Annika kÔnevÔistluse kÔne

Mis on riik? Eesti keele seletav sĂ”naraamat ĂŒtleb, et riik on inimĂŒhiskonna organisatsioonivorm. Riigil on kolm tunnust: suverÀÀnne riigivĂ”im, rahvas, territoorium. MĂ”istes „oma riik” on midagi nii erilist, et 102 aastat tagasi otsustasime seda imet kaitsta. Tahtsime olla, mĂ”elda ning tajuda maailma ise – lĂ€bi eestlasliku sinimustvalge prisma. LĂ€heme aastasse 1918. Õues on detsembrile omane karge Ă”hk. Artur Sisask istub soomusrong number 2 peal ja mĂ”tleb enda eluaastatele ning eesootavatele lahingutele. Temas leidub sĂ”jahirmust hoolimata soov ja tahe. Koolis oli teda inspireerinud Kalevlaste Maleva loonud Anton Õunapuu. Artur tahab olla osa Eestit vabastavast sĂ”jast. Noore poisi nĂ€os peegeldub uhkuse ja vastutustundega segatud hirm. Tol aastal aga tegelikult ei tahetud enam sĂ”dida. Inimesed olid vĂ€sinud I maailmasĂ”jast ning ei nĂ€htud vĂ”imalust, et vĂ€ike Eesti vĂ”iks impeeriumite kĂ”rval vabaks saada. Siin tulid mĂ€ngu usku tĂ€is ja mĂ”ni ĂŒtleks, et naiivsed Arturi moodi noored. Nendes oli kirg vabastada riik, mis peakski kuuluma meie rahvusele. Koolinoored tĂ”mbasid kaasa ka vanad sĂ”javeteranid ning nii suudeti omaalgatuslikult kokku panna inimmass, kes asus sĂ”dima vĂ”imatu vĂ”idu nimel. Tol ajal lugesid teod, sest ainult selline vĂ”itlus lĂ”i ĂŒhiskondi. Artur vĂ”itles seal soomusrongi peal elu tĂŒhisuse vastu ning leidis endas jĂ”u tegutseda, mis ka tema nime igavikku ning marmortahvlile graveeris. Nii me rajasime lahing lahingu jĂ€rel teed enda riigi poole. Relvad, rindejoon, varahommikused kuulirahed, perepildid ning kirjad. Kogu vĂ”itlejate elu keerles nĂŒĂŒd sĂŒmbolite ĂŒmber, millest oldi juba ammu vĂ€sinud. LĂ”puks jĂ”uame 1919. aasta Narva kaitselahinguteni. NĂ”ukogude Venemaa tegi viimaseid pingutusi, et mĂ”juvĂ”imu taastada. Eestlaste kaitsest aga ei suudetud lĂ€bi murda ning nii nĂ”ustuti allavandunult vaherahuga, mis algas 1920. aasta 3. jaanuari hommikul kell 10.30. NĂŒĂŒdseks on antud sĂŒndmusest möödunud enam kui sada aastat. Oleme suutnud kinnitada eestikeelset haridust ja hoida kultuuri, samas elanud ĂŒle 50 aastat kestnud okupatsiooni ning ĂŒles ehitanud demokraatliku Eesti Vabariigi. Selleks, et too pĂ€rand sĂ€iliks, on vaja rahval ĂŒhiselt ja ka igal inimesel ise riiki panustada. Siinkohal toon vĂ€lja novembri lĂ”pul „Plekktrummis“ esinenud Mihkel Oviiri sĂ”natu. Ta olevat tahtnud 1980. aastate lĂ”pus riigisektorist Ă€ra minna ning oli selle mĂ”tte asjalikkust isaga arutanud. Isa oli talle aga kostnud, et kui tema Mihkel seda riiki ĂŒles ehitama ei hakka, siis kes seda ikka teeb. Ma arvan, et meis kĂ”igis peaks olema Madis Oviirile ja Artur Sisaskile sarnaseid ideid. Meis kĂ”igis vĂ”iks olla usku, tahtmist, ja mis peamine, kirge. Sellist leeki, mis loob ideid ja paneb tegutsema. Ei tohi ja ei saa oodata, et keegi meie eest riiki loob. IgaĂŒks peab olema nagu Artur Sisask – oma riigi tulevikule mĂ”tlev inimene.

Lisas: lend136c 10.04.2021 20:44

ÜhiskonnaĂ”petuse olĂŒmpiaad

See aasta toimus ühiskonnaõpetuse olümpiaad. Olime sügisel terve kursuse seda kõike õppinud ning tänu sellele oli meil mõne võrra lihtsam kui kümnendikel nink üheteistkümnendikel. Meie klassist osales 12 õpilast. Somelar nägi kõvasti vaeva ning hankis ka meile külalisesinejaid selle jaoks. Kahjuks toimusid kõik küll veebivahendusel, kuna olukord kontakttunde ei lubanud. Meile käis rääkimas Eesti Reformierakonda kuuluv Marko Mihkelson Ukrainas toimuvast, Brexitist ning USA ja ja Hiina vahelistest suhetest. Veel käis Eesti riigi peaprokurör Lavly Pering rääkimas meile võimude lahususest ning Siim Kiisler rääkis Eesti Vabariigi pensionisüsteemist ning toimunud pensionireformist. Väliskülalised muutsid õppimise kõvasti huvitavamaks. Olümpiaad ise oli veebipõhine ning selle tõttu olid mõned ülesanded veidi vigased ning raskesti mõistetavad. Õppimise käigus omandamise palju uusi teadmisi ning laiendasime enda silmaringi. Nii mõnigi meie klassi õpilastest sai kasutada ühiskonnaõpetuse olümpiaadi jaoks õpitud teadmisi eesti keele proovieksamil. Lõppkokkuvõttes tasus see pingutamine ning õppimine ennast kindlasti ära!

Kirjutas Joonas

Lisas: lend136c 10.04.2021 20:40

Õpetajate pĂ€ev

5. oktoobril 2020. aastal tĂ€histati Tallinna Reaalkoolis Ă”petajate pĂ€eva. Õpetajate kohustused vĂ”tsid ĂŒle paljud gĂŒmnasistid ning proovisid toime tulla klassitĂ€ie Ă”pilaste juhendamise ning Ă”petamisega. Initsiatiivi vĂ”tsid ka mitmed 136.c klassi Ă”pilased. Algklassidele rÀÀgiti fĂŒĂŒsikast, keemiast ja filmindusest. PĂ”hikooli valgustati muusika, inglise keele ja kehalise kasvatuse teemadel. GĂŒmnaasiumiĂ”pilased said targemaks keemias ja vene keeles. Aile, Anni, Aiko ja Sirle pĂŒĂŒdsid 9.b klassi Kalevi staadionil karjatada. Noortele korraldati joogakursus, tĂ€psusviskamine ning pingeline ukakas. Ülesanne ei olnud gĂŒmnaasiumineiudele ĂŒldsegi lihtne, sest 9.b osutus kĂŒllaltki uhkeks ja iseteadlikuks, kuid kuidagi suudeti kĂ”ik planeeritu ellu viia ning nalja sai. Miko, KĂ”ss, Nikita ja PÀÀrson (Fred oli see aeg “Rakett 69” saates) proovisid oma rebastele 10.c klassist keemia selgeks teha. VĂ€lja see neil hĂ€sti ei tulnud, peale selle, kuidas vetsupaberist puskarit teha ja kuidas oma vanaema kogemata paratsetamooliga mitte Ă€ra mĂŒrgitada, ei osanud rebased midagi tarka Kangrole öelda, kes eeldas, et me nendega terve töövihiku lĂ€bi töötasime. Samuti kĂ”neles noorhĂ€rra PÀÀrson dopingust, sealhulgas klostebooli ja kreatiini mĂ”judest. Vesinikside oli vĂ€ga teemas. Rebased ei teadnudki, et puhtalt etanooli ja vee segamisel ei saa kohe viina, ning eksisid g konstandiga. Kuigi tunnist tekkis paksu pahandust, oli kĂ”igil meeldiv kogemus ja tunni teises pooles tehtud Kahoot lĂ€ks kĂ”igile peale!

Kirjutas Sirle

Lisas: lend136c 10.04.2021 12:53

SuusapÀev KÔrvemaal

8. veebruaril sĂ”itsime kogu lennuga KĂ”rvemaale suusatama. Usun, et kogu lennu jaoks oli see suur kergendus, et ĂŒheks pĂ€evaks koolimajast vĂ€lja sai. Lund oli sellel pĂ€eval paksult ja ilm oli ka pĂ€ikseline – mida veel tahta? KĂ”rvemaa suusarajad olid terveks hommikuks meie pĂ€ralt, suusatajaid meie lennus oli palju, nii professionaale, harrastajaid kui ka algajaid. KĂ”igepealt toimus teatevĂ”istlus ning hiljem sai igaĂŒks valida, palju suusatada soovis. PĂ€rast mĂ€est ĂŒles ja alla sĂ”itmist jagas kokatĂ€di Meelis meile maitsvat kolme erineva lihaga frikadellisuppi, mis viis paljudel keele alla. PĂ€rast einestamist lĂ€ksid osad ka mĂ€e peale tuubitama, kĂ”ige pikema lasu tegi muidugi Olari. Meie discgolfarid Hans, Matu ja Sass lĂ€ksid metsade vahele ketast loopima aga lĂ€ksid nii hoogu lumistes KĂ”rvemaa avarustes, et oleksid peaaegu bussist maha jÀÀnud. LĂ”ppkokkuvĂ”ttes oli vĂ€ga mĂ”nus vaheldus tavalisele koolipĂ€evale.

SuusaÀss Stefan

Meie klassi teatevÔistkond

Kirjutas Joonas

Lisas: lend136c 26.02.2021 19:14

136. lennu mÀrgiaktus

6. novembril jĂ”udiski kohale meie gĂŒmnaasiumi kauaoodatud sĂŒndmus, meie lĂ”pumĂ€rkide kĂ€ttesaamine. Alates 12. klassi algusest oleme lugenud enda viimaseid sĂŒndmusi: viimane esimene september, viimane spordipĂ€ev, viimane ainetund ja nii edasi. Kuid nii nagu rÀÀkis direktor Ene Saar enda kĂ”nes, on mĂ€rgiaktus koos mĂ€rkidega meie tĂ€iesti esimene. 

Aktus algas reede Ă”htul kell kuus, Ă”hus oli tunda juba enne elevust. Eelnevalt oli kĂ”ikidele sĂ”nad peale loetud, et me oleksime Ă”igeaegselt kohal. Seda me ka olime, osad pidid ju enne aktuse algust Ă”petajate mĂ€rgid ka Ă€ra tooma. LĂ”puks vĂ”tsime klassiti aula ukse ette Pudi reasse, Madis vaatas kĂ”ikide poiste lipsud ĂŒle, ja oligi minek aulasse. Aktusel pidasid imeilusa kĂ”ne Ene Saar, 136.a klassi klassijuhataja Piret Karu ja Ă”pilane Lee Ann Madissoon. Hiljem sĂ”pradega arutades jĂ€i kĂ”lama, et Pireti kĂ”ne oli tĂ€iesti Karuliku lĂ€henemisega. SeejĂ€rel alustas direktor mĂ€rkide rindadesse panekuga. Nii nagu mina, nĂ€gin ma, et ka teised vaatasid mĂ€rgile jĂ€releminevat lennukaaslast suurima uhkuse ja Ă”nnetundega. KĂ”ik meie ĂŒmber on ju ikka vĂ€ga kalliks saanud selle gĂŒmnaasiumi jooksul. Osad meist on oodanud seda hetke kaksteist aastat. Nii said mĂ€rgi rinda kĂ”ik kolm paralleeli. Vahepalana saime 10. klassi Ă”pilaste poolt kuulda nii emotsionaalset flöödimĂ€ngu kui ka vĂ”imsat klaveriesitust. Kui aga abituurium oli uhked mĂ€rgid rinda saanud, oli meie kallite klassijuhatajate kord. Meie Madisele pani suure aplausi saatel mĂ€rgi, mille peal seisab nĂŒĂŒd number 136, rinda Hugo. JĂ€rgmisena oli aineĂ”petajatele aeg tĂ€nu avaldada. Me tĂ”usime pĂŒsti, pöörasime nĂ€gudega Ă”petajate poole ja osad Ă”pilasted liikusid neile mĂ€rke rinda panema. Omast kogemusest vĂ”in kinnitada, et ega see lihtne tegevus ei olnud. Samal ajal, kui kinnitasin mĂ€rki Ă”petaja rinnale, pidin ikka vĂ€ga korralikult varjama enda vĂ€risevaid kĂ€si. Paremini vĂ”i halvemini, lĂ”puks olid ka viimased Ă”petajad mĂ€rgid kĂ€tte saanud. Sellega oli aktuse osa lĂ€bi.

Kolmandal korrusel ootas meid kĂ”iki aga pidulik toidulaud, mille kĂ”ik oli kokku organiseerinud 11. klassi Ă”pilased. Õhkkond oli nauditav, toit oli vĂ€ga maitsev ja jagus kĂ”igile. Magustoiduks oli valmistatud kĂŒpsisekook, mille kĂ”rvale sai nautida kohvi vĂ”i teed. Kuumimaks kaubaks osutus MySushist saadud sushi, mille jĂ€rele tekkis pikk jĂ€rjekord. Söögipaus oligi aeg, mil sai sĂ”pradega maha istuda ja muljeid jagada, sest neid oli palju. Samal ajal valmistati aula ette traditsiooniliseks tseremoonia osaks, sest lĂ”pumĂ€rgi vÀÀriliseks saab reaalikas alles siis, kui need vĂ€lja lunastada. Peatselt kutsutigi meid tagasi aulasse toostiringi. Ja otseses mĂ”ttes ringi, kĂ”ik Ă”pilased ja Ă”petajad moodustasid suure ringi aulas. Meid oli nii palju, et ring oli kohati isegi mitmekihiline. KĂ”las tĂ”esti imeilusaid, lahedaid ja otse sĂŒdamest öeldud tooste, kuid oli ka selliseid, mida Madis meil on keelanud öelda. Igatahes sai naerda ja soove soovitud enda lĂ€hedastele. Ei saa mainimata jĂ€tta, et pandeemia tĂ”ttu ei joonud me ĂŒhisest karikast, kus asusid kĂ”ik meie lĂ”pumĂ€rkide tiivad, vaid igaĂŒhele kallati sealt ĆĄampanjat isiklikku klaasi. Viimaseks tuli nĂ€idend:

„Sein ei ulatu laeni

 laup ei ulatu luuni

 distants“

NĂ€idendi koostamiseks saime klassiga Reaalkooli vilistlase Ilmar Laabani luuletuse. Tormasime kiiresti kĂ”ik klassi 111 ja panime ajud tööle, et kĂŒmne minutiga see valmis saada. Sten suutis enda superajuga vĂ€lja mĂ”elda vĂ€gagi abstraktse nĂ€idendi, vĂ”i isegi vĂ”ib seda pidada peformance’iks. Kui enda kolmnurga, ruudu ja ringi saime aulas esitatud, saime enda lĂ”pumĂ€rgile tiivad tagasi. Me olime lĂ”puks oma mĂ€rki vÀÀrt!

Ainuke asi, millest me ilma jĂ€ime, oli meie mĂ€rgipidu ehk tants ja trall. Kuid selliseid jĂ€releandmisi peame ĂŒhiselt tegema koroonakriisi ajal. TĂ€htis on ju ikka, et ĂŒlejÀÀnud ĂŒritus toimub. Positiivsemast kĂŒljest saame öelda, et esimest korda Tallinna Reaalkooli ajaloos oli otseĂŒlekande pĂ€rast vĂ”imalus ĂŒritust nĂ€ha ka vanematel. Ning kokkuvĂ”ttes Ă”nnestus kogu sĂŒndmus suurepĂ€raselt. Omame nĂŒĂŒd kĂ”iki kolme Reaalkooli sĂŒmbolit nagu infinity stone‘e ning saame pidada end tĂ€isvÀÀrtuslikuks reaalikaks. Kindlasti on see hetk elus, mida me jÀÀme mĂ€letama!

Meie klass mÀrgiaktusel

Klassivanem Hugo Madisele, meie klassijuhatajale, mÀrki rinda panemas

Eric, Joonas, Olari ja Stefan uhkelt oma vÀrskete mÀrkidega

Rahulolevad Joonas ja Hans

Aiko Liisa, Sirle, Karmo, Aile ja Anni

Kirjutas Karmo

Lisas: lend136c 08.02.2021 22:45

KĂŒlastus Tammsaare majamuuseumisse

ArvestustenĂ€dala ĂŒks toredamaid hetki oli koosseisus 136.c + Mirja kĂŒlastada hĂ€rra Hanseni majamuuseumit. Ilus sĂŒda-sĂŒgisene jalutuskĂ€ik mööda Kadrioru tĂ€navaid viis meid Anton Hansen Tammsaare kunagise kodu ja praeguse Kirjanduskeskuse majamuuseumi ukselĂ€veni. HĂ€rra Hansen elas tolles Kadrioru historitsistlikus suvila tĂŒĂŒpi majas aastatel 1932–1940 ning veetis seal ka oma viimased elupĂ€evad. Selle kohta oli meie muuseumigiidil ka paar Ă”udusjuttu varrukast vĂ”tta, mille kohta ta meilt kui ,,realistidelt” loogilist seletust palus anda. Ta jutustas, kuidas ĂŒhel pĂ€eval, mil Tammsaare kabinet-toas tema ase pĂ€rast mitmeid aastaid muuseumitöötajate poolt ruumis Ă”iget pidi nihutati, hakkas nimelt tiksuma kell, mis polnud ĂŒle 40 aasta sekunditki löönud. Selle mĂŒsteeriumi lahendamisega ei saanud meist kahjuks  keegi hakkama.

Kuigi me tolle mĂŒsteeriumiga jĂ€ime hĂ€tta, ei jÀÀnud me kohe kindlasti hĂ€tta Tammsaare eluloo alaste kĂŒsimustega. Ilmnes, et Mirja on meid korralikeks Tammsaare-spetsialistideks kasvatanud ning seda tĂ”des ka meie muuseumigiid, kes oma igale kĂŒsimusele nagu ĂŒhest suust kiire vastuse sai. 

ÜleĂŒldiselt oli majamuuseumis huvitav ringi kĂ€ia, asusime ju siiski meie kirjandushiiglase kodus! Sai uudistada ,,Elu ja armastuse” kĂ€sikirja ning kĂŒlastada Hansenite imekaunist verandat, tutvuda Tammsaare kabinetiga ning mis kĂ”ige tĂ€htsam, viibida selles samas ruumis, kus on sĂŒndinud nii paljud Tammsaare tegelased ning ideed. Meie giid oli Tammsaare osas ÀÀretult kirglik ning saime teada palju uut ja pĂ”nevat meie armastatud kirjaniku kohta, mida Ă”pikud tihti rÀÀkimata jĂ€tavad. Saime rohkem aimu Tammsaarest kui inimesest: tema harjumustest, iseloomust, perekonnast. Kuulsime lugusid sellest, kuidas Tammsaares endaski suurtes kogustes ,,TĂ”e ja Ă”iguse” vaimu leidus – ka tema töötas kui segane ning ei leppinud eales vĂ€hemaga kui 101%. 

Ja nii mööduski meie kirjandust-tĂ€is sĂŒgisene pĂ€rastlĂ”una Kadrioru ĂŒhes huvitavamas majas. 

Meie klass Tammsaare söögitoas

Sten, Kaspar ja Nikita nautimas muuseumiÔhkkonda

Noor poeet Joonas Tammsaare kirjutuslaua taga

Kirjutas Helery

Lisas: lend136c 27.10.2020 21:29

139. kooli sĂŒnnipĂ€ev

Esimest korda meie gĂŒmnaasiumitee jooksul saime kooli sĂŒnnipĂ€eva tĂ€histada Ă”igel kuupĂ€eval, 29. septembril. Hommikul oli kĂŒll kooli 139. sĂŒnnipĂ€eva asemel mĂ”tetes ĂŒhiskonna kontrolltöö, kuid see lĂ€ks Ă”nneks kĂ”igil hĂ€sti ning saime kooli sĂŒnnipĂ€eva tĂ€histamist alustada positiivse noodiga. Meie klassile tuli kĂŒlla Euroopa Parlamendi saadik Riho Terras, kes kunagi oli olnud Reaalkoolis riigikaitseĂ”petaja. Sööma saime juba peale neljandat tundi, kuna Riho Terras oli unustanud oma kella BrĂŒsseli ajast Eesti aega keerata ning jĂ€i seetĂ”ttu pisut hiljaks. Tema tund oli vĂ€ga huvitav ja pĂ”nev. KĂ”igepealt andis ta meile kiire ĂŒlevaate Euroopa Liidu ajaloost ja viimastest sĂŒndmustest. SeejĂ€rel rÀÀkis ta meile lĂ€hemalt enda tööst ning igapĂ€evaelust Euroopa Parlamendi saadikuna ning Euroopa Liidu probleemidest ja tulevikuplaanidest. PĂ€rast viiendat tundi lĂ€ksime staadionile, kus tĂ€histasime kogu kooliga Tallinna Reaalkooli 139. sĂŒnnipĂ€eva. KĂ”igepealt kuulasime pingsalt Ene Saare kĂ”ne, millele jĂ€rgnes parimate tunnustamine ja stipendiumite jagamine. Peale seda oli kord tordisöömise kĂ€es. Kammiste poolt muretsetud uhkele tordile oli kirsiks Miko toodud Ă”unamahl. Veel enne staadionilt Ă€raminekut esitasime ĂŒheskoos meie rebastetantsu.

Palju Ônne meie armas kool!

Klassivanemad Hugo ja Mia ning klassijuhataja Madis kooki lÔikamas

Kirjutas Sven

Lisas: lend136c 27.10.2020 21:25

Riigikaitselaager

Meie klass kĂ€is 18.–20. septembril riigikaitselaagris. Laager toimus Rapla lĂ€hedal. Varasemalt tutvustatu pĂ”hjal ootasime metsarĂ€gastikku, kuid kohale jĂ”udes ootas meid pĂ€ris kena lage kompleks instruktorite majade, vĂ”rkpallivĂ”rgu ning kuivkĂ€imlatega. Kohal olid ka Ă”pilased Raplast, Kohilast, Kivi-Vigalast ja Kehtnast. Saime selga vormiriided ning asusime rivistumisele, millele jĂ€rgnes Ă”htusöök. Ka toidukorrad olid oodatust etemad. SeejĂ€rel alustasime telkide pĂŒstitamisega. Telgis magas ligikaudu 20 inimest ning telgi keskel oli ahi, mida vahetustega valvama hakati. HĂ€mariku saabudes kutsuti iga telgi vanem koosolekule ning peatselt saime teada lipumĂ€ngust: jĂ€rgmisel kahel öösel proovivad 20 tegevvĂ€elast meie territooriumilt lippu varastada, mida meie kahe telgi kaupa tunniajaste intervallidega valvama peame. Samuti saime teada, et sĂ”duritel on soojuskaamerad meie tuvastamiseks. Lepiti kokku koodsĂ”nu ĂŒksteise tuvastamiseks ning universaalne koodsĂ”na “ireen” hĂ€daohu mĂ€rkimiseks. Olime vĂ€ga elevil öise mĂ€ngu pĂ€rast. Esimesel ööl aga rĂŒnnakut ei tulnud.

HommikuĂ€ratus oli laupĂ€eval kell 7 – rivistuti, söödi, kasiti ning paari tunni pĂ€rast valmistuti tegevusteks. Iga tegevus kestis orienteeruvalt 1,5 tundi. LaupĂ€eval lĂ€bisime relvaĂ”ppe, formatsioonide ja laskeasendite Ă”ppe, mĂ€ngisime air soft’i ning ehitasime metsas kiiruse peale telke. Saime ka isiklikud nimesildid. Õhtu saabudes meenus taaskord lipumĂ€ng. Telgivanematele laekus uut informatsiooni: sĂ”na “ireen” tĂ€hendab nĂŒĂŒdsest kĂ”igist telkidest perimeetrile kaitsepositsioonidesse jooksmist. Kuna kompleks ise oli tĂ€iesti valgustamata, lasid instruktorid taevasse valgustusrakette. Igas telgis oli telgivanema kĂ€es nĂŒĂŒd ka raadiosaatja, mille kaudu pidevalt sidet hoiti. ÜhtĂ€kki hakkasid aga kostuma veidrad venekeelsed vestlused, mispeale saime teavituse, et vastased on meie raadioside sageduse avastanud ning peame kolima. JĂ€rgmisel sagedusel segati meid krĂŒpteeritud sĂ”numitega morse koodis ning Ă”udusfilmilaadsete helisalvestistega. PĂŒhapĂ€eva hommikuks saadi kĂ€tte 7/20-st vastasest, mis instruktorite sĂ”nul olevat olnud seni parim tulemus ĂŒldse.

PĂŒhapĂ€eva hommikul oli Ă€ratus kella 8 paiku. SĂ”ime hommikusöögiks kartulisalatit ning valmistusime viimasteks tegevusteks, milleks olid paint ball, ĂŒldfĂŒĂŒsiline test ning rividrill. Tegevuste lĂ”ppedes panime kokku telgid, pakkisime magamiskotid ja madratsid ning andsime Ă€ra vormiriided (nimesildid saime endale jĂ€tta). Terve nĂ€dalavahetus olid ilmad vĂ€ga ilusad ning enne lahkumist saime pisut veel pĂ€ikest nautida. Riigikaitselaager oli oodatust palju lĂ”busam ning ĂŒllataval kombel ka leebem. 

Meie klass lahinguvalmis

Reamehed Mengel, Tiit, Jakobson ja Saar

Kirjutas Liisa

Lisas: lend136c 29.09.2020 19:39

RebastenÀdal

Jumalateks olemiseks rebastenĂ€dalal on asi, mida enamus on meist oodanud viimased 2 aastat. Paljudki tahtsid pakkuda enda rebastele palju vĂ€gevamat ja lahedamat retsi, kui endil oli. Meie klassi teemad olid Metsik Ameerika, 80s Miami, Peaky ja Tulevik. EsmaspĂ€eval pidi peale kooli toimuma teatejooksud ja orienteerumine vanalinnas. KĂ”ik algas vĂ€ga hĂ€sti, sest teatejooksud olid vĂ€gagi pingelised. Kahjuks ilmataadil ei olnud hea tuju ning hakkas sadama paduvihma ning mĂ”lemad tegevused jĂ€id Ă€ra. TeisipĂ€eval toimus viktoriin, kus Mengel ja Stefan tutvustasid rebastele erinevaid pĂ”hitĂ”desid ning rÀÀkisid erinevaid naljakaid lugusid. KolmapĂ€eval oli igal grupil eraldi tegevus vanalinnas. NeljapĂ€eval oli millegi pĂ€rast nii mĂ”nelgi Ă”pilasel vĂ€sinud nĂ€gu peas, aga sellest hoolimata toimus peale kooli esmaspĂ€eval Ă€ra jÀÀnud teatejooksud. Reedel toimus peale kooli flashmob Raekoja platsil, mis lĂ€ks ÀÀrmiselt edukalt. Paari tunni pĂ€rast hakkas juba rebaste ristimine. Algul toimus vĂ”imlas nĂ€dala kokkuvĂ”te ning seejĂ€rel seoti rebastel silmad kinni ning hakati neid erinevatesse töötubadesse viima. Igal rĂŒhmal oli eraldi töötuba, kus rebastele mingit tegevust pakuti. Peale seda toimus aulas rebaste ristimine, kust igast ĂŒhest tĂ€isvÀÀrtuslik reaalikas sai.

Vaatamata sellele, et meil oli ÀÀrmiselt palju piiranguid, suutsime me korraldada ootuspÀrasest parema rebastenÀdala, mis meile kindlasti elu lÔpuni meelde jÀÀb.

Metsik Ameerika

Peaky

Tulevik

80s Miami

Kirjutas Joonas

Lisas: lend136c 29.09.2020 19:28

Viimane esimene september

1. september kestis meil sel aastal tunde kauem kui kĂ”ik eelnevad aastad. Madis kutsus meid juba esimesel septembrikuu pĂ€eval Ă”htusele piknikule. KĂ”ik sĂ”nad klassijuhatajatunnis peale loetud, lĂ€ksime meie viimasele aktusele staadionile. Hajutamisest polnud haisugi, kĂ”ik klassid olid kokku litsutud ning ruumi oli vĂ€he – vĂ€hemalt viibisime vĂ€rskes Ă”hus. PĂ€rast aktust saime kaheks tunniks lastevanemateks. Leidsime oma 1. klassi jutsu ĂŒles ning nĂ€itasime meie suurt koolimaja. Direktori kabinetis oli vĂ€ikesel juntsul tipphetk – sai direktori isiklikul toolil istuda ja seal pilti teha. “Lapsevanemad” aitasid lapsel juttu teha ka tulevaste klassikaaslastega. Julgen vĂ€ita, et need “lapsevanemad”, kes polnud 1. klassist alates Reaalis Ă”ppinud, ei jĂ”udnudki juntsule tutvustada VĂ€ikest maja, kus ta reaalselt Ă”ppima lĂ€heb. PĂ€rast koolimaja tutvustust pidime laskma oma lapsekese pooleks tunniks iseseisvasse maailma – aulasse aktusele, et aabits kĂ€tte saada. Meie lennu poolt pidas kĂ”ne Eva-Lotta ning hĂŒĂŒe “Üks kĂ”ikide” ja “kĂ”ik ĂŒhe eest” tuli suurepĂ€raselt vĂ€lja. PĂ€rast aktust saime korraks oma juntsukese tagasi, vaatasime, et ta Poisi juures mĂŒtsi pĂ€he saaks, ning oligi lapsevanemakohustused lĂ€bi.

Saime hakkama oma viimase esimese septembriga! Ilusat uut kooliaasta algust!

Olari, 1. klassi laps ja Eric

136.c kuldne trio

Kirjutas Aiko-Liisa

Lisas: lend136c 29.09.2020 19:12