136c

Eelmisel kooliaastal suutsime korvpallis poolfinaalis välja kukkuda, võrkpallis kolmandaks jääda ja jalgpallis teiseks jääda. Selleks aastaks võtsime klassiga kindla sihi, et võtame treble see aasta. Näitasime, et oskame midagi hästi ka, milleks on korvpall. Alates alagrupi mängudest ei suutnud mitte keegi meile tõsist konkurentsi pakkuda. Finaalis mängisime 12.b klassi vastu. Finaali jaoks oli meil koosseis Miko, Tani, Kivi, Kõss, Stefan, Mengel, Olari ja Eric. Treeneripingil oli vana hea S10. Esimese veerandi 135.b võitis 7-2, siis meile aitas naljast ja tõime oma raske kahurväe väljakule. Mängus sai näha pealtpanekuid, kaugeid kolmeseid ja imelist koosmängu. Lõppskooriks jäi 39-27 meie kasuks.

Suur austusavaldus vastasmängijatele, kuna neil oli ainult 1 korvpallur ja olenemata sellest oskasid nad väga hästi mängida. Nüüd tuleb oodata veel võrkpalli ja jalgpalli võistlust, et kolmikvõit koju tuua!

Meie kangelased

Kirjutas Mengel

Tallinna üheksa keskaegse linna hulka kuulub ka Lõuna-Eestis Viljandi järve kaldal ning Sakala kõrgustikul asuv Viljandi linn. Tihtipeale on raske määratleda keskaegsete linnade asutamisaastat, sest nagu öeldakse: ajaloovärvid on akvarellid. Küll aga saab laias laastus eeldada, et Viljandi linn muutus olulisemaks keskuseks 13. sajandi algul, nimelt 1224. aastal, mil esialgse puidust linnuse asemel hakati ehitama kivilinnust. Seega võib järeldada, et Eesti aladel hakkas linnade tähtsuse suurenemine üldjoontes samal ajal. Tallinnast hakkas samuti kujunema tähtsam keskus just 13. sajandi algul, 1219. aastal, mil Taani väed muistse vabadusvõitluse aegu Tallinnasse randusid. Nii Tallinnast kui Viljandist kujunesid ka Hansalinnad, millest Tallinn sai Lübecki linnaõiguse ning Viljandi Riia õiguse. Erinevalt Tallinnast on aga Viljandi tähtsus läbi aegade vähenenud. Viljandi tähtsus kulmineerus muistses vabadusvõitluses ning sellejärgses orduperioodis. Kuna Viljandi linn on läbi aegade olnud pigem väike, siis sõltus tema käekäik tohutult kaubandusest. Seega langes Viljandi tähtsus ja võim seoses Hansa liidu allakäiguga 16. sajandil drastiliselt. Samuti pidi Viljandi läbi ajaloo, eriti 16–18 sajandil, kandma mitmeid kaotusi erinevates sõdades, kus ta oli tihti jäänud kahe erineva võõrvõimu tallermaaks. Kõige masendavam periood Viljandi ajaloos oli Rootsi aeg, mil kunagisest Viljandi linnast oli Poola-Rootsi sõdade tõttu alles vaid rusuhunnik. Samal ajal kui Tallinn Rootsi ajal õitses, oli Viljandi kaotanud linnaõiguse, mis kihutas linnast eemale kaupmehed ning käsitöölised.  1681. aastal elas Viljandi aladel veel vaid 55 perekonda. Kui heita pilk veidi kaugemasse minevikku, muinasaja lõppu, võib täheldada aga Viljandi suurt panust eestlaste muistses vabadusvõitluses. Läti Henriku kroonika kohaselt oli Viljandis asunud suur topelt-palkseinadega kindlustatud linnus, millest oli vaenlasel ehk ristisõdijail äärmiselt keeruline ennast läbi murda. Viljandi linnuse esimene piiramine toimus 1211. aastal ning pärast nädal aega kestnud piiramist jõuti otsusele lasta linnusesse vaid preestrid ning muu sõjategevus lõpetada. Linnusesse lasti saksad sisse alles 1217. aastal pärast Madisepäeva lahingut, mil langes eestlaste osavaim väejuht ning rahvavanem Lembitu. Kuid Viljandi ei raugenud ka siis, vaid võttis innukalt osa ka 1223. aastal Saaremaalt alguse saanud ülestõusust. Ülestõusu käigus vangistasid sakalased linnuses olnud sakslased ning hukkasid neist mõjukamad. Viljandi oli linnuse taas oma käsutusse saanud ning hoidis koos vene abivägedega vaenlast edukalt tagasi. Kui aga 1223. aasta augustis kogenud väejuhi Lippe Berhhardi juhtimisel linnuse alla 8000-meheline sõjavägi kogunes, oli Viljandi sunnitud alla andma. Sellega oli lõppenud Viljandi vahelduv autonoomsus ning oli täielikult allunud ordule. 

Viljandi ordulinnus

Nagu eelpool mainitud sai, kujunes Viljandi tähtsamaks keskuseks just muistse vabadusvõitluse lõpusirgel, mil endise palklinnuse asemel hakati ordumeistri käsul ehitama võimsat kivilinnust. Linnus ehitati Viljandi läheduses põletatud tellisest.  Kivilinnust ehitati mitu sajandit ning sellest kujunes üks Baltimaade võimsamaid kindlustuskomplekse. Lisaks linnusemüürile kaitsesid seda ka linnamüürid ning pealinnuse kaks eeslinnust. Samuti ääristasid linnust vallikraavid. Linnus jäi lausa kuni 1560. aastani vallutamatuks. Tõenäoliselt 13. ja 14. sajandi vahetusel ehitati linnusemüüride sisse ka nelinurkne konvendihoone. Viljandi õitseaeg oligi ca 14. sajandil, mil viimane Hansa liiduga ühines. Viljandi asus nagu Tallinngi kaubateede lähedal ning seega olid mõlemad ka tähtsateks Hansalinnadeks. Viljandi asus kaubateel, mis ühendas Tallinnat ja Riiat ning Pärnut ja Tartut. 

Viljandi ordulinnuse rekonstruktsioon

Linnamüür

Keskaegse Viljandi ümber ehitatud linnamüüri varemed (aastatel ~ 1260.-1300.a) on säilinud tänapäevani. Kaitsemüürid ümbritsevad linna kolmest küljest, müürid on kohati 2 meetrit lai ja 4 meetrit kõrged. Müüridest väljapoole jäid sügavad vallid, mis olid 20-30 m laiused ning 6-7 m sügavused. Müüriga piiratud ala oli keskajal 10,2 ha suurune, kuid linnamüür sai tugevalt kannatada 16.-17.sajandil toimunud sõdades. Müüri hävimist soodustas ka intensiivne ehitustegevus 18.-20.sajandi jooksul. Enamus keskaegsest linnamüürist on hävinenud. Viljandi linnamüüri juurde kuulusid keskajal neli kaitsetorni: Riia torn, Põhjakülje torn, Moskva torn ning Ümartorn. Kaitsemüüril asusid 3 väravat: Riia värav, Tartu värav ja Kolmas värav.

Võrdlus Tallinna linnamüüriga:

Tallinna linnamüüri ehitamine Taani kuninga ema Margarete käsul algas samuti 13. saj teisel poolel ning jätkus veel läbi sajandite erinevate täienduste ning tugevduste raames. Algselt oli müür võrdlemisi madal (kuni 5 m) ning mitte eriti paks (1-1,5 m), kuid tänapäevani säilinud säilmed pärinevad 14. sajandi algusest, kui uus Tallinna asehalduriks määratud Johannes Canne alustas rekonstruktsiooniga, mille käigus kasvas linnamüür laiahaardelisemaks, kõrgemaks (6,5 m) ja paksemaks (2,3 m). Uut Kanne müüri täiendasid ka müüri siseküljel asuv kaitsekäik ja ripptornid. 15. ja 16. sajandi jooksul toimusid ka edasised väga ulatuslikud arendused, muutudes võimsuse ja tugevuse poolest Viljandi omast tunduvalt suuremaks. Oma suurusest tulenevalt on Tallinnas ka enam väravaid ja torne, millest võimsaim Kiek in de KökTänapäeval on säilinud 2.4 km pikkusest linnamüürist 1.9 km, 46 esialgsest tornist on alles 20. Seega on alles oluliselt suurem osa kui Viljandist, kuid vallikraavi näitena on Viljandi linnamüür pädevam.

Viljandi Jaani kirik

Viljandi Jaani kiriku ehitusajendiks oli 1560. aastal frantsisklastele kuulunud Viljandi linnakiriku Liivi sõjas purustamine. Koguduse jaoks hakati kirikut taastama ning 17. sajandi esimesel kümnendil see ka valmis, kuid Põhjasõjas kannatas kirik taas. Kirik pühendati Ristija Johannesele. Viljandi Jaani kirik on mitmes sõjas kannatada saanud ning korduvalt restaureeritud. Barokne tornikiiver valmis 18. sajandi lõpus, kuid hävis põlengus 1811. aasta. 1815 valmis tänaseni seisev tornikiiver. Kirik suleti kaubalaoks 1950. aastal, 80.-ndatel alustati hoone kontserdisaaliks muutmisega. Kirik sai renoveeritud ja sisseõnnistatud 1992. aastal. Ainulaadsena Eestis on seal 3 tornikella ning 25 kellaga kellamäng. Kirikus olevad seinavaibad on kudunud kohalik tekstiilikunstnik prof. Anu Raud. Hetkel tegutseb seal Eesti Evangeelne Luterlik Kirik.

Võrdlus Tallinna Toomkirikuga:

Tallinna Toomkirik on ehitatud 13. sajandil, Viljandi Jaani kiriku eelkäija linnakirik aga 15. sajandil. Mõlemas kirikus tegutseb EELK. Toomkirikus tegutsesid dominiiklased, Viljandi kirikus frantsisklased. Mõlemad kirikud on valged kivikirikud, mis tegutsevad ka tänapäeval. Kui Jaani kirik on pühitsetud Ristija Johannesele, siis Toomkirik Pühale Neitsi Maarjale. 

Viljandi tänapäeval

Kahjuks on keskaegse Viljandi hiilgus tänapäevasest maailmast kadunud. Siiski on Viljandi linn, kus on palju näha ning palju teha. Tänapäeval tippsündmusteks Viljandis Hansapäevad ning Viljandi pärimusmuusika festival ehk Viljandi folk. Viljandi folk algas juba aastal 1993 ning toimub iga-aastaselt siiamaani. Viljandi folk toob kohale mitmeid eesti ja ka välismaa artiste, tantsijaid ja pillimängijaid. Folgile tuleb kohale tuhandeid inimesi, üle kogu Eestimaa. Nt aastal 2011 külastas Viljandi folki 4 päeva jooksul 20 000 inimest. Festival toob Viljandi tänavatele muusikat, tantsu ning festivalimeeleolu. Nagu kirjutatud Viljandi folgi kodulehel: “Ent kokkuvõttes oli on ja jääb kõige olulisemaks ikkagi Eesti pärimusmuusika hoidmine ja edendamine. Tahame ka tulevikus innustada noori inimesi omi laule laulma, lugusid mängima ning tantse tantsima, et meie pärimuskultuur oleks elus ja omanäoline – nagu emakeel, mille abil üksteisega suhtleme.”Viljandi on seega süda eesti folkloori elus hoidmises ning populariseerimises. Peale festivali saab Viljandis nautida ilusat loodust mitmete matkaradadega ning ilusa Viljandi järvega. 

Kirjutasid Helery, Aiko, Aile, Liisa Rita, Sirle ja Anni. 

Rakvere kolmainu kirik

Esimesed andmed vaimulike kohta linna- ja kihelkonna kiriku kontekstis pärinevad 15. sajandi algusest. Täpseid andmeid kiriku ehituskäigust pole üleskirjutisi. On säilinud Rakvere kiriku vöörmündrite kurtmine 1400. aastast Tallinna raele, et müürseppmeister Simon on oma tööd pooleli jätnud ja lahkunud. Soovitakse Simoni tagasi saamist. Ilmselt seda ei toimunud, sest 1427. aastal tehti uus kokkulepe Tallinna müürseppmeistri Andreasega, kes nähtavasti lõpetab ehituse. Kiriku ehitusega lõpetati 1430. aasta paiku.Tollasest basilikalaadsest ehitisest on säilinud põhiplaan, torn, selle müüritrepp, akende teravkaared ja osaliselt piilarid. Arvatakse, et tol ajal oli kirik ehitatud pseudobasilikaalse ehitisega, sest omas kõrgemat kesklöövi, kuid oli ilma akendeta.1558-1583 toiminud Liivi sõja ja Poola-Rootsi sõjas 17. sajandi algul sai kirik kannatada niivõrd, et kogudus pidi mõneks ajaks leppima surnuaial paikneva puukirikuga. 1674. aastal sai küll kogudus endale ruumikama puukiriku, kuid see sai kannatada Vene-Rootsi sõjas (1656-1568) ning muutus kasutamiseks sobimatuks.Kivikiriku taastamine vältas aastatel 1684-1691. Kuna maad kimbutas näljahäda (1695-1697) ja puudus paavst, siis sai kirik õnnistatud alles 3. juulil 1698. aastal. Nüüd kandis kirik Kolmainu nime. Kiriku taastamist korraldas Bartol Sprint, kes oli linna postmeister. Ta annetas ehitustöödeks 3000 taalrit.Kirik sai taas kannatada järgnenud sajandil. Põhjasõja käigus hävisid torn ja selle vahelaed ja katus, mis suudeti taastada alles aastaks 1730. Aastal 1752 sai kirik renessansliku tornikiivri, kuid aastal 1852 asendati see praeguse gootipärasega.Kantsli korpuse valmistas Christian Ackermann, mis kirikule sai 1690.aastal. Evangelistide kujude autor on Elert Thiele (1660. aastad) ja altar pärineb 1730. aastast (autor on Johann Valentin Rabe). Vanim laelühter pärineb 1648. aastast. Altar ja kantsel restaureeriti põhjalikult 1956-1957 aastatel.Praeguse oreli ehitasid 1925. aastal vennad Kriisad. Esimene oreli mainimine pärineb 1798. aastast.Rakvere Kolmainu kirikut kasutab praegu EELK Rakvere Kolmainu kogudus. Aastatel 1835–1939 tegutses seal ka Rakvere saksa kogudus.

Oleviste kirik

Oleviste kiriku ehitamisaja ümber on olnud palju arutelu. Arvatakse, et kirik oli olemas juba 11. sajandil ning sai nime Norra kuningas Olav II Haraldssoni järgi. Sellest ajast puuduvad kiriku ehitusviisi ja arhitektuuri kohta andmed. Samuti ei ole kirikul ka kindlaksmääratud asukohta. 1330. aastal viidi lõpule uue kiriku ehitamine. 1364. aastal valmis kirikust väljas pool asuv torn. 15. sajandil ehitati kirik uuesti ümber ning sai üldjoontes praeguseks säilinud kuju. Kirik sai uue avara kooriruumi. 1433. aasta suures Tallinna tulekahjus hävis pool kirikust, kuid see taastati õnneks kiiresti. Kirikut taheti samal ajal ka suuremaks ehitada, nii et kiriku pikihoone ja selle juures olnud kabelid. 1436-1450. aastatel sai kirik endale basilika-stiilis välimuse ja kesklööv kerkis 31 meetri kõrgusele. Torni kuppel valmis samuti 1450. aastaks ning kõrgus oli tol ajal umbes 159 meetrit. 15. sajandil nimetatakse kiriku juures Maarja, Olause ja Laurentiuse kabelid.Maarja kabelit (ehitatud 1513-1523) loetakse vormirikkaimaks ehitusmälestiseks Eestis. 15. septembril 1524. aastal tabas kirikut reformatsioonist alguse saanud pildirüüste, mille tagajärjel hävis Oleviste väärtuslik kunstiline sisu. Väliselt jäi kirik puutumata. 1549. aastast 1625. aastani oli see kirik kõrgeim ehitis maailmas.  1625. aastal toimus kiriku põleng ja alles jäid ainult müürid. Kirik taastati kolme aastaga. 1820. aastal süttis kirik pikselöögist uuesti ja põles taas koos kõigega maani maha. Hävis ka 1771. aastal Hallest ostetud orel. Õnneks säilis hinnaline Oleviste raamatukogu. Kirik avati jumalateenistuseks jälle 1840. aastal. Kiriku taastamist teostas tsaar Aleksander I ja hiljem Nikolai I. 1931. aastal süütas pikne taas torni. Pärast tule kustutamist taastati torn esialgse plaani põhjal. Oleviste kirik on kannatanud tulekahjudes rohkem, kui ükski teine kirik Tallinnas. Kirki on täielikult maha põlenud vähemalt kolm korda ja kaheksa korda on pikne süüdanud torni. 1950. aastal taastati kirik lõplikult ühendatud Evangeeliumi Kristlaste käe all. 1954 aastal toimus kirikus ulatuslik siseremont.Praegu paikneb selles gooti stiilis kirikus EEKBL Oleviste kogudus.

Kiek in de Kök

Läänemeremaade võimsaim kaitsetorn Kiek in de Kök rajati aastatel 1475-1483. Torn on 38 meetri kõrgune, selle keskmine läbimõõt on 17,3 meetrit ja torni seinade paksus ulatub 4 meetrini. Kiek in de Köki tulejõud oli erinevalt teistest Tallinna tornidest väga võimas. Siin oli vähemalt 27 laskekambrit suurtükkidele ja 30 ava käsirelvade jaoks. Kiek in de Kökist saavad alguse Bastionikäigud, mis pärinevad 17.-18. sajandist ning moodustavad koos linnamüüri ja tornidega tervikliku kaitserajatise. Ingeri bastioni rajamisega torni lõunapoolsele küljele jäid torni kaks alumist korrust bastioni muldkeha sisse. Kiek in de Köki nimi tuleb alam-saksa keelest ja tähendab “kiika kööki”. Selline nimi sai tornile antud seetõttu, et kõrgest tornist nägi kõrvalasuvate majade köökidesse. Tänapäeval on tornis kindlustustemuuseum. 

Rakvere ordulinnus

Rakvere ordulinnus on aegade jooksul kuulunud nii Taani kuningatele, Liivi ordu rüütelmunkadele kui ka Rootsi ja Poola riigile. Enne kivist linnuse ehitamist asus Rakvere ordulinnuse asukohal üks suuremaid muinaseesti linnuseid – Tarvanpää linnus. 1226. aastal peetud Virumaa reisil peatus seal ka Rooma paavsti legaat Modena Wilhelm, kelle eesistumisel sõlmiti rahu taanlaste ja sakslaste vahel ning jagati eestlastelt vallutatud maid.Aastail 1238-1346 kuulus Rakvere, Eestimaa hertsogkonna kooseisu. Eestimaa hertsogiks oli Taani kuningas, kelle nimel valitses aga Tallinnas resideeruv asehaldur. Rakvere linnus kuulus kuningale, kelle nimel valitses siin asehaldurile alluv ülemjuhataja. 13. sajandi keskel rajasid taanlased eestlaste muinaslinnuse asemele esimesed kivist kaitserajatised ning 14. sajandi keskpaigaks seisis Vallimäel taanlaste rajatud ringmüürlinnus. Ringmüür oli paksusega kuni 2 meetrit. Müür on laotud segamüüritisena lubjamördil, kus on kasutatud lisaks maa- ja ümarate lubjakividele ka murtud paasi. Läänemüüri kõrgus oli kuni 7 meetrit ning selle peal asus kaitsekäik. Kaitsemüüri on hiljem veel kolmel korral kõrgemaks ehitatud. Ringmüür järgis pinnamoodi ja kujutas endast ebakorrapärast nelinurka. Pärast Jüriöö ülestõusu algust andsid Harju-Viru vasallid end Liivi ordu kaitse alla ning alates 16. maist 1343. aastal kuulus Rakvere linnus Liivi ordule. Üleminek vormistati aastail 1346 ja 1347, mil Taani kuningas müüs oma hertsogkonna Saksa ordule, see omakorda aga Liivi ordule. Kõige kauem kestiski Rakveres orduaeg, mille ajal linnus oli oluline osa orduriigi idapiiri kaitsesüsteemis. Rakvere foogtideks sattusid tavaliselt tublid ja tragid noored rüütlid, kellele linnus oli heaks hüppelauaks ordu juhtivate käsknike hulka. Ordu alustas linnuse laiendamist ja pealinnuse välja ehitamist. Linnuse siseõu sai oma tänaseni säilinud mõõtmed. Kolmesaja aasta pikkuse ehitusperioodi jooksul sai lihtsast ringmüürlinnusest konvendihoone, mis sobis paremini Liivi ordu kui vaimuliku rüütliordu vajadustega. Konvendihoone asus linnuse põhjaosas, selle keskele jäi ristkülikukujuline sisehoov, mille ümber paiknesid eriotstarbelised hoonetiivad ning mitmesugused ühiseluks vajalikud saaliruumid: kabel, kapiitli- e. koosolekutesaal, refektoorium e. söögisaal, dormitoorium e. magamissaal. Enam-vähem pidev ehitamine jätkus kuni 16. sajandi alguseni. Selleks ajaks oli Rakvere ordulinnus saanud võimsaks, juba suuresti ka tulirelvade jaoks kohandatud kaitserajatiste kompleksiks. Neljakandilised ja neljakorruselised tornid olid tulirelvade jaoks jäetud laskeavadega. Orduaeg linnuses kestis 1558. aasta juulini, mil venelased linnuse ilma vastupanu kohtamata üle võtsid.Liivi sõjas 1558. aastal Rakvere vallutanud venelased lisasid linnuse nõlvadele kivist, tammepakkudest ja palkidest eeskaitsevööndi. 1577. aastal langes Rakvere linnuse juures venelaste kätte vangi Liivimaa Hannibal Ivo Schenkenberg, kelle venelased Pihkvasse viisid ja seal tsaar Ivan IV isiklikul käsul julmalt hukkasid. Viimased kaitserajatised lisati rootslaste poolt 16. sajandi lõpuaastail. Aastail 1600-1629 toimus Poola-Rootsi sõda, mille käigus poolakad 1605. aastal linnuse osaliselt õhku lasid, hiljem tegid seda veel ka rootslased ning sellest ajast seisab linnus varemeis. 1635. aastal kustutasid rootslased Rakvere linnuse kindluste nimekirjast.

Frantsisklaste klooster

Juba Russowi kroonikast on teada, et Rakveres asus keskajal mungaklooster. Klooster rajati 16.sajandi algul Rakverre tähistamaks liivlaste vägede võitu venelaste üle Smolino lahingus 1502. Klooster oli pühendatud peaingel Miikaelile ning kandis ka tema järgi nime.16.sajandi alguseks oli rakvere juba minetanud oma tähtsuse nii strateegilises kui ka kaubanduslikus mõttes, seetõttu ei olnud tegelikult siia kloostri rajamiseks raha ega munkasid kusagilt võtta. Kuna frantsisklased olid kerjusmungad oli neil elatise teenimine Rakveres raske, sest puudus ühiskonnakiht, kelle juures kerjamas käia. Esialgu soovitigi rajada klooster Tallinnasse, aga viimase linnavõimud olid selle vastu, kartes, et klooster hakkab röövima nii maksutulu kui ka hõivab väärtusliku kinnisvara. Samuti ei teinud ka kloostri tegutsemise ajal toimunud uss reformatsioon munkadele elu kergemaks.  Rakvere frantsisklased elasid aga reformatsiooni üle Lõpuks otsustati see ikkagi rajada Rakverre, sest seal oli ka kõrval olemas ordulinnus, kuhu sai ohu korral pakku minna.Teada on, et 1526. Põles klooster ka maha, aga taastati uuesti täielikult. Liivi sõja käigus aga sattus Rakvere vene võimu alla, kes 1559. aastal  kloostri lammutasid. Kloostri kive kasutati linnuse tugevdamiseks. Hiljem ehitati osaliselt samale kohale mõis, mis on tänane rahvamaja. Kloostrist on tänaseks teatriõue sillutisele märgitud kloostrihoonete piirjooned.

Toompea loss

Esimesed mainingud kindlusest Toompeal pärinevad 9.sajandist, kui seal oli veel puust linnus, millest ei ole tänaseks säilinud midagi. Võimu perioodide vaheldumisega on iga valitseja kindlust täiendanud vastavalt oma maitsele. Kivilinnuse ehitamist alustasid taanlase 1219.  Kui nad vallutasid Tallinna. Tõsisemalt hakkas kindluse ehitamist kätte võtma mõõgavendade ordu 1227-1237. Sel ajal valmis Toompea järsaku edelaosas kastell, mille nurgas kõrgus vahitorn. 1238 1322. aastalvõtsid ehitamise uuesti üle taanlased. Nad jagasid kastelli kaheks, mille ühest poolest sai eeshoov ja lisasid asehalduri residentsi. Jüriöö ülestõusu 1345 müüsid taanlased oma valdused maha ja loss läks Liivi ordule. Sel ajal täiustati kindlust mitme torniga, millest on ka tänaseni säilinud Pikk Hermann. Ehitati ka kovendihoone. 1561 läks Toompea Rootsi võimu alla. Rajati riigisaalihoone, mille ehitamisel võeti eeskuju Stockholmi kuningalossist. 17. sajandil kaotas kindlus oma kaitse eesmärgi. Selle ülesande võtsid üle bastionid. Katariina II ajal muutus oluliselt lossi ilme. Riigisaalihoone ehitati ümber kubermanguvalitsuse hooneks, mis meenutas juba aadlipaleed. 1922 rajati  usbarokses laadis ekspressionistlik riigikogu hoone. See on ka maailmas ainus eksperssionistlikus stiilis riigikogu hoone. Tänaseks on Toompea loss tundmatuseni muutunud võrreldes oma algupärase ehitusega.

Tallinna Raekoda

Tallinna raekoda ehitati 13. sajandi II pooles, mida esmakordselt mainitakse kirjalikes allikates aastal 1322. Mainitud kinnisvararaamatus  raekoda oli suure koosolekuruumiga ja tolle aja kohta lausa hiiglasliku kaubalaoga ehitis. Sellest hoonest on säilinud osa seinu ning kokku seitse akent keldris ja esimesel korrusel. Tallinna raekoda on Põhja- ja Baltimaade vanim ja ainus säilinud gooti stiilis raekoda. Hoone pikkus on 36,8 meetrit ja torni tipp ulatub 64 meetri kõrgusele. 1530. aastast asub torni otsas tuulelipp Vana Toomas, mis on saanud Tallinna üheks sümboliks. 1248. aastal kinnitas Taani kuningas Erik IV Adraraha Tallinnale Lübecki linnaõiguse, millele toetudes alustas raekojas hansakaupmeeste seast valitud raad. Linnavalitsus on raekojas töötanud 1970. aastani.14.sajandi I veerandil pikendati olemasolevat hoonet ning laiendati keldriruume. 1346. aastal andis Taani kuningas võimu Eestimaal üle Saksa ordule. Hansalinnana sai Tallinn õiguse kontrollida idakaubandust omades laokoha õigust. Kaubanduse kiire kasv ja majanduslik õitseng tingis vajaduse raekoja uute tarberuumide ja esinduslikuma väljanägemise järele. 1371.-1374.a. juurdeehitusega saavutas raekoda oma praeguse pikkuse ja mahu esimesel korrusel. Sellest ajast on raekojas säilinud keskaegse puunikerduskunsti vanimad ja haruldasemad tööd – gooti stiilis pingid. Nikerdatud pingileenid, mis kujutavad Tristani ja Isolde lugu ning Simsoni võitlust lõviga, on ühed kauneimad keskaja kunsti näited Eestis. Oma praeguse välimuse sai raekoda 1402-1404 ehitati raekoda kahekorruseliseks pidusaalide ja tööruumidega esindushooneks, sai tänapäevase väljanägemise. Idaossa ehitati torn. Ehitustööd juhtis ehitusmeister Ghercke. Ehitustöödest on arhiivis säilinud linna arvepidamise mustandilehed ja ehitusmaterjalide kogused. 17. sajandil sai raekoda uue, hilis-renessanss-stiilis tornikiivri. 1650- 1652 viidi raekoja peasissepääs barokkarhitektuurile iseloomulikult üle hoone keskossa. Peaportaal suleti.

Rakvere mõis

Rakvere endine mõis paikneb praegusel Teatrimäel. 16. sajandi esimesel poolel asus Teatrimäel frantsiskaanlaste mungaklooster. Mõisa ehitamise alguse kohta leidub internetist erinevat infot. Mõisahoone turismiinfo väidab, et esialgsel kujul barokses stiilis mõisahoone ehitati sinna 1670. Hoone ümber paiknev mõisapark nimetati pärast Eesti Vabariigi kehtestamist Rahvapargiks. Täna tegutseb endises mõisahoones rahvamaja, mida uuendati 2005. aastal. Vikipeedia kirjutab, et mõis loodi 1618. aastal, kui Rakvere linnuse ala läänistati Reinoud van Brederodele, kelle Rootsi kuningas Gustav II Adolf oli 12. juunil 1616 teinud Rakvere vabahärraks. 1631. Aastal andis Gustav II Adolf Brederodele Rakvere linna.Mõisahoonena kasutati algul ilmselt linnuse tervemaid osi, hiljem rajati uus mõisasüda frantsisklaste kloostri varemeile.. 1669. aastal omandasid mõisa Tiesenhausenid ning 19. sajandi keskel Rennenkampffid. Mõisa viimane võõrandamiseelne omanik oli Vao ja Rakvere mõisa pärushärra Carl August Edler von Rennenkampff.1783. aastal kehtestati Venemaa keisririigis asehalduskord ja loodi Tallinna asehalduskonna Rakvere kreis. Rakvere linn osteti Tiesenhausenilt 45 011 rubla eest ära ning nimetati kreisilinnaks. Rakvere mõisakompleks rajati 18.–19. sajandil. Mõisa historitsistlik algselt ühekorruseline härrastemaja rajati 1850. aastatel.Hoone ehitati 1920. aastatel kahekorruseliseks. Mõisa härrastemaja oli nüüd Rakvere Rahvamaja ning oli Rakvere Haridusseltsi omanduses. Mõisapark oli aga Rahvaaed.

Kirjutasid Taavet, Annika, Marek ja Karmo