstrueerti ait kasarmuks, tuntud kui “polgukasarm”. II maailmasõjas sai kasarm tugevasti kannatada. 1950.-ndatel aastatel ehitati see aga ümber tehase õppekorpuseks. 1991. Aastast alates on sellest kasarmu aidahoone Narva muuseumi kunstigalerii.

Kirjutasid Henrik, Patrick, Nikita ja Kaspar

21.05.2020

Keskaegne Haapsalu

Linna ajalooline saksakeelne nimi on Hapsal, 1279. aastal sai Haapsalu Riia linnaõiguse. Linna hakati ehitama pärast Vana-Pärnu põletamist. Haapsalu elanikkond koosnes suures osas baltisakslastest ning ka rannarootslastest. Kammisted on rannarootslased ning ka baltisakslased. 1559. Aastal ostis Taani kuningas Frederik II piiskopkonna ning kinkis selle oma vennale hertsog Magnusele, kes sai Saare-Lääne piiskopiks 1560. aasta alguses. 1573. aastal liideti valdused Taani kuninga aladega. Järgnevalt kuulus see Rootsi kuningale Gustav II Adolfile. Järgnevalt kuulus see Venemaa keisririigi koosseisu ja 1715 külastas Haapsalu tollane tsaar Peeter I. Ametlikult kuulus Haapsalu Venemaa keisririigile alles 1721. aasta Uusikaupunki rahulepinguga. Haapsalu on kolmest küljest merega piiratud linn, mille suurus on kasvanud 10,59 ruutkilomeetrile.

Vanalinn

Vanalinn on Haapsalu elamurajoon, kus tänapäeval asetsevad mitmed restoranid ning ka mitmed elamud. Selle võib jagada keskaegseks ja 20. saj kuurortpiirkonnaks. Haapsalu vanalinna kõrval asetsev Väike Viik on paljude lemmik ujumiskoht ning sealgi asub restoran. Samuti on Väike Viik üks Haapsalu inimeste lemmikõlu. 

Haapsalu vanalinn

Haapsalu linnus

Haapsalu linnus on rajatud samal ajal kui Haapsalu linn ise. See oli põhiline tugipunkt. Linnus sai kahjustada Liivi sõjas, kuid moderniseeriti Rootsi kuninga poolt. Linnus on seejärel saanud mitmeid kordi kahjustada, kuid seda restaureeriti pidevalt. Vahepeal oli linnus nii purunenud, et linnarahvas kasutas seda karjamaana. Linnusega on seotud ka legend Valgest Daamist. Tol ajal ei lubatud naistel linnusesse siseneda, kuid see ei peatanud ühel tüdrukul end poisiks riietumast ning linnusesse sisenemast. Kui saadi aru, et ta on hoopis tüdruk, müüriti ta seina sisse ning jäeti ta sinna surema. Valget Daami on “näha” augusti kuus siis, kui taevas on täiskuu. Hetkel asub varametes muuseum.

Haapsalu linnuse muuseumi sissekäik

Poisid kahuritega

Haapsalu linnuse siseõu

Kutid Haapsalu linnuse varemete ees

Uuemõisa mõis

Uuemõisa mõis on Haapsalu lähistel asuv mõis, mida on esmamainitud aastal 1539, kui see oli piiskopimõis. Mõisa kahekorruseline järelklassitsistlik peahoone on valminud hiljem, 1833. aastal. Peahoone on järelklassitsistlikus stiilis. 1920. aastatel ehitati hoone Karl Burmani projekti järgi  taas ümber ja hoonele lisandusid ühekorruselised tiibhooned. Sellega moodustus hiigelpikk ehitis. Praegu asub hoones Ridala vallavalitsus Uuemõisa Lasteaed – Algkool. Mõisa Valge saal on hea kontserdipaik.

Uuemõisa mõisa fassaad

Kirjutasid: Kammiste, Kivilo, Kõss, Laats ja Roose

13.05.2020

Meie klassi mõtted distantsõppest

Distantsõppe on hea vaheldus ja proov Eesti haridusele. Mulle see sobib, usun, et ka paljudele teistele. Eestis võiks tekkida koole, mis ongi distantsõppega, sest kindlalt on veel inimesi, kellele meeldiks enda aega planeerida, ärgata siis kui on soovi, õppida omas tempos. Kahjuks aitab distantsõpe süvendada alkoholismi ning motivatsioon on hakanud järk-järgult kaduma. Õnneks on olemas CS:GO.

-Johann Kammiste

Väga mõistlik asi. Käikski koolis ainult nii. 

-Kaspar Päärson

Mulle meeldib distantsõpe. Tegelikult pole minu jaoks midagi väga muutunud, sõpru mul nkn ei olnud. Iga hommik ärkan kell 8, pesen hambad, joon kohvi, siis istun arvuti taha ja alustan koolitööd. Minu lemmik videotundideks on kunst ja füüsika. Kuigi alguses oli õpetajatel raske ümberkorralda õppetööd, siis tänaseks on juba kõik tipp-topp. Ainuke asi, mis mulle distantsõppe juures ei meeldi on see, et ma ei näe oma lemmikõpetajaid. Igatsen kohutavalt vene keelt ja Erika Vatselit. Ootan juba kooli!!!

-Olari

Tööpäeva, nädalavahetuse ja koolivaheaja erinevus on peaaegu et märkamatu. 24h tunni tagant saabub uus hommik, seejärel uus lõuna ja uus õhtu. Tööpäevade ainuke eripära on see, et tõusen kell 8 ja vahest on mõned videotunnid. Õppimine on jaotunud iga päeva peale nädalas. Võiks arvata, et distantsõppega on keerulisem õppimisse süveneda, aga minu puhul on see just vastupidi. Lõpuks on aega ka tegeleda asjadega, millega varem ei jõudnud või ei viitsinud. Ma olen täiesti üllatavaid uusi talente avastanud. Üle kõige on isolatsioon see, mis vaikselt mõistust minema viima hakkab. Inimestest tunnen tõesti väga suurt puudust. Aga muidu distantsõpe on päris huvitav uus asjake, millega me siin nüüd siis tutvume ja muidu väga hullu polegi. 

-Sirle

Kodus on keskenduda raskem kui koolis, kuid oma päeva saan ise planeerida. Rohkem aega jääb magamiseks ja spordi tegemiseks.

-Karl Tani

Alguses tundus distantsõpe päris tore. Sai ise oma aega planeerida jne. Pärast esimest paari nädalat on motivatsioon suuresti hääbunud. Tunnen pidevalt väsimust. Iga päeva lõpus tuleb mulle üllatuseks, et päev järsku nii kähku läbi sai. Samas päeval aeg venib. Tunnen nüüd, kui vähe aega mul tegelikult on või kui lühike see aeg tegelikult on. Võib-olla üldse mõlemat. Tegevused, millega karantiini algul oma aega täitsin, ei paku mulle enam eriti rõõmu. Väga raske on õigeks ajaks ärgata. Paradoksaalsel kombel kipun iga õhtuga hiljem magama jääma, kuigi ma tegelikult vihkan öösel üleval ülemist. Öösel tunnen end veel rohkem isoleerituna kui päeval. Ma pole karantiini algusest peaaegu kellegagi näost näkku kohtunud. Siiski ei saa ma peaaegu kunagi tõesti üksi olla ja seda nautida, sest üks vanematest töötab nüüd kodust.  Mälestused mineviku normaalsusest tekitavad valu. Näen kogu aeg järjest veidramaid unenägusid. Püüan neile tähendust mitte omistada. Vahel ärritun väga kergesti. Üleüldse tundub see kõik parajalt jabur ja ebareaalne.

-Nikita

Sõnale distantsõpe on praeguseks tulnud juurde mõrkjas-magus maik. Magusaks teeb selle asjaolu, et on võimalus ise aega ja õppimisi planeerida. Õppemaht on ikka suur, kuid praeguseks olen ajaplaneerimisega rohkem harjunud ning ka õpetajad tajuvad nüüd paremini, kui palju on mõistlik õpilastele teha anda. Päevad üldiselt mööduvad kiiresti ja ise tihtipeale ei märkagi, kui õhtu on juba käes. Pean ütlema, et olen selle ajaga arvuti päris omaks võtnud. Kooli minnes saab olema tükk tegemist, et käsitsi konspektide kirjutamine jälle omaks võtta. Olen üks klassikalistest karantiinis inimestest, kes on nüüd leidnud aega, et tegeleda asjadega, milleni varem nii hästi ei jõudnud. Olen jõudnud tagasi klaveri mängimise juurde, võtan pea iga päev kätte kitarri ning käin jooksmas (kui põlvevalu seda lubab). Elul poleks päris vigagi, kui ainult sõpradest ja headest tuttavatest nii suurt puudust ei tunneks. Eks see ole distantsõppe mõrkjas pool.

-Annika

Mulle distantsõpe vahelduseks meeldib. Distantsõppel on omad puudujäägid, kuid seda on ka tavalisel õppetööl, seega vahelduseks on see sobiv ja tegelikult minu arvates isegi arendav lahendus. Distantsõppe raames saavad õpilased panna proovile oma ajaplaneerimise oskuse, distsipliini, enesemotivatsiooni ning iseseisva õppimise oskuse. Tänapäeva maailmas, kus üha rohkem tööd on võimalik teha nii-öelda arvuti tagant lahkumata, on need oskused üha olulisemad. Õpilaste üle on vähem järelvalvet ning on suurem vajadus oma hariduse eest ise vastutada. Iga päev jääb alles aeg, mis muidu kulus kooli minekuks valmis saamiseks, kooli minekule, koolis teiste järele ootamisele, koolist koju tulekule jne. Distantsõpe võimaldab veeta rohkem aega oma perekonnaga ning usun, et inimestel on lõpuks võimalik rohkem aega veeta ka iseendaga ning pöörata vähem tähelepanu välisele, mis on samuti vahelduseks kasulik. Distantsõppe ei suuda aga asendada tavalist õppetööd täielikult, eriti kannatab vahetu sotsiaalse suhtluse aspekt, mille olulisust ei tasu alahinnata. Seega ma loodan, et hiljemalt järgmise õppeaasta teiseks pooleks stabiliseerub olukord piisavalt, et on võimalik jätkata vähemalt osaliselt tavapärase õppetööga. Loodan ka, et õpilaste kooli tagasi saatmisega ei kiirustata, sest sellel võivad olla veel palju kurvemad tagajärjed. Elu ja tervis on siiski palju olulisemad, kui lühiajaliselt suurem vahetu sotsialiseerumine ning suurem kontroll õppetöö üle. Kokkuvõttes vastutab igaüks oma elu ja hariduse eest ise ning teeb otsuseid, mis tunduvad otsuse tegemise hetkel kõige mõistlikumad.

-Marek

Distantsõpe on väga omanäoline, mis sisaldab omajagu plusse kui ka miinuseid. Hommikul ei kulu aega bussisõidule, mis pikendab unetunde, aga keskendumine kodus on rohkem häiritud kui koolis. Proovile pannakse õpilaste ajaplaneerimine, mis on kindlasti hädavajalik oskus ülikoolis. Vahelduseks on järjepidev koduõpe tore, aga kui pandeemiline viiruse levik lõppeb, sooviks klassiruumi tagasi õppima asuda.

-Hans Robert

Alguses tundus tore, aga viimasel ajal hakkab veits üle viskama. Motivatsioon asjade tegemiseks langeb iga päevaga ja unegraafik on ka paigast ära. Ma olen kahjuks selline, kes pigem elab etteantud graafiku järgi, sest ise oma aega ma planeerida pikas perspektiivis ei suuda.

-Miko

Distantsõpe on veidike sürreaalne, kuid minul ei ole selle vastu midagi. Koolitööd saab kiirelt tehtud ja aega jääb üle piisavalt. Saab tegeleda ka spordiga ja nautida meelelahutust. Koolitööd on enamasti hästi korraldatud ja tore on näha õpetajaid kord nädalas. Aga loodan, et järgmine kooliaasta on ikka tavaline, kuna kodus õpin tunduvalt vähem.

-Fred

Distantsõpe pole päris vist minu teema. Ei tea, kas asi on minus kinni, aga õppeaeg venib väga pikale. Täpsemalt õpin terve päev. Toolil istudes lähevad kannikad juba lamedaks. Kergem oleks tegutseda rutiini järgi, aga seda saavutada kodus istudes pole kõige kergem. Videotunnid aitavad rutiini kujunemisel kaasa, aga see ei tähenda, et nendele lisaks võib topeltmahus kodutöid anda.Õnneks saab katsetada asju, mida muidu teha ei luba, nagu näiteks vuntsi kasvatamine. Tore on ka inimestest vahepeal puhkust saada. Igatsus mõnede vastu ka aina suureneb.Unetunnid saab õnneks ka täis magatud. Perega on välja kujunenud ka uusi traditsioone, mida koos saame teha.

-Karmo

Eks kõikide asjade juures on plusse ja miinuseid, aga minu jaoks on distantsõppe juures tugevalt ülekaalus see miinuste osa. Kuigi maht on mõnes mõttes väiksem, nt vene keelt tuleb õppida vaid kord nädalas, on koolipäevad veninud terve päeva pikkuseks. Pigem on olukord muutunud selliseks, et õpin 20 minutit ja leian uue põhjuse, et maja peale kondama minna, kas hoolitsen oma juuretise või tärkavate taimede eest. Kohe üldse ei kutsu selle õppimise poole. Kas küsimus on üldises madalas motivatsioonitasemes või eriolukorra masenduses, vastust mina anda ei oska, aga paras korralagedus on see õppimine küll. Pean tõdema, et see endine koolirutiin ei olnudki nii hull, pigem andis lootust, et kui päev üle elada, on õhtu või vähemalt nädalavahetus puhkamiseks. Nüüd pole sedagi. Päevad ja ööd on kokku sulanud, nädalavahetust nagu ei olegi. Isegi vaheajal ei saanud korralikult puhata. Üks ainsaid positiivseid külgi kogu eriolukorra juures on see, et saan olla kodulinnas ja perega aega veeta, aga eks sellest kipub ka juba üle viskama. Selgub, et ka juba 8-aastane laps ei suuda iseseisvalt aega veeta.

-Elina

Alguses olin isolatsioonist täielikus vaimustuses. Esimesed paar nädalat tegelesin suure hurraaga oma poolelijäänud projektidega ning avastasin Eesti loodust. Muidugi passisin niisama ka. Küll aga sain varsti aru, et see ikka ei ole päris minu teema – pikslite abil kellegi teise nägemine ja kuulamine mulle ei sobi. Vahetu kontakt õpilase ja õpetaja vahel moodustab väga suure osa minu õppimisprotsessist, seega on veidike tunne, et olen siin karantiinis rumalamaks jäänud, vähemalt kooliainetes. Küll aga on mul õnneks olnud aega end teistel teemadel harida ning olen selle eest karantiinile tänulik. Siiski võtaks ma hea meelega nii kiiresti kui võimalik üheotsapileti tagasi “normaalsesse” ellu. 

–Helery

Eks iga muutus ole algul tore, aga eks nagu iga asjaga muutus see ka distantsõppega. Varasem soov püsida kodus ja mitte kooli minna on asendunud vajadusega õpikeskkonna järele. Tõsi ta on, et aega on palju, et õppida, aga samas on ka aega, et teha kõike muud ebavajalikku. Algne hurraa sportida on ka nüüd kadunud nädalaks… Mitmes nädal nüüd ongi? Eks see olukord paneb kõik proovile ja õpilased ning õpetajad pole ainsad, kes uute oludega peavad kohanema. Ainus motivatsioon, mis veel alles on on nädalate lugemine suvevaheajani, mis tundub nii lähedal ja samas nii kaugel. 

–Patrick

Üks paras ameerika mägi on see legendaarne distantsõpe olnud küll. Oma tagasihoidlikus isikus on minul keeruline  Eesti mastaabis mingeid järeldusi teha, kuid võin uhke kodanikuna kuulutada, et vähemalt Šveitsi väljaannetes hinnatakse Eestit kõige edukamaks distantsõpet läbi viivaks riigiks. Nimelt oli üleminek väidetavalt äärmiselt kerge ja peaaegu et olematu. Siinkohal on paslik nõustuda, sest tõepoolest on praegune olukord vähemalt minu jaoks võrdlemisi meeldiv. Päevad on küll mõne halva, aga siiski millegipärast naljaka nalja ja kohatiste sügavamõttelise vetsuvestluse võrra vaesem, kuid kui iseendaga rääkimise märgatavalt kasvanud sagedus välja arvata, on kõik kulgenud normaalselt ja mõnusalt. 

– Aile

Sisemuses tunnen, et distantsõpe on oma vabaduste näol mõnus. Tegelikkuses olen sellises staadiumis, et arvutis on mänge juba nõnda palju mängitud, et väga enam ei viitsi, seega olen hakanud õppimist edasi lükkama “Tõe ja õiguse” lugemisega. Jäägu lugeja enda tõlgendada, kas ma naudin või mitte distantsõpet.

-Mirko

Distantsõpe on üldiselt koolist mugavam: põhimõtteliselt saab toimetada oma unegraafiku järgi ja õppida ükskõik millal. Kodus on aga raske keskenduda ja palju on probleeme laiskusega. Samas on ka kodus istumine igavaks muutunud, aga see õppeaasta kooli tagasi minna oleks ka pärast sellist vahet tüütu olnud. Lõpuaktused ja muud üritused võik ikka päriselt toimuda. Kunagi varem pole ma elus nii ebatervislikult toitunud kui praegu. Kokkuvõtteks on maailmas olukord kindlasti huvitav ja see on midagi, mis alatiseks meelde jääb.

-Kevin

Minu jaoks on distantsõpe väga mugav lahendus. See annab suurepärase võimaluse planeerida oma aega õpilase perspektiivist suurimate hüvangute saamiseks, kuna saab reguleerida paremini unetunde ning leida kõige ärksamad tunnid õppetööga tegelemiseks. Säärane paindlikkus on igaühele kasulik ning kuigi hetkel kannatab pisut igapäevaelu sotsiaalaspekt, saab loodetavasti selle suvel korvata.

-Liisa Rita

Distantsõpe võimaldab paindlikku töö- ja unegraafikut, mis tõttu on tunduvalt vähem õppimisega seotud stressi. Kahjuks on distantsõpe vähendanud motivatsiooni õppimiseks.

-Rasmus Rannala

Minu jaoks kirjeldab distantsõpet kõige paremini salm Dagö laulust „Migreen”:

Ja on külm,

Mu hullumaja pööningul

Trambib ringi kari tüüpe

Ja nad räuskavad mind nurka

Mind, mu oma enda peas

Distantsõpe lisab küll potentsiaalset paindlikkust ajaplaneerimisse, kuid minu kui halva ajaplaneerija jaoks on selle näol tegemist pigem naasmisega depressiooni juurde. Positiivse poolena olen hakanud nautima looduses viibimist oluliselt rohkem kui eelnevalt ning leian ennast üha rohkem koeraga jalutades sügavalt metsast.

-Sten-Markus Reintam

Distantsõpe on väga mugav. Kuna ma elan koolist kaugel ja õpin hilistundideni, siis ma saan enda vajaliku une kätte ja võin ärgata hiljem. Koormus pole ka sama suur ning rohkem on aega enda arendamiseks muudes valdkondades. 

-Joonas Richard Roose

Ma arvan meil on väga vedanud, et käime praegu just 11. klassis. Meid ei oota ees ei katsed ega ka eksamid, mille tõttu puudub ka stress ja teadmatus, et mis saab edasi. Praegune olukord võimaldab ka harjutada ülikooliks, kus enamus õppimisest toimub iseseisvalt, mille tõttu on ka aja planeerimine ja distsipliin väga olulisel kohal.

-Marie

Mulle meeldib distantsõpe praegu veel. Kahjuks arvan, et mõndades ainetes jäävad mõningad olulised teadmised selle tõttu omandamata. Varem elasin nädalavahetuste nimel, aga seda lõbu enam ei saa. Suvel ka väga midagi ei toimu ja selle kõige tõttu on mul vahel end väga raske motiveerida.

-Mengel

Distantsõppel on omad miinused ja plussid. Minu jaoks on õppimine ja ülesannete täitmine kodus palju keerulisem kui koolis. Raske on end õppima sundida, kuna kodus on mitmeid segavaid faktoreid, nagu arvuti ja telekas, ja mitte kedagi, kes sind kontrolliks. Produktiivsus võrreldes koolis õppimisega on kõvasti langenud ja samuti on keerulisem õppida, kui pole õpetajat, kellelt saaks küsimusi küsida ning kes keerulisemaid asju lahti seletaks. Küll aga tuleb märkida, et hommikul normaalsel ajal ärkamine ning endale sobiva ajakava järgi tegutsemine on väga mõnus. Rohkem aega jääb koolivälisteks tegevusteks, spordi tegemiseks ja uurimistöö viimased nädalad oleksid olnud kindlasti streesirohkemad, kui oleks samal ajal pidanud koolis käima. Õpetajate poolt korraldatavad videotunnid on seni igati toredad ja informatiivsed olnud.

-Mattias Tamm

Alguses on vähem õppida ja jätkus motivatsiooni iga päev koos klassikaaslastega teha ülesanded kiiresti ära. Mida rohkem aeg läinud edasi seda aeglasemini saavad koolitükid tehtud, videotunnid on osades ainetes meeldivad, kuid vahel lihtsalt kulutavad päevast aega. Rohkem aega olnud enesearendamiseks ning saanud õppida materjale, mis päriselt huvitavad + jääb aega mängimiseks. Meeleldi käiksin koolitundides, saab rohkem arutleda ja nalja õppimise käigus.

-Henrik

Üldjoontes olen uue töörütmiga harjunud. Distantsõpe annab õpilasele võimaluse oma aega õppeainete vahel paremini jaotada. On küll raske end motiveerida, aga soovi korral on võimalus tegutseda produktiivselt ja pühenduda rohkem ka koolivälistele tegevustele. On õpetajaid, kelle nõutav koormus on väiksem, kui tavaliselt, aga õnneks leidub neid, kes selle augu kohe kuhjaga ära täidavad. 

-Georg

Distantsõppe kohta on öelda suuremas osas häid sõnu. Aeg on õpilase enda planeerida, aega ei kulu transpordi peale, mis minu jaoks oli suur ajakulu. Stressi on vähem, saab õppida iseenda jaoks, mitte ei pea mõtlema järgneva vastamise peale hirmutundega. Eriti on hea viibida õues värskes õhus, motiveerides ennast õppetundide vahepeal. Tänu videokõnedele saab hoida sidet lähedastega ning õpetajatega. Minu jaoks toimib distantsõpe suurepäraselt.

– Aiko Liisa

Nagu on tore aga ei ole ka. Mingi hetk muutusid kõik päevad halliks massiks, kus eile, täna ja homme olid kõik samasugused. Aprilli nagu ei mäletagi. Isiklikult mulle ei meeldi absoluutselt see olukord, kuigi olen sellega juba ära harjunud. Tahaks tegutseda ja linna minna ja pidutseda :((. Thank god, et meie sellel aastal ei lõpeta… nii kahju on kaheteistkümnendikest.

-Anni

Distantsõppel on kindlasti positiivseid ja ka negatiivseid külgi. Mulle väga meeldib, et me ei pea kohutavalt vara ärkama, et bussile jõuda ja tunde järjest koolis istuma. Kuna ajakava on vaba saab näiteks hommikul päikest nautida ja õhtu poole õppimisega tegeleda ning saab tegeleda ka muude huvidega. Siiski nõuab see head planeerimist, sest puudub motivatsioon ja väga keeruline on kodus keskenduda õppimisele. Natukene tundub, et mingid tähtsad teemad jäävad praegu omandamata. Kindlasti on meil vedanud, et käime 11 klassis, sest vähemalt me ei jää ilma tähtsatest sündmustest lõpetamisega seoses. Väga ootan, et eriolukord saaks juba läbi ja saab naasta tavapärase elu juurde.

-Linda

06.05.2020

Keskaegne Tartu

Tartu keskajal 

Esimene märge Tartust kui linnast leiti 13. sajandi keskpaigast pärit ürikutest, linnaks sai ta hiljemalt 1262. aastal, kuid tõenäoliselt tunduvalt varem. Hansa Liidu liikmena tunnistati Tartut 13. sajandi lõpul, oletavalt pärast Riia liitumist, kuid enne teisi Eestimaa linnu. Tartust sai tolle aja kohta tüüpiliselt edukas saksa kaubalinn, sest Tartu asus Pihkvasse ja Novgorodi suunduval kaubateel. Kui Pihkva ja Novgorodi allutamist Moskvale vähenes Tartu tähtsus kaubalinnana. Linna jõukusest tõestavad muuhulgas ka arheoloogilised leiud. 13. ja 14. sajandi üleminekuajast on Tartust leitud väga haruldasi, Süürias või Veneetsias valmistatud peekrite kilde. Tartu oli Riia ja Tallinna järel suuruselt kolmas linn Vana-Liivimaal. 1224. aastal pärast eestlaste muistse vabadusvõitluse lõppu Mandri-Eestis ja Tartus asunud puidust muinaslinnuse vallutamist ristisõdijate poolt, hakati püstitama kividest Tartu piiskopilinnust ning ehitus valmis 1230. aastal, kuid seda täiendati 16. sajandini alguseni.

Linnuse ümber tekkinud linn kandis saksapärast nime Dorpat, mis eestikeeles tähendab Tartut. Linnast sai 1224. aastast alates Lihula piiskopkonna keskus (al 1233. Tartu piiskopkond). Praegusele Tartu ülikooli peahoone asukohale rajati tollal Püha-Maarja kirik. Emajõe ja Tartu all-linna vahele rajati tornidega linnamüür, mille pikkuseks oli ligi kaks kilomeetrit, ning Toomemäel asuvale linnusele Emajõega ühenduses olev vallikraav. Linnamüüril asetsevate tornide arvu pole täpselt teada, kuid kõige rohkem ajalooallikad toob selleks arvuks 27, millest üheksas asus ka värav. Tähtsaimad linnaväravad olid Emajõe poole suunatud Vene värav, Jakobi värav ja Saksa värav. Kõik Tartu väravad jms kindlustused hävisid 1708. aastal Põhjasõjas Vene armee poolt sooritatud kahjustustööde ajal. Keskajale tüüpiline värav lossihärra maavalduste ja all-linna vahel Tartus puudus.

Kindlustustööd olid vajalikud eelkõige Vene vägede tõrjumiseks: Tartut ja selle ümbrust ründasid ja rüüstasid Vene väed 1234. ja 1262. aastal. Esimesel korral vallutasid nad Tartu asula, kuid mitte piiskopilinnuse, teiseks korraks olid Tartu kivimüürid aga juba valmis ja venelased ei suutnud linna vallutada.

15. sajandi alguses oli Tartus üheksa kirikut, rohkesti aedu ning linna ilu kiitsid oma reisikirjades paljud rännumehed. Tartus elas keskaja lõpul kuni 6000 inimest. 15. sajandi lõpu veerandil püstitati Peeter-Pauli katedraali lääneküljele 67 meetri kõrgused tornid, mis olid kõrgemad kui kuskil mujal tolleaegses Ida-Euroopas.

Tartu piiskopkonna suhted Pihkva ja Novgorodiga olid läbi sajandite kahetised: ühelt poolt sõltus piiskopkonna ja linna heaolu suures osas kaubandusest venelastega, samas oli pidevalt piirikonflikte ja sõdugi. Kuni 15. sajandi lõpuni olid suhted tavaliselt siiski normaalsed. Seoses Moskva Suurvürstiriigi esilekerkimise ja Novgorodi ning Pihkva minekuga selle võimu alla halvenesid Tartu ja kogu Vana-Liivimaa suhted idanaabritega aga tunduvalt.

1480/1481. aasta talvel käisid Moskva väed Liivimaa-Pihkva sõja käigus Liivimaad, sealhulgas ka Tartu ümbruskonda rüüstamas. 1494. aastal suleti Hansa kaubakontor Novgorodis. Vastuseks sellele lõhuti Tartus novgorodlaste kirik. 1501. aastal, enne Liivimaa-Moskva sõja algust, vangistati Tartus mitukümmend Vene kaupmeest, süüdistades neid Toomkiriku aarete röövimises. Sama aasta lõpus toimus venelaste uus rüüsteretk, mille käigus Tartu ümbrus taas rängalt kannatada sai. 1502. aastal järgnes sellele aga liivimaalaste edukas vasturünnak, misjärel sõlmiti Moskva ja Pihkvaga rahu, mida pikendati korduvalt kuni 1554. aastani.

Tartu vaade aastal 1553

Tartu Jaani kirik 

Eesti arhitektuuripärandi hulgast moodustavad vahest kõige hinnalisema osa keskaegsed ehitismälestised. Viimaste seas omakorda kuulub eriline koht Tartu Jaani kirikule. Seda eelkõige ehitusskulptuuri pärast. Kirikut kaunistavad nii seest kui ka väljast arvukad ehisdetailid. Kõik need on valmistatud terrakotast, s. o põletatud savist.

Tartu Jaani kirik on keskaegne telliskirik Tartus, mis on tuntud oma terrakotafiguuride poolest. Samal kohal on kirik asunud hiljemalt 13. sajandi esimesest poolest, praeguse hoone vanimad osad pärinevad 14. sajandist.Jaani kirik ehitati tõenäoliselt 14. sajandi esimesel kolmandikul kolmelöövilise basiilikana.  Kirik on ajaloo jooksul olnud korduvalt varemetes, viimati aastatel 19442005. Kirik on pühitsetud Ristija Johannesele.

Jaani kiriku terrakotaskulptuurid on kuulsad selle poolest, et need pole mitte ühe või mõne vormi abil stantsitud, vaid kõik kujud – algselt üle tuhande – on ükshaaval savist valmistatud, nii et igaüks neist on isenäoline. Praeguseks on säilinud ligikaudu 200 skulptuuri. Ühe hüpoteesi järgi kujutavad need kunagisi Tartu linna kodanikke.

Tartu Jaani kirikut puudutav ürikuline teave on napp ja seega ebapiisav kiriku ehitusajaloo rekonstrueerimiseks. Esmakordselt on kirikut mainitud juba 14. sajandil. Ürikutest on teada, et 1323. aastal määras paavst Johannes XXII Tartu Jaani kiriku plebaaniks Tartu toomkiriku kanooniku Berardus Suerwerdina. Arheoloogilised andmed on kiriku algajaloo osas kõnekamad ning nendest võib järeldada, et ilmselt on kirik rajatud varem hoonestatud alale.

Kirikut on korduvalt purustatud ja rekonstrueeritud, aga hoolimata sellest on kiriku keskaegne üldkuju säilinud. Tugeva läänetorniga kolmelöövilisele basilikaalsele pikihoonele liitub piklik polügonaalse lõpmikuga koor, mille põhjaküljel paikneb käärkamber. Pikihoone lõunaküljel oli nn Lüübeki kabel – meenutus ajast, mil Tartu hansalinnana vahendas ennekõike Lüübeki ja Venemaa kaubandust.Kirikut kaunistavad nii seest kui ka väljast arvukad ehisdetailid. Kõik need on valmistatud terrakotast, põletatud savist. Kiriku väliskujunduses domineerib võimas läänetorn.

Kirik sai vigastada Vene- Liivi sõjas 16. sajandil, selle tornikiiver on  mitmeid kordi välgulöögist süttinud. Juba 17. sajandil asuti rekonstrueerima Lüübeki kabelit.Osa kirikust hävis Põhjasõjas 1708. aastas. 1820.-30. aastail rekonstrueeriti kiriku interjöörid G. F. W. Geisti Kavade kohaselt, üritades ruumi muuta antiiktempli sarnaseks. Paraku oli see vist suurim hoop ehitisele kogu tema ajaloos. Tolle ajani oli säilinud enamik interjööri skulptuure. Need ei sobinud aga klassitsistlike vormikaanonitega ning raiuti põhilises osas maha. Säilisid üksnes kujud, mida oli lihtsam kinni müürida või krohvida. Alates 1899 restaureeriti kiriku fassaadid Riia arhitekti W. Bockslaffi juhtimisel. Nüüd eemaldati seintelt hilisemad krohvikihid ning päevavalgele tulid välisskulptuurid.

Kirjeldatud kujul säilis kirik kuni Teise maailmasõjani. 1944. aasta augustis Nõukogude vägede pealetungil põles ka Jaani kirik. Ööl vastu 26. augustit 1944 pommitasid linnast taganenud sakslased Tartut. Süttis ka Jaani kirik, tules lagunes müüride krohv ning paljastusid ammu unustatud keskaegsed skulptuuri. Kirik jäi rohkem kui 50 aastaks varemetesse. 2002. aastal hakkas ehitustöid, eesmärgiks lõpetada kiriku taastamistööd 2004. aasta detsembris. 

Meie ja Tartu Jaani kirik

Tartu Jaani kirik

Tartu toomkirik 

Apostlitele Peetrusele ja Paulusele pühitsetud ning Toomemäele nime andnud Tartu toomkirik on üks suurimaid ning ainus kahe torniga keskaegseid kirikuid Eestis. Kirikut hakati ehitama 13. sajandil ning seda täiendati 16. sajandi alguseni. Viimasena valmisid kirikutornid. 

Reformatsiooni ajal kannatas toomkirik pildirüüste all, 10. jaanuaril 1525, mil linnakodanikud tungisid kirikusse, purustasid pühakute kujusid ja krutsifikse. Reformatsiooni järel jäi kirik tühjaks ja hakkas lagunema. Liivi sõja käigus laastasid seda venelased. 1582. aasta järel, mil Tartu langes poolakate kätte, tehti plaane toomkiriku renoveerimiseks ja uuesti kasutuselevõtuks, kuid järgnenud Poola-Rootsi sõjad nurjasid need kavatsused. Rootsi võimu ajal lagunes toomkirik edasi, kuid matusepaigana jäi see kasutusele kuni 18. sajandini. Toomkirikust on leitud eriti ohtralt just rootsiaegseid matuseid, mille juures oli sageli panustena münte. Lisaks matusepaigale kasutati kirikut ka heinaküüni ja kuurina.

Varemeis toomkirik on üks Vana-Liivimaa silmapaistvamaid tellisgootika näiteid. 16. sajandil oli toomkirik Ida-Euroopa suurim kirikuhoone ja tellisehitis. Tartu toomkiriku kalmistu oli mitte koguduse surnuaed, nagu näiteks Tartu Jaani kiriku kalmistu, vaid keskaja ühiskonna eliidi matmispaik. Toomkirik on ainus hoone, mis on Toomemäel laiunud keskaegsest linnaosast tänaseni säilinud. Aastal 1802, mil taasavati Tartu ülikool, annetas Venemaa keiser Aleksander I Toomemäe koos kõigi sealsete ehitistega ülikoolile. Toomkiriku varemete kooriosa kujundati arhitekt Johann Wilhelm Krause kavandite järgi ülikooli raamatukoguks. Toomkirikus tegutseb teaduse ja ülikoolihariduse ajalugu tutvustav Tartu ülikooli muuseum.

Seni viimaseks suuremaks muudatuseks on toomkiriku tornide renoveerimine, misjärel need 2005. aastal huvilistele avati. Seejärel tekkinud Piiskopliku Tartu Toomkiriku Taastamise Selts on püüdnud saavutada kiriku taastamist oma keskaegses hiilguses Lübecki Maarja kiriku eeskujul. 

Meie ja Tartu toomkirik

Tartu toomkirik

Kirjutasid Eric, Olari, Mengel, Stefan, Sten ja Külvi

30.04.2020

Tartu õppekäik 2020

Kolmandal veebruaril viibis kogu Tallinna Reaalkooli gümnaasium Tartus õppepäeval. Seda seetõttu, et eelmisel päeval oli just möödunud 100 aastat Tartu rahu sõlmimisest. See õppekäik oli ühtlasi ka viimane Tallinna Reaalkooli poolt Eesti Vabariik (EV) 100 raames korraldatud üritus. Reisi tulemusena suurenes õpilaste teadlikkus Tartu rahu sõlmimisest, Tartu ajaloost ja Eesti vabadussõja lõpu perioodist ning täiustusid nende teadmised Eesti esimesest põhiseadusest. 

Õppepäeva tegevuste hulka kuulusid mitmed rikastavad külastused. Eesti Üliõpilaste Seltsi majas tutvustas EÜSi esimees Kerdo Kristjan Tamm külalistele seltsi ajalugu ja selle hoonet. Tartu Linnamuuseumi visiidil said õpilased ülevaate linna ajaloost alates muinasajast kuni Tartu rahuni. Tartu Ülikoolis tehti külalistele tuur ning tutvustati ülikooli pööningul olevaid kartsereid. Külastati Tartu Ülikooli kunstimuuseumit, kus oli võimalik vaadelda antiikkunsti. Jaan Poska Gümnaasiumis võõrustas Tallinna Reaalkooli õpilasi selle kooli õpilasesindus, kes tegid ringkäigu koolimajas ning näitasid muuseumist kohale toodud lauda, millel kirjutati alla Tartu rahulepingule. Toomemäel asuvas Tartu Ülikooli muuseumis olev näitus andis põhjaliku ülevaate üliõpilaste elust läbi sajandite ning Tartu Ülikooli ajaloost alates loomisest kuni tänaseni. Samuti tutvustati Tartu Ülikooli aulas eelmainitu ajalugu. Õpilastel oli võimalus tutvuda Tartu linnaga ning käia vaatamas Julius Kuperjanovi hauda Raadi kalmistul. Koostöös Hugo Treffneri Gümnaasiumiga pakuti õpilastele võimalust einestada. 

Pärastlõunal koguneti Tartu Ülikooli aulasse, mis on üks hiilgavamaid klassitsistliku arhitektuuri näiteid terves Eestis. Kõik aulat ehtivad 28 joonia stiilis sammast on puidust ning seest õõnsad, mis koos teiste puidust detailidega tagab saalis võrratu akustika. Sai nautida 1883. aastal poeglaste erakoolina rajatud Hugo Treffneri Gümnaasiumi 136. sünnipäevaks valminud etendust “Tartu Vaim” ja ammutada teadmisi kahe Tartu Ülikooli dotsendi ettekande näol. Ajaloodoktor Ago Pajur esines äärmiselt hästi artikuleeritud ja karismaatilise käsitlusega Vabadussõjast ja Tartu rahulepingu kujunemisloost. Õiguse ajaloo ja Rooma õiguse dotsendi Hesi Siimets-Grossi esitus käsitles Asutava Kogu tegevust Eesti Vabariigi 1. põhiseaduse koostamisel. Ettekanded andsid tajumuse sellest, kuidas üks väikerahvas ja ka selle hulka kuuluvad üksikisikud võivad terve Euroopa ajalugu mõjutada. 

Valik õpilaste arvamusi õppekäigust:

“Heaks sissevaateks õpilaste väärtushinnangutele osutus nendevaheline diskussioon. Teemaks: Tartu Ülikooli aulat ehtivate sammaste stiil.” – Liisa Rita Viitung 136.c

“Minul isiklikult tekkis sügav aupaklikkus Eesti riigi loojate ning kõigi iseseisvuse kaitsjate ees.” – Hugo Kivilo 136.c

“Õppekäik Tartusse oli meile kui Eesti tulevikuinimestele väga oluline sündmus, sest see tõi päriselt korduvalt jutustatud Eesti algusloo meieni. Ilma oma ajalugu lahti mõtestamata on raske mõista praegust olukorda, kuid see kõik on vajalik, et ehitada üles veelgi parem Eesti.” – Annika Õunapuu 136.c

Kirjutasid Nikita ja Kaspar

10.02.2020

Esimene suur võit

Eelmisel kooliaastal suutsime korvpallis poolfinaalis välja kukkuda, võrkpallis kolmandaks jääda ja jalgpallis teiseks jääda. Selleks aastaks võtsime klassiga kindla sihi, et võtame treble see aasta. Näitasime, et oskame midagi hästi ka, milleks on korvpall. Alates alagrupi mängudest ei suutnud mitte keegi meile tõsist konkurentsi pakkuda. Finaalis mängisime 12.b klassi vastu. Finaali jaoks oli meil koosseis Miko, Tani, Kivi, Kõss, Stefan, Mengel, Olari ja Eric. Treeneripingil oli vana hea S10. Esimese veerandi 135.b võitis 7-2, siis meile aitas naljast ja tõime oma raske kahurväe väljakule. Mängus sai näha pealtpanekuid, kaugeid kolmeseid ja imelist koosmängu. Lõppskooriks jäi 39-27 meie kasuks.

Suur austusavaldus vastasmängijatele, kuna neil oli ainult 1 korvpallur ja olenemata sellest oskasid nad väga hästi mängida. Nüüd tuleb oodata veel võrkpalli ja jalgpalli võistlust, et kolmikvõit koju tuua!

Meie kangelased

Kirjutas Mengel

15.01.2020

Keskaegne Viljandi

Tallinna üheksa keskaegse linna hulka kuulub ka Lõuna-Eestis Viljandi järve kaldal ning Sakala kõrgustikul asuv Viljandi linn. Tihtipeale on raske määratleda keskaegsete linnade asutamisaastat, sest nagu öeldakse: ajaloovärvid on akvarellid. Küll aga saab laias laastus eeldada, et Viljandi linn muutus olulisemaks keskuseks 13. sajandi algul, nimelt 1224. aastal, mil esialgse puidust linnuse asemel hakati ehitama kivilinnust. Seega võib järeldada, et Eesti aladel hakkas linnade tähtsuse suurenemine üldjoontes samal ajal. Tallinnast hakkas samuti kujunema tähtsam keskus just 13. sajandi algul, 1219. aastal, mil Taani väed muistse vabadusvõitluse aegu Tallinnasse randusid. Nii Tallinnast kui Viljandist kujunesid ka Hansalinnad, millest Tallinn sai Lübecki linnaõiguse ning Viljandi Riia õiguse. Erinevalt Tallinnast on aga Viljandi tähtsus läbi aegade vähenenud. Viljandi tähtsus kulmineerus muistses vabadusvõitluses ning sellejärgses orduperioodis. Kuna Viljandi linn on läbi aegade olnud pigem väike, siis sõltus tema käekäik tohutult kaubandusest. Seega langes Viljandi tähtsus ja võim seoses Hansa liidu allakäiguga 16. sajandil drastiliselt. Samuti pidi Viljandi läbi ajaloo, eriti 16–18 sajandil, kandma mitmeid kaotusi erinevates sõdades, kus ta oli tihti jäänud kahe erineva võõrvõimu tallermaaks. Kõige masendavam periood Viljandi ajaloos oli Rootsi aeg, mil kunagisest Viljandi linnast oli Poola-Rootsi sõdade tõttu alles vaid rusuhunnik. Samal ajal kui Tallinn Rootsi ajal õitses, oli Viljandi kaotanud linnaõiguse, mis kihutas linnast eemale kaupmehed ning käsitöölised.  1681. aastal elas Viljandi aladel veel vaid 55 perekonda. Kui heita pilk veidi kaugemasse minevikku, muinasaja lõppu, võib täheldada aga Viljandi suurt panust eestlaste muistses vabadusvõitluses. Läti Henriku kroonika kohaselt oli Viljandis asunud suur topelt-palkseinadega kindlustatud linnus, millest oli vaenlasel ehk ristisõdijail äärmiselt keeruline ennast läbi murda. Viljandi linnuse esimene piiramine toimus 1211. aastal ning pärast nädal aega kestnud piiramist jõuti otsusele lasta linnusesse vaid preestrid ning muu sõjategevus lõpetada. Linnusesse lasti saksad sisse alles 1217. aastal pärast Madisepäeva lahingut, mil langes eestlaste osavaim väejuht ning rahvavanem Lembitu. Kuid Viljandi ei raugenud ka siis, vaid võttis innukalt osa ka 1223. aastal Saaremaalt alguse saanud ülestõusust. Ülestõusu käigus vangistasid sakalased linnuses olnud sakslased ning hukkasid neist mõjukamad. Viljandi oli linnuse taas oma käsutusse saanud ning hoidis koos vene abivägedega vaenlast edukalt tagasi. Kui aga 1223. aasta augustis kogenud väejuhi Lippe Berhhardi juhtimisel linnuse alla 8000-meheline sõjavägi kogunes, oli Viljandi sunnitud alla andma. Sellega oli lõppenud Viljandi vahelduv autonoomsus ning oli täielikult allunud ordule. 

Viljandi ordulinnus

Nagu eelpool mainitud sai, kujunes Viljandi tähtsamaks keskuseks just muistse vabadusvõitluse lõpusirgel, mil endise palklinnuse asemel hakati ordumeistri käsul ehitama võimsat kivilinnust. Linnus ehitati Viljandi läheduses põletatud tellisest.  Kivilinnust ehitati mitu sajandit ning sellest kujunes üks Baltimaade võimsamaid kindlustuskomplekse. Lisaks linnusemüürile kaitsesid seda ka linnamüürid ning pealinnuse kaks eeslinnust. Samuti ääristasid linnust vallikraavid. Linnus jäi lausa kuni 1560. aastani vallutamatuks. Tõenäoliselt 13. ja 14. sajandi vahetusel ehitati linnusemüüride sisse ka nelinurkne konvendihoone. Viljandi õitseaeg oligi ca 14. sajandil, mil viimane Hansa liiduga ühines. Viljandi asus nagu Tallinngi kaubateede lähedal ning seega olid mõlemad ka tähtsateks Hansalinnadeks. Viljandi asus kaubateel, mis ühendas Tallinnat ja Riiat ning Pärnut ja Tartut. 

Viljandi ordulinnuse rekonstruktsioon

Linnamüür

Keskaegse Viljandi ümber ehitatud linnamüüri varemed (aastatel ~ 1260.-1300.a) on säilinud tänapäevani. Kaitsemüürid ümbritsevad linna kolmest küljest, müürid on kohati 2 meetrit lai ja 4 meetrit kõrged. Müüridest väljapoole jäid sügavad vallid, mis olid 20-30 m laiused ning 6-7 m sügavused. Müüriga piiratud ala oli keskajal 10,2 ha suurune, kuid linnamüür sai tugevalt kannatada 16.-17.sajandil toimunud sõdades. Müüri hävimist soodustas ka intensiivne ehitustegevus 18.-20.sajandi jooksul. Enamus keskaegsest linnamüürist on hävinenud. Viljandi linnamüüri juurde kuulusid keskajal neli kaitsetorni: Riia torn, Põhjakülje torn, Moskva torn ning Ümartorn. Kaitsemüüril asusid 3 väravat: Riia värav, Tartu värav ja Kolmas värav.

Võrdlus Tallinna linnamüüriga:

Tallinna linnamüüri ehitamine Taani kuninga ema Margarete käsul algas samuti 13. saj teisel poolel ning jätkus veel läbi sajandite erinevate täienduste ning tugevduste raames. Algselt oli müür võrdlemisi madal (kuni 5 m) ning mitte eriti paks (1-1,5 m), kuid tänapäevani säilinud säilmed pärinevad 14. sajandi algusest, kui uus Tallinna asehalduriks määratud Johannes Canne alustas rekonstruktsiooniga, mille käigus kasvas linnamüür laiahaardelisemaks, kõrgemaks (6,5 m) ja paksemaks (2,3 m). Uut Kanne müüri täiendasid ka müüri siseküljel asuv kaitsekäik ja ripptornid. 15. ja 16. sajandi jooksul toimusid ka edasised väga ulatuslikud arendused, muutudes võimsuse ja tugevuse poolest Viljandi omast tunduvalt suuremaks. Oma suurusest tulenevalt on Tallinnas ka enam väravaid ja torne, millest võimsaim Kiek in de KökTänapäeval on säilinud 2.4 km pikkusest linnamüürist 1.9 km, 46 esialgsest tornist on alles 20. Seega on alles oluliselt suurem osa kui Viljandist, kuid vallikraavi näitena on Viljandi linnamüür pädevam.

Viljandi Jaani kirik

Viljandi Jaani kiriku ehitusajendiks oli 1560. aastal frantsisklastele kuulunud Viljandi linnakiriku Liivi sõjas purustamine. Koguduse jaoks hakati kirikut taastama ning 17. sajandi esimesel kümnendil see ka valmis, kuid Põhjasõjas kannatas kirik taas. Kirik pühendati Ristija Johannesele. Viljandi Jaani kirik on mitmes sõjas kannatada saanud ning korduvalt restaureeritud. Barokne tornikiiver valmis 18. sajandi lõpus, kuid hävis põlengus 1811. aasta. 1815 valmis tänaseni seisev tornikiiver. Kirik suleti kaubalaoks 1950. aastal, 80.-ndatel alustati hoone kontserdisaaliks muutmisega. Kirik sai renoveeritud ja sisseõnnistatud 1992. aastal. Ainulaadsena Eestis on seal 3 tornikella ning 25 kellaga kellamäng. Kirikus olevad seinavaibad on kudunud kohalik tekstiilikunstnik prof. Anu Raud. Hetkel tegutseb seal Eesti Evangeelne Luterlik Kirik.

Võrdlus Tallinna Toomkirikuga:

Tallinna Toomkirik on ehitatud 13. sajandil, Viljandi Jaani kiriku eelkäija linnakirik aga 15. sajandil. Mõlemas kirikus tegutseb EELK. Toomkirikus tegutsesid dominiiklased, Viljandi kirikus frantsisklased. Mõlemad kirikud on valged kivikirikud, mis tegutsevad ka tänapäeval. Kui Jaani kirik on pühitsetud Ristija Johannesele, siis Toomkirik Pühale Neitsi Maarjale. 

Viljandi tänapäeval

Kahjuks on keskaegse Viljandi hiilgus tänapäevasest maailmast kadunud. Siiski on Viljandi linn, kus on palju näha ning palju teha. Tänapäeval tippsündmusteks Viljandis Hansapäevad ning Viljandi pärimusmuusika festival ehk Viljandi folk. Viljandi folk algas juba aastal 1993 ning toimub iga-aastaselt siiamaani. Viljandi folk toob kohale mitmeid eesti ja ka välismaa artiste, tantsijaid ja pillimängijaid. Folgile tuleb kohale tuhandeid inimesi, üle kogu Eestimaa. Nt aastal 2011 külastas Viljandi folki 4 päeva jooksul 20 000 inimest. Festival toob Viljandi tänavatele muusikat, tantsu ning festivalimeeleolu. Nagu kirjutatud Viljandi folgi kodulehel: “Ent kokkuvõttes oli on ja jääb kõige olulisemaks ikkagi Eesti pärimusmuusika hoidmine ja edendamine. Tahame ka tulevikus innustada noori inimesi omi laule laulma, lugusid mängima ning tantse tantsima, et meie pärimuskultuur oleks elus ja omanäoline – nagu emakeel, mille abil üksteisega suhtleme.”Viljandi on seega süda eesti folkloori elus hoidmises ning populariseerimises. Peale festivali saab Viljandis nautida ilusat loodust mitmete matkaradadega ning ilusa Viljandi järvega. 

Kirjutasid Helery, Aiko, Aile, Liisa Rita, Sirle ja Anni. 

15.01.2020

Keskaegne Rakvere ja Tallinn

Rakvere kolmainu kirik

Esimesed andmed vaimulike kohta linna- ja kihelkonna kiriku kontekstis pärinevad 15. sajandi algusest. Täpseid andmeid kiriku ehituskäigust pole üleskirjutisi. On säilinud Rakvere kiriku vöörmündrite kurtmine 1400. aastast Tallinna raele, et müürseppmeister Simon on oma tööd pooleli jätnud ja lahkunud. Soovitakse Simoni tagasi saamist. Ilmselt seda ei toimunud, sest 1427. aastal tehti uus kokkulepe Tallinna müürseppmeistri Andreasega, kes nähtavasti lõpetab ehituse. Kiriku ehitusega lõpetati 1430. aasta paiku.Tollasest basilikalaadsest ehitisest on säilinud põhiplaan, torn, selle müüritrepp, akende teravkaared ja osaliselt piilarid. Arvatakse, et tol ajal oli kirik ehitatud pseudobasilikaalse ehitisega, sest omas kõrgemat kesklöövi, kuid oli ilma akendeta.1558-1583 toiminud Liivi sõja ja Poola-Rootsi sõjas 17. sajandi algul sai kirik kannatada niivõrd, et kogudus pidi mõneks ajaks leppima surnuaial paikneva puukirikuga. 1674. aastal sai küll kogudus endale ruumikama puukiriku, kuid see sai kannatada Vene-Rootsi sõjas (1656-1568) ning muutus kasutamiseks sobimatuks.Kivikiriku taastamine vältas aastatel 1684-1691. Kuna maad kimbutas näljahäda (1695-1697) ja puudus paavst, siis sai kirik õnnistatud alles 3. juulil 1698. aastal. Nüüd kandis kirik Kolmainu nime. Kiriku taastamist korraldas Bartol Sprint, kes oli linna postmeister. Ta annetas ehitustöödeks 3000 taalrit.Kirik sai taas kannatada järgnenud sajandil. Põhjasõja käigus hävisid torn ja selle vahelaed ja katus, mis suudeti taastada alles aastaks 1730. Aastal 1752 sai kirik renessansliku tornikiivri, kuid aastal 1852 asendati see praeguse gootipärasega.Kantsli korpuse valmistas Christian Ackermann, mis kirikule sai 1690.aastal. Evangelistide kujude autor on Elert Thiele (1660. aastad) ja altar pärineb 1730. aastast (autor on Johann Valentin Rabe). Vanim laelühter pärineb 1648. aastast. Altar ja kantsel restaureeriti põhjalikult 1956-1957 aastatel.Praeguse oreli ehitasid 1925. aastal vennad Kriisad. Esimene oreli mainimine pärineb 1798. aastast.Rakvere Kolmainu kirikut kasutab praegu EELK Rakvere Kolmainu kogudus. Aastatel 1835–1939 tegutses seal ka Rakvere saksa kogudus.

Oleviste kirik

Oleviste kiriku ehitamisaja ümber on olnud palju arutelu. Arvatakse, et kirik oli olemas juba 11. sajandil ning sai nime Norra kuningas Olav II Haraldssoni järgi. Sellest ajast puuduvad kiriku ehitusviisi ja arhitektuuri kohta andmed. Samuti ei ole kirikul ka kindlaksmääratud asukohta. 1330. aastal viidi lõpule uue kiriku ehitamine. 1364. aastal valmis kirikust väljas pool asuv torn. 15. sajandil ehitati kirik uuesti ümber ning sai üldjoontes praeguseks säilinud kuju. Kirik sai uue avara kooriruumi. 1433. aasta suures Tallinna tulekahjus hävis pool kirikust, kuid see taastati õnneks kiiresti. Kirikut taheti samal ajal ka suuremaks ehitada, nii et kiriku pikihoone ja selle juures olnud kabelid. 1436-1450. aastatel sai kirik endale basilika-stiilis välimuse ja kesklööv kerkis 31 meetri kõrgusele. Torni kuppel valmis samuti 1450. aastaks ning kõrgus oli tol ajal umbes 159 meetrit. 15. sajandil nimetatakse kiriku juures Maarja, Olause ja Laurentiuse kabelid.Maarja kabelit (ehitatud 1513-1523) loetakse vormirikkaimaks ehitusmälestiseks Eestis. 15. septembril 1524. aastal tabas kirikut reformatsioonist alguse saanud pildirüüste, mille tagajärjel hävis Oleviste väärtuslik kunstiline sisu. Väliselt jäi kirik puutumata. 1549. aastast 1625. aastani oli see kirik kõrgeim ehitis maailmas.  1625. aastal toimus kiriku põleng ja alles jäid ainult müürid. Kirik taastati kolme aastaga. 1820. aastal süttis kirik pikselöögist uuesti ja põles taas koos kõigega maani maha. Hävis ka 1771. aastal Hallest ostetud orel. Õnneks säilis hinnaline Oleviste raamatukogu. Kirik avati jumalateenistuseks jälle 1840. aastal. Kiriku taastamist teostas tsaar Aleksander I ja hiljem Nikolai I. 1931. aastal süütas pikne taas torni. Pärast tule kustutamist taastati torn esialgse plaani põhjal. Oleviste kirik on kannatanud tulekahjudes rohkem, kui ükski teine kirik Tallinnas. Kirki on täielikult maha põlenud vähemalt kolm korda ja kaheksa korda on pikne süüdanud torni. 1950. aastal taastati kirik lõplikult ühendatud Evangeeliumi Kristlaste käe all. 1954 aastal toimus kirikus ulatuslik siseremont.Praegu paikneb selles gooti stiilis kirikus EEKBL Oleviste kogudus.

Kiek in de Kök

Läänemeremaade võimsaim kaitsetorn Kiek in de Kök rajati aastatel 1475-1483. Torn on 38 meetri kõrgune, selle keskmine läbimõõt on 17,3 meetrit ja torni seinade paksus ulatub 4 meetrini. Kiek in de Köki tulejõud oli erinevalt teistest Tallinna tornidest väga võimas. Siin oli vähemalt 27 laskekambrit suurtükkidele ja 30 ava käsirelvade jaoks. Kiek in de Kökist saavad alguse Bastionikäigud, mis pärinevad 17.-18. sajandist ning moodustavad koos linnamüüri ja tornidega tervikliku kaitserajatise. Ingeri bastioni rajamisega torni lõunapoolsele küljele jäid torni kaks alumist korrust bastioni muldkeha sisse. Kiek in de Köki nimi tuleb alam-saksa keelest ja tähendab “kiika kööki”. Selline nimi sai tornile antud seetõttu, et kõrgest tornist nägi kõrvalasuvate majade köökidesse. Tänapäeval on tornis kindlustustemuuseum. 

Rakvere ordulinnus

Rakvere ordulinnus on aegade jooksul kuulunud nii Taani kuningatele, Liivi ordu rüütelmunkadele kui ka Rootsi ja Poola riigile. Enne kivist linnuse ehitamist asus Rakvere ordulinnuse asukohal üks suuremaid muinaseesti linnuseid – Tarvanpää linnus. 1226. aastal peetud Virumaa reisil peatus seal ka Rooma paavsti legaat Modena Wilhelm, kelle eesistumisel sõlmiti rahu taanlaste ja sakslaste vahel ning jagati eestlastelt vallutatud maid.Aastail 1238-1346 kuulus Rakvere, Eestimaa hertsogkonna kooseisu. Eestimaa hertsogiks oli Taani kuningas, kelle nimel valitses aga Tallinnas resideeruv asehaldur. Rakvere linnus kuulus kuningale, kelle nimel valitses siin asehaldurile alluv ülemjuhataja. 13. sajandi keskel rajasid taanlased eestlaste muinaslinnuse asemele esimesed kivist kaitserajatised ning 14. sajandi keskpaigaks seisis Vallimäel taanlaste rajatud ringmüürlinnus. Ringmüür oli paksusega kuni 2 meetrit. Müür on laotud segamüüritisena lubjamördil, kus on kasutatud lisaks maa- ja ümarate lubjakividele ka murtud paasi. Läänemüüri kõrgus oli kuni 7 meetrit ning selle peal asus kaitsekäik. Kaitsemüüri on hiljem veel kolmel korral kõrgemaks ehitatud. Ringmüür järgis pinnamoodi ja kujutas endast ebakorrapärast nelinurka. Pärast Jüriöö ülestõusu algust andsid Harju-Viru vasallid end Liivi ordu kaitse alla ning alates 16. maist 1343. aastal kuulus Rakvere linnus Liivi ordule. Üleminek vormistati aastail 1346 ja 1347, mil Taani kuningas müüs oma hertsogkonna Saksa ordule, see omakorda aga Liivi ordule. Kõige kauem kestiski Rakveres orduaeg, mille ajal linnus oli oluline osa orduriigi idapiiri kaitsesüsteemis. Rakvere foogtideks sattusid tavaliselt tublid ja tragid noored rüütlid, kellele linnus oli heaks hüppelauaks ordu juhtivate käsknike hulka. Ordu alustas linnuse laiendamist ja pealinnuse välja ehitamist. Linnuse siseõu sai oma tänaseni säilinud mõõtmed. Kolmesaja aasta pikkuse ehitusperioodi jooksul sai lihtsast ringmüürlinnusest konvendihoone, mis sobis paremini Liivi ordu kui vaimuliku rüütliordu vajadustega. Konvendihoone asus linnuse põhjaosas, selle keskele jäi ristkülikukujuline sisehoov, mille ümber paiknesid eriotstarbelised hoonetiivad ning mitmesugused ühiseluks vajalikud saaliruumid: kabel, kapiitli- e. koosolekutesaal, refektoorium e. söögisaal, dormitoorium e. magamissaal. Enam-vähem pidev ehitamine jätkus kuni 16. sajandi alguseni. Selleks ajaks oli Rakvere ordulinnus saanud võimsaks, juba suuresti ka tulirelvade jaoks kohandatud kaitserajatiste kompleksiks. Neljakandilised ja neljakorruselised tornid olid tulirelvade jaoks jäetud laskeavadega. Orduaeg linnuses kestis 1558. aasta juulini, mil venelased linnuse ilma vastupanu kohtamata üle võtsid.Liivi sõjas 1558. aastal Rakvere vallutanud venelased lisasid linnuse nõlvadele kivist, tammepakkudest ja palkidest eeskaitsevööndi. 1577. aastal langes Rakvere linnuse juures venelaste kätte vangi Liivimaa Hannibal Ivo Schenkenberg, kelle venelased Pihkvasse viisid ja seal tsaar Ivan IV isiklikul käsul julmalt hukkasid. Viimased kaitserajatised lisati rootslaste poolt 16. sajandi lõpuaastail. Aastail 1600-1629 toimus Poola-Rootsi sõda, mille käigus poolakad 1605. aastal linnuse osaliselt õhku lasid, hiljem tegid seda veel ka rootslased ning sellest ajast seisab linnus varemeis. 1635. aastal kustutasid rootslased Rakvere linnuse kindluste nimekirjast.

Frantsisklaste klooster

Juba Russowi kroonikast on teada, et Rakveres asus keskajal mungaklooster. Klooster rajati 16.sajandi algul Rakverre tähistamaks liivlaste vägede võitu venelaste üle Smolino lahingus 1502. Klooster oli pühendatud peaingel Miikaelile ning kandis ka tema järgi nime.16.sajandi alguseks oli rakvere juba minetanud oma tähtsuse nii strateegilises kui ka kaubanduslikus mõttes, seetõttu ei olnud tegelikult siia kloostri rajamiseks raha ega munkasid kusagilt võtta. Kuna frantsisklased olid kerjusmungad oli neil elatise teenimine Rakveres raske, sest puudus ühiskonnakiht, kelle juures kerjamas käia. Esialgu soovitigi rajada klooster Tallinnasse, aga viimase linnavõimud olid selle vastu, kartes, et klooster hakkab röövima nii maksutulu kui ka hõivab väärtusliku kinnisvara. Samuti ei teinud ka kloostri tegutsemise ajal toimunud uss reformatsioon munkadele elu kergemaks.  Rakvere frantsisklased elasid aga reformatsiooni üle Lõpuks otsustati see ikkagi rajada Rakverre, sest seal oli ka kõrval olemas ordulinnus, kuhu sai ohu korral pakku minna.Teada on, et 1526. Põles klooster ka maha, aga taastati uuesti täielikult. Liivi sõja käigus aga sattus Rakvere vene võimu alla, kes 1559. aastal  kloostri lammutasid. Kloostri kive kasutati linnuse tugevdamiseks. Hiljem ehitati osaliselt samale kohale mõis, mis on tänane rahvamaja. Kloostrist on tänaseks teatriõue sillutisele märgitud kloostrihoonete piirjooned.

Toompea loss

Esimesed mainingud kindlusest Toompeal pärinevad 9.sajandist, kui seal oli veel puust linnus, millest ei ole tänaseks säilinud midagi. Võimu perioodide vaheldumisega on iga valitseja kindlust täiendanud vastavalt oma maitsele. Kivilinnuse ehitamist alustasid taanlase 1219.  Kui nad vallutasid Tallinna. Tõsisemalt hakkas kindluse ehitamist kätte võtma mõõgavendade ordu 1227-1237. Sel ajal valmis Toompea järsaku edelaosas kastell, mille nurgas kõrgus vahitorn. 1238 1322. aastalvõtsid ehitamise uuesti üle taanlased. Nad jagasid kastelli kaheks, mille ühest poolest sai eeshoov ja lisasid asehalduri residentsi. Jüriöö ülestõusu 1345 müüsid taanlased oma valdused maha ja loss läks Liivi ordule. Sel ajal täiustati kindlust mitme torniga, millest on ka tänaseni säilinud Pikk Hermann. Ehitati ka kovendihoone. 1561 läks Toompea Rootsi võimu alla. Rajati riigisaalihoone, mille ehitamisel võeti eeskuju Stockholmi kuningalossist. 17. sajandil kaotas kindlus oma kaitse eesmärgi. Selle ülesande võtsid üle bastionid. Katariina II ajal muutus oluliselt lossi ilme. Riigisaalihoone ehitati ümber kubermanguvalitsuse hooneks, mis meenutas juba aadlipaleed. 1922 rajati  usbarokses laadis ekspressionistlik riigikogu hoone. See on ka maailmas ainus eksperssionistlikus stiilis riigikogu hoone. Tänaseks on Toompea loss tundmatuseni muutunud võrreldes oma algupärase ehitusega.

Tallinna Raekoda

Tallinna raekoda ehitati 13. sajandi II pooles, mida esmakordselt mainitakse kirjalikes allikates aastal 1322. Mainitud kinnisvararaamatus  raekoda oli suure koosolekuruumiga ja tolle aja kohta lausa hiiglasliku kaubalaoga ehitis. Sellest hoonest on säilinud osa seinu ning kokku seitse akent keldris ja esimesel korrusel. Tallinna raekoda on Põhja- ja Baltimaade vanim ja ainus säilinud gooti stiilis raekoda. Hoone pikkus on 36,8 meetrit ja torni tipp ulatub 64 meetri kõrgusele. 1530. aastast asub torni otsas tuulelipp Vana Toomas, mis on saanud Tallinna üheks sümboliks. 1248. aastal kinnitas Taani kuningas Erik IV Adraraha Tallinnale Lübecki linnaõiguse, millele toetudes alustas raekojas hansakaupmeeste seast valitud raad. Linnavalitsus on raekojas töötanud 1970. aastani.14.sajandi I veerandil pikendati olemasolevat hoonet ning laiendati keldriruume. 1346. aastal andis Taani kuningas võimu Eestimaal üle Saksa ordule. Hansalinnana sai Tallinn õiguse kontrollida idakaubandust omades laokoha õigust. Kaubanduse kiire kasv ja majanduslik õitseng tingis vajaduse raekoja uute tarberuumide ja esinduslikuma väljanägemise järele. 1371.-1374.a. juurdeehitusega saavutas raekoda oma praeguse pikkuse ja mahu esimesel korrusel. Sellest ajast on raekojas säilinud keskaegse puunikerduskunsti vanimad ja haruldasemad tööd – gooti stiilis pingid. Nikerdatud pingileenid, mis kujutavad Tristani ja Isolde lugu ning Simsoni võitlust lõviga, on ühed kauneimad keskaja kunsti näited Eestis. Oma praeguse välimuse sai raekoda 1402-1404 ehitati raekoda kahekorruseliseks pidusaalide ja tööruumidega esindushooneks, sai tänapäevase väljanägemise. Idaossa ehitati torn. Ehitustööd juhtis ehitusmeister Ghercke. Ehitustöödest on arhiivis säilinud linna arvepidamise mustandilehed ja ehitusmaterjalide kogused. 17. sajandil sai raekoda uue, hilis-renessanss-stiilis tornikiivri. 1650- 1652 viidi raekoja peasissepääs barokkarhitektuurile iseloomulikult üle hoone keskossa. Peaportaal suleti.

 

Rakvere mõis

Rakvere endine mõis paikneb praegusel Teatrimäel. 16. sajandi esimesel poolel asus Teatrimäel frantsiskaanlaste mungaklooster. Mõisa ehitamise alguse kohta leidub internetist erinevat infot. Mõisahoone turismiinfo väidab, et esialgsel kujul barokses stiilis mõisahoone ehitati sinna 1670. Hoone ümber paiknev mõisapark nimetati pärast Eesti Vabariigi kehtestamist Rahvapargiks. Täna tegutseb endises mõisahoones rahvamaja, mida uuendati 2005. aastal. Vikipeedia kirjutab, et mõis loodi 1618. aastal, kui Rakvere linnuse ala läänistati Reinoud van Brederodele, kelle Rootsi kuningas Gustav II Adolf oli 12. juunil 1616 teinud Rakvere vabahärraks. 1631. Aastal andis Gustav II Adolf Brederodele Rakvere linna.Mõisahoonena kasutati algul ilmselt linnuse tervemaid osi, hiljem rajati uus mõisasüda frantsisklaste kloostri varemeile.. 1669. aastal omandasid mõisa Tiesenhausenid ning 19. sajandi keskel Rennenkampffid. Mõisa viimane võõrandamiseelne omanik oli Vao ja Rakvere mõisa pärushärra Carl August Edler von Rennenkampff.1783. aastal kehtestati Venemaa keisririigis asehalduskord ja loodi Tallinna asehalduskonna Rakvere kreis. Rakvere linn osteti Tiesenhausenilt 45 011 rubla eest ära ning nimetati kreisilinnaks. Rakvere mõisakompleks rajati 18.–19. sajandil. Mõisa historitsistlik algselt ühekorruseline härrastemaja rajati 1850. aastatel.Hoone ehitati 1920. aastatel kahekorruseliseks. Mõisa härrastemaja oli nüüd Rakvere Rahvamaja ning oli Rakvere Haridusseltsi omanduses. Mõisapark oli aga Rahvaaed.

Kirjutasid Taavet, Annika, Marek ja Karmo

15.01.2020

Ho ho ho!

Jõuluaeg on taas kohale jõudnud: kuusekäbid riputatud, sussid aknalaual reas, tublimatel kuuskki tuppa toodud. Ja kuidas paremini jõulukuud tähistada kui piparkookide küpsetamisega. Aga enne veel mõned teadmised piparkookidest.

Kuigi tänapäeval on piparkookide küpsetamine pigem Põhja-Euroopa rahvaste meelistegevus, on piparkookidel küllaltki pikk ja mitmekesine ajalugu. Ühe allika kohaselt pärineb esimene teadaolev piparkoogiretsept lausa 4400 aasta tagusest Vana-Kreekast, kuid tolle aja piparkook, leivalaadne küpsetis ilma igasuguse ingveri ja vürtsideta, tänapäevast eriti ei meenutanud. 

Arvatakse, et Euroopa inimeste toidulauale jõudis piparkook esmakordselt alles 10. sajandil pKr, kui armeenlasest munk Gregory Markar tänapäeva Türgi aladelt Prantsusmaale rändas. Gregory veetis oma aja Baudrevilliers’ lähistel asuvas kirikus ning tänuks külalislahkuse eest küpsetas kohalikele enda kodumaalt Armeeniast pärit küpsetist mee ja vürtsidega. Gregory piparkoogid maitsesid inimesele väga ning piparkookide küpsetamist hakati pidama pühaks tegevuseks.  Piparkoogid võisid valmida vaid väljaõppe saanud meistrite käe all. 11.–12. sajandil muutus ristiretkede tagajärjel ingver Euroopas laialdaselt kättesaadavaks ka õukondades ning tekkis palju erinevaid teisendeid piparkookidest.

Piparkooke kasutati keskajal ka paljudes muudes valdkondades. Kuna paber ei olnud sageli kättesaadav, “trükiti” õhukestele piparkoogilehtedele tähtsaid uudiseid, et neid linnarahva seas levitada. Alates 14. sajandist kasutati piparkooke ka koolides, et õpetada lapsi lugema. Piparkookidesse olid tembeldatud tähed ning arvati, et nende söömine muudab inimese targemaks. Hiljem hakati tähestiku õpetamiseks kasutama õhukesi puust, metallist või elevandiluust tähetahvleid, kuid materjali puudumisel kasutati õhukest piparkoogilehti. Piparkoogitähed olid küllaltki populaarsed ning kahtlemata õpilaste lemmikud, sest tähe sai pärast ise ära süüa. 

Piparkooke kasutati isegi valuutana. Vasallid maksid maaisandatele piparkookides ja Saksamaa linnas Nurembergis olid piparkoogid aktsepteeritav valuuta linnamaksude maksmiseks. Piparkookides maksti ka altkäemaksu.

16. sajandil püüdsid paljud valitsejad rahva poolehoidu piparkookidega, lastes piparkookidele jäädvustada enda portree, kuid kõige suurem piparkookide armastaja oli vaieldamatult Inglismaa kuninganna Elizabeth I, kes palkas endale lausa kuningliku piparkoogipagari. Elisabethi pidusöögid olid tuntud rikkalike magustoitude poolest: desserdilauda kaunistasid mitmesugused martsipanikujukesed ning igale inimesele oli küpsetatud oma piparkoogimehike.

Pole ime, et tänapäeval on piparkoogid eestlaste jõululaual põhimaiustus! Kel lugemise peale kõht tühjaks läks, võib joosta poodi piparkoogitaina järele või leida alt ühe suurepärase retsepti.

Jalad selga, sõbrad kokku ja ahi sooja!

Klassikaline piparkoogitainas

0,6 kg

Siirup:

  • 100 g suhkrut
  • 80 ml keevat vett

Pane suhkur paksupõhjalisse potti, ära sega lusikaga, vaid raputa potti, nii et suhkur selle põhjas liiguks. Kuumuta suhkrut niikaua, kuni tekib meeldiva tumedusega karamell (merevaigukarva või pisut tumedam). Eemalda pott tulelt ja lisa korraga keev vesi. Hoia nägu eemale, sest keeva vee ja karamelli temperatuurierinevus lööb auruna üles. Kui olukord potis on rahunenud, pane pott tulele tagasi ja keeda tasasel tulel niikaua, kuni karamell on kõik sulanud ühtlaseks siirupiks. Kui soovid heledaid piparkooke, siis jäta suhkrukaramelli värv kollaseks, kõik muu on sama.

Tainas:

  • 125 g (1 dl) tumedat või heledat siirupit 
  • 125 g võid
  • 85 g (1 dl) suhkrut
  • 2 muna
  • 300 g ( 0,5 l) nisujahu
  • 1 tl (triiki) söögisoodat
  • piparkoogivürtsi
  • soola

Vürts:

  • 0,5 spl jahvatatud kaneeli
  • 1 tl jahvatatud nelki
  • 0,5 spl jahvatatud kardemoni
  • 0,5 tl ingveripulbrit
  • maitseks jahvatatud apelsinikoort

Lisa kuumale siirupile taina valmistamiseks vajalik suhkur ja maitseained, sega kuni suhkur sulab. Lisa tükeldatud või, sega kuni see sulab. Jahuta segu umbes 60°C-ni (saad näpu sisse panna ja ei kõrveta). Lisa lahtiklopitud munad, sega. Sega nisujahu söögisoodaga hästi läbi ja lisa siirupile. Sega tainaks. Tainas jääb suhteliselt pehme, kuid ära jahu juurde pane. Tainas muutub seismisega tugevamaks ja elastsemaks. Liigne jahu lisamine muudab taina rabedaks ja seda on kehvem rullida.

Paki tainas toidukilesse/karpi ja pane külmikusse seisma. Piparkoogitainas võiks vähemalt paar päeva enne küpsetamist külmikus seista ja laagerduda. Veel parem, kui nädal. 

Rulli tainas jahusel laual hästi õhukeseks ja lõika vormidega soovitud kujundid. Tõsta ahjuplaadile. Küpseta 200°C ahju keskosas 6-8 minutit. Soovi korral kaunista jahtunud piparkoogid glasuuriga.

Kirjutas Elina

Piparkoogid

11.12.2019