Meie kooli 138. sĂĽnnipaev

30. septemberil tähistasime Reaalkooli 138. sünnipäeva, mis oli tegelikkuses olnud eelneval päeval, 29. septembril. Hommikul pidime olema kell 7:25 koolis, et kuulata Some loengut uurimistöö esimesest kollokviumist. Saime teada kuidas tuleb esitlust alustada ning saime ka aru, et meil ei ole kringleid lõunaks. Õnneks jõudsid tüdrukud need kuidagi ära tellida ning need õigeks ajaks kohale toimetada. Koolipäev venis, kuid varsti oli käes aeg sünnipäeva tähistada, ootus õhus, liikusime staadionile. Kooli sünnapäeva tähistasime ikka õues. Ene Saar esitas kõne ning hiljem anti stipendiumeid. Tuleb välja, et suurepärase uurimistöö eest saab saada stipendiumit! Peale seda saime suud magusaks teha kiiresti organiseeritud kringliga ning puhuda juttu nii kooli- kui ka lennukaaslastega.

Palju õnne meie armas kool!

Kirjutas Johann

Lisas: lend136c 07.10.2019 20:27

Eelviimane esimene

1.september
Seekord oli aktus 2.septebril ehk kõik said ühe päeva rohkem suve nautida, siiski olid kõik mornide nägudega: oleme ju nüüd kardetud 11.klassi õpilased. Kooli tulime kella kümneks, ilm oli soe ja päikseline, mõnele nii päikseline, et tuli päikeseprillidega aktusele. Ene Saar pidas tavapärase aasta alguskõne, silmapiiril oli keegi uus gümnasist GAG-i mütsiga, mis nõudis kõigilt hetkelist tähelepanu ja arutlemist. See aasta saime eriti kiirelt aktuselt klassi: ei pea enam kümmekond minutit ootama, et Pudi ritta minna. Klassijuhataja tunnis küsis Some suve kohta erinevaid teemaküsimusi(nt kes käisid tööl? kes uues suhtes?). Rääkisime ka UT-st ja tulevast õppeaastast. Madis usub, et me kõik saame hakkama. Uus õpilane Helery Pikk sai vastu võetud. Loodame talle kenat kaks aastat meiega. Some lasi teha kõigil oma telefonis selfie kontaktide jaoks. Pärast seda jagati erinevatele õpetajatele lilli ja mindi koju või sõpradega linna peale.

Kirjutas Hugo

Lisas: lend136c 16.09.2019 18:47

Ajarännak 2019

Esimesel mail korraldas Tallinna Reaalkool järjekordse ajarännaku, seekord aastasse 1869, kui toimus esimene üldlaulupidu. Terve kool oli riietatud rahvariietesse ning tekkiski tunne, nagu elaksime 19. sajandil. Ainult imelikud puutetundlikud vidinad (keegi ütles et neid kutsutakse teletonideks? või telefonideks? mida iganes) andsid aimu, et midagi on ikkagi natukene valesti. Päeva algul kogunesime kõik aulasse, kus me saime näha erakordselt värvikat näitemängu. Auväärt näitlejad olid meie kallid Madis Somelar, Marko Reedik, Reivo Maasik ja Kats. Kõige tõetruum, selleks vähima pingutusega, oli Reivo Maasik, kelle 19. sajandil oleks kindla peale Carl Robert Jakobsoniga päriselt segi ajanud. Kats oli pähe tõmmanud massiivse tumeda paruka, et Lydia Koidulale sarnaneda. Sarnanes väga hästi. Järgnes tund Veskimetsaga, kes rääkis 150 aasta tagustest bioloogiasaavutustest. Peale seda veetsime pool tunnikest Madisega, kes hoolitses selle eest, et me väikestele esimesest laulupeost rääkides midagi ütelda ka oskaksime. Peale seda läksimegi põhikooli oma teadmistega harima. Kuuldupäraselt möödusid kõigi tunnid suurepäraselt, väikesed lapsed olid armsad nagu alati. Peale seda tutvusime veidi Saudi Araabia olukorraga ning siis saime sööklast pruukosti, milleks oli mulgipuder. Traditsioonikohaselt moodustasime staadionile kujundi nagu ka eelmisel ajarännakul, ainult seekord oli selleks aasta 1869. Muide vihma sadas päris mõnusalt. Esimene vihmane päev üle pika aja. Siis toimus vägev rongkäik nagu ka esimesel laulupeol. Marssisime võimsalt Reaali juurest Kalevi spordihallijuurde, pannes kinni enamuse kesklinna liiklusest. Igal klassil oli ka oma lipp, mida nad uhkelt kandsid. Olgugi, et meie lipp polnud suur kujult, aga see-eest oli ta suur vaimult, sest seda kandis just 136.c. Vihma sadas jätkuvalt, tervist neile, kellel mütsi polnud. Kalevi spordihallis saime kuulda Papa Jannseni kõne ning samuti ka Jakob Hurda “Kolm soovi”. Pani mõtlema. Koorid laulsid hästi ning orkester oli tasemel. Kui mõtlesime juba, et jäämegi istuma ja kuulama, ilmusid välja vahvad tantsumehed, kes oma tantsuga mitmed tüdrukud eufooriasse viisid. Lõpetuseks hakkas mängima ansambel ja rahvas kogunes tantsuplatsile simmanit pidama. Rahvas tantsis ja pidutses ja lõbutses, siiski ju esimene laulupidu. Poisid pidid leidma omale meelepärase tüdruku, keda keerutada. Olari ja Stefan olid selles eriti edukad. Esimene murdis maha Piret Karu ja teine Mirja Särje. Pidu ja pralle, tähistama peab, sest me oleme siiski eestlased ja pärisorjust pole näinud tänaseni koguni 200 aastat.

Kirjutas Sirle

Lisas: lend136c 22.08.2019 12:15

Sveni juures, Hiiumaal

  1. juuni algas paljude (poolte) jaoks varajase ärkamisega, et toimetada end bussijaama sõiduks Hiiumaale. Hiiumaale otsustasime minna, kuna Sven läheb järgmine aasta Ameerikasse vahetusaastale. Ega siis lahkumispeota ei saa kodumaalt lahkuda. Sass ei saanud varajase ärkamisega hakkama ning magas sisse, mis osutus tema Hiiumaale jõudmiseks saatuslikuks. Veidi alla kahe tunni pärast jõudsime RohukĂĽla sadamasse, kus astusime Tiiu pardale. Laevaga oli muidu täitsa normaalne sõita, kuid pardal asuva R-Kioski hot dog’id olid kuidagi kallid ning tualetipottides oli veetase kuidagi kõrgel – nagu Ameerikas. Hiiumaal Heltermaa sadamas võttis meid peale vanemat sorti kollane buss, millega oli väga tore sõita Käinasse Konsumisse, kus ostsime liha, muidu sĂĽĂĽa (mille eest pole mõned muidusööjad siiani maksnud) ning liitrite kaupa juua. Sellele järgnevalt laadisime kogu krempli bussi ning sõitsime Orjakusse, kus Sven (tuleb välja, et seal kutsutakse teda Aigariks) elabki. Sveni juures paigutati meid kĂĽlalistemajja. Võiks öelda, et see oli päris rustikaalne. Järgnevate tundide jooksul grilliti, söödi ja joodi. Liha jätkus koguni kaheks toidukorraks. Mõned, kes käisid ujumas naasesid kõik punaka päikesepõletusega näol. Peagi peale ujujate tagasitulekut jõudis kohale ka Somelar. Tunni progressiivsel hilinemisel muutusid mõned järk-järgult aina rohkem väsinuks ja emotsionaalseks, mille tõttu oli isegi päris hilja öösel kuulda ĂĽhest toast kaheldava väärtusega muusikat. Samuti hakkas öösel sadama ja mĂĽristama, kohutavalt kõvasti mĂĽristama, kuid see ei seganud und – ilmselt olid nad peale pikka päeva ikka väga väsinud. Nii väsinud, et mõnel oli tarvis ennast õues tuulutada. Neid tabas välk ja vesi ning nad said päris märjaks. Hommik tõi nii mõnelegi peavalu – pikalt magamine võib paradoksaalselt teha väsinumaks. Kell 11 äratas meid Madise hääl, mis kutsus kolme õpilast saare peale ringi sõitma. KĂĽmne minutiga oli lisaks Somelarile autos täitunud hoopis neli kohta: Anni, Marie, Miko, Karmo ja Mia. Esialgne siht oli sõita Kõpu tuletorni juurde, aga kui saime aru kui kaugel see on, siis jätsime selle viimaseks. Etteruttavalt võib öelda, et sinna ma ei jõudnudki.
    Kui eile naersime, et Madis hakkab meid vedama mööda Hiiumaa kirikuid, siis täna see juhtuski. Esimene peatus oli PĂĽhalepa kirik, mis on Hiiumaa vanim kiviehitis. Esimene kivikirik valmis enne 1260. aastat. See oli kaitsekirik. Avasime omavoliliselt värva ja läksime hauaplatse uurima. Tipphetk oli, kui Miko suutis vana hauakivi enda keharaskusega maa seest lahti lĂĽkata. Edasi läksime Suuremõisa kohvikusse hommikukohvi nautima. Nagu kohane, tegid härrasmehed tĂĽdrukutele joogid välja. Järgmine siht oli Tahkuna tuletorn. Kuna sõit oli pikk, siis saime arutada Somelari kabineti korrastamist ja disaini. Plaanid on igatahes lahedad. Tee peal käisime Ristimäel, mis uppus inimeste poolt tehtud ristidest. Legende on palju, aga teada on, et need toovad õnne. Riste oli lihtsalt nii palju, et hakkas kõhe ja isegi puujuured olid risti kasvanud. Tegime ise ka mõne risti. Ristidega sama palju oli seal ka sääski, kes sõid meid täielikult ära. Peatusime ka puittangi juures, mida kasutati filmis “1944”. Madisest ja Mikost sai armsaid pilte. Loodushuvilistest saatsime pildi ka õpetaja Veskimetsale.
    Ülejäänutele tegi Patrick hommikuks pannkooke. Jõudsime veidi enne kella viit Kärdlasse, et sõita sealt bussiga koju. Oli ka õige aeg; kohe peale meie lahkumist Orjakust hakkas kõvasti sadama ja nähtavus oli nii madal, et liiklus seiskus. Tagasitee möödus vahejuhtumiteta.

Aitäh Sven toreda ürituse eest. Jääme sind igatsema!

Kirjutas Nikita

Lisas: lend136c 22.08.2019 12:04

“Gesamtkunstwerk”

Ă•htul viis Henke meid taaskord Kinoteatrisse eriskummalist etendust vaatama: “Gesamtkunstwerk”, autor Paavo Piik. Etenduse nimi on saksakeelne termin, mis kõlab eesti keeles kui “ĂĽldkunstiteos”. Gesamtkunstwerk on teos, mis pĂĽĂĽab kasutada ära kõik või vähemalt paljud kunsti liigid.
Teater jättis nii mõnegi segadusse, aga saadud elamus oli meeldejääv. Mängiti valguse ja muusikaga ning demonstreeriti skulptuuride loomist. Nägime laval ka juba eelmisest Kinoteatri etendusest tuttavat Sander Rebast. Etendus rääkis erinevate kunstiliikide mõjust inimesele. Näiteks seletas lahti, kuidas raamatud meid targemaks teevad – esitlevad erinevaid olukordi ja kuidas nendega toime tulla, näitavad emotsioonide ja ootamatuse tähtsust, panevad sõnadesse elutõed, mida filosoofia ei suuda ĂĽldistada. Tuleb välja, et kunst saab olla mõjuvõimas relv, kui seda õigesti kasutada. Seekord saime saalis ennast väga targana tunda, kuna teadsime laval jutuks tulnud Vana-Rooma faktide tausta, ajalootundidest on selgelt kasu olnud.

Tsirkust ja leiba!

Kirjutas Elina

Lisas: lend136c 18.06.2019 15:15

Märgipidu

LĂĽhendatud tunnid, mis kaasnesid aktusega, meeldisid meie klassile ikka väga. Saime teada asjaolu, et märgiaktus koosneb põhiliselt plaksutamisest – nĂĽĂĽd ainult ĂĽks märgiaktus veel plaksutamist, kuni saame ise ka märgid rinda. Ă•htu poole toimus päeva huvitavam osa – märgipidu, mis kujunes oodatust palju paremaks. Kohe ĂĽldse ei tahtnud sealt aulast lahkuda. Linda ajal terve reaali kogukond karjus otseloomulikult “bocki mu bocki”. Lõpuks olid enamus poisid läbimärjad ja kõik jäid vägagi rahule sellega. Kahjuks tuli tõdeda, et tantsukursused väga ei aidanud, kuid sellest polnud eriti midagi, õhtu möödus suurepäraselt. Võisid liikuda aulast garderoobi ja näha, kuidas Olari Mo Bambat blastib ja meie klassi poiste mastaap sõnu kaasa karjub. Anni õhtu läks natukene liiga palju maksma, see õppetund ei unune veel nii pea ning õhtukangelaseks võib lugeda Patrickut.

Järgmise aastani!

Kirjutas Aiko

Lisas: lend136c 18.06.2019 15:13

Teadlaste öö

Pärast pikka koolipäeva toimus Reaalis ikka traditsionaalne Teadlaste öö. Meie klassist olid abiks päris paljud õpilased (ÜKT tuleb ikka täis saada). Sirle, Marie ning Sven võtsid suure naeratusega vastu külalised. Garderoobis abistasid Mirko ja Patrick. Teisel korrusel võis näha füüsikat seletamas Annit. Kolmandal korrusel aga asetsesid Marie ja Linda. Paar tundi vudisid ringi koolimaja peal väikesed lapsed, kes ootasid huviga reaalainete seletusi. Sai lahendada mitmeid ülesandeid kõigis erinevates ainetes. Kui lõpuks külaline kõik õpitoad läbi käib ning leiab lahenduse töölehel, sai aulas auhinnaks Aikolt ning Ailelt diplomi oma nimega ja lisaks veel raamatu. Pidev seletamine ning küsimustele vastamine oli päeva lõpuks kurnav, mistõttu pani see meid väärtustama õpetajate kannatlikkust meid kõiki õpetada

.

Kirjutas Anni

Lisas: lend136c 18.06.2019 15:10

ERSO kontsert

Sümfooniline lõuna VIII: Mozart ja Mendelssohn

Käisime vabatahtlikult kohustuslikus korras ennast kultuurselt harimas. Kogu lend läks Eve Karbi juhtimisel kuulama ERSO kontserti.
Lahkusime koolist peale viiendat tundi. Kõik olid endale selga pannud natukene viiskamad riided ning olid valmis tõeliseks kultuurilaksuks. Liikusime iseseisvalt Estoniasse ning otsisime välja varem antud piletid. Enne, kui me taipasime, olime juba oma kohtadel saalis ning kuulasime Giordano Bellincamp’i dirigeerimisel mõnusat muusikat.
Esimesena esitati I osa Mendelssohni 5. sümfooniast („Reformatsioonisümfoonia“). Lugu pani inimesed kiires tööpäevas kohe klassikalise muusika rütmi ning aitas sisse elada.
Teiseks looks tuli lavale solist Ingely Laiv ning mängis koos orkestriga ette Mozarti oboekontserdi I osa. Laiv mängis oboed väga emotsionaalselt ja oli ilmselge, et see on midagi, mida ta tahabki oma elus teha.
Kolmandaks ja viimaseks palaks oli Richard Straussi sümfooniline poeem „Don Juan“. Lugu sobis viimaseks väga hästi ja tekitas tunde, et kas tõesti sai kontsert juba läbi.
Pärast kontserti liikusime tundidesse tagasi. Järgmisel nädalal arutasime muusikaelamuse üle ka muusikatunnis ning tuli välja, et rahvale meeldis kõige rohkem Straussi lugu.
Jääme ootama järgmist kontserti, kuhu Eve Karp meid viib.

Kirjutas Annika

Lisas: lend136c 18.06.2019 15:06

Etendus “Hamlet”

Veebruaril käis meie klassist väiksem punt teatris. Ă•petaja Mirja soovis kõigi huvilistega Vaba Lava loodud “Hamlet” teatrietendust vaatama minna. Ă•petajal oli teatris tutvusi ja tema varasemate kogemuste põhjal pidi peaosatäitja Nero Urke olema suurepärane. Teatris puudusid istekohtade numbrid ja kehtis “Kes ees, see mees” põhimõte, seetõttu soovitati varakult kohal olla. Etendus oli ĂĽldiselt suurepärane. Autor oli teinud klassikast moodsama ja koomilisema versiooni, keskendudes rohkem Hamleti suhetele ja probleemidele, mis on aktuaalsed ka tänapäeval. Taustaks olev heavy metali stiilis muusika oli esialgu harjumatu, aga see lõi etendusele sobiliku meeleolu ja kummitab veel tänapäevani. Kõik jäid etendusega kindlasti rahule ja Nero oli tõesti hea näitleja.

Kirjutas Kevin

Lisas: lend136c 18.06.2019 15:05

Gümnaasiumi suusapäev

Saabusime suusapäevaks kenasti kella 9 paiku Nõmme Spordikeskusesse. Kui suusad sai laenutatud ja jalga pandud, pidime stardis mõnikümmend minutit ootama, sest tähestiku järgi diskrimineerides on c-klass ikka viimane. Kõik sujus enam-vähem, kuni meie klassiõde Anne-Mari kahetsusväärsel kombel kukkus. Püsti tõustes ja edasi liikudes hakkas teadvus vaikselt kaduma. Peale mõningast abi ootamist, osutati seda õnneks kooli medõe ja hiljem saabunud kiirabi poolt. Anni on nüüdseks elus ja terve. Peale suusatamist saime kosutust sooja tee ja pirukate näol. Tüdrukute vähese esindatuse ja klassi kohatise kasina organiseerituse tõttu ei läinud meil klassidevahelisel teatevõistlusel osalemine kuigi edukalt. Õigel ajal olid stardis vaid Hans ja Annika. Nii jäigi seekord osalemata. Koht, kus saame järgnevatel aastatel end parandada.

Kirjutas Mia

Lisas: lend136c 18.06.2019 15:02