Annika kõnevõistluse kõne
Mis on riik? Eesti keele seletav sõnaraamat ütleb, et riik on inimühiskonna organisatsioonivorm. Riigil on kolm tunnust: suveräänne riigivõim, rahvas, territoorium. Mõistes „oma riik” on midagi nii erilist, et 102 aastat tagasi otsustasime seda imet kaitsta. Tahtsime olla, mõelda ning tajuda maailma ise – läbi eestlasliku sinimustvalge prisma. Läheme aastasse 1918. Õues on detsembrile omane karge õhk. Artur Sisask istub soomusrong number 2 peal ja mõtleb enda eluaastatele ning eesootavatele lahingutele. Temas leidub sõjahirmust hoolimata soov ja tahe. Koolis oli teda inspireerinud Kalevlaste Maleva loonud Anton Õunapuu. Artur tahab olla osa Eestit vabastavast sõjast. Noore poisi näos peegeldub uhkuse ja vastutustundega segatud hirm. Tol aastal aga tegelikult ei tahetud enam sõdida. Inimesed olid väsinud I maailmasõjast ning ei nähtud võimalust, et väike Eesti võiks impeeriumite kõrval vabaks saada. Siin tulid mängu usku täis ja mõni ütleks, et naiivsed Arturi moodi noored. Nendes oli kirg vabastada riik, mis peakski kuuluma meie rahvusele. Koolinoored tõmbasid kaasa ka vanad sõjaveteranid ning nii suudeti omaalgatuslikult kokku panna inimmass, kes asus sõdima võimatu võidu nimel. Tol ajal lugesid teod, sest ainult selline võitlus lõi ühiskondi. Artur võitles seal soomusrongi peal elu tühisuse vastu ning leidis endas jõu tegutseda, mis ka tema nime igavikku ning marmortahvlile graveeris. Nii me rajasime lahing lahingu järel teed enda riigi poole. Relvad, rindejoon, varahommikused kuulirahed, perepildid ning kirjad. Kogu võitlejate elu keerles nüüd sümbolite ümber, millest oldi juba ammu väsinud. Lõpuks jõuame 1919. aasta Narva kaitselahinguteni. Nõukogude Venemaa tegi viimaseid pingutusi, et mõjuvõimu taastada. Eestlaste kaitsest aga ei suudetud läbi murda ning nii nõustuti allavandunult vaherahuga, mis algas 1920. aasta 3. jaanuari hommikul kell 10.30. Nüüdseks on antud sündmusest möödunud enam kui sada aastat. Oleme suutnud kinnitada eestikeelset haridust ja hoida kultuuri, samas elanud üle 50 aastat kestnud okupatsiooni ning üles ehitanud demokraatliku Eesti Vabariigi. Selleks, et too pärand säiliks, on vaja rahval ühiselt ja ka igal inimesel ise riiki panustada. Siinkohal toon välja novembri lõpul „Plekktrummis“ esinenud Mihkel Oviiri sõnatu. Ta olevat tahtnud 1980. aastate lõpus riigisektorist ära minna ning oli selle mõtte asjalikkust isaga arutanud. Isa oli talle aga kostnud, et kui tema Mihkel seda riiki üles ehitama ei hakka, siis kes seda ikka teeb. Ma arvan, et meis kõigis peaks olema Madis Oviirile ja Artur Sisaskile sarnaseid ideid. Meis kõigis võiks olla usku, tahtmist, ja mis peamine, kirge. Sellist leeki, mis loob ideid ja paneb tegutsema. Ei tohi ja ei saa oodata, et keegi meie eest riiki loob. Igaüks peab olema nagu Artur Sisask – oma riigi tulevikule mõtlev inimene.
© 2024, 136c